Üks asi, mida ma ise ja veel rohkem teised inimesed mulle aeg-ajalt ette heidavad, on minu pidev muretsemine mingite asjade üle. Et mitte öelda pabistamine või koguni paanitsemine, aga jääme praegu teadlikult selle “muretsemise” juurde, kuna ma olen ometi tundlik rase ega vaja enda ümber kriitika-maigulisi omadussõnu 😀 Rasedusega seonduva osas
Tag Archives: rasedus
Ma võin ilma liialdamata öelda, et üldiselt mulle meeldib rase olemine. Eriti praegu, kui ainukesed tõeliselt problemaatilised osad sellest on magamine (sest küljed valutavad kogu aeg ja iga tunni tagant peab pissil käima – tüütu!) ning jalatsite jalga panemine. Ja eriti nüüd, kui lõpp on juba lähedal, mis sest et
Märkamatult on täitunud 30 rasedusnädalat. Ainult paar kuud veel. Paar kuud, et mind jõuaks tabada mingisugune “pesapunumise” õhin, et me seda last salvrätikutesse ei peaks riietama. Suuremad asjad nagu vanker, beebivoodi ja suurperele kohane universaalkerega auto (khm, kae nalja, et ma umbes viimased paar aastat täpselt selliste stereotüüpide üle magusalt irvitanud
Oleme nüüdseks nädala Hiiumaal veetnud. Eriti kusagil käinud ega midagi märkimisväärset teinud pole, sest Kaur alustab enamusi hommikuid tungivate sõnadega: “Ma ei taha aiast välja minna.” Põhjuse sellele leiab maja tagant hoovist, kuhu millalgi meie viimase ja praeguse Hiiumaa-visiidi vahel kerkisid kiiged, liumägi ja liivakast ning midagi rohkemat Kaurile õnneks nähtavasti
Eile toimus 20. nädala ultraheli. Kuna Renel oli koolis mingi kaitsmine, siis läksime ultrahelisse Kauriga kahekesi. Minu hirm, et ta seal samamoodi jaburdama hakkab nagu 12. nädala ultrahelis, oli asjatu. Kaur istus terve aja kannatlikult mu kõrval ja küsis ainult aeg-ajalt arstilt, et “kas sa teed emme kolda?”. Õnneks oli
Kauri oodates saime juba 12. nädala ultraheli käigus kahtlusteta vastuse, kummast soost laps sünnib. Praegune beebi selle info jagamisega nii helde pole olnud – tema veiderdas UH käigus väga püüdlikult ja katsus igal võimalusel seljaga “kaamera” poole olla. Aga isegi kui meil Renega puudub konkreetne eelistust soo osas, siis uudishimu
Teine trimester teadupärast on see aeg, mil enesetunne niivõrd tavaline on (vähemasti võrreldes 1. trimestri iiveldus-maratonide ja 3. trimestri maakera-tundega), et mõnikord läheb rasedus täitsa meelest. Mitte nagu päriselt meelest ära, aga igapäevaselt kogu elu keskpunkt see küll pole. Kauri ja kooliasjade kõrvalt õnneks polegi aega kalendri ääres jalga kõlgutada
Raseduse rindel on vaikus. Sõna otseses mõttes – kõhuelaniku liigutusi ma veel ei tunne (kuigi paar korda on olnud selline so-so tunne) ning igasugused sümptomid on täielikult haihtunud (v.a talveuni, okei, aga see võib vabalt laiskus ka olla, kust mina tean). Paar päeva oli toonuseid päris palju, ent peale seda, kui
Eile oli mul ämmaemanda visiit. Analüüsid olid korras, mul endal enam suurt midagi kurta ka pole peale kõrvetiste, nii et kõik justkui hästi. Kuni oli aeg selili heita ja väikese põnevusega tita südametuksete trummisoolot ootama jääda. Ainus asi, mida ma kuulsin oli vaikus, vaikus…ikka vaikus. Ei midagi. Peale mõnda minutit
On 7. jaanuar 2016. Alustan selle postituse kirjutamist ammu enne, kui selle avaldada kavatsen. Aga et ükski emotsioon ega mõte kaduma ei läheks, juhul kui kõik ikka hästi läheb (ptui ptui ptui), panen üht-teist juba praegu kirja. Tahaksin selle uudise kuidagi niimoodi ümber nurga ja asjale tasapisi lähemale hiilides avaldada,