Ma ei tea, millest see tuleb, et mulle sügis nii väga meeldib. Isegi suvel, kui päikeseliste ilmade vahele satub mõni vihmane päev, tunnen end kohe eriti hästi. Mis ei tähenda, et suvi või soojus mulle kuidagi vastumeelne oleksid – kaugel sellest -, aga midagi seletamatult mõnusat on minu jaoks ka
Tag Archives: suvi
Korteris elamise üks suur miinus on see, et ilusate ilmade nautimiseks peab midagi alati ekstra Ette Võtma. Välja mõtlema, kuhu minna. Sellist asja, et lihtsalt astud koduuksest välja muru peale… Noh, saaks teha küll, aga kentsakas oleks paljajalu kortermaja ukse ees seista. Nii ongi täielik õnn, et meil on alati
Ilma pikema jututa. Kauri lasteaed tundub Lilile suht maapealne paradiis. Loodetavasti mõtleb ta samamoodi ka siis, kui aasta pärast ise samuti lasteaias käima hakkab:Toidupoe shenanigans, sest miks osta piima ja leiba nagu su dressides ja krunniga ema, kui saad seda teha kasvõi natuke väljapeetumalt:Kauriga on poes lihtne – kui lepime kokku, et
Jutt käib neist kolmest nädalast, mis me hiljuti järjest kodust ära olime. Kõigepealt mainin, et viimati olin mina isiklikult Hiiumaal järjest nii pikalt enne lapsi. Isegi täitsa tekkis juba lõpuks tunne, et võiks küll juba koju minna. Mitte nagu kriipiv ootus, aga ütleme nii, et esimest korda üle aastate ei
Üle tuhande aasta oli mul hiljuti üks eriti nostalgiline veini- ja heietamisõhtu oma kõige kauaaegsema sõbrannaga. Ma isegi ei tea täpselt, millal ja mis oludel me tuttavaks saime, aga julgelt üle kahekümne aasta on sellest küll möödas. Ühesõnaga, kõik maailma asjad said üle pika-pika aja täiesti selgeks ja ära räägitud.
…ja siis peame sellest suve-nimelisest narkoosist tasapisi välja hakkama tulema. Kui peale kohvikutepäevi linna naaseme, algab Kauril juba lasteaed, mis on esimene suurem sahmakas argielu. Peale seda ei kulu enam kaua aega kooliaasta alguseni. Ühest küljest ma väga ootan kooliminekut, teisalt need 40 EAP-d, mis mul ees seisavad…on üsna kõhedusttekitavad.
Nüüd, kodus tagasi olles, tundub, et kümme päeva Hiiumaal möödusid nagu üksainus silmapilk. Kooliga seondunud stress, pinged ja rutiin ununesid juba enne, kui Hiiumaale minekuks (lootusetult hilja ja eelviimaste unetundide arvelt) asju pakkima hakkasin. Kuigi ka Hiiumaal tekkis omamoodi rutiin – väikeste lastega natuke nagu paratamatu ja vajalik ka -,
“Appi, kui mõnus on Tallinnas tagasi olla!” võiksin ma praegu õnneliku näoga öelda ainult siis, kui keegi mul tulirelva oimukohal hoiaks. Kuna meie korter on mai keskpaigast kuni oktoobri alguseni ei rohkem ega vähem kui ahi, siis isegi mitte tavaolukorras, aga päris kindlasti mitte rasedana, pole siin kuigi tore viibida.
Oleme nüüdseks nädala Hiiumaal veetnud. Eriti kusagil käinud ega midagi märkimisväärset teinud pole, sest Kaur alustab enamusi hommikuid tungivate sõnadega: “Ma ei taha aiast välja minna.” Põhjuse sellele leiab maja tagant hoovist, kuhu millalgi meie viimase ja praeguse Hiiumaa-visiidi vahel kerkisid kiiged, liumägi ja liivakast ning midagi rohkemat Kaurile õnneks nähtavasti
Aeg kaob nii märkamatult käest, kui seda sisustada mittemillegiga. Vähemasti võrreldes napilt rohkem kui nädalataguse eluga on praegune hommikust õhtuni kulgemine ikka täiega mittemillegi tegemine. Ühest küljest hea, sest meil on ju vägagi põhjust järgneva kolme kuu kiiret möödumist oodata. Teisalt meeldib mulle, et kooli lõpp, suvi ja raseduse viimane
Peale vestlust on tulemus selline: Trummipõrin – mina pesitsen turvaliselt joone peal kaheksandal kohal ning kuna pingereas 20 esimest pääsevad õppima, ongi meil Renega nüüd lähiajal vaja hakata mõtlema sellele, mis saab septembris. Eelmises postituses seadsin ma potentsiaalsele hoidjale peamiselt kolm tingimust (tuttav, kogemus lastega, usaldusväärne), ent mida rohkem ma
Loomulikult alles üleeile, kui oli jäänud viimane täispikk päev Kärdlas, jõudis pärale, et ONGI läbi Rene puhkus. Panic panic panic! No ja siis tuli muidugi tahtmine kõigest viimast võtta. Nii lükkasime kiirelt grilli käima, sõbrad küll, Kaurile paks kiht SPF30 peale, et tema ka turvaliselt isu täis saaks joosta õues ja
Ma ei taha MÕELDAGI, et reedel linna tagasi peab minema. Eriti nüüd kui suvi ka end viimaks ilmutama on hakanud. Juba mitmendat päeva kannatab lausa kleiti selga panna ning paljajalu käia. Kui mõnus! Käisime Kauriga eile hommikul turul, kuhu ma sombuste ilmade tõttu varem minna polnud viitsinud. Ega seal suurt
Peale Kauri sündi, ehk kahe ja poole aasta jooksul, olen ma nüüd täpselt kaks korda väljas käinud, umbes mingil peolaadsel üritusel. Esimesest korrast kirjutasin SIIN ja teisest korrast räägin nüüd kohe. Või noh, tegelikult muud midagi väga pikalt öelda polegi, kui et oluliselt soliidsemalt kukkus välja kui see eelmine üritus
Viimasel ajal olen ma hakanud kodus liikumist märkama. Just õhtuti, kui Rene veel tööl on. Uksed lähevad kinni ja lahti, kuskilt kostavad õrnad sammud, ma tunnen, et keegi justkui pidevalt jälgib mind… Mõnikord kui rahutuks muutun selle tunde tõttu, et peale minu on siin vist veel keegi, diivanilt püsti tõusen