Mõned mõtted seoses trennis käimisega

/ märts 29, 2017/ 0 comments

On kaks asja, millest rääkimine pole eriti tore ega mõnus – enda hirmud ja enda vead, aga natuke sellest esimesest korra…

Inimesel, kes hakkab trennis käima seetõttu, et ta enda kehaga rahul pole, tuleb enne spordiklubisse astumist päris suuri sisemisi võitlusi pidada. Hea küll – MINA tundsin teatavat ebameeldivust ses osas, äkki kõigil teistel on lebo kohale veereda. Minu jaoks oli üks suur parakas see, et terve spordiklubi on täis trimmis inimesi, kellega ma raudpolt end võrdlema hakkan ja siis suures lootusetuse tundes käega löön. Tegelikult ei, käega löömist ma isegi ei kartnud, küll aga seda, et äkki ma olen siis endaga veel vähem rahul, kui ma iga nädal mitu korda end kellegiga võrdlema olen sunnitud.

Toredal kombel taipasin aga kohe esimesel päeval, et kuigi ma ei ole spordiklubis kaugeltki kõige ilusama kehaga inimene, siis täiesti kindlasti pole ma ka kõige koledama kehaga inimene. Ja see pole mõeldud kui kedagi teist halvustav body shaming, vaid tõesti üks sisemine barjäär, mis õnneks täiesti valutult langes, sest ma jõudsin järeldusele, et ma olen seal täiesti harju keskmine ning et maailmas pole paremat kohta olemaks harju keskmine! 😀

Teine tähelepanek (tegelikult üsna samasse auku) on see, et absoluutselt täiesti vormist ära inimesed võivad väga ilusad olla. Ma pean tõesti korra kõlama eriti pinnapealselt ja selle eraldi välja ütlema, sest ühiskonnas levinud ilunormid räägivad jumala teist keelt. Päris mitu korda on minuga samasse rühmatrenni sattunud mõni selgelt ülekaaluline inimene, kes – kui ta vähegi samamoodi mõtleb kui mina – on, ma kujutan ette, pidanud end päris korralikult sundima, et end sinna kohale vedada. Aga ta on seda teinud. Ja ta tunneb end jumala vabalt ega ürita tund aega järjest oma kümneid ülekilosid kurgumandlite alla tõmmata, nii et hingama ega liigutama enam ei mahugi. Minu meelest on selline chill hoiak ja enesekindlus (isegi kui natuke petekas ja tegelikult ainult pealtnäha enesekindel) hullult vinge! Lausa kadestusväärne.

Kusjuures mina panin ka alguses päris märkimisväärse panuse sellesse, et kõhtu kogu aeg pingsalt sees hoida, aga tõde on see, et igaüks tegeleb seal ikkagi iseendaga ja kedagi ei huvita kellegi teise voldid. Kuigi jah, trenni mõju tõstmiseks tasub tõesti kõhulihaseid pingul hoida, siis saite aru küll, mida ma mõtlen. Kui on ikka puhkehetk, siis hinge kinni hoidmisel, et muidu äkki kuskilt mingi pekipoeg vääratab üle püksiserva #hoidkujumal, pole vähimatki mõtet – Mitte. Kedagi. Ei. Huvita.

Kolmas asi, milleni ma enda kehaga mitte rahul olemise käigus ikka ja jälle tagasi jõuan, on mu lapsed. Kui mul oleks valida mu keha enne lapsi ja null last või see kõik, mis on praegu, siis saate ju ise ka aru, et mingit dilemmat ega mõttepausi ei teki. Muidugi oleks silmakirjalik teeselda, et ma pole valesid toitumisvalikuid teinud ega vankriga kärutamise asemel häbiväärselt sagedasti last lõunaune ajal hoopis tuppa magama sättinud, et ise samal ajal diivanil lesida. Aga fakt on, et laias laastus sai kõik alguse sellest, et enne teist korda rasedaks jäämist ma oma keha vahepeal Kauri-eelsesse vormi ei saanudki. Ma ei teinud selleks ka suurt midagi, nii et mis siin ikka kurta.

No ja viimaks üks mõte enda motiveerimisest. Asi, mida teadlikult teen, on see, et just neil päevil, kui väsimus on kõige suurem, viitsimist järgi täpselt null raasu ja üle kõige tahaks peale laste uinumist ise ka magama minna (mida ma tegelikult elusees ei tee, kuitahes ahvatlev see mõte teoorias on), siis vot just sellistel päevadel ei tohi mitte kunagi trenniplaane tühistada. Pea saab kõige paremini klaariks just füüsilise koormuse käes ja mida kurnatum on keha, seda rahulolevam on pea selle keha otsas. Isegi kui ma kodust ära lähen mõnikord mõttega, et kurat oleks tahtnud hoopis diivanile lebama jääda ja hala-hala-hala-oli-alles-kurnav-päev, siis füüsiliselt jõuetuna koju tagasi komberdades on mu tuju eranditult alati hea ning vaimne väsimus kui peoga pühitud. See ongi see tunne, mille järgi ma sinna üldse lähen.

Muide, eile oli täpselt 500 päeva jäänud selle päevani, mil ma kavatsen absoluutselt iga üleliigse rasvakübeme omale kurgumandlite alla kokku tõmmata, juhul kui trennist selle aja peale tolku ei peaks olema. See viissada päeva tundub natuke nagu valgusaastate lõppu ja tagasi, aga ma tean, et kui on jäänud täpselt aasta, siis läheb aeg juba lennates.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*