Täiesti pael, kui palju ma jaksan targutada
Väga raske on olla inimene, kes paneb asju tähele, mõtleb kaasa, süveneb, pidevalt analüüsib enda ja teiste öeldut, REAGEERIB. Täielik nuhtlus iseendale. Keeruline on olla selline inimene internetis, laskuda diskussiooni võõraste inimestega, kellede puhul sa lõpuks enam isegi aru ei saa, kumb teist see tühi ämber on, mis valjusti koliseb. Aga kogu aeg vait olla ja minna lasta on ka raske.
Viimastel päevadel on mul tekkinud mõned mõtted, mida ma võõraste postituste alla enam lisada ei taha, vaid katsun need siin võimalikult lühidalt südamelt ära saada. Niisiis:
1) Hästi kurval kombel ma ei mäleta, kes selle võrdluse tõi, aga see on üks parimaid pointe, mida ma avaliku blogimise kohta kuulnud olen. See kõlas umbes nii, et blogimine on nagu seeliku kandmine – see, et sa seda avalikus kohas kannad, ei tähenda, et sul lasub kohustus igaühele näidata, mis su seeliku all on. Ehk et iga blogija otsustab ise, kui “pikka seelikut ta kannab”. Mitte keegi ei võlgne mitte kellelegi rohkem infot kui too ise otsustab jagada, olgu selleks ainult positiivne, ainult negatiivne või määratlemata vahekorras segu mõlemast.
Nii nagu elus, tuleb ka blogides ette seda, et keegi räägib teinekord mingil ekstra halaval teemal või et kogu tema jutt koosnebki ühtlasest kaeblemisest ja õigustamisest. Aga sellise sisu vabatahtlikust ja järjepidevast lugemisest jõuda mingisuguste üleolevate järeldusteni, mida solvamise võtmes mõnuga laiale publikule serveeritakse, näitab pigem lugeja tahumatust ja kiuslikkust kui midagi kirjutaja kohta. Rumalus või inimeste erinevad tõekspidamised – isegi kui need minu omadega absoluutselt ei kattu – pole pooltki nii raskesti talutavad kui olla tunnistajaks sellele, kui üks ebatäiuslik inimene teisele omasugusele ülalt alla vaatab.
2) Ma ei oska rääkida teiste eest, aga mina olen küll nii mõnigi kord oma värskemat laadi laste-teemaliste teadmiste jagamise eest saanud vastuse stiilis “phäh, varsti on see sinu tõde ka vana iganenud jamps”. Noh, nii ongi. Aga kui sul peale arusaama, et inimkond saab pidevalt targemaks, kuskil ühtki ajamasinat ei vedele, captain obvious, et ma tulevikku uusimate teadmiste järele põrutada saaksin, siis on tänapäevane info praegusel hetkel ikkagi parim, millest (näiteks emaks olemisel) lähtuda.
3)
Ülaloleva pildi kohta ütlen kaks sõna: palun ei.
Kui sa oma last sellises kotis kandnud oled ja tal on kõik korras – suurepärane! Aga täpselt nagu raseduse ajal suitsetavatel naistel sünnivad teinekord (pealtnäha) täiesti terved lapsed, ei tähenda, et raseduse ajal konitseda ongi igati okei ning et seda peakski propageerima. Või kui sa arvad, et ülaltoodud beebide moel hängida on mugav ja üldse mitte koormav, siis ole hea sõida trammiga Kalamajja, leia mõni hipsterikohvik, mille akna all on rattahoidja, istu kaksiratsi ühe meesteratta pulgale ja lase oma tarkuse viljadel hea maitsta. Ma luban, et veel enne, kui ratta omanik jõuab oma velo otsas aelevale veidrikule politsei kutsuda, hakkab sul seal õrrel väga ebamugav ning et ebaergonoomilise kõhukoti kaitseks enim kõlava “aga mu beebi ei veeda seal ju tervet päeva” mõttetus jõuab lõpuks sullegi pärale.
