Halvad emad on päriselt ka olemas vol 2

/ september 27, 2014/ 0 comments

Ma ei ütleks, et ma olen alati otsekohene või et otsekohesus ongi mul mingi domineeriv iseloomuomadus. Küll aga, kui ma puutun kokku kriiskava lollusega, tahan selle autorit oma arvamusest teavitada. Anda talle võimalus selgitada, et hoopis mina sain totaalselt valesti aru ja et maailm tegelikult pole nii lootusetult hukas koht, lihtsalt mu mõttetegevus takerdus vale koha peal. Kahjuks järgneb minu aususele sageli hoopis see, et saan sõimuvalangu osaliseks. Või lapsiku “ela oma elu eks ää” nagu täna.

Nimelt üks sõbranna, kes kuu aega tagasi teistkordselt emaks sai, leelotas eile oma Facebooki kontol uhket laulukest, kuidas on jube tore õhtu, mille all tema sõbranna, kellega ta parasjagu koos oli, teavitas kogu sõbralisti, et rummi joomine on see tore tegevus, mis neil tuju nii heaks teeb. Kuidagi nii. Et asi veelgi ebanormaalsem oleks, siis pidasid nad seda pidu seal ikka lastega samas korteris. Mitte väga suures korteris kusjuures. Laste emad, isad ja kusagil kõrvaltoas (ma loodan, et vähemalt kõrvaltoas, mitte samas ruumis), viibis ka kolm väikelast, kellest üks napilt kuu aja vanune.

Minu küsimus: Kas see on tõesti normaalne? Olen ma ise väiksena põrutada/raputada saanud ja on see päriselt aktsepteeritav ja eputamist väärt, kui inimesed selliseid kahe pere keskseid joomaüritusi korraldavad? Minu mõistus ütleb seda, mida ma selle postituse allagi kirjutasin, et see jätab jumala halva mulje ja et arvestades lähimineviku uudiseid seoses väikelaste väärkohtlemisega, tasuks enne mõelda, kui rummipudeli kork maha keerata. Kao oma imikuga koju, käitu nagu ema, mitte nagu puberteedist töllerdis, kellel enda suitsunälg ja alkojanu lapsed ning nende vajadused täiesti tahaplaanile surub.

Jah, ma ei tea, kui purju see emahakatis end jõi või mis iganes, aga selge on see, et tegu pole titele sobiliku keskkonnaga. Ning et too isa ka oma jalga maha ei pane, laste eest välja ei astu ega oma naisukest korrale ei kutsu, paneb mind ja nende endi pereliikmeidki kõnealuste laste käekäigu pärast muretsema. Nagu ma ütlesin, viimase aja sündmused siin riigis on pannud taolisi asju lahtistema silmadega vaatama, kuigi sellele inimesele olen ma juba ammuilma rääkinud, et lapsed võiks ühel emal ikka esiplaanil olla.

Rene võtaks minult lapse ära, kui ma Kauriga nii enesekeskselt ja hoolimatult käituksin. Kui ma raseduse ajal vähimagi häbitundeta igal nurgal suitsetaksin või oma suuremat last isegi õue jalutama ei viiks, sest mul on beebiga niigi palju tegemist (kui mul oleks lisaks Kaurile veel üks laps).
Iga normaalne isa reageeriks neile asjadele kuidagi muudmoodi, kui alandlikult olukorraga leppides ning lapsemeelse naise isekatele tahtmistele alla vandudes. Ainult totaalne tossike laseb sellistel asjadel oma lastega juhtuda. Nii et antud juhul ongi eriti kurb, et mitte kumbki vanematest pole mõistusega päriselt sinnamaale jõudnud, kus nende elu reaalselt on. Väga nukker mõelda, mis neid põnne sedasi tulevikus veel ootab.

