Kuna ma olen viimase pooleteise aasta jooksul kümme midagi kilo juurde võtnud ja minu lühikese kasvu juures turritab iga lisakilo demonstratiivselt välja, siis olen ma jumala õige inimene teile rääkima, kuidas teiste minusugustega suhelda. Nendega, kes on valdava osa oma elust veetnud saledana ja siis mingil eluperioodil järsku paisuma hakanud.
Tag Archives: paks
“Appi, kui mõnus on Tallinnas tagasi olla!” võiksin ma praegu õnneliku näoga öelda ainult siis, kui keegi mul tulirelva oimukohal hoiaks. Kuna meie korter on mai keskpaigast kuni oktoobri alguseni ei rohkem ega vähem kui ahi, siis isegi mitte tavaolukorras, aga päris kindlasti mitte rasedana, pole siin kuigi tore viibida.
Märkamatult on täitunud 30 rasedusnädalat. Ainult paar kuud veel. Paar kuud, et mind jõuaks tabada mingisugune “pesapunumise” õhin, et me seda last salvrätikutesse ei peaks riietama. Suuremad asjad nagu vanker, beebivoodi ja suurperele kohane universaalkerega auto (khm, kae nalja, et ma umbes viimased paar aastat täpselt selliste stereotüüpide üle magusalt irvitanud
Oleme nüüdseks nädala Hiiumaal veetnud. Eriti kusagil käinud ega midagi märkimisväärset teinud pole, sest Kaur alustab enamusi hommikuid tungivate sõnadega: “Ma ei taha aiast välja minna.” Põhjuse sellele leiab maja tagant hoovist, kuhu millalgi meie viimase ja praeguse Hiiumaa-visiidi vahel kerkisid kiiged, liumägi ja liivakast ning midagi rohkemat Kaurile õnneks nähtavasti
Korjan pluusi rinnaesiselt kohukese küljest pudisenud šokolaaditükke ja mõtlen, et 1. september läheneb ikka päris hirmuäratava kiirusega. Kui jaanuari teisel pühapäeval tundus, et sügiseni on aega maa ja ilm, siis praegu olen täiesti siiras hämmingus selle üle, kuidas aeg lihtsalt käte vahelt läbi libiseb, nii et arugi ei saa. Ja