Kaks erinevat last

/ mai 15, 2017/ 12 comments

Seda on oi-kui-palju räägitud, et pole mõtet oma last võrrelda teiste, näiteks beebigrupist pärit, lastega. Et kõigi areng ongi erinev ning siis need, kelle beebid aeglasemalt arenevad, tunnevad end alalõpmata sandisti. Tõsi – Lili beebigrupis on beebisid, kes juba käimiskatseid teevad ja see võiks mind muretsema panna küll, sest tema on kõndimisest minu meelest veel väga kaugel. Aga et seal grupis on ka lapsi, kes on täitsa samal maal oma arengus nagu Lili, siis ma pigem ei muretse üldse. Natuke hakkan kukalt kratsima ainult siis, kui võrdlen Kauri ja Lili arengut. Kas tõesti ühe pere lapsed saavad ses osas nii erinevad olla…?

Minu meelest oli Kaur beebina väga rahulik ja Lili on isegi veel rahulikum. Näiteks kui olen koos Liliga sattunud olema kodust eemal ajal, mil tal on juba selgelt uneaeg, siis ei tee ta sellest erilist numbrit. Haigutab ja hõõrub silmi, aga kannatab ära. Ma ei mäleta, kas üldse või kus / millal tema on kodust väljaspool oma pahameelt välja elanud? Polegi nagu olnud… Okei, tegelikult just eelmisel nädalavahetusel käisime kahel päeval kodust väljas nii, et Lili oli kõhukotis ja talle vist lihtsalt ei meeldi seal väga, sest kippus pika peale rahutult ruigama. Aga kohe kui välja sai, oli kõik jälle korras.

Üleväsimusest tingitud hüsteerilist nuttu enne magamajäämist on Lili puhul ette tulnud umbes kolm korda nende kaheksa kuu jooksul, mil ta on meiega olnud. Kauriga oli see praktiliselt garanteeritud iga kord, kui mõni tavapärasest teistsugusem päev sattus olema. Mäletan, et esimestel kordadel, kui Hiiumaale sõitsime, oli tal õhtul uinumisega ikka tõsiseid raskuseid. Ta oli ses osas hästi palju tundlikum ja ma olen kindel, et see oli just nimelt seetõttu nii, et meie ise Renega olime ebakindlamad. Pelgasime lapse nuttu ja olukordi, kus me polnud koos temaga varem olnud.

Praegu ma küll üritan igal võimalusel Lili uneaegu austada, ehk siis laias laastus sätime oma elu nii, et oma uneaegadel saab ta magada, aga põhimõtteliselt ma arvan, et mõned kõrvalekalded toimivast päevakavast pole mitte midagi katastroofilist ja maakera ei hakka sellepärast tagurpidi keerlema, kui mõni uni täitsa vahele jääb. Nii pisikesele lapsele on see lihtsalt väga koormav, aga kokkuvõttes ega tal magamata jää.

Kauri ajal, ma mäletan, toimus lapse magamapanek kogu aeg mingite rituaalidega. Küll oli periood, kui talle sobis uinuda ainult siis, kui keegi tema kõrval lebas, küll pidin ma ta nii pilgeni täis söötma, et ta kustuks, misjärel praktiliselt maapinda puudutamata tema voodini pidin hiilima, et ta sinna poetada. Ei jäänud olemata ka aeg, mil teda süles magama kussutasin. Ühesõnaga, see oli asi, millega igapäevaselt tegelema pidi. Võib öelda, et siiamaani jääb ta võrdlemisi raskelt magama. Enam otseselt kõrval ei pea lebama, aga ausalt öeldes kuigi palju puudu ka pole.

Lili seevastu on algusest peale olnud laps, kelle ma lihtsalt pistan voodisse, panen teki peale ja korras. Ei mingeid imevigureid ega skeemitamist – ta lihtsalt jääb magama. Kusjuures ma olen teda algusest peale pannud voodisse nii, et ta on veel ärkvel. Eks mõned korrad täitsa beebina ikka jäi süües ka magama, kuid need on tõesti erandlikud juhud. Nüüd, viimasel ajal, on tal muidugi enne uinumist veidi tegemist oma hääleulatuse testimisega ja tegelikult oleks rahulikuma une nimel hea kintsudega kõigi võrede vahed ka üle mõõta (seda kõike jälgin ma teisest toast läbi asendamatuks saanud kaameraga beebimonitori), kuid peale oma tähtsaid toiminguid uinub ta ikkagi iseseisvalt ja mis kõige tähtsam – nututa.

Kaheksa kuu vanune Kaur liikus väga palju ringi ja ajas end mööbli najale püsti – roomamine ning käputamine olid selleks ajaks eilne uudis.

Kaheksa kuu vanune Lili lebab põrandal nagu makrapulk ega tunne kusagile minemise vastu eriti mitte mingit huvi. Kui teki kaugemas servas paistab mõni tore lelu, siis tema lihtsalt…tõmbab teki enda ette hunnikusse ja ulatub sel moel muretult soovitud mänguasjani ning maigutab rahumeeli edasi.

