Meie teed läksid lahku

/ jaanuar 17, 2017/ 14 comments

Iga suhe algab roosade prillide ja selle tundega, et never ever enam Temata elada ei suuda ja isegi paljas ettekujutus tulevikust, kus pole Teda, tekitab tunde, et peaks natuke diivanil keras kassima ja midagi ekstra kurba kuulama. Paraku mõned suhted, isegi mõned sellised, mis nii-nii lootustandvalt algavad, lõppevad ikkagi ära. Need lihtsalt polnud määratud kestma. See sama suhe täpselt samamoodi kellegi teisega võib olla suurepärane, aga mitte Temaga. Üks teist tõenäoliselt tundis algusest peale, et pole päris SEE ja selles suhtes olin mina see osapool, kes tundis, et midagi on justkui puudu. Sellepärast ongi meiega lõpp. Minu ja Erik Orguga.

Kuna täna oli keegi end siia guugeldanud just nimelt “Erik Orgu” nimega, siis leidsin, et on aeg natuke sel teemal juttu teha. Ühesõnaga mis muud kui kuu aega toitumiskava saatel möödus nii, et umbes kahe nädalaga oli see menüü end nii ammendanud, et ma ei suutnud enam sõnu “sibul, paprika, tomat” ühes lauses nähagi. Mulle hakkas tunduma, et kõik retseptid on sellised:

Koostis:

  • 55 g eriti mitte midagi
  • 100 g ära isegi mitte mõtle ühegi hea koostisosa peale
  • Oluliselt vähem koort kui sulle meeldiks

Valmistamisjuhend:

“Pruunista pannil. Serveeri. Ära nuta, see on jumala hea!”

Loomulikult ma ei ole idioot ja saan aru, et tema menüü ongi päriselt hästi toimiv ja ma liialdan siin hullult palju. Toidud, mida mina sellest kavast tegin, olidki maitsvad. Julge enamus. Aga kui minu õde, kes samal ajal järgis FitLap kava, saatis iga päev oma söökidest erinevaid pilte (jah, me saatsime omavahel söögipilte), siis miks mina pean mittemidagi ja vähe koort sööma? See koor polegi üleüldse oluline, aga galetid ja tomat ka NII olulised pole, et ma oma maise elu ainult nendega tahaksin täita. Ja ma ei taha, et ma pean saatma nädal aega järjest pilte, kus ainuke erinevus on see, et tomat ja kanafilee on taldrikul asendit vahetanud. Järjekordne ülekohus sellele kavale, aga no natuke viskas üle see üksluisus.

Nagu keegi mu esimese Orgu-teemalise postituse all kommenteeris, siis Orgul on asendusi vähe ja minu meelest see kommenteerija veel kuidagi “we’ll see…” moel (ma ei viitsi vaatama minna) ütles, et küll ma varsti ära jagan, et asendusi on vähe. No ja siin ma olen. Asendusi ON vähe!

Ühesõnaga, kuni jõuludeni sõin nagu kord ja kohus. Jõuludel unustasin terve selle kava ära ja sõin mida tahtsin. Kusjuures jõululauas ei õgardanud huupi kõike risti-rästi, vaid olin tol õhtul mingi kerge kõhuviiruse käes lapiti hoopis, nii et minu jõulueine piirdus reaalselt kahe keedukartuli ja veidikese kapsaga. Aga magusaga patustasin nende kahe nädala jooksul korduvalt ja kohutavalt.

Linna naastes teadsin, et igasugused magusasöömingud ei saa jätkuda, sest (siia ei olegi mingit põhjust vaja). Praegu olen omal käel nö tervislikult toitunud, maiustusi pole koju ostnud, toidupoes ka pole käinud – tellin toidu kulleriga. Kui poodi riiulite vahele ei satu, siis ei teki ostukorvi mingeid “okei, see pisike *sisesta ükskõik mis maiustus* ei tee midagi” asju. Vale puha. Mina tean ja teie teate ja need poe-tädid-onud, kes selle kassa nii paigutavad, et ma tingimata kõigest magusast mööduma pean – nemad teavad seda kõige paremini. Ühesõnaga käib kuller ja toob ainult asjalikke asju. Mõnikord, kui tekib tunne, et võiks preemiaks (mille eest??) mingi väikse šokolaadipojakese ostukorvi klikkida, siis mõttes kiire bitch slap ja ostan hoopis näiteks liitri torusiili. Nagu täna. Preemia seegi, kui muretult nõusid saan pesta, nii et vesi kraanist alla läheb. Torusiili abil suveks randa! Kõlab küll nagu kampaania, on mul õigus?

