Kaur Kristjani sünd

/ september 18, 2013/ 0 comments

Täna sai üheksa päeva sellest, kui oma tillukese beebiga sünnitusmajast koju tulime. Need päevad on möödunud nagu üksainus silmapilk. Sellegipoolest pean Kauri sünniloo kirja panemisega natuke kiirustama, et kõik selle pisiasjad meelest ei jõuaks minna. Niisiis…

Neljapäeval, 5. septemberil käisime Renega peale tema tööpäeva lõppu ultrahelis, kus selgus, et tital on lootevett päris vähe. Ultraheliarst kirjutas valmis saatekirja