Töövaidluskomisjoni istung

/ märts 16, 2016/ 4 comments

Paar päeva tagasi (st kuni tänase hommikuni) oli mul tunne, et terve selle tänase 16. märtsi tahaks kiirendusega üle lasta. Või lihtsalt üle lasta. Sest esiteks hommikul töövaidluskomisjoni istung ja napilt peale seda, kui olen kodudressi uuesti selga tõmmata saanud, on veel õhtul üks kooliüritus, oehhh. Kuidagi nii palju ringi tõmblemist ja ma ei jaksa ja mind üldse ei huvitagi enam, mis sellest TVK asjast saab, ehk et minu jaoks see midagi ei muuda nagunii, olgu lahendus milline tahes. No ja kooli minemise asemel tundus oluliselt ahvatlevam kasvõi kodutöid teha. Ehk siis lapiti diivanil lebada. Selline tobe “ma ei viitsi ja ma ei taha” tunne pluss kõrvetised hommikust õhtuni. Aga ma otsustasin, et palja “eiviitsi” pärast kuskile minemata siiski ei jäta.

TVK istungil käisin ära ja võin öelda, et kui südametunnistus on puhas, siis karta pole midagi ja kõik, mida ma arvasin, et kardan, seda ka ei kartnud. Näiteks arvasin, et raudselt hull närv tuleb sisse vahetult enne uksest sisse minemist, nii tõsine asi ikkagi. Ja tõsine oligi selles suhtes, et minu vastas istus kolm range näoga töövaidluskomisjoni liiget, kellest üks küsimusi küsis ning kaks ülejäänut mind pilguga puurisid. Peale nende oli ruumis veel kaks inimest, kellest üks protokollis ning teise funktsiooni ma ei tea. Muidugi kujutasin ma ka ette, kuidas komisjoni peamine eesmärk siin elus on mind verbaalselt läbi tümitada, jupphaaval seinale naelutada ja mulle selgeks teha, et ma va kärakas riigiasutusi oma muredega enam kunagi ei koormaks. Arvasin, et nad on närvis ja tigedad inimesed. Aga hämmastavalt normaalsed ja neutraalsed olid ning ma ei rippunudki seinal, vaid sain täitsa tavalisel moel toolil istuda. Tõesti üllatusmoment missugune.

Eile guugeldasin, et kaua sellised istungid tavaliselt aega võtavad ning kusagil pool tunnikest kuni tund jäi silma. Suur oli siis mu üllatus ja kergendus, kui seitse minutit pärast istungiruumi sisenemist juba tagasi välja kõndisin. Oma osa selles mängis kindlasti asjaolu, et vastaspool enda esindamist vajalikuks ei pidanud.

Otsuse saan teada nädala pärast. Kusjuures üks mõte, mis mu peas kogu selle ettevõtmise suhtes natuke pidurit tõmbas, oli see, et raudselt ma lähen ja laon oma loo letti, kõik on must-valge, aga siis ettevõtte juht saadab näiteks enda esindaja, kes mingi totaka augu leiab kuskilt – sest milleks siis veel kurjamitel advokaadid olemas on – ja ma kaotan. Et kuigi terve mõistusega sellele asjale peale vaadates on päevselge, kumb osapool pahatahtlikult on käitunud ja kõrge kaarega seadusele sülitanud, siis mingi äksi täis nätsu mäletsev advokaat kimab vana mersuga ukse ette, käib viskab oma hoolikalt välja otsitud konksu letti ja sinnapaika see õiglus jääb.

Tegelikult, nagu ütlesin, ei pidanud vaidluse vastaspool vajalikuks isegi esindajat kohale saata, ise tulemisest rääkimata. Ma täitsa mõistan teda selles suhtes, et kui on elus kriminaalselt vaeva nähtud küll ja küll, et mis siin ikka iga kohtu-eelse asutuse pröökamise peale kohale ronida. Renega naersime, et nii tühine asi nagu TVK istung ilmselt isegi mitte ei riku selle inimese resümeed, vaid heidab ehk hoopis natuke head valgust, et näe, mees ei tegelegi enam narkokuritegudega jms, kõigest laseb lihtsalt siin-seal mõne alluva üle – vähe pehmoks muutunud ja korralikuks hakanud või!?

coffee-cant-fix-this-kind-of-tired

4 Comments

  1. “Mingi äksi täis nätsu mäletsev advokaat kimab vana mersuga ukse ette” – väga hea kujund 😀 Aga soovin õnne, et niimoodi valutult läks. Ja no muidugi perelisa uudise puhul ka õnnesoovid!

    1. See on tõesti tore, et kiiresti läks. Neid seitset minutit ma kindlasti taga nutma ei jää, olgu tulemus milline tahes. Aitäh ka 🙂

  2. Palju õnne kõigepealt! Kooli pärast ära ette paanitse, 4-6 päeva kuus on täiesti teostatav, kui tugivõrgustik (lapsehoidja) olemas on. Ja kui koolis käimise käigus selgub, et koormus on suurevõitu, siis võib alati oma tempos jätkata. Minu titt oli esimesel ülikoolipäeval 10 päeva vana, hetkel 2a 6k, mina kirjutan lõputööd ja koolis on käsil viimane aine. Kool ja koduvälised asjad aitavad päris hästi pead ka selgena hoida ja titendusele vaheldust tuua.

    1. Kusagil mu enda ajusopis pesitseb ka mingi selline mõte, et võimatu raudselt pole ja kuna kodu ning kool on nii erinevad teemad, siis mingit üleüldist kokkujooksmist…ma ei tea, äkki ei juhtu? Aga eks kerge hirm on ikka. Tahaks ju igal pool endast parima anda, mitte lihtsalt kooliga ühele poole saada ja lapsesse kuidagi möödaminnes suhtuda. Aga eks paistab. Aitäh julgustavate sõnade eest igal juhul, tulgu mis tuleb 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*