Ajasin viimaks jalad tagumiku alt välja

/ märts 7, 2017/ 6 comments

Eile käisin esimest korda üle nelja aasta trennis. Neli aastat on piisavalt pikk paus, et inimene jõuaks unustada. Näiteks seda, et päriselt ei käi spordiklubides ainult need õhtumeigi ja rullilokkidega fitness-beibed, keda Instagramis nägema oleme harjunud ja jumal tänatud selle eest. Kohapeale jõudes selgus üsna kiiresti, et kuigi mina ise võtaksin oma praeguse figuuri kokku sõnaga blob, siis olen ma ikkagi pigem normaalsetes mõõtudes inimene. Paks on natuke üle võlli öeldud, küll aga olen ma päris vormist ära. Võrreldes varasema iseendaga. Inimesed, nende kehad, figuurid ja kehalised läbielamised (nt rasedus) on nii erinevad, et kellegi teisega end võrrelda tundub eriliselt mõttetu. Ja kuigi ma eile ei jaksanud 110% kõike täie rauaga kaasa teha, siis hea oli olla “tagasi”. Ma olen trennis käimisest väga kaua puudust tundnud.

Sellega seoses meenub üks postitus Instagramist, mille autorit ma enam ei mäleta, küll aga sisu, mis oli umbes selline: “Kui mina saan lapse kõrvalt trennis käia, saad sina ka, lõpeta vabanduste mõtlemine.” Vot täpselt selline ülalt alla moraalitsev. Mind riivas see põhjusel, et olen juba mitu-mitu-mitu-[jätkub…] kuud unistanud sellest, et saaksin end rohkem liigutada kui lapsevankri järel mööda Kristiinet kõmpimine pakub. Paraku Rene töö, tema kool, minu kool, lapsed…no seda ON parasjagu palju, mõelgu või öelgu see kõiketeadev “kui mina jõuan, jõuab igaüks” mida tahab. Igatahes nüüd lükkan kolm korda nädalas oma koolitööd natuke rohkem öösse (või maagilisse homsesse) ning Rene teeb samuti oma töö- ja kooliasjadesse paaritunnise pausi, et mul oleks võimalik trennis käia. Ma ei saa seda mitte kuidagi iseenesestmõistetavalt võtta, et vot igaüks jõuabki ja saabki ja kõik on viitsimise taga. Ei, meie peame selleks oma elus VEEL kuskilt midagi kokku lükkama, mitte viimaks jalad tagumiku alt välja ajama ja natuke viitsima. Kusjuures asju ongi võimalik natuke kokku lükata alles nüüd kui Lili on natuke suurem ja Renel koolis enam loenguid pole, ainult lõputöö. Ja see kõik polegi eraldi oluline, lihtsalt lahmiv üldistamine ajab mind endiselt närvi…

Eilses trennis suutsin muide kerge awkwardi ka kohe tekitada. Või noh. Pange end sellesse olukorda: oled meesterahvas keset võrdlemisi naisterohket rühmatrenni. Parasjagu on käsil Alla Vaatava Koera asend ja sina oled heauskselt selles poosis, mõtled oma rahulikke mõtteid kui ühtäkki märkad, et mingi eit sulle lambist hargivahele jõllitab. See eit, muide, olin mina ja selle meesterahva hargivahelt läbi oli ainuke koht, kust ma pingsalt kõõritades natuke treenerit nägin. See oli NII kohutavalt ebamugav ja samas (ilmselt ainult minu jaoks) hüsteeriliselt naljakas moment, kui meie pilgud hetkeks kohtusid, et ma ei suutnud peale seda enam eriti ühtegi harjutust tõsise näoga teha. Mis, järele mõeldes, lisas mu perverdi-kuvandile kindlasti hea portsu juurde…

Trennis käimisega alustamine on muide päris kulukas. Vähemasti sellistel inimestel nagu mina, kel pole ühtki sobivat jalanõud ega riideeset varem olemas. Koos spordiklubi liitumisega läks kõik hädavajalik maksma umbes paarsada eurot ja sellega need kulud ilmselgelt ei lõppe. Aeg-ajalt mõni uus trenniriie tundub tõenäoline pluss muidugi spordiklubi kuutasu. Oleks selgroogu natuke rohkem, võiks vabalt ise kodus trenni teha – nagu häid eeskujusid ses osas vähe oleks. Aga mis muud kui et olen järjekordne näide inimeste kasvavast abitusest. Erik Orgult küsid, mitu lusikatäit toitu tohib suhu pista ning spordiklubis käid palud, et näidataks ette, kuidas oma käsi ja jalgu liigutada. Ilmselt ainult aja küsimus, kui inimesed nõustaja juures hingamist ja silmade pilgutamist õppimas käima hakkavad, et omapäi hätta ei jääks.

