Akadeemilise puhkuse imeline lõpp

/ september 25, 2014/ 0 comments

Sellist elukorraldust, nagu praegu, pole me kumbki Renega varem kogenud. Varem polnud meil ju last, loogiline. Aga nüüd, kui algas uus kooliaasta, on tunne, et see, mismoodi me praegu elame, on nagu mingi asendus-lahendus. Või jääbki nii? Suhtkoht tetris ausalt öeldes.

Eriti sel nädalal, kui Renel ka kool on, siis peame tuliseid debatte teemal “kellel on rohkem põhjust/vajadust/õigust kooli minna” 😀 Temal on kaugõpe, minul õhtuõpe ja eks seda oli teada, et mingis punktis need kaks teineteisele jalgu jäävad.

Isegi kui Renel on tavaline tööpäev, siis selleks hetkeks kui ta töölt koju jõuab, on minu koolipäev juba veerand tundi kestnud, nii et olen sunnitud pea igasse tundi hilinema. Aga et mõned ained on hilinejate suhtes nii armutud, et poole pealt sisse marssides ja siis oma peaga järge otsima hakates oled raudpolt kadunud mees, suutsime välja mõelda ka alternatiivi:
1) Viin Rene hommikul (linnast välja) tööle;
2) Sõidan tagasi koju;
3) Kella viieks sõidan talle uuesti järgi;
4) Ja kõik selle nimel, et ta saaks mind tagasiteel kooli juures maha panna ning nemad koos Kauriga koju sõita. Ainult sel moel ei jää ma hiljaks. Ent kuna see sisaldab nii minu kui Kauri jaoks ebanormaalselt palju autos aja veetmist, siis kasutame seda varianti tõesti vaid äärmisel vajadusel.

Ainuke tõeline rõõmukiir-aine on stenograafia, milles mul kõigi teiste ees hiiglaslik edumaa on, nii et viimati kui sinna esmaspäeval tund aega (saate aru – tund aega!) hilinesin, olin ikkagi esimene, kes oma asjad tehtud ning kojuminekuks rohelise tule sai. Kõik teised jäid minust silmad kõõrdis ja randmed sõlmes edasi pusima. Kui hea tunne lihtsalt 😀 Ma arvan, et ma ei jõua ära leinata seda, kui stenograafia semestri lõpus läbi saab.

Eriti kui kevadel algab selle asemel vene keel – mu pikaajaline vaenlane juba gümnaasiumipäevilt. Kusjuures vene keel on praktiliselt ainus asi, mis paneb mind mõnikord tundma, et ma ei taha igasuguste kooliasjade peale üldse mõelda. Lihtsalt sel lapsikul põhjusel, et ma seda ei oska, tahakski seda ignoreerida. Aga ei saa. Ja kuna see, et ma gümnaasiumi ära lõpetasin, oli nagunii täielik sci fi, siis asjaolu, et ma vene keeles mitte kordagi isegi suvetööle ei jäänud… Oleks väga hea, kui keegi mulle seda kuidagi kommenteeriks.

0wieih

Mis veel Kauri kõrvalt koolis käimisse puutub, siis esimestel koolipäevadel jäin ellu ainult tänu kümnetele sticky notes-idele, mida ma oma südame rahustamiseks heldelt mööda elamist laiali “puistasin”. Justkui Rene muidu ei teaks, et Kauri toit tuleb soojaks teha või et peale pesu läheb laps magama ja kusjuures pesta tuleb teda sooja veega. Ma jätsin talle nii palju peensusteni harutatud tillukesi juhiseid, et pooli ta tõenäoliselt ei näinudki kogu selles neoonrohelises virr-varris. Peamine on hoopis, et juba mõne päevaga sain kinnitust, et kõik toimib ka ilma minu “kohaloluta”. Enam ma märkmepabereid ei kuluta ja tunnis saan ka rahulikul istuda, ilma pidevalt telefoni kontrollimata, et ega Rene pole kirjutanud, et “Yo me traumapunktis, läks natuke sassi paar asja, viitsid tule ka”.
Kusjuures Kaur ei hakka isegi nutma, kui ma kodust ära lähen. Ühesõnaga kanaema mis kanaema.

Kool on praegu hoopis teistsugune kui ta siiani üldse kunagi olnud on. Mõni tund muude asjade keskel annab nii palju energiat juurde, et kui ma lõpuks koju tagasi jõuan, on veel päris palju jaksu ja tahtmist midagi teha. Samas kui terve päev Kauriga titeasjade ja -tegevuste keskel veetes olen selleks ajaks, kui ta magama jääb, energiast nii tühi, et kõlbab ainult diivanil lapiti asendis lage vahtida.

Aga see praegune nädal on küll nii hull rabelemine olnud, et juba üleeile küsisin Renelt: “Homme on reede, eks!?”

Mingeid väga mahukaid kodutöid pole mulle veel laekunud, aga eks ma üldjoontes tean, mis tulemas on, kahe imelise praktikaga eesotsas. Ja kõik need raamatud, mis läbi on vaja lugeda…mu jumal. Mingisugust organisatsioonikultuuri-teemalist asja loen juba paar nädalat, 19.ndalt leheküljelt kaugemale pole veel jõudnud. Nii kui raamatu kätte võtan, ärkab Kaur või hakkab 600 inimest korraga Facebookis mulle midagi rääkima või tuleb telekast midagi e-ra-kord-selt vaimustavat. Nii ma siis teen, raamat ees lahti, kogu aeg kõike muud kui loen. Ja selle jätkuks sobib ideaalselt tõik, et eile raamatukogust kohustuslikku lugemist juurde vedasin. Siiani ei tea, mis arusaamatu entusiasmihoog see oli või kust ta tuli.

me-doing-homework_o_1150519

Aga heakene küll, lähen loen seda 19.ndat lehekülge edasi…

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*