Toiduasju olen ka hakanud teistpidi ostma kui enne. Varem mõtlesin enam-vähem mingid toidud valmis, mida teen ja mida sellest lähtuvalt vaja läheb. Nüüd ostan kõiki häid ja kasulikke asju ning lihtsalt teen neist seda, mis parasjagu isutab. Tänu sellele esimesele toitumiskava-kogemusele ma nüüd laias laastus tean, mis asjad on söögi sees okei ja mis pole. Lame tegelikult, et täiskasvanud inimene sööma peab õppima… Igal juhul võib-olla mäletate, et kavaga alustades ma ütlesin, et just selleni ma tahangi jõuda, et õigesti söömine tuleks automaatselt ja ma usun, et mul on nüüd mingi esimene normaalne aimdus olemas.

Mida vähem jama söön, seda vähem jama peale mõtlen. Õhtuti, kui lapsed magama jäävad, ei tulegi enam seda tühja tunnet, et ei tea, kuidas oma aega sisustada, kui ei saa hunniku maiustuste vahel diivanil lesida ja vaikselt servast kütma hakata. Ja kohe kindlasti mitte enne lõpetada, kui viimnegi raas on hävitatud. Ma tarbin õhtuti täpselt kahte asja, kusjuures nende koguseid ma ei piira – vesi ja ilma ühegi magusa lisandita apteegitilli tee. Nii palju kui ma beebigruppidest ja -foorumitest lugenud olen, seda viimast kõik inimesed planeedil jälestavad, aga õnneks mulle see hullllllult maitseb.

Muide, eelmises faktipostituses oleksin võinud toiduga seoses mainida ka seda, et väga tihti, kui ma mingit lihatoitu nö nullist teen, ei suuda ma ise seda süüa. Kui ma vähegi tunnen toore liha lõhna, siis on kõik, totaalne tõrge. Reaalselt hoiangi liha lõikamise ajal hinge kinni. Ma olen nii palju neid karusnaha-, liha- ja piimatööstuse videosid vaadanud, et see hakkab mulle vaikselt naha alla pugema. Sellest pole midagi halba. Ma pole taimetoitlane ega vegan, küll aga sisimas tunnen, et ilmselt ühel päeval ma kumbki neist olen. Võib-olla alles aastakümnete pärast, võib-olla varem. Kõik need kaadrid ja mõtted järjest settivad minus aegamisi. Mul ei ole vastuseid kõigile sellistele küsimustele, et kust liblesööja vajalikud toitained saab jne, aga ma tunnen tasapisi kasvavat vastikustunnet selle suhtes, kust ja kuidas loomsed saadused meieni jõuavad. Jah, igal pool ei ole kanad nii tihkelt puuris koos, et muna väljutamiseks tuleb puuriuks lahti teha ja igal pool ei võta tapamaja töötajad viimast, et niigi surma nimel elanud loomad oma lõpu eriti võikalt ja piinarikkalt leiaksid. Aga kusagil seda kõike ning palju enamat tehakse ja see on minu jaoks vastik. Kuna ma olen terve elu liha söönud, siis kõvasti juurdunud harjumus on kindlasti üks suur tegur, miks ma veel liha söön, aga ma tunnen, et mu piirid nihkuvad järjest kokku.

Teine asi, mis settib, on see, et ma vaatasin üht dokumentaali plastikust. Sellest, kuidas see mitte kunagi ei hävi ja et terve meie planeet on seda juba praegu paksult täis. Loll lugu, aga mul polnud ausõna aimugi. Polnud mõelnudki sellele. Elad siin vaiksel rohelisel Eestimaal ega teagi, mis pöördumatu jamaga inimkond tegeleb…

Siinjuures märgin ära, et kõigist toidupoodidest, kes kullerteenust pakuvad, on Maxima oma pakendamispoliitika kõige kehvemini korraldanud. Seal on vist kuidagi nii, et igas osakonnas pannakse selle osakonna asjad kotti ja siis lõpuks pannakse tellimus nö osadest kokku ühte suurde kotti. Täitsa vabalt võib ühe kotitäie toidukraamiga mingi 5-6 suurt kilekotti kaasa tulla. Ükskord oli 250 g hapukoor ihuüksi suures kilekotis. Samas näiteks Selver ei pakenda nii üle, vaid asjad ongi kõik koos ühes suures kotis, nii nagu ma ise ka poest tuleksin. Coopist pole ammu tellinud, seega ma hetkel ei mäleta, kuidas neil see asi käis, aga Maxima on ikka meeldejäävalt ja kohutavalt pakendirohke.

63062672

14 Comments

  1. Ikka on need Orgu kavad silma jäänud, aga esimene inimene, kes südamelt ausalt ära puistab. Nii värskendav! Üleüldse olen nõus, et igasugused toitumiskavad on küll efektiivsed, aga täielikud dementorid, sest võtavad kogu toiduga katsetamise rõõmu ära. Ise olen ka just sinna jõudnud, et hooman, mis koostisosad on tervislikud, sobivad kehale ja portsjonikogused enda jaoks paika saanud. Tervislik ei ole ainult keedutatar ja hiina kapsas, vaid ise värsketest/hooajalistest saadustest toidu valmistamine ja poolfabrikaatide vältimine. Nii palju on ju erinevaid köögivilju, mis teevad toidud värviliseks ja mahlaseks ja muidugi maitsetaimed ja maitseained on sealjuures asendamatud. Inspiratsiooniks soovitan Pinteresti, Sandra Vungi taimetoite ja blogi Pinch of Yum. Et katsetamisrõõmu jätkuks kauemaks 🙂

    1. Ainus asi, miks need ranged toitumiskavad head on, ongi just sellepärast, et nö tugev baas alla saada, kust ise edasi minna. Ma ei saa öelda, et mul see baas nüüd nii hirmus tugev oleks kuuajase tutvuse põhjal, aga olukord on kindlasti parem kui enne Orgut. Ilmselt järgmiseks teen Fitlapiga tutvust. Ja tõesti ma arvan ka, et kui söömine muutub juba selliseks, et (rääkimata nautimisest) hakkab kergelt vastumeelsust tekitama, siis on ikkagi midagi muuta vaja. Või no saab ka end sundida, aga neid asju on elus niigi, milleks end sundima peab, nii et mis vähegi võimalik, see võiks ikka rõõmu valmistada.

  2. Johhaidii!! Ma sain alguses südari. Aga toibusin kiiresti.

    Ma muud ei hakka kommenteerima, kui ainult seda, et mul on nii nii kahju, et Hiiumaal (kus, minu arust oleks väga tarvis) seda kulleri teenust ei pakuta. Näiteks minu arust oleks jube hea, kui vanaemale lasen toidu koju viia või tõesti ise, kui olen Karliga kahekesi ja nt oleme haiged. Kes poes käib? Hea oleks Käina Konsumist staffi koju tellida ja tehtud. Aga ei…oma viga ju, et saarel elan. Sõida aga ise ja larista. (Šokolaadist unistan ka mina, kuid olen juba pea nädal aega suutnud ennast tagasi hoida ja seda mitte osta)

    1. Haa, ma tegelikult ei harrasta eriti seda Delfi stiili, aga see pealkiri tuli nii automaatselt, et mis seal ikka, korra aastas võib lugejaid tüssata ka natuke 😀

      Vot üksi keset metsa elades on kindlasti olukordi, kus toidukuller väga abiks oleks. Samas teenusepakkujale on see kõike muud kui kasulik. Aga äkki kunagi jõuab see asi ka Hiiumaale, unistame suurelt! 😀 🙂

  3. Üldse saab vist ainult Tallinnas toitu koju tellida ja see on ebaaus! Sest mina kui autota inimene peangi siis sada korda nädalas poes käima (elan Tartus) ja seega tõenäoliselt rohkem kulutama ning arbuusidest jne loobuma, sest ma ei jaksa neid koju tassida, eriti peale rasket tööpäeva…. 🙁

    1. Vist on jah ainult Tallinnas praegu, kindel pole, aga ainult aja küsimus ma arvan, kui teistesse suurematesse linnadesse ka laieneb see mugavus. Ja mis arbuusidesse puutub, siis tõepoolest – mina ka lasen kõik mähkmepakkide laadingid ja mitmete-mitmete kilode kaupa köögivilju kulleril tuua. Ise käime poes ainult nö leiva ja piima varusid täiendamas, ikka mega lebo 🙂 Aga samas poeskäik ei ole minu jaoks kunagi nii ekstreemne tülikus olnud, et ma nüüd selle kullerteenuseta täitsa välja sureksin. Käe otsas muidugi pole enam aastaid pidanud nädala toiduvaru tarima, vot see kõlab küll nagu midagi päris tüütut 😀 Ma loodan, et mugavused jõuavad peagi ka sinuni!

  4. Haa! “55 g eriti mitte midagi ja 100 g ära isegi mitte mõtle ühegi hea koostisosa peale” on liiga hea 😀 Pagana keeruline ikka see toitumise asi. Trenniasi ka – üritan näiteks siiamaani uuest aastast saadik ree peale saada. Aga endiselt – jõudu!

    Minu patt näiteks on tööl kohvi joomine suhkruga ja kuna see tuleb automaadist, ei teagi, palju päeva jooksul rasva ja suhkrut alla kulistan. Aga ta on vajalik. Ja mõru kohv on nagu…meeh. Vahepeal üritasin matet juua, et olla tubli, aga tuu pole ikka tuu 😛

    A siiski – proovi jah Fitlapi ka ja ütle, kuidas sulle tundub. Mina kogu aeg loen sealt komjuunitist postitusi, et oi, kuidas õgida saab, aga mulle endale tundus küll ikka, et vähe. Esiteks, et vähe, ja teiseks just see, et mingi TOIDUMAJANDUS ronib ajudesse ja hakkab seal vaimuhaigust tekitama aegamööda – muidu ju päevas sellisele asjale nii palju mõttetööd elus ei kulutaks…

    1. Ma katsun jah Fitlapiga millalgi lähemal ajal algust teha. Ja tegelikult mind ennast ka väga häirib kogu selle toitumiskavanduse juures, et justkui kogu aeg peab söömise peale mõtlema, jubeeeeee tüütu. Väga loodan, et äkki kui “selgeks” saan selle asja, tuleb kõik rohkem iseenesest. Ma ei viitsi küll nii, et mul nüüd elupäevade lõpuni 80% mõtetest toidu ümber keerleb, sest muud lihtsalt ei jõua. Võtad hommikusöögist viimased ampsud ja siis juba hakkad paralleelselt lõunasöögiks kaalikat koorima, sest kell pressib peale.

      Kohvi joomise, muide, keelas Liliani arst mulle üldse ära. Tegelikult ta keelas veel ilgema hunniku asju, aga ma lihtsalt ignoreerin seda juttu, sest esiteks kui lapsel pole ühtegi allergiat kuskilt paistmas, nahk on korras, gaasimajandusega saab ilusti hakkama – miks ma siis end piirama pean… See arst ei luba (st tungivalt ei soovita) mul ühtegi välismaa päritoluga köögi- ega puuvilja ka süüa ning see ilmestab minu meelest tema tõsiseltvõetavust väga kenasti 😀 #NSV

    2. Fitlapis on erinevad toidud erineva kogusega ja mida paksem oled, seda rohkem sööd, sest kaaluga koos kahaneb ka toidukorda. Näiteks kui ma panin oma elukaaslase sinna kavasse (2 m ja 100 kg), siis oli tema osa 65% ja minu sellest vaid 35%. Nii et kui mõne maakera praad võib olla 600 g, siis sinu oma 300 g, sest sa lihtsalt pole nii paks. Kui mul muud toidud kahanesid 55 kg saades nii, et oligi 1 kord kokku mingi 200 g, siis suppe ja pajarooge sain ikka 500 g kord jne. Pluss ei pea iga päev erinevat toitu sööma. Ma never ei oleks saanud 4 x päevas erinevat sööki teha… Aa, lavaširullid jäid ka päris suurde mõõtu näiteks.

      1. Orgus on ka kogused kehakaaluga otseses seoses ja täpselt samamoodi mingi osa toite, mida on võrreldes teistega koguseliselt mega palju rohkem. Ükskord ühte pastat me saime kaks söögikorda süüa, sest lihtsalt ei jaksanud korraga, kuigi tegin täpselt etteantud koguste järgi.

        1. Jep, arusaadav. Mu kommentaar käis rohkem selle lause kohta – “A siiski – proovi jah Fitlapi ka ja ütle, kuidas sulle tundub. Mina kogu aeg loen sealt komjuunitist postitusi, et oi, kuidas õgida saab, aga mulle endale tundus küll ikka, et vähe.” Et noh, seal 130 kg kaaluvad inimesed võivadki vabalt kurta, et jube suured portsud on ja samal ajal oluliselt saledamatele võib tunduda, et millest nad räägivad 😀

          1. Ahaa, no tegelikult kui järele mõelda, siis tõsilugu, et “nii palju pidi sööma kogu aeg, et mul ei käinud jõud üle” sorti lauseid olen kuulnud ainult endast suuremate inimeste käest. Ja kusjuures kogused muutusid üsna märgatavalt ka sellise pisiasjaga, kui tegin mingi hetk linnukese sinna lahtrisse, et olen imetav ema. Siis hakkasin pea-aegu samu portse sööma mis elukaaslane, kuigi meie võimekus toidu tarbimise osas on tegelikult väga erinev, nii et mina ei jaksanud üldse endale ettenähtud koguseid süüa ja tema, kes on pigem väga sale inimene, ent siiski meesterahvas, sageli korises peale sööki 😀 Nii segane kommentaar, aga mul kõrge palavik, nii et annan endale andeks 😀 Aga lühidalt, su jutus on iva.

  5. Tahtsin siinkohal kiita veel Prisma pakendamis-teenust. Äärmiselt kahju on, et neil kojutoomise võimalust veel ei ole ja tuleb ise poodi kaubale järgi minna, aga kujutad sa pilti – nad pakivad mu tooted nii, et ma pääsen kõikidest kilekottidest! Ehk siis puuvilju eraldi kilekotti ei panda ja kogu kaup pakendatakse pappkastidesse. Jube mõnus ja keskkonnasõbralik!:)

    Sellega seoses tuleb mul meelde, kui ükskord poes (ketti ei mäleta) ostsin kohukesi ja müüja hakkas neid väiksesse kilekotti pakendama. Mina siis teatasin, et ärge palun kilekotti pange, mille peale müüja vaatas mulle otsa nagu ma oleks eile sündinud ja teatas “A kuhu ma siis panen?”. Noh ehk siis mõne jaoks on nii loomulik, et iga asi pakendatakse eraldi kilekotti, samas on mul hea meel näha, et järjest enam on teadlikumalt elavaid inimesi, kes selle killerkottihullusega kaasa ei lähe.

    1. Vot ma olen ka tegelikult isegi mõelnud, et peaks selle Prisma variandi ära katsetama. Natuke mugavam ikka kui ei pea poes aega kulutama, vaid lihtsalt lähed ja võtad oma kauba 🙂 Nüüd sellest toredast pakendamise süsteemist kuuldes võtan selle kohe kindlasti lähiajal ette! Eriti kuna tänase Maxima kulleriga sain jälle terve kuhja kilekotte, mida mul POLE vaja! Seal on see asi tõesti ilma liialdamata väga jubedasti korraldatud :/

      Ma arvan, et selle sinu kirjeldatud poemüüja reaktsioon ilmestab hästi seda üleüldist teadmatust, mis selle teema koha peal laiutab. Ma räägin ainult enda eest muidugi, aga minu meelest väga paljud, kes igasugu plasti- ja pakendi ülekülluse kohta kuulevad, teevad seda täiesti juhuslikult. Nagu ikka hakatakse asjasse üleüldiselt tõsiselt suhtuma alles siis, kui tagasipöördumatu kahju on juba tehtud. Praegu on sellest kõigest üsna vähe kuulda ja need, kes räägivad, tembeldatakse puukallistajatest fanaatikuteks. Umbes (tegelikult TÄPSELT) nagu veganismi teema puhul – nad mingid idioodid ökofanaatikud, meid see ei puuduta ja hoidku omaette. Ühesõnaga silmaklappide ja pohhuiga on lihtsalt palju kergem elada ja kui keegi hakkab mingis osas natuke valgustama, siis tuleb ta kiirelt kuu peale saata, enne kui mingi info kuskil settida jõuab 😉

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*