1 aasta, 2 kuu ja 27 päeva jagu oskusi

/ detsember 3, 2014/ 0 comments

Tegelikult just ükspäev mõtlesin, et kohe-kohe saab kaks aastat sellest päevast, kui rasedustestil kahte arglikku kriipsu nägin ja siis poole ööni töinasin, et võib-olla ma hakkan seda beebit kartma, kui ma temaga midagi peale ei oska hakata ja kuidas ta oma esimesed sammud kohe Puiatu poole peab tegema, sest me oleme ta algusest peale täitsa vussi keeranud. Totrad mõtted ütleme nii. Sest kuigi ma raseduse ajal kõigile kõvadele nõuandjatele selle “asjad lähevad nii loomulikult, et sa ei jõua mõeldagi, et midagi ei oska” jutuga lagipähe tahtsin lajatada, siis noh, päriselt oli neil ju õigus. Aga ma ei saanudki seda siis teada, et neil õigus oli. Seda ei saa mitte keegi teine öelda, vaid ühel hetkel kui su laps sul mõnda aega olemas on olnud, siis sa saad aru, kui jabur oleks teda karta. Kaks aastat tagasi poleks ma mitte mingil imeväel kujutanud ette, kuidas üks päris (!) inimlaps meie ellu sobida võiks. Nüüd ma ei saa aru, kuidas ma aru ei saanud, kui loogiline tema olemasolu on. Jube segane, ent iga lapsevanem teab vast omast käest seda tunnet, et “mida ma enne teda ÜLDSE tegin?”

546235

Paari päeva vanune Kaur

20141112_131617~2

…ja veidi värskemad pildid lähiminevikust

IMG_20141108_134409

Aga Kaur. Kõndida oskab ta juba mõnda aega, nii umbes kaks kuud ja veidi peale. Alguses olid ta sammud nii-nii ebakindlad, kuid nüüd suudab ta juba mõnest tasakaalu kaotamise hetkest ka ilma kukkumata välja tulla. Mina olen vahele hüpanud ainult nii palju, kui kusagil mõni lauanurk vms on terendanud. Huvi pärast tahaks lausa teada, mitme kilomeetrise tunnikiirusega ta liikuda suudab? Mulle tundub küll kohati, et ta on väga väle, jookseb lausa nii et jalad lähevad sõlme. Aa ja kui ta siis kõhuli käib poole jooksu pealt, nendib ta alati omaette, et “sassi”, sest noh, läkski ju sassi 😀 See on hästi hästi armas ja naljakas komme tal ja ta nutab ikka tõesti üliharva, ainult siis, kui ta päriselt ka haiget saab, mis on väga tore. Mitte et ta haiget saab, vaid et ta tühja-tühja pärast tönnimisele aega ei raiska. Ma olen algusest peale kõigil igasugu ehmatust varjata käskinud, kui Kauril “sassi” läheb, et mitte innustada teda iga komistamise pärast nutma.

Ta magab alates üheksa kuu vanuseks saamisest eraldi toas. Varahommikul kui ta ärkab, tarin ta muidugi meie vahele edasi pikutama, sest muidu peaksimegi kell viis päevaga algust tegema ja see mõte pole üldse lahe. Kaur jääb magama kella seitsme ja kaheksa vahel õhtul ning mingit oimetuks nutmist…me proovisime ja ma ütlen ausalt, et MINA ei suuda. Et jätan ta üksi pimedasse tuppa nutma, kuni ta enam ei jaksa. See selleks. Ta on ikkagi hullult tšill laps, et ta nii vara ja nii ilusti magama jääb, et meil on põhimõtteliselt terve õhtu aega kooliasju teha (hah! killuke huumorit!), sarju vaadata, süüa teha ja mida kõike. Ma ei kujutaks ette, kui ma temaga siin kella üheteistkümneni tralliksin ja lõpuks sellest kõigest nii läbi oleksin, et mitte minutitki oma elus omi asju ei saaks teha, sest ma kustuks absull kohe kui tema on loojas. See oleks õudne ja ma olen tõsiselt megamega rahul, et ta nii leplik ja rahumeelne on selles osas ja ptui ptui ptui, ma pole nõus seda ära sõnuma!

Potil aastane Kaur veel ei käi, kui siis ainult nalja tegemas, küll aga viib ta oma mähkmed ise prügikasti – väike boonus seegi 😀 Kohe kui ta on prügikastikapi ukse sulgenud, hüüab ta võidurõõmsalt “Jee!” ja nagu tubli saavutuse puhul mõistlik, plaksutab agaralt. Täpselt sama entusiastlikku reaktsiooni ootab ta loomulikult ka meilt (st kõigilt, kes parasjagu kodus või näiteks meil külas on). Kui kellelgi tema saavutus kuidagimoodi kahe silma vahele jääb, siis ta lihtsalt seisab, kaksteist kiksi suus risti, ja plaksutab pingsalt selle inimese ees seni, kuni too ära jagab, et lapsele aplausi võlgu on. Selles osas jään vastuse võlgu, et kust ta niisuguse kombe omandada võis, sest kellegi matkimisega vaevalt et tegu on. Ma ei mäleta vähemalt küll, et mõne mähkme äraviskamise üle nii kirglikult rõõmustanud oleksin. Kuigi teinekord on põhjust nagu isegi olnud 😀

Kauri sõnavarasse lisandub uusi sõnu iga päev. Vähemalt selline mulje jääb. Ta tunneb piltidelt ära koera (“auh”), lehma (“muu”), lamba (“mää”), kassi (“kass”), pardi (“pääpää”), hobuse (“opaa”), kana (“kakaa”), kala (“kah”), hiire (“iii”) ja karu (“mömmi”). Veel väljendab ta (ilmselt ka suurt osa neist hetkel veel ainult mulle ja Renele mõistetaval moel) selliseid sõnu nagu “kinni”, “ei taha”, “ei tohi”, “ei saa” (positiivne atmosfäär, kas pole), “mähe”, “juua”, “nupp”, “kokku”, “õue”, “kaissu”, “nunnu”, “emme”, “issi”, “nonii”, “tuttu”, “mkm”. Ja siis muidugi see kõige salapärasem “MÕÕ”, mida ta söögi alla ja söögi peale korrutab erinevate asjade ja tegevuste kohta, mida ta veel välja hääldada ei malda või mis nähtavasti üle ühesilbilise häälitsuse lobisemist ei vääri.

7654457

Kõige enam segadust külvav sõna meie majapidamises on “kaka”. Minul ja Renel sellega loomulikult probleemi pole, kuid Kaur – tema ei tee siiamaani vahet sellel, kas ta nüüd parasjagu kakas või peeretas. Võib-olla tõesti mähkme sees on tunne sama, ei oska kommenteerida. Aga isegi siis, kui ta veel ainult nende kahe “suursündmuse” kohta “kaka” ütles, oli juba omajagu arusaamatusi. Tarvitses vaid kõlada ühel arglikul “kakal”, kui mina juba kõige hirmsama mähkmetäie kõhulahtisuse hirmus padavai uue Libero järgi traavisin, kuigi (nagu sageli selgus) oli teine lihtsalt malbe puuksu teinud.

Nüüd on “kakal” tähendusi veelgi rohkem. Kõige aktuaalsem neist ilmselt kiiga-kaaga (ehk siis jaa – ta korrutab vähemalt pool teed mänguväljakuni ennastunustavalt “kakakakakakakaka”, kuni me viimaks kohale jõuame ning ta kiike tõstan. Teinekord on raskendavaks asjaoluks see, kui mänguväljaku ainus kiik on juba hõivatud. Aga et Kaur pole mingi väga vähe sitke vennike, siis ta lihtsalt lärmab oma oodi kakale, kuni kiik ühtäkki tühjalt kõlgub ja mänguväljakul ainult heinapallid veerevad. Teiste laste emadele see ta lauluke ei paista väga meeldivat ja tõele au andes – loen ise ka mõttes Meieisapalvet, et see ikka kiige-teemaline kakatamine oleks, mitte the real deal tal püksis konutamas.

Kusjuures mitte ükski muu atraktsioon mitte ühelgi mänguplatsil mitte ühelgi nädalapäeval tema tähelepanu ei köida. Kui silmapiiril on terendamas kiik, siis on tal igasugu liumägedest ja muudest vingetest atribuutidest kõige siiramalt kama kaks. Mõnikord talub ta soliidse emaarmastuse mõttes paar liumäest laskumist ära, ent kui ma juba kolmandat korda innukalt teda liumäe peale tõstma hakkan, siis ta juba vaikselt viipab, et kuule ju aitab ka, me ei tulnud siia lolli mängima, vii mind ometi kiikuma WOMAN!

Veel oskab Kaur näidata, kus on ta silmad, nina, suu, kõrvad, põsed, naba, varbad ja käed. Kui ta aga näitab, kus on minu silmad, nina, suu jne, siis ei tee ta seda enam sugugi nii õrnalt kui enda peal näidates. Eks teda ikka huvitab, mis on sügavamal kõrvas või silmamuna taga, aga enda peal küll uudistada ei raatsi, kole ebamugav…

Kui öelda talle “Tere!” ja sirutada käsi välja, siis ta surub tähtsa näoga teretaja kätt. Eriti kihvt oleks, kui suudaksime teda kuidagi niimoodi harjutada, et see olekski see, kuidas ta inimesi tervitab, nii et ta kaheselt väike tähtis sir oleks, kellele siis monokli ja kõvakübara ka peaks hankima, et pilt kokku saada 😀

144326363028547248seIEo63fc

Toitude osas on Kaur algusest peale olnud väga leplik ja sööb praktiliselt kõike, mida meiegi (seda viimast alates viimasest ajast). Ainult et kui talle tatart suhu pista, siis vot selle roogib ta küll paljakäsi keele pealt maha, ise veel demonstratiivselt öökides.

Ta on hoolimata oma ainsast eluaastast juba ka veidi Monk. Näiteks mõne rebelima hetke ajel laiali pillutud sokid leiavad praktiliselt alati tee tagasi sahtlisse niisamuti nagu iga kord kui ta klotsidega ehitamisest tüdineb, paneb ta need uuesti klotsikasti. Samasuguse pedantsusega ei suhtu ta kahjuks kõigesse sellesse, mida ta sööb ja joob, nii et ilmselt veel mõnda aega pean okserefleksi saatel vaatama, kuidas ta januga oma tuukrikokteili kulistab, endal õnnis nägu peas. Ka mahakukkunud toidupala ei jää enamasti armetult laua alla vedelema, vaid koos mõne juuksekarva või tolmurulliga jõuab siiski suhu. Hiljem nopin tal suurema sodi suu ümbert ära ja tõmban karvad suust välja. “Last ei saa ometi vati sees kasvatada” mõtlen neil hetkedel enda lohutuseks/õigustuseks, enne kui tolmuimejale hääled sisse tõmban.

Mänguasjade osas olen täheldanud, et kõigi teiste asjadega mängib ta üsna võrdselt palju, aga on kaks asja, mida ta lausa ei salli. Üks neist on muusikamatt, mida ta silmaotsaski ei talu, vaid hakkab kohe pisaraid purskama, kui selle käima panen ja nii see vedelebki meil kapis peidus. Teine “hirmus” lelu on laulev pall, mis alguses Kaurile küll huvi pakkus, nii esimesed pool aastat, ent nüüd teda hoopis kohutab. Ta astub kohe sammukese tagasi ja jääb altkulmu põrnitsema, kui selle sisse lülitan. Aga imelikul kombel meeldivad Kaurile mänguasjadest oluliselt rohkem hoopis minu ja Rene jalanõud, mida ta alatasa jalga vinnab. Miks mitte.

20141125_074132

Üldiselt pole mul vähimatki aimu, mida täpselt üks aasta ja kolmekuune laps oskama peaks, kui ma teda by the book kasvataksin. Aga et ma seda ei tee, siis ei morjendaks mind ilmselt mitte ühegi inimese väide, et Kaur millegi poolest kellestki “maas” on, kui peaks keegi niisuguse väitega lagedale tulema. Minu meelest on lastele seatavad nõuded aasta-aastalt niigi järjest kõrgemad ja ilmselt pole kaugel aeg, kui imikud “Tõde ja õigus” kaenlas emaüsast väljuma peavad, sest PÕMM – vot just sealt algab normi piir. Ma ei hakka mingisse arengu-blablabla-teemasse üldse enne süvenema, kui alles…väga varsti. Seni kuni ma omaenda silmaga näen, kuidas see inimlaps täie mühinaga õpib ja areneb ja oskab ja tahab, pole mul mitte ühegi õpiku ega spetsialisti arvamust tarvis. Ja mul pole tarvis, et ta oleks kõikidest teistest omavanustest kogu aeg millegi poolest peajagu üle. Kellel sellist asja üldse elus vaja on? Minu meelest peaksid lapsevanemad praegusel ajal pigem pingete maandaja rolli täitma, mitte omalt poolt mingite jaburate ja ülearuste parameetrite täitmise pärast higistama ja stressi juurde tekitama.

Aastaga on tõesti palju muutunud. Voodinurgas vääksuvast krevetikesest on saanud suur ja tegus põnn, kes ilmselt veel mitmeid mitmeid aastaid iga päevaga meie jaoks aina huvitavamaks muutub. Ja ohjeldamatumaks? 😀 Kõige rohkem ootan muidugi seda, et ta rääkima hakkaks. Ühtlasi loodan, et ta oma kange iseloomuga natuke tagasi tõmbab ja et praegu toimuva näol on tegu piiride kompamisega vms, sest muidu meil läheb siin kolmekesi jube kitsaks, kui üks härrake nii nõudmisterohke ning bravuurne on. Aga põhimõtteliselt vahet pole, nalja saab nagunii ja ju see siis peab korvama kõik muu 😀

(Vabandan ette ja taha ja mõlemale küljele, aga minu blogis ei hakka te mitte kunagi nägema kõrgekvaliteedilisi fotosid. Esiteks ma pildistan telefoniga ja kui see pole tänapäeval enam piisav vabandus, siis olgu ka öeldud, et kõik vähegi okeid pildid solgin ma filtritega ära, sest ma lihtsalt olen kord juba selline filtrisõltlane. Nii et pildiarmastajad, teil pole siin suurt midagi teha, vabandust veelkord! Rohkem seda teemat ei tõstata.)

0 Comments

  1. Meie laps viskab ka mähkme ära nii, et sellele järgneb aplaus ta enda poolt ning sundkorras ka teiste ruumis viibijate poolt.

    See käesurumine on küll lahe komme 😀 Meie laps näiteks ütleb alati kui keegi talle midagi annab “Aitäh, kallis!” (laps saab kohe kaheseks) see siis ilmselt minu eeskujul – alati kui ta mulle midagi andis, tänasin teda just nii. Nüüd üritan ainult aitäh-iga piirduda. Alguses ta ütles seda ainult kodus mulle ja mehele, aga nüüd poes kassas näiteks kui kassapidaja raha tagasi annab ja mina tänan, siis laps ütleb ka alati väga selge häälega “Aitäh, kallis!”

    See on üldse nii armas ja vahva, kui neil sellised väiksed armsad lapselikud veidrused on.

    1. See “Aitäh, kallis!” on küll super armas ja ilmselt paljudes situatsioonides tõesti väga naljakas ka 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*