Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Tag Archives: lasteaed
Kaks aastat tagas, kui Kaur lasteaias käima hakkas, niitis tervet meie peret ühtäkki jalust, kui palju on lasteais vägivalda (loe SIIT). Praktiliselt iga päev tuli ta lasteaiast koju ja rääkis, kes teda jälle pähe või kõhtu või kuhu iganes löönud oli. Mingi aeg, kui sellest õpetajatega rääkisin, kuulsin vastuseks, et
Ma ei ole tööl käinud viimased kuus aastat. Mõni kuu enne Kauri sündi jäin töölt koju, peale sündi oli ta kolm aastat kodus ning kui ta lasteaeda läks, sündis juba Lili. Otsustasime ka Lili alles kolmeselt lasteaeda panna, kuna see tundub lapse suhtes õige. Meie meelest. Minu jaoks isiklikult on
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Jutt käib neist kolmest nädalast, mis me hiljuti järjest kodust ära olime. Kõigepealt mainin, et viimati olin mina isiklikult Hiiumaal järjest nii pikalt enne lapsi. Isegi täitsa tekkis juba lõpuks tunne, et võiks küll juba koju minna. Mitte nagu kriipiv ootus, aga ütleme nii, et esimest korda üle aastate ei
Selle eest on mind mitmed inimesed hoiatanud, et isegi kui lasteaias käimine algab suure valleraaga, siis mingi hetk võib tulla tagasilööke. Näiteks et laps ei taha enam lasteaeda minna, kui talle kõige selle rutiinsus pärale jõuab. Või et isegi laps, kes muidu heatujuliselt rühma silkab, hakkab üks hetk ilmutama trotsi
Kauri esimesel lasteaiapäeval istusin ma täiesti teovõimetult kodus ja praktiliselt lugesin sekundeid, millal talle järgi saan minna. Teisel päeval ehk eile oli olemine juba rahulikum ja täna ei vaadanud ma lasteaia kodulehelt enam kordagi, et “mis nad praegusel hetkel huvitav teevad”. Hea küll, osalt ka seetõttu, et kahe esimese lasteaia-päevaga on
Nüüd, kui meil lapse “lisavarustuse” jaoks kõik suuremad ostud tehtud on ning käes aeg erinevaid pisemaid asju hankida, olen ma võrreldes Kauri ootuse ajaga oma mõttekäigus mingit muutust täheldanud. No näiteks turvahälli ostsime eelmine kord kasutatuna, samas kui ühtki riideeset polnud ma nõus teiselt ringilt soetama: “Mina ei taha, et
Nädala alguses sain oma e-mailile kirja, mida ma tegelikult enne järgmist nädalat üldse ei oodanud – teade Kauri lasteaiarühma vanemate infotunni kohta. Toimumisajaks oli märgitud 3. august, nii et võtsingi Kauri kaasa ja läksime koos sinna tema paljuräägitud ja palavalt oodatud lasteaeda. Meile uksele vastu tulnud kasvatajale oli Kauril ainult üks
Aeg kaob nii märkamatult käest, kui seda sisustada mittemillegiga. Vähemasti võrreldes napilt rohkem kui nädalataguse eluga on praegune hommikust õhtuni kulgemine ikka täiega mittemillegi tegemine. Ühest küljest hea, sest meil on ju vägagi põhjust järgneva kolme kuu kiiret möödumist oodata. Teisalt meeldib mulle, et kooli lõpp, suvi ja raseduse viimane
Uusaastalubadus selle suhtes, et siia hullult palju rohkem kirjutama hakkan, on – nagu näete – suhteliselt vett vedama läinud. Aasta on lihtsalt ootamatult teistmoodi alanud, kui ma oodata oskasin. “Elu on see, mis juhtub siis, kui sul on muud plaanid” või kuidas see oligi. Ma tean, et umbes kolm aastat
Lapse kasvatamise juures ei ole minu meelest tegelikult kõige raskem osa välja mõelda, et mis mulle endale õige ja normaalne tundub, vaid mõttetult palju on vaja hoopis mingite kõrvaliste arvamustega mitte liiga lahku minna. Kasvõi lähisugulaste omadega. Meie Renega õnneks ühestki väga äärmuslikust põhimõttest Kauri kasvatamisel ei juhindu, nii et