Pingback: Esimene päev uues kodus – Riisitera
Ahhaa… Mingi kisma? 🙂
Oi ei 🙂
Ma nüüd tuustisin asja välja. Sain pihta 😊
Ma olen selle peale mõelnud, et kust jookseb piir targutamise ja lihtsalt…üliteadlik olemise vahel. Ma tean inimesi, kes on väga väga targad, kindlasti osade arvates lausa ülbed, sest nad teavad nii palju ja on oma teadmistes ning oskustes väga kindlad – usun, et nii mõnigi arvab, et nad on seetõttu üleolevad. Vast on siiski see, et inimene võib olla teadmistelt tark, aga väljendada end viisakalt, ent targutamiseks peaks inimene end ka ülbelt ja üleolevalt ning natuke õelalt väljendama?
Tegelikkuses on ju nii, et nii mõnigi asi, mille üle praegu juttu tehakse – me kirjutame ja räägime neist asjadest oma praeguste teadmiste tasemel. Ja eelduseks on, et kui teadmised muutuvad, siis muutuvad ka inimeste seisukohad, sest me oleme rohkem teadlikumad (näiteks nagu nende kandmiskottide osas) ehk arukas inimene saabki aru, et hetkel tehtavad teod ongi meie parimate võimaluste ja oskuste piires.
Olen täiesti nõus, et inimene, kes pidevalt millestki midagi teab, mõjub kuidagi ülbelt. Isegi kui ta päriselt ka on lihtsalt väga tark. Samas muidugi oleneb palju sellest, kuidas too inimene oma teadmisi jagab – kas küsimise peale või non-stop valanguna jne. Sarkasm igasugustes väljaütlemistes võib asjale veel hoopis mingi muu maigu jätta jne. Ma usun et praegused üleinformeeritud titemammad mõjuvad oma emadele-ämmadele-vanaemadele ka just sellepärast kohati äkki nipsakalt ja targutavalt, et ei olnud ammu aega tagasi, kui iga tegevuse tegemiseks oli täpselt üks variant – keegi midagi ei juurelnud, keegi midagi kahtluse alla ei seadnud ja tehti nagu “pidi tegema”. Oma pead ei pidanud paljudes küsimustes üldse vaevama. Praegu voolab igal võimalikul teemal nii metsikutes kogustes (sh vastuolulist) infot, et raske on mitte midagi külge haakida ja raske on mitte targutada, sest MIDAGI oledki enam-vähem iga asja kohta kuulnud 😀
Mõnede inimeste loogika – mis puutub uute teadmiste omaksvõtmisse – on hoopis selline, et kui tänaseks on selgunud, et vanasti tehti üht-teist (tänapäeva mõistes) valesti ja ühltasi on üsna tõenäoline, et millalgi tulevikus lükatakse tänased tõed ka ümber, siis polegi ju vahet, kas lähtuda aastakümnete tagusest infost või tänapäevastest tõdedest. Et milleks üldse ümber kohaneda kui nagunii kõik varem või hiljem valeks osutub. Ja seda loogikat kohtab (beebigruppides, Perekoolis jne) üllatavalt/ärritavalt palju. Ehk lühidalt, arukus ei ole miski, mida saab igaühelt vaikimisi eeldada.
Üsna kohutav on sattuda arutellu inimestega, kes ongi sügavalt veendunud, et teadus ja teadmised aja jooksul ei muutu ning maailm viimase 50 aastaga edasi arenenud ei ole. Selgita siis neile, et see, kui tema lapsed 3-kuusena kartuliputru süües ellu jäid, ei tähenda, et see neile siiski kasuks oleks tulnud. Eriti kuna me ei tea tegelikult, millised täiskasvanuea tervisehädad võivad olla põhjustatud lapsepõlvest… Oopiumitinktuur oli ka algselt mõeldud imikute rahustamiseks… Laseme siis uuesti käiku?
See on hullult imelik jah, et paljud “me kõik oleme nii kasvanud ja oleme ju elus” suhtumisega inimesed sellele üldse ei mõtle, et meie praegused või tulevased tervisehädad võivad olla põhjustatud millestki, mis oli kusagil meie lapsepõlves. Toit, mida sõime, lähisuhted ja nende kvaliteet jne. Nii ei saa muidugi elada, et kogu aeg minevikust mingit süüd või põhjust otsida, aga kindlasti mängivad mingisugused tollased aspektid meie praeguses elukvaliteedis rolli, vastupidist arvata tundub väga lihtsameelne.