Tegelikult Lili liigub ka, aga mingil sellisel imelikul meetodil, milles on kombineeritud veeremine ja koha peal pöörlemine. Ehk et kui talle selg keerata, siis paar hetke hiljem uuesti tema poole vaadates on ta tõepoolest kadunud, aga see pole vist päris see, mismoodi ta liikuma peaks 😀 Küll aga olen ma juba miljon pisikest südameinfarkti saanud, sest ma pole veel harjunud, et ta lihtsalt lambist minema läheb.

Kaur oli oma arengus nagu õpikulaps – ma ei pidanud kunagi muretsema, et millal ta ometi seda või teist tegema hakkab. Kõik juhtus kogu aeg iseenesest ja täpselt siis kui ta juhtuma pidi või natuke varem. Lili on temast kõvasti aeglasem, aga ma üritan mitte liiga palju sellest välja lugeda. Mingi progress ikkagi pidevalt toimub.

Kaheksakuusel Kauril oli suus neli esimest hammast, millega ta mööblile hambajälgi jättis.

Kaheksakuusel Lilil pole suus ainsamatki hammast ja temast jääb hetkel maha ainult ilariba. Nagu kaheksakilone kodustatud tigu.

Kaur sai rinnapiima kümme kuud. Teda sellest võõrutades tundsin üsna suuri süümepiinu, sest ma teadsin küll, et just rinnapiim on lapsele kõige parem. Aga isekas ISE olemise soov tuli vahele ja teadmine, et üle aasta ma nagunii rinnaga toita ei tahaks…siis saigi see ära lõpetatud.

Lili on rinnapiimaasendajat saanud alates aprillist, ehk siis rinnapiima sai ta umbes pool aastat. Ma tean ka praegu, et rinnapiim on lapsele kordades parem kui RPA, aga seekord läks see asi liiga stressirohkeks. Ma ei süüdista end sellepärast ülimega palju, kuigi ma tean, et see kõik on ainult minust tulenevatel põhjustel just nii nagu ta praegu on. Oleksin ma koolist akadeemilise puhkuse võtnud, poleks pidanud kunstpiima koju tooma ja oleksin ma koolist akadeemilise puhkuse võtnud, oleks mul olnud rohkem jaksu ja tahtmist rinnaga toitmisega pikemalt tegeleda. Eelnev kõlab võib-olla julmalt ja rumalalt koguni, aga fakt on, et ma tegin sellised valikud nagu ma tegin ja siis üks hetk kogu selle tohuvabohu sees ma lihtsalt tundsin, et imetamine on üks lisa-stressiallikas. Lili hakkas pudeliga järjest rohkem harjuma ning rinnal streikima, mis kõik ongi minu, mitte tema süü, aga kokkuvõttes poteito potaato. Sai läbi.

Kaheksakuuse Kauri ema oli väga muretsev ja pabistav. On vist puhas õnn, et temale ei sattunud see kriiskav makrapulk, kes tal siin täna vedeleb ja kuidagi liikuma ei saa – selle ema aju oleks suurest analüüsimisest läbi kärsanud, kõigi lugupeetud doktorite uksed oleks mõlemat pidi käima kulutatud ja siis oleks ta lihtviisiliselt infarkti saanud. 

Kaheksakuuse Lili ema peab end oluliselt targemaks ja seega enesekindlalt rahulikumaks kui oma esimese lapse ajal. Mõned lähemad sugulased pistavad selle mõtteavalduse peale hüsteeriliselt naerma – võta siis kinni 😀 -, aga kohe kaheksakuuse Lili ema see eriti ei kõiguta. Just nii kindel on ta selles, et tegelikult on aeg päriselt ka ta nurki maha lihvinud ja IGA lible pärast siin universumis ta enam ei muretse.

Kaheksakuuse Kauri isa oli põhimõtteliselt beta-versioon sellest, milline ta tegelikult isana olema hakkas. Siis ma seda veel ei teadnud ja uskusin, et nüüd ongi ohjad 18 aastat minu käes.

Kaheksakuuse Lili isa on teinud läbi mõned tarkvarauuendused ja lisaks sellele, et enam ise üldse millegi pärast ei pabista, kurat, ei lase emal ka nii palju pabistada. Täielik piin sellisega koos lapsi kasvatada 😀 Ja mida rohkem need meie väikesed inimesed oma beebi-kookonist välja kasvavad ning suurteks lasteks saavad, seda rohkem ilmutab kaheksakuuse Lili isa teooriad sellest, mismoodi on õige ja mismoodi on vale lapsi kasvatada. Laias laastus ja põhimõttelistes küsimustes meie vaated õnneks kattuvad, aga boy oh boy kui need mingis punktis erinevad, siis on kohati suht NSV vs 21. sajand 😀 Ehk et kuskiltmaalt tal need tarkvarauuendused vist ikkagi lõppesid ma kahtlustan 😀

Kaur aastal 2014 vs Lili aastal 2017 sama vanalt:Okei, et Lilil on rihmad kinni, aga ta ei tuleks sellise akrobaatika peale ka siis, kui need lahti oleksid 😀

Seitsmekuune Kaur vs seitsmekuune Lili:
Üks eelistas vankris ringi tuuseldada, teine muheleb ja vaatab natuke ringi ning seejärel uinub.

12 Comments

  1. Nagu kaheksakilone kodustatud tigu 😀 😀 😀 😀 How do you come up with this stuff??

    1. Hehee, no nii lihtsalt on ja kuidas siis ikka teisiti öelda 😀

  2. Kaheksakilone kodustatud tigu 😂😂😂😂😂 Mul on esimene laps, kohe aasta ja 3 kuune, kes oli/on samasuguse kiire arengu ja õrna unega putukas nagu su Kaur. Ma tahaks ka järgmiseks tigu palun.

    1. Vaatasin vanu pilte ja kaheksakuuse Kauri ajal oli meil tuba barrikaade täis juba 😀 Praegu on väga rahulik sellega. Natuke vahepeal veereb see beebikäkk laua alla ja kuskile diivani nurga taha, aga teise tuppa küll veel mitte 😀 Ses suhtes on tigubeebid ikka mugavad kaaslased 😀

  3. Hehehe! Mul on kolmas varsti 7-kuune no ja kui nad poleks teda mulle seal haiglas kohe kätte andnud ja ta sellest saadik mu kõrval iga päev poleks olnud, siis ma küsiks ikka küll aeg-ajalt, et aga kuhu te minu lapse panite!? Ta on erinev nii mitmeski mõttes. Tegelikult olid kaks esimest ka erinevad, aga kolmandaga löövad kõik need erinevused kuidagi eriti välja. Ma senimaani kipun aeg-ajalt hetkeks unustama, et mul on kolm last 🙂 Ta on lihtsalt nii iseseisev ja rahulolev beebi. Samas on ta nii mõneski mõttes usinam kui esimesed kaks. Ju see on see kolmanda lapse saatus 🙂

    Aga iseenda vanemaks-olemise koha pealt meenub mulle alati mingi jutt lutiga. Et kui esimese lapse ajal tormavad vanemad luti maha kukkudes seda steriliseerima, siis teise lapse ajal lasevad hetkeks kraani alt läbi ja kolmanda ajal tõmbavad vastu pükse suurema sodi maha ja ütlevad, et ah käib küll. No ma pole just kummaski äärmuses olnud, aga nii põhimõtteliselt seletab see asja lahti küll 🙂

    1. Kindlasti on erandeid, aga äkki mingi üldine tendents ongi see, et iga järgmise lapsega muutuvad vanemad rahulikumaks ja kindlamaks, niisiis on ka iga järgnev laps aina rahumeelsem. Vähemasti see tundub küll hästi hästi loogiline 🙂

  4. Töö juures lugeda ei tohi – kellelgi ei jää aru saamata, et tegeled millegi muu kui tööga 😀 😀 Nagu makrapulk! (ja muidugi kodustatud tigu 😛 )

    1. Sorry but not sorry – tore kuulda, et oli lõbus lugeda 😀

  5. Mu emal on neli last, kaks neist kaksikud ja kõik on no nii erinevad kui vähegi võimalik. Esimene laps ei maganud absoluutselt, nii et kogu aeg käis ilge tramburai, et laps üle poole tunni magaks. Keegi ei julgenud hingatagi sel ajal. Teise lapse aga panid voodisse ning ta pani silmad kinni ja magas rahulikult 8 tundi järjest. Kolmas ja neljas magasid tavaliselt aga erinevatel aegadel – kui üks ärkas, siis teine jäi magama ja vastupidi. Rääkimine: esimene hakkas pärast aastaseks saamist, teine kaheaastaselt, kolmas aastaselt ja neljas pärast pooleteiseseks saamist. Ma võiks neid erinevusi loetlema jäädagi 🙂

    1. Kusjuures minu emal on ka neli last ja kuigi ma nii üksipulgi polegi tema käest küsinud, et kui erinevad mina ja mu õed olime oma beebieas, siis seda on ta küll mulle viimasel ajal korduvalt maininud, et ma olin ise ka üks pontsik tõuk, laisk nagu lohe, ja liikuma hakkasin alles siis, kui ikka tõesti täitsa viimane aeg käes oli 😀 Nii et Su kommentaar rahustab mind küll, eriti kui selle jutuga kokku panen, et võrreldes oma vanema õega oli minu areng umbes sama erinev nagu Kauril ja Lilil praegu 🙂

  6. Hahaha, no niii tore lugemine 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*