Jõulud

/ november 21, 2014/ 0 comments

Pead panti ei pane, aga blogi välimus vist veidi reedab, kus lainel ma viibin?

Jõulud on terve elu olnud minu jaoks üks ebameeldiv püha. Täiesti masendav, täiesti suvaline. Ma olen ainult haruharva selle üle rõõmu tundnud. Mitte sellepärast, et ma poleks tundnud rõõmu jõulukaunistustest, küünaldest, mandariinidest või ümberringi valitsevast jõulumeeleolust, ega ka sellepärast, et mulle üldse miski meeldinud POLEKS jõulude juures. Täitsa vastupidi – mulle on sisimas kogu aeg kõik see pühade teema korda läinud. Küll aga, kui ma väike laps olin, jõudis jõulumeeleolu meie koju väga vähesel määral. Ma teadsin, et kõik teised igal pool mujal tähistavad jõule teisiti. Nad tundsin selle aja üle rõõmu, minu jaoks tähendas see lihtsalt kahte-kolme päeva, kus naabrilastele ukse taha ei tohtinud minna, et neid õue kutsuda, sest kõik olid oma peredega.

Minu lapsepõlve jõulud ei sisaldanud seda, et pere/suguvõsa tuleb kokku (kuigi vahemaade mõttes oleks see imelihtsalt korraldatav olnud), kõik istuvad koos ümber lookas laua, söövad-joovad, räägivad eimillestki, on sealjuures rõõmsad, jagavad kingitusi, teevad nalja ja mitte keegi ei oota selle õhtu lõppu. Okei, mingeid kinke me ikka saime, aga eks need olid alati viimasel minutil viimase raha eest ostetud tähendusetud asjakesed, lihtsalt et linnuke kirja saada. Me pidasime jõule tavaliselt ema ja õdedega ning mingeid suurejoonelisi ettevalmistusi selleks ei toimunud. Oli jah kuusk ja oli veidi teistsugune (pidulikum?) toit ja olid mingid kingid, aga tunne polnud mitte kunagi õige. No ja siis hakkasingi endalegi märkamatult jõule mitte sallima ja neid mitte ootama. Viimastel aastatel, kui Tallinnast Saaremaale jõule “tähistama” sõitsin, võtsin selle teekonna ette juba päris tuntava vastumeelsusega.

dashing-through-the-no-grumpy-cat-meme

Muidugi ma ei tea, kui keeruline oli mu emal üksikvanemana oma kolmele lapsele jõuluõhtu eriliseks tegemine ja polegi mõtet sellest siin tagantjärgi halamise postitust teha. Võib-olla oleks mul tahtmist kaevelda ja halada ja jõule ikka veel mitte sallida siis, kui poleks juhtunud, et ühel detsembripäeval mitu aastat tagasi Rene välja pakkus, et ma Saaremaa asemel hoopis koos temaga Hiiumaale läheksin jõuludeks. Ja just need seal koos tema perega peetud jõulud on mu nägemust selle püha olemusest tublisti muutnud. Ma saan alles nüüd aru, et kui jõuludesse suhtuda pidulikkuse ja ootusärevuse ja rõõmuga, mitte “saame sellega lihtsalt ühele poole” hoiakuga, mis tervet mu lapsepõlve saatis ja mille ka ise omaks jõudsin võtta, siis see ongi täpselt nii tore, nagu ta kõigi teiste jaoks ilmselt kogu elu on olnud.

Üllatusena tuli mulle ainult see, et jõuludel ei olegi kõige tähtsamad kingitused, millest lapsepõlves end kõige rohkem puudust arvasin tundvat. Vastupidi, ma usun, et ka väga limiteeritud ressurssidega saab organiseerida ideaalselt mõnusa olemise ning et materiaalne pool on kogu selles PÄRIS jõulutunde masinavärgis üsna viimasel kohal. Kuigi pikka aega ma tõesti mõtlesin vastupidi ja igal aastal jälle mingeid tühiseid kinke saades kirusin seda alati, kui peale pühi koolis üle klassi kingi-inventuuri tehti ja ma midagi kokku luiskama pidin kinkidest, mida polnud. Sest praegu mõtlen ma absoluutselt kõige suurema heldimusetundega tagasi just nimelt ühele sellisele jõuluõhtule, kus kinkide jagamine läks meil kõigil meelest. Tegelikult lähevad jõulud Hiiumaal iga aastaga aina mõnusamaks. Nii et kuitahes klišee – tähtsad on inimesed.

Vist tasub ära märkida, et kogu ebaõnne, mis mind sel aastal pühade ajal tabab, olen kahjuks endale ise kaela kutsunud. Ei olnud hädavajalik aasta suurimaks söögiorgiaks enam-vähem pleksiklaasist kleit osta. See on ilus, aga ma kujutan ette, et saan oma kapsast täis kõhuga korralikult vaeva näha, et sellega istuda. Kas see üldse paindubki? Või pean abaluudega end tooli seljatoe küljes hoidma, et mitte laua alla libiseda? We´ll see. Tähtis on see, et praegu võin ma ilma kõhklemata öelda, et ma OOTAN jõule, ega tunne enam seda stressiga pooleks vastumeelsust, mida olin pikka aega harjunud tundma. Seda enam, et meil on nüüd ju üks pisike Kaur, kellele, kui mitte veel sel, siis järgmisel aastal juba kindlasti, saame ise igasugu vigureid välja mõelda (päkapikud jõuluvanad jne), et tema võiks kohe oma elu algusest peale kasvada teadmises, et jõulud on mõnus ja tore aeg (:

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*