Ma võin ilma liialdamata öelda, et üldiselt mulle meeldib rase olemine. Eriti praegu, kui ainukesed tõeliselt problemaatilised osad sellest on magamine (sest küljed valutavad kogu aeg ja iga tunni tagant peab pissil käima – tüütu!) ning jalatsite jalga panemine. Ja eriti nüüd, kui lõpp on juba lähedal, mis sest et ma seda väga pingsalt veel ei oota – pole kiiret. Isegi seljavalust pole veel ei kippu ega
Tag Archives: hormoonide pillerkaar
Kauri oodates saime juba 12. nädala ultraheli käigus kahtlusteta vastuse, kummast soost laps sünnib. Praegune beebi selle info jagamisega nii helde pole olnud – tema veiderdas UH käigus väga püüdlikult ja katsus igal võimalusel seljaga “kaamera” poole olla. Aga isegi kui meil Renega puudub konkreetne eelistust soo osas, siis uudishimu on ikkagi ja mõte muudkui mõlgub, et kes küll on tulemas. Asju on ka ju lihtsam osta,
Teine trimester teadupärast on see aeg, mil enesetunne niivõrd tavaline on (vähemasti võrreldes 1. trimestri iiveldus-maratonide ja 3. trimestri maakera-tundega), et mõnikord läheb rasedus täitsa meelest. Mitte nagu päriselt meelest ära, aga igapäevaselt kogu elu keskpunkt see küll pole. Kauri ja kooliasjade kõrvalt õnneks polegi aega kalendri ääres jalga kõlgutada ja kuni septembrini päevi maha kriipsutada ning sedasi kulgeb aeg väga mõnusas tempos. Lapse liigutusi tunnen alates
On 7. jaanuar 2016. Alustan selle postituse kirjutamist ammu enne, kui selle avaldada kavatsen. Aga et ükski emotsioon ega mõte kaduma ei läheks, juhul kui kõik ikka hästi läheb (ptui ptui ptui), panen üht-teist juba praegu kirja. Tahaksin selle uudise kuidagi niimoodi ümber nurga ja asjale tasapisi lähemale hiilides avaldada, aga ma vist ei oska, nii et mis seal ikka: Ma olen rase. Kusjuures mõtlesin, et kannatan testi
Perekooli foorumis leidis ja ilmselt leiab veel mõnda aega laia kriitikat ühe ajakirjaniku-preili blogi raseduse kohta. Mina isiklikult leian, et rasedus on natuke liiga isiklik teema. Ja kuigi mingisugust äratundmisrõõmu leidub igas sellises blogis kõigi rasedate jaoks, siis isegi kui jätta kõrvale delikaatsuse faktor – milleks peaks üks rase nii tundlikul eluperioodil tahtma lugeda võhivõõraste kommentaare selle kohta, kuidas mõni tema emotsioon või isu või arvamus pole
Ma ei usu, et on võimalik sõnadesse panna seda, kui sa lähed ultrahelisse teadmisega, et tõenäoliselt näed sa ekraanil väikest oakujulist põksuva südamega inimese-alget, aga tuleb välja, et kõik need ootused ületatakse tuhandekordselt, sest su sees pole mitte midagi vähemat kui üks tilluke inimene, kes väsimatult oma sentimeetriste käte ja jalgadega siputab. Sellest vaatepildist pole võimalik väsida! Me mõlemad Renega olime nagu puuga pähe saanud, sest veel
Homme lõppeb mu kolm nädalat kestnud haigusleht. Kolmapäeval saan arstile antud analüüside vastused, ehk siis üldjoontes mingi esimene info, kas verelised jms näitajad on korras. Kõige suurema põnevusega ootan aga neljapäeva. Just siis peaks UH-s juba midagi natuke rohkemat näha olema kui väike uba keset valget laiku, nagu viimati. Kui kõik on hästi (mida ma iga päev tuhat korda loodan). Ta süda peaks ilusti lööma, küll palju
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.