Spontaansus on tarkade inimeste jook

/ november 26, 2015/ 7 comments

Ma polnud isegi kindel, kas ma seda lollust siin jagada tahan, aga no kui muud kasu pole, siis vähemalt nii palju ikka, et ÄRGE KODUS JÄRGI TEHKE.

Ühesõnaga. Läksime üleeile õhtul Kauriga vannituppa, et teda nagu ikka magamamineku eel veidi kasida, kui mu pilk ühtäkki juukselõikusmasinal pidama jäi.

(Nõrganärvilistel mitte edasi lugeda 😀 )

Olgugi, et mul oli plaanis Kauriga järgmine nädal juuksurisse minna, tabas mind maailma kõige ebavajalikumal hetkel mõte spontaanne olla: “Aga miks mitte lapsel ise juuksed maha ajada, kuigi ma varem juukselõikusmasinat käeski pole hoidnud – kas ma haistan siin geniaalsust!?”

Proovisin algul mingi pikema otsaga, aga see nagu ei teinud midagi. Võtsin otsiku küljest ära, tõmbasin paar sentimeetrit ja taipasin, et holy sh*t, enam vist tagasiteed pole. No ja okei, esimese kahe tõmbe peale sain ma naeru pärast põhimõtteliselt südamerabanduse:

20151124_204505.jpg

…aga tegelikult ma ei tahtnud oma lapse pead nulliga üle tõmmata, kamoon. Kaur ise ei arvanud sellest kõigest midagi. Tore ka, sest kompromissitu nagu ta viimasel ajal on – kui ta oleks hakanud nõudma, et “pane tagasi juuksed”, mida ma siis oleksin teinud? Aga tal oli kama ja üleüldse on tema jaoks ainus erinevus see, et riideid on ebamugav selga panna, sest need takerduvad rämedalt ja fliisvoodriga mütsist ma ei hakka rääkimagi.

Rene sellest uudisest otseselt vaimustuses polnud. No et see pea NII paljaks sai. Aga leidsin kohe kiire õigustuse, et esiteks, Kaur on poiss ja oleks oluliselt nadim olukord, kui ta oleks tüdruk. Teiseks ei lasknud ma talle otsa ette tribalit tätoveerida, vaid kõigest pügasin veits liiga innukalt. Pealegi, on ainult loetud nädalate küsimus, kui me uue juuksuriaja peale peame mõtlema hakkama jne. Aga enda õigustamise ajal tundsin kogu aeg süümekaid, sest no vaata lapsele peale ja saad aru, kui loll on tema ema.

Kui Kauril vannis käidud sai, panin talle uneriided selga, ent overall pidžaama tegi ta totaalselt titeks. Et oma pead mitte täitsa pakule panna, otsisin kapist kiiresti natuke “suurema lapse” pidžaama välja, triikisin sirgeks ja ajasin Kaurile selga. Nii visuaalse silmapette mõttes, et ta Renele natuke armsam (ja paar kuud vanem) tunduks 😀

Hommikul, kui ärkasin, vaatasin Kauri ja nii hale hakkas temast. Magas oma nudi peaga, mis tundub alates eilsest õhtust ~20 cm suurema ümbermõõduga olevat. Lohutan end ainult sellega, et juuksed tõepoolest kasvavad tagasi ja teiseks, ma arvan, et üheksa kuud paks olemise ja selle maailmalõpulise sünnituse eest on iga ema endale teeninud välja õiguse lapse üks soeng totaalselt MÖÖDA panna 😀 No näiteks minu ema andis oma parima panuse umbes siin ma arvan (pats oli ka, aga olgem ausad – MIDA see päästab!):
20151126_005808Bakenbardid-särgid-värgid. Ja sellel särgil polnud vähimatki pointi, sest esiteks olin ma nii pesulaud (algklassides, khm, sorri), et kellegi pilk sellel kirjal ilmselt ei peatunud ja teiseks oma telefoni sain pool dekaadi hiljem. Aga tore katse igatepidi.

Nüüd, kui me mõlemad Kauriga natuke alandatud oleme, lõpetan jutu ära lootuses, et kellegi teise aju põuahetked nii inetud pole. Head ööd.

7 Comments

  1. Ikka juhtub 😉 Esinene kord on ikka esimene kord… Tuleb rohkem harjutada 😉 😉 Pluss on see, et kui nö titejuuksed maha aetud, siis pidid ilusad ja tugevad juuksed kasvama. Nii vähemalt räägitakse 😄

    1. Kaur on tegelikult varem juba mitu korda juuksuris käinud, ehk siis titejuukseid tal otseselt enam pole. Aga tänan lohutamast ☺😃

  2. Lastel kasvavad juuksed mega kiiresti. Karlil on Ranno juus – kiire kasvuga ja paksud nagu traadid. Suvel tegin ka põhimõtteliselt nulliga, mingi õrn siil jäi. ID-kaardi pildil näeb Karl välja nagu koonduslaagrist põgenenu. Nii hele ja hale. Just vaatasin ükspäev, et kui müts ära võtta või kui ta ärkab, siis on nagu Tina Turner gone bad. Juuksed igale poole laiali ja omasoodu. Pean vast ka aparaadi välja võtma, aga et vältida Rannol ja vanaema Urvel mini-infarkte, siis pügan suts kõrgemaga 😀

    1. Hahhahahhaa! Su kommentaar made my day 😀 😀

  3. Mine pekki, esialgu lugesin juttu ja kui jõudsin vaese lapse pildini siis pidin tilgad püksi naerma 😀 Mul oli ikka kutt päris pikalt pikkade lokkis (khm-khm, kiidame ema) juustega, alati mutid küsisid: “No mis selle ilusa tüdruku nimi on?” 🙂 Ma ei tea mis kuradi värk selle juustelõikusega oli, aga alles aasta otsa nüüd saame kenasti käia juuksuris. See oli ikka jube, mis piinlikke hetki olen pidanud üle elama salongides… Ega kodus ka parem polnud, ime et naabrid lastekaitset ei kutsunud, mina HOIDSIN JÕUGA KINNI ja mees püüdis oma masinaga tasandada veidigi siit-sealt 😀 Aga sina tee pojale pai ja lohuta, et pulmadeks kasvavad juuksed tagasi 🙂 Naeran siiani 😀

    1. Kusjuures polegi väga lohutust vaja, sest ma nüüd ei tea, kas see on wishful thinking või tal tõesti juba millimeetrine juuksekirme peas. Igatahes ei lähe tuju teda vaadates enam kurvaks. Ilmselt olen ära harjunud lihtsalt 😀

      See oleks küll korralik tsirkus olnud, kui Kaur veel võidelnud ka oleks. Mingi linnupesa oleks peas siis 😀 Ei mina jõua teda kinni hoida. Aga tore, kui natuke tuju lõbusaks said! 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*