Ilge error aeg

/ veebruar 2, 2015/ 0 comments

Ma ei jõua ära oodata, millal kool läbi saab. Õigemini, millal saavad tunnid läbi. Koolis olla on hea, see on ülimõnus vaheldus, kodutööd on ka täiesti okei. Aga poolteist kuud veel pingelist kalendrite ühildamist Rene töö, tema kooliasjade, minu kooli ja Kaurile mingisugusegigigi päevakava pakkumisega…oeh.

Eelmisel nädalal pidin iga õhtu koolis käima, nii et kaks hetke peale seda, kui Rene koju jõudis, astusin mina juba uksest välja. Nagu kellavärk. Umbes sama täpselt algab raadiost alati just siis see ilge albatrossi-laul, kui Nõmme teelt Tammsaare teele keeran. Mitte kaks, kolm või neli (mida võiks veel ääri-veeri juhuse kaela ajada), vaid seitse-kaheksa korda kindlasti olen täpipealt sama foori taga seistes mõelnud, et kurat kes need inimesed on, kes (v.a sodipurjus peaga) seda sõtkumist kuulavata tahavad…? Kas seda küsitakse raadios soovilooks ka?

Kooli jõuan alati samal ajal kui ülejäänud kolmkümmend hilinejat. Reeglina algab siis millimeetrite mäng ainsa (~ kolmveerandit autot mahutava) vaba parkimiskoha pärast. Ma pole debiilsemat parklat oma elus kohanud kui Majanduskooli oma. Hea küll, Ülemiste ehk, let´s be fair. On tavapärane, et mingi lontis russ, kellel pole kahju oma Benz Patent-Motorwagen tänavakivi ja ukseposti vahele looka sõita, viimase parkimiskoha omale saab. Me kõik ülejäänud venime vissis nägudega Mustamäe algusesse tagasi, et otsast peale parkimiskohta otsima hakata. Piltlikult öeldes. Iga jumala kord.

Ühesõnaga. Graafik on veel mõnda tihe ja kuigi ma tean, et nii kiiret nädalat enam tulla ei tohiks ning kõik peaks nüüd justkui lihtsamaks minema… PHAHAHAA – olgem palun realistid ikka! Nimelt, teisipäeval algab vene keel 😀 😀 Ma olen reaalselt traumeeritud sellest mõttest, et mu aju lihtsalt naerab lakkamatult (ja päris hüsteeriliselt), et jumala eest ükski sünge mõte sinna kusagile vahele ei jõuaks lipsata 😀 Kusjuures see “sita sisse sattudes HAKKAKS õige naerma” asi on mind paar korda siis ka tabanud, kui ühistranspordis jänesena Mupo haardesse olen sattunud. Mu Tallinna-algusaegadel, kui selliseid asju ikka juhtus (ja neid juhtus) 😀 Ühesõnaga. Nali hakkab aset leidma. Õnneks lõppeb vene keel veebruariga ära ka, nii et äkki kuu aega piinlemist elan üle? Kooli sõites aju albatrossi saatel härga täis ja lähen vapralt katsumustele vastu, nii või? Saatsin vene keele õpetajale tegelikult juba anonüümse vihje ka, et ta tundi homme üks sileaju ilmub, parem varugu Xanaxit kuskile käeulatusse. Oeh. Ei ilma naljata. Vaatan seda vene keele materjali, mille peale veebruari lõpus eksam tuleb ja silmades veresooned vaikselt lõhkevad, plaks, plaks.

540Kui ma peale 17. märtsi ka siin veel eluvaimu ilmutan, siis vähemalt teate, et ma olengi vist surematu ja kõikvõimas. Selline täiesti adekvaatne eneselohutus.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*