Reklaam blogides
Kõigepealt olgu öeldud, et mul pole mingit vimma blogides reklaamimise vastu üleüldiselt. Laias laastus hoopis vastupidi – väga lahe, kui keegi suudab oma hobist endale näiteks elatusallika teha või kasvõi lihtsalt lisaraha teenida. Kui see on suund, kuhu maailma liigub, ajakirjadest ära internetti, siis so be it.
Tegelikult ma juba jätsin Triinu samateemalise postituse alla paraja eepose, aga eile õhtul enne uinumist jäin sellele teemale veelkord mõtlema ning mõtteid tekkis natuke juurde.
Kujutage ette olukorda, kus X ettevõtte palub kellelgi nende logoga kleeps enda külge kleepida ja see sinna igaveseks jätta (reklaampostitused üldjuhul jäävad blogisse alles). Terve mõistusega inimene küsiks endalt selle koha peal, et “Miks ma peaksin seda tegema? MINUL pole ju seda vaja, sellel teisel poolel on. Mis ma selle eest saan?”. Blogipostitus on täpselt nagu see kleeps, mille uhkelt enda blogi külge kleebid ja sinna jätad. Tegelikult sinul polegi seda vaja ning sa oled lihtsalt liiga arg, et oma blogipinna kasutamise ja toodetest kirjutamiseks kulunud aja eest raha küsida. Arusaadav – 90% või rohkem koostööpakkumisi lõppeb ilmselt selle teema kerkimisel ilma pikema jututa, sest praegu on tingimused sel turul just niisugused. Kusjuures jutt käib tegelikult ju mitmuses – keegi ei tee reklaami ainult ühe korra.
Või siis nagu Triinu postituse kommentaariumist selgus – mõnedel blogijatel on teadmatus ses osas, kuidas saadud tulu seaduse mõttes õigesti vastu võtta. Näiteks Marimell kirjutas sellest väga põhjalikult ja tegelikult pole mitte kellelgi raske neid samu küsimusi ise Maksuametile esitada või kasvõi lihtsalt guugeldada.
Ma olen enam kui veendunud, et hiigelsuur osa inimestest, kes oma blogis asju nö tasuta reklaamivad, teevad seda eesmärgiga rohkem pildile pääseda. Teha natuke aega odavat lobitööd söödava-joodava-hilpude eest, peale mida saabub üks hetk punkt, kui võib töö juures ülemuse pikalt saata ja rahus koju rahamägede vahele blogima jääda.
Eelnev on illusioon kahel põhjusel. Esiteks, meie riik on piisavalt väike, et iga teine inimene lihtsalt ei saa olla kutseline blogija. Teiseks, kellel pole julgust oma töö eest tasu küsida, sellel seda oskust ega harjumust ei tekigi.
Natuke tahaks rõhuda ka asjaolule, et iga blogija, kes on nõus a’la paari jogurtitopsi või mõne beebipüree paki eest reklaampostituse kirjutama, teeb sellega karuteene kõigile teistele blogijatele. Põhimõtteliselt. Seni kuni blogiturunduses valitsevad lahtiste uste päevad, ei muutu mitte miski ja ettevõtted jalutavadki oks laiali sisse mistahes blogisse, viskavad mõne palukese lauale ja blogija juba hüppab läbi põlevate rõngaste arvuti poole postitust kirjutama.
Muidugi see “üks kõigi, kõik ühe eest” mõte ei lähe kõigile korda või läheb täpselt selle hetkeni, mil saabub esimene e-mail sisuga “Tsau, sul on niiiiii kihvt blogi! Oleksime hullult rõõmsad, kui just SINA meist paki juustu eest neli postitust kirjutaksid!” vms. Esimese hooga see ongi meelitav, kui mõni Suur Ja Tähtis Firma sulle, väikesele blogi-könnile, tuleb ja komplimendi poetab. “Jess, saingi jala ukse vahele!” on vähemalt üks mõtetest, mis sel hetkel peast läbi käib. Aga iga kord kui sellise asjaga nõus oled, toimub tegelikult see, et sa paned oma jala sinna ukse vahele ja lööd ukse täie hooga kinni. Mida rohkem see kordub, seda vähetõenäolisem on, et selline ühe jalaga, lombakas ja reklaami täis roojatud blogi mõnele tõsiseltvõetavale koostööpakkujale atraktiivne tundub. Lugejatest rääkimata. Pikas plaanis.
Kui reklaam blogis on tasuline, võidavad sellest kõik. Esiteks saavad blogijad õiglast tasu. Teiseks teevad ettevõtted ilmselt veidi rohkem eeltööd ja taustauuringut selles osas, kuhu üldse on mõtet oma tooteid/teenuseid reklaamima minna, et reklaam tõesti jõuaks potentsiaalse sihtgrupini. Kuni reklaam on tasuta, lähtutakse lihtsalt sellest, et rohkem on parem ja nii ongi võimalik, et mingitel hetkedel räägivad kõik blogijad järsku täpselt samadest toodetest, mis ausalt ka pole ei usutav ega kutsuv, vaid tüütu ja odav. Hea mulje ei jää ei blogijast, kes kogu aeg rändom s***a promob ega ka firmast, kes absoluutselt igas blogis kajastatud soovib saada – meeleheide pole mitte kunagi atraktiivne.
Muutused sel teemal saavad alata ainult suurtest blogidest. Meil on minu meelest täiesti selgelt olemas tuntumad blogijad, kellele firmad raudselt maksaksid, kui nad ütleksid, et sorri, me tasuta ei tee. Isegi kui esimene reaktsioon oleks see, et “okei, me ei maksa, otsime kellegi teise”, siis kui nö tuumik ikkagi sama asja eest seisaks, siis varem või hiljem teeks mõni ettevõte otsa lahti – maksaks blogijale – ja ainult aja küsimus, kui teised järgi tuleks ning sellest saaks norm. Olen selles enam kui 100% veendunud. Eesti tuntuim blogija käitub ses osas igati eeskujulikult ja tasuta midagi ei reklaami nagu ma aru saan, nüüd võiksid teised lihtsalt sama teha. Nii kaua kui on suhtumine, et “aga ma saan sellest ju ka kasu, et endale ise šampooni ei pea ostma”, ei tasu imestada, et keegi sulle reklaami eest raha ei tule pakkuma. Igaüks määrab ise oma hinna ja hirm pakkumistest kõrvale jääda ei tohiks seda hinda liiga madalale tõmmata, eriti kui su blogil on täiesti märkimisväärne hulk publikut.
Ja lõpetuseks – kellele tõesti ei valmista mitte mingisugust probleemi end eimillegi eest maha müüa, siis vähemalt nii palju pidage endast ja oma lugejatest lugu, et mainite ära, et tegu on sponsoreeritud postitusega. See on piinlik ja solvav ja nõme, kui te oma lugejaid sama odavalt kohtlete nagu iseennast kohelda lasete. Oma usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse mingisuguse “salareklaamiga” maha mängimine on veel nii eraldi teema, et ma ei viitsi kohe päeva alguses end rohkem närvi ajada 😀
Mulle ka salareklaamid ei meeldi. Ma saan muidugi aru sellest, et kardetakse, et siis ei usuta kirjapandud sõnu nii väga, aga kui selline hirm tekib, siis on probleem juba sügavam ja kuskil mujal 😛
Kui ma mingit blogi loen, mulle blogija meeldib ja tundub ka päriselus aus, siis usun ka seda, et makstud reklaami kirjutab ta oma emotsioonid nii nagu on. Vähemalt mina olen öelnud, et osta saab reklaampinda, aga mitte arvamust.
Mina loobusin bartertehingutest juba mõnda aega. Just sel põhjusel, et tekkis tunne nagu mind võetaks kui tasuta tööjõudu. Kirjuta postitus, tee pildid, reklaami siin ja seal, pane link, pane too ja selle eest võta x-toode. Tore küll jah, aga kui see toode on midagi, mis juba eos polnud mulle eluks vajalik, siis ma ei võida midagi. Ma ei säästa, sest ma poleks selle järgi nagunii poodi tormanud. Ma ei saa selle tootega minna toidupoodi ja pakkuda seda maksevahendina. See-eest ma kaotan. Kaotan aega, mille jooksul võiksin teha midagi, mis tooks sisse reaalset kasumit. Ma ei ütle siinkohal, et ma ei kavatse eelaadeeski ühtki bartertehingut vastu võtta. Kui mul nt. peaks pesumasin katki minema ja mingi õnneliku juhuse läbi päev hiljem mingi firma pakuks mulle nende äramainimise eest pesumasinat, siis ma võtaks selle vastu, sest tegu oleks justnimelt millegi hädavajalikuga, mille ma oleks nii või naa pidanud soetama – siinkohal võime rääkida säästmisest. Ja korraliku summa omast veel.
Ja tegelikult see bartertehingutest loobumine on mulle väga hästi näidanud ka ettevõtete suhtumist. Nii kui mainid, et reklaam maksab nii ja nii palju, siis ei tule vastu enam ainsatki kirja. Isegi mitte “aitäh info eest, aga meile kahjuks ei sobi”. Kaovad jäljetult.
Ning kui ma bartertehingute puhul olen nõus vastu võtma ainult seda, mida mul päriselt ka VÄGA vaja on, siis makstud postitused annavad natuke suurema valikuvõimaluse. Endiselt pole ma nõus reklaamima midagi, mis lihtsalt ei suhestu minuga (nt. poolfabrikaadid või alkohol), aga kui miski tundub lihtsalt äge (aga mitte ilmtingimata eluks vajalik), siis võtan ikkagi hetke, et mõelda 🙂
Selle aastanumbri sees olen “jah” öelnud ainult ühele koostööle (ilmub sel nädalal) ning “ei” seevastu väga paljudele. Just seesama “anname sulle 3 pakki mähkmeid, sa tee 2 postitust, jaga igal pool ja korralda loosimisi ka” või siis täiesti ebasobivate asjade pakkumine.
Mul läheb monoloogiks juba, aga mu meelest see viimane on ka üsna oluline. No see, et valitaks natukene kriitilisema pilguga mida reklaamitakse. Iga asja ei tasu vastu võtta ainult sellepärast, et pakutakse.
Minu meelest ikkagi kui olla valmis reklaami tegema, siis palju parem variant on peljata seda, et äkki keegi arvab, et oma arvamust reklaamitava osas mõjutada oled lasknud, kui oma lugejatele näkku valetada. Keegi pole nii rumal, et reklaami ära ei tunne ja siis jääb kokkuvõttes poole kehvem maik asjast. Ja täpselt nagu sa ütlesid – kui blogija ise on igati sümpaatne ja aus, siis pole põhjust arvata, et ta mingist tootest rääkides järsku valetama hakkab.
Toodete eest postitamine juhul, kui antud asjadel on mingi reaalne väärtus, siis muidugi, teine asi. Aga no näited tänasest päevast – tomatitaime hind vast ei küündi sellele tasemele, mis reklaampind kõrge külastatavusega blogis päriselt väärt võiks olla. Millegipärast see on see, kui odavaks blogijaid ja blogireklaami meil siin praegu peetakse. Täitsa halenaljakas.
Kusjuures selline poole vestluse pealt nö välja jalutamine on minu jaoks äärmuslik matslus. Normaalne viisakas inimene/ettevõte suudab jääda lõpuni professionaalselt. Aga kui vastaspool enda jaoks ebameeldivate tingimuste ilmnedes sõnatult kaob, tuleb olla ainult õnnelik, et end kellegi sellisega ei seotud.
Mina olen “ei” öelnud kõigile (kuigi neid pole teab mis lademetes olnud), kes on tahtnud siin blogis kajastamist saada. Olen ainult nö blogist väljapoole kirjutanud ja seda ka mitte reklaami näol. Hea kerge on olla ausalt öeldes. Ainuke asi, mis veidi kripeldama jäi korra, oli üks täiesti mitte kasumi-eesmärgil toimetav ettevõtmine, kelle tegevusalaga mul paraku vähimgi isiklik kokkupuude puudus ja seega ma ei leidnud, et olen õige inimene sellest kirjutama. Vastasel korral oleksin meeleldi kirjutanud. Sest asi pole ahnuses, aga kui kasumi nimel tegutsev ettevõte tahab tasuta reklaami saada, siis minult ei hakka seda mitte kunagi saama. Loodan südamest, et peagi muutub selleteemaline suhtumine ka laiemalt, vähemalt diskussioon õiges suunas on justkui käima läinud…
Näide:
http://marimell.eu/suvine-wishlist-lihtsalt-mida-mulmeil-vaja-oleks/
http://marimell.eu/suvine-wishlist-lihtsalt-mida-mulmeil-vaja-oleks/
Lugege postitust, autor ütleb:
1) See ei ole reklaampostitus.
2) See on rändom nimekiri, mida tahan ise osta…aga palun osta siis ja postita kui asjad käes.
Seega see on reklaampostitus, tuues esile firmade tooted, on lootust saada midagi tasuta…kuna reklaam ja kiitus, et see või teine toode on hea…on juba loodud.
Muul juhul võiks juba ausus olla. Soovin neid asju tasuta saada…siis nii kirjutagi. Lihtne. Võlts sisu on ju läbinähtav.
No üldiselt olen mina ka arvamusel, et sellised wishlistid on ikkagi kellelegi suunatud. Just sel eesmärgil, et keegi vaatab ja siis annabki soovitud asja(d). Kui oleks lihtsalt pildid ja ilma linkimata, siis sellist muljet ei tekiks. Nö ette-reklaam on veitssss nagu odav ja nõme variant kraami sebida endale, aga samas antud konkreetse blogi puhul ma olen ausalt öeldes veidi isegi üllatunud, et neid samamoodi pidevalt igasugu värgiga üle ei valata nagu näiteks Mallukat, kellel pruugib vaid mainida, et “tahaks…” kui juba on masin värava taga ja kuller veab kaste tuppa 😀 Aga üldiselt jaa, ma selliste postituste juures linkidel ei kliki, sest ei meeldi selline lähenemine.
Marimell ju kuskil kommentaaris ütles, et lingid pani juurde selleks, et ei tuleks mitu-setu inimest küsima, kust seda või teist asja saab. Selles suhtes saan temast väga hästi aru. Mõni inimene küsib ka siis, kui on lingitud. Kujutan ette, et see on jube tüütu.
Lihtsalt pilte pannes võib ju ka mingi firma just sellele blogijale manti anda, nii et ka seda võiks eel-reklaamiks pidada. Üldkokkuvõttes ongi sellised postitused ju selleks, et tahaks neid asju saada, ükskõik kuidas need siis nendeni ka ei jõuaks. Kui ostab ise, on hea, kui keegi annab, siis veel toredam.
Isiklikust vaatepunktist ütlen aga, et mind sellised postitused küll midagi otseselt ostma ei pane. Olgu tegemist kas siis avaliku või varjatud reklaamiga. Ostan ainult seda mida tahan ja siis kui tahan või on vaja. Ja paari blogija arvamus kallutab mind vaid vähesel määral ning sedagi ehk negatiivse poole.
Kui oleks lihtsalt pilt ilma lingita, siis ei näeks antud firma, et just sealt lehelt nende lehele nii palju liiklust tuleb. Ehk et link on ikka suht otsene reklaamikatse mu arust 😀 Aga see kõik polegi väga väga oluline. Ja selles, et inimesed absurseid küsimusi küsivad, ma päris kindlasti ei kahtle 😀 Alati on neid, kes a’la postitust ei loegi ja siis pealkirja järgi hakkavad ükshaaval küsima neid asju, mis postituses täpselt kirjas on #arggghhhhhh 😀 Õnneks minul seda siin ette pole tulnud, aga mujal olen küll väga-väga-väga-väga korduvalt täheldanud.
Pingback: Blogi kui tuluallikas – Mul ei ole blogi