35 fakti minu kohta

/ oktoober 14, 2014/ 6 comments

Kuigi olen 50% saarlane ja 50% hiidlane ning enamuse oma elust elanud Saaremaal, pean ennast ikkagi rohkem hiidlaseks kui saarlaseks.

Ma ei tea, kas ma olen 164 või 166 cm pikk. Rene väidab üht, mina raiun teist ja kompromissi ei tule ega tule.

Ma olen neitsi tähtkuju musternäide. Napilt OCD piiril kõiges, mida ma teen 😀

Kõige napakamad õnnetused, mis minuga juhtunud, on mõlema käega vastu saunaahju kukkumine, pliiatsisüsi kurku kinni kukkumine ja ukselingi läbi käsivarre jooksmine. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes nii tobedate asjadega traumapunkti oleks sattunud.

Kui ukselingi käsivarde kinni jooksin, räägiti koolis, et mind viidi koos uksega kiirabisse. See polnud (kahjuks?) tõsi.

Mulle hullult meeldib triikida, muru niita, rohida ja puid lappida. Kõik enam-vähem sellised tegevused, mida paljud inimesed vist vihkavad. Samas, kui on valida pesu triikimise ja mittemillegi tegemise vahel, viskan (nagu normaalne inimene ikka) pikema süütundeta jalad seinale.

Ma armastan šokolaadi! Fazeri šokolaadid maitsevad mulle rohkem kui Kalevi omad.

Oskan puhata ainult siis, kui kõik mu ümber on puhas ja korras. Ma pean end sundima, et pesemata nõusid täis kraanikaussi mitte klaarima minna või rokase pliidi koristamine järgmiseks päevaks lükata. Segaduse keskel elamine on mulle praktiliselt loomuvastane. Küll aga on peale Kauri sündi see korra-armastuse soolikas minus kergelt tagasi tõmmanud. Hästi kergelt.

Ma olen täielik ööinimene, aga jumaldan varahommikuid.

Ma olen oma elus kolinud kümme korda. Täitsa üksi olen elanud täpselt aasta aega.

Ma pole mitte kunagi oma juukseid värvinud. Ükskord üritasin toonida, aga ainus mis värvi muutis, oli juuste loputusvesi.

Mulle väga meeldib küpsetada. Kahjuks on mul maailma kõige kohutavam (gaasi)ahi, nii et normaalseid kooke saan teha ainult igal pool mujal kui kodus.

baking-cookies-expectations-vs-reality

Mu lemmik aastaaeg on see, mis suve ja sügise vahele jääb. Teisel kohal on kevad ja siis sügis. Suvega on ju pidevalt mingi jama (liiga külm, liiga palav jne).

Olen üks neist inimestest, kelle teleka/automaki volüüm peab olema 5, 10, 15, 20, … Telefoni ekraaniheledus peab ka “ümar” number olema. Mõttetu lisapinge, aga ma ei saa midagi parata.

Ma olen kindlal veendumusel, et kõiki asju on mõtet teha kas hästi või neid üldse mitte teha.

Täpselt samamoodi olen täiesti veendunud, et oskan teha maailma parimaid pannkooke.

Olukordade üleanalüüsimine on mu üks halvimaid iseloomuomadusi. Õigemini üks selline, mis mu elu kõige rohkem keeruliseks teeb.

d00d054ee7b8e30d632fe0428d2ad386

Olen pigem koera- kui kassiinimene.

Autoga sõites meeldib mulle hääletajaid peale võtta, ent kuna viimasel ajal reisin pikki vahemaid koos autotäie titekablaga, siis kahjuks jäävad pöidlaküüdimehed minust teepervele maha.

Mu enda kõige napakam hääletamine oli see, kui mõni aasta tagasi sõbrannadega südatalvel öösel kell üks Tallinnast Hiiumaale otsustasime minna. Hommikul kell viis jõudsimegi imekombel Heltermaa sadamasse, kus kuni laeva väljumiseni koos võõra meiereiautojuhiga tema autokabiinis neljakesi magasime.

Ma armastan “päriselt” pakitud kinke, ehk siis pakkepaber ja ilus pael ümber. Kinkekotid on ka okei, aga kümme korda parema meelega teen ja saan kinke, mille pakkimisega on natuke rohkem vaeva nähtud.

Allalaaditud fail (2)

Võitsin kunagi gümnaasiumi ajal ühel luulevõistlusel (vanusegrupis 16 – …) teise koha. Hoidun neid luuletusi lugemast, et mitte häbi pärast maa alla vajuda, sest kirjutasin need peale üht (tol ajal muidugi väga traagilisena tundunud) lahkuminekut. Pubekamured to the max.

Gümnaasiumiga seoses meenub veel see, et oma tollase klassijuhataja sõnul püstitasin kooli ajaloo puudumiste rekordi. Üle tuhande puudutud tunni. Lisaks sellele ei käinud ma enda gümnaasiumi lõpuaktusel, kuna tegin seda, mis tol eluperioodil tähtsam tundus – pidu. Ma ei ole kummagi “saavutuse” üle uhke, aga praegu need mu elu ei sega.

06fc3e079ce2b07503280d839a698d9eb4485d99e556b0da1d7862af2b25d05d

Esimest korda tarbisin alkoholi üheksanda klassi lõpuläbul (aka viis titte ümber lõkke viinereid grillimas), kus jõin täpselt pool purki siidrit. Hommikune üüratu pohmell oli ilmselgelt täiesti proportsioonist väljas.

Põhikooli lõpuni olin totaalne oivik, kes vist isegi kordagi poppi ei teinud, aga viiendas klassis sain kirjaliku noomituse selle eest, et klassiõe sõbrapäevikusse ühe ilgelt ropu salmi kirjutasin. Mul on need jubedad neli rida ikka veel meeles.

Kui ma söömise ajal kõrvaklapid pähe panen, et näiteks sarja vaadata, hakkan ma hullult matsutama (väidab Rene).

Alkoholist eelistan veini, veinidest punast ja kuiva.

Ananassi maitsesin esimest korda oma elus alles 24-aastaselt ja nüüd on see mul enam-vähem lemmik puuvili! Lihtne näide, et eelarvamused ei tasu ära.

Mul on sääremarjal sünnimärk, mille kohta vähemalt korra igal suvel keegi “sul on parm jala peal!” karjatab. Ning muidu rohekashalli silmaiirise peal on mul üks pruun kriips, mille kohta every now and then selgitama pean, et ei – mul pole pind silmas.

Minuga jagavad sünnipäeva sellised staarid nagu Adam Sandler, Michael Bublé, Michelle Williams ja Hugh Grant.

Minu kõige esimene poiss-sõbra-laadne asi oli, nagu aastaid hiljem selgus, kusagilt kaugelt pidi mu sugulane. Õnneks me kaks pätakat midagi hullemat ei teinud, kui a la põsemusi. Hea pirn oli muidugi see, et poisi endine “pruut” koos oma sõbrannadega mulle sõimukaid saatis ja litsiks sõimas. Saate aru: telekavaatamise deidid, paar põsemusi ja pauhh – lits valmis!

Ainus muusikaline instrument, mida olen kunagi mänginud, millalgi põhikooli alguses, on plokkflööt. See oli üllatavalt lihtne, ent kuna elasime kahetoalises korteris, siis ükski teine pereliige mu pillimängust nii väga vaimustuses polnud.

Mu kõige kaua-aegsem lemmiklaul on pärit aastast 1998 ja see on alati igas mu playlistis, kuigi ma ei kuula seda väga tihti.

Mulle meeldib kui mu jalgadel on jahe, nii et sokke kannan ainult siis, kui juba täitsa külm on. Magades on ka jalad teki alt väljas.

Mu ainus teadaolev filmistaari-crush on/oli William Fichtner. Eks kõik need noored ja trimmis torsomehed igal pool sarjades ja filmides on ka silmale üsna valutud vaadata, aga ma ei tea, äkki ta on nii vana ja kole, et paistab kuidagi…sümpaatne? 😀 Kusjuures Rene mõnitab mind selle eest OHJELDAMATULT palju, iga kord kui mingi haakuv teema üles kerkib 😀

william_fichtner_98

6 Comments

  1. Järjekordne näide, et need tähtkujude sarnasused peavad ikka paika 🙂 Mina olen ka neitsi tähtkujust ja see olukordade analüüsimine ja muretsemine ajab mõnikord päris hulluks. Samuti peavad kõik asjad olema alati omal kohal ja õiges asendis, mängukaardid peavad ka laual asetsema ühesuguste vahedega 😛 Samuti olen ma hull rohimise ja puude ladumise fänn, muru niita meeldib ka 🙂 Ma pole küll ei hiidlane ega saarlane, aga Hiiumaa-armastus on mul küll sügavale südamesse juurdunud. Armastan ka punast kuiva veini ja mul on kaks koera. Volüüminumbritega seoses ütlen ainult: Halleluja! Olen isegi viimasel ajal natuke leebunud ja luban mõnikord olla volüümil ka näiteks 8 või 12 peal, peaasi, et oleks paarisarv!

    Nagu loeks oma iseloomustust noh 🙂

    1. Lauamänge mängides kulub pool auru sellele, et kõigi nupud jms mängulaual maksimaalselt korrektselt asetseksid ja tõepoolest, VIIMASEL ajal olen ka mina volüüminupu osas nii palju leebunud, et paarisarvud on kõik aktsepteeritavad 😀 Tundub, et ma polegi väljasuremisohus olev liik 😀

  2. Heh, mina olen tähtkujult küll sõnn, aga kõlab suhteliselt sarnaselt ka mulle 😀 Mulle meeldib ka kui mu kingitusega on vähe rohkem vaeva nähtud, seepärast kui ise kingitusi teen, siis lasen need tavaliselt alati hästi ilusti pakkida. Lisaks mul selline kiiks, et kingitust lahti pakkides üritan seda paelasõlme lahti pusida, et mitte kingituse paberit rikkuda. Lemmikuks alkohoolseks joogiks mul ka punane ja kuiv vein, mida mu mees nimetab puskariks, sest ta ei suuda aru saad kuidas ma sellist asja juua saan 😀

    1. Vot kingituse lahti pakkimisel, häbi tunnistada, minetan oma sisemise Neitsi küll täielikult ja rebin, kust saab 😀 Aga enamasti on kõik kingid nagunii kinkekotis 🙁

  3. Wtf? Ma polegi ainuke inimene, kes on endale koolis ukselingi kätte jooksnud? Lõpetasin samuti traumapunktis 😀

    1. Ohooo! No see oli (kuni tänase päevani) küll üks selline asi, milles ma arvasin, et olen maailmas ainulaadne 😀 Tahaks kohe täpsemat lugu kuulda 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*