Muidugi mis puutub iseseisvalt trenni tegemisse, siis puuduks sellest minu jaoks väga väärtuslik üksi kodust ära käimise element, mida ma ainult napilt vähem naudin kui trenni ennast. Aga tõesti see tund aega mingis täiesti teises keskkonnas, aktiivses liikumises, telefon haarde- ja kuuldeulatusest väljas, teeb aju mõnusalt tühjaks. On puhas rõõm, kui blob ka ühel päeval kõige selle toreduse peale mu peeglist minema kolib.

6 Comments

  1. Oh god, you’re hilarious 😀 Hingamist õpivad 😁😁😁

    1. Mark my words! 😀

  2. Ja mis kõige hirmsam selle abituse juures – isegi see ei aita, kui Orgu lusikat hoiab ja Kiivikas käsi-jalgu raskuste külge seob. Ikka on: “Ei viitsi, raske, kaua aega võtab, miu miu miu.” Ma tean, ma pole trennigi jõudnud. Damn, mul pole lapsigi 😀 FML 😀

    1. Jah ja nende spetsialistide abi kasutamine lükkab endalt justkui vastutuse ära, nii et kui mina keset toitumiskava järgimist koogi järel haaran, on selles kuidagimoodi süüdi Orgu, mitte mina, sest ise ta tegi sellised menüüd, et ma oma koogiisu peast ei saa jne 😀

  3. Fui. Nägin ka ühe oma tuttava insta kontol sarnast postitust a’la “…kui mina saan, siis miks sina ei saa ja oma süü kui mees sul lapsi ei hoia/nendega hakkama ei saa”. Seal muidugi läks tema ja ta tuttavate vahel väga-väga inetuks sõnelemiseks ja sain jälle aimu, kuidas mõni inimene absull oma ninast kaugemale ei näe. Olgugi, et mul lapsi pole (hetkel kükkab esimene kõhus veel) ja trenniga saan edukalt pühas üksinduses või ka koos koera ja mehega ühes toas hakkama… Inimesed on väga erinevad ja nende põhjused samamoodi. Sain nii pahaseks, et pidin selle inimese oma instast ära kustutama 😀 Pole mul vaja sellist kolmest trennikorrast õhku täis inimest vahtida päevast päeva. Ise loodan, et vaikselt saan veel raseduse ajal end liigutada ja nii pea kui ta minust välja vupsab püüan jooksma jälle hakata. Plaan on kaunis, aga eks paistab kuidas reaalselt olema saab. Varasemalt olen praktiliselt üle päeviti jooksmas käinud, aga nüüd arstid arvasid, et pole kõige targem end igatepidi raputada. Katsun kannatada ja kõndida (+ kodus harjutusi teha madala pulsiga), aga jooksmist igatsen no nii kõvasti… Muudkui vahin oma jooksuriideid ja unistan varahommikustest jooksudest 😀

    1. Inimesed ja põhjused on erinevad, just. Igasugune enda mätta otsast kastistamine, sildistamine ja üldistamine kõneleb minu meelest kitsarinnalisusest. Ja huvitav, kas see inimene reaalselt mõtleb selliste asjade peale trenni tehes või peeglist oma figuuri muutumist vaadates, tunneb end teistest paremana jne? Siis tekib lisaks küsimus, et mille või kelle jaoks ta seda trenni teeb? Ei paista nagu et iseenda jaoks… Küll aga ma siiralt kahtlen, et selline targutav moraalitsemine, mida ma tema pildi alt lugesin, kedagi teist motiveerida võiks. See paistis lihtsalt läbi lillede öeldult “ma olen sitaks tublim kui teised, kiitke mind, et ma hoolimata kõigist takistustest (beebi on mehega kodus) trennis käin”. Big deal ma ütlen. Vähem möla, pikem samm. Üleüldse ma austan hullult palju rohkem neid inimesi, kes suudavad ükskõik millist Oma Asja ajada nii, et nad selleks pidevat takkakiitmist ega tähelepanu keskpunkti ei kerja – vot SEE on motiveeriv ja inspireeriv.

      Kerget rasedust sulle ja et saaksid oma armastatud spordiala juurde kiirelt naasta!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*