Aeg kaob nii märkamatult käest, kui seda sisustada mittemillegiga. Vähemasti võrreldes napilt rohkem kui nädalataguse eluga on praegune hommikust õhtuni kulgemine ikka täiega mittemillegi tegemine. Ühest küljest hea, sest meil on ju vägagi põhjust järgneva kolme kuu kiiret möödumist oodata. Teisalt meeldib mulle, et kooli lõpp, suvi ja raseduse viimane
Tag Archives: lapsesuu
Eile oli mul ämmaemanda visiit. Analüüsid olid korras, mul endal enam suurt midagi kurta ka pole peale kõrvetiste, nii et kõik justkui hästi. Kuni oli aeg selili heita ja väikese põnevusega tita südametuksete trummisoolot ootama jääda. Ainus asi, mida ma kuulsin oli vaikus, vaikus…ikka vaikus. Ei midagi. Peale mõnda minutit
Uusaastalubadus selle suhtes, et siia hullult palju rohkem kirjutama hakkan, on – nagu näete – suhteliselt vett vedama läinud. Aasta on lihtsalt ootamatult teistmoodi alanud, kui ma oodata oskasin. “Elu on see, mis juhtub siis, kui sul on muud plaanid” või kuidas see oligi. Ma tean, et umbes kolm aastat
Teate küll seda tunnet, kui 22. detsembril mööda kaubanduskeskust traavi lasete ja suurest härdast jõulutundest hoolimata tahaks mingi hetk jõuluvana, kuusepuud ja päkapikud takkapihta kõik ükshaaval rongi alla lükata, lihtsalt et ei peaks enam mitte hetkegi rohkem kinkide peale mõtlema. Aga sel aastal suutsin ma VIIMAKS, peale aastatepikkust eelneva stsenaariumi kordumist
Mina: “Kaur, sul on uneaeg.” Kaur: “Mida sa vanetad!” Mina: “Mine voodisse palun.” Kaur: “Mida sa kamandad!” Või värskem näide tänasest õhtust: Kaur nägi vannitoas ämblikku. “Head ööd, väike ämbnik! Maga hästi! … Söö kivi!” Enne kui õuest tulime, jõudis ta selle ajaga, kui tal üleriideid seljast võtsin, omaette pisikese
Isadepäeva õhtul jäi Kaur täiesti ootamatult haigeks. Teist korda kahe aasta ja kolme kuu jooksul tõusis tal palavik, pea neljakümne kraadini. Ilmselt oleks üle neljakümnegi läinud, kui ma paratsetamooliga vahele poleks hüpanud. Tõtt-öelda oleme me väga õnnelikud, et Kauril siiani nii tugev tervis on olnud ja peale nende paari nohu
Vot ei teinudki tänasel isadepäeval Renele mingit spetsiaalset kinki. Aga kuidagi juhtus nii, et selle ajaga, kui hommikul Kauriga poest kooki käisime toomas, valmistasime pool-kogemata ikkagi pisikese üllatuse ette. Nimelt, dresseerisin Kauri: “Mida peab issile täna ütlema?” millele ta loomulikult vastust ei teadnud, niisiis vastasin ise: “Head isadepäeva, kallis issi,
Viimaks ometi on kätte jõudnud aeg, kui ma saan kõik oma kunagised lemmikud lasteraamatud uuesti läbi lugeda. Muidugi oleksin ma võinud seda millal iganes teha, ent ootasin just nimelt aega, mis ongi nüüd kätte jõudnud – Kaur tahab unejuttu kuulata! Ta ei jäta ühegi uneaja eel seda mainimata ja ei
Enne eelmist postitust pidin ma tegelikult rääkima sünnipäevast (mis oli TORE!) ja koolist ja sellest, kuidas lapsehoidja-situatsioon lahenes, aga kohe kuidagi ei teki seda hetke, et vot nüüd teen arvuti lahti ja hakkan kõigest tagantjärgi kirjutama. Nagu ei oska kusagilt normaalsest kohast alustada. Pealegi võtsin kooli raamatukogust ~ paari tuhande
Ma ei väsi üldse seda kuulamast, väike Kaur oma armsa keeduporgandi häälega… 🙂 Kauril oli vahepeal raamatutega hull mõõn, teda üldse ei huvitanud need. Nüüd on raamatukapi uks (sõna otseses mõttes) iga hetk eest ära kukkumas, kuna ta seda päeva jooksul nii mitu korda kinni ja lahti kõmmutab. Meil on
Olukord on viimaks vaibunud. Malluka iga-suvised invasioonid on toredad, ent panevad mind natuke mu enda blogi kartma. Ma ei tea, kui lollilt see kõlab? Aga seni kuni ma näen, et statistika lehel käib liiga vilgas sagimine, vähemasti minusuguse kapi-blogija jaoks, hoian siit eemale. Natuke puhkusest ka. Sõit siia kulges mõnusalt,
Ma ei taha MÕELDAGI, et reedel linna tagasi peab minema. Eriti nüüd kui suvi ka end viimaks ilmutama on hakanud. Juba mitmendat päeva kannatab lausa kleiti selga panna ning paljajalu käia. Kui mõnus! Käisime Kauriga eile hommikul turul, kuhu ma sombuste ilmade tõttu varem minna polnud viitsinud. Ega seal suurt
Kauri une-eelne muljetamine sellest, kuidas enne õues üks tüdruk talle pai tegi: Kaur: “Tüdukune tene.” Mina: “Kas sina tegid tüdrukule tere?” Kaur: “Jamh… Tüduk pai.” Mina: “Kas tema tegi sulle pai?” Kaur: “Nii anmas…”
Täiesti kindlasti olen ma, kui mitte kusagil beebigrupis või -foorumis, siis mõne sõbrannaga lastekasvatus-tarkusi arutades ennastunustavalt pead vangutanud, et meie majas küll telekast mitte kunagi lapsehoidja ei saa. Siia-sinna veel mõni hukkamõistev fraas nende kohutavate emade suunas, kes sel arulagedusel ja lohakusel juhtuda on lasknud – kuradi logardid ja päevavargad. Ilmselgelt jäid
Vaatasin just, et viimati kirjutasin Kaurist kuu aega tagasi ja seda uskumatum on see, kui palju on juba jälle muutunud. No seda ma juba kusagil mainisin, et tema uusi sõnu ei jõua ma enam mitte mingi nipiga üles kirjutada. Ja ega polegi mõtetki – esimesed poolsada on kronoloogilises järjekorras jäädvustatud