Kõige eelneva taustal tunnistan, et kindlasti ei ole ma ise ka musterema, ent 100% mõtlen ma igas olukorras ka sellele, et ükski minu valik mu lapsele ohtu ei kujutaks ega talle halba ei teeks. Sean teda endast ettepoole, nii nagu on minu ja paljude teiste lapsevanemate jaoks iseenesestmõistetav. Aga siis kuulda enda küsimuse peale, et “kas see on okei su meelest?” vastuseks, et “sa pole ise ka ideaalne”, pean tõdema, et mulle tuleb üllatusena, et selles asjas ainult kaks varianti on:
a) Ideaalne ema;
b) Inimene, kellel on lapsed, aga kes käitub, nagu tal neid poleks või nagu ta ei tahaks neid.

Kes olen mina, et öelda, et minu meelest mõned inimesed ei peaks lapsi saama. Onju. Aga ma ütlen siis poliitiliselt korrektsemalt: ma tunnen inimesi, kes on kahjuks liiga vara lapsed saanud.

Ja et mitte silmakirjalik olla, siis tõepoolest – olen peale Kauri sündi isegi alkoholi pruukinud. Küll aga kannatasin sellega, kuni Kaur kunstpiima saama ja terve öö järjest magama hakkas. Ning jutt käib väiksest veinist, mitte kamraadidega koos lastekarja vahel rummi kummutamisest.

Üldiselt ma olen praegu nii närvis, et ma ei peaks seda kõike üldse kirjutama, ammugi mitte avaldama, vaid ootama, kuni “torm vaibub”. Kahjuks on mul hetkel ükskõik, kelle tundeid ma riivan, sest kui sa nii loll ja isekas oled, siis lepi ka kriitikaga. Ja Facebookis blokkimisega mu arvamust samuti ei vaigista. Vabandust, kui sellele lootsid.

sanctimommy-meme-15

0 Comments

  1. Saan su mõttekäigust väga hästi aru, aga kui on kaks võimalust, siis mina kaldun ka pigem selle halva ema poole. Olen alkoholi tarbinud ja tarbin ka edaspidi lapse kõrvalt. Muidugi mitte ühe kuu vanuse lapse kõrvalt ja mitte maani täis. Pea on otsas ja olen teadlik, et olen vastutav lapse eest ning pean olema võimeline tema eest hoolitsema. Kuna ta RPA laps, siis see pole minu jaoks takistuseks olnud. Ja on olnud mitmeid üritusi naabrite juures, kus ikka 1-2 klaasi veini või šampust oleme tarbinud, seda ka koos teiste väikelaste emadega. Tänagi käisime naabrinaise sünnipäeval ning jõin ära 2 lahjat rummikoksi.

    Nii kaua, kuni asja teha mõistlikuse piirides ning sa oma piire reaalselt ka tunned, ei näe ma muretsemiseks põhjust. Kui sa just alkoholi tarbides peast lolliks ei lähe ja sulle paarist tilgast juba ei piisa. Kodus oleme ka sõbrannadega ikka veinitanud, aga siis tavaliselt oodanud, kuni põngerjas magama läheb.

    1. Noh, kui oleks tõesti ainult kaks varianti, siis mul oleks au tunda täpselt null ideaalset ema 🙂

  2. Mina olen seisukohal, et joomine ei ole iseenesest maailma suurim patt, aga vähemalt üks lapse lähedastest peaks kaine olema (ja paar kuud pärast sündi võiks tõesti pigem lapsele keskenduda mõlemad). Arvan, et siin ei olnud nii, et isa oli kaine, kuni ema jõi, ja mõtles kurvalt, miks tal küll naisega vedanud pole. Postitusest jäi mulje, et nad ikka kõik koos kummutasid.

    1. Täpselt sama mulje jäi kahjuks ka nende Facebooki postitusest :/

  3. Minul läks peale mõlema lapse sündi oma pool aastat, et täielikult kohaneda uue olukorraga, tekitada mingi süsteem, mis annaks kõigile asjaosalistele mingi kindlustunde. Ma ei pea ennast ideaalseks emaks, aga ma arvan, et oma lastele olen ma parim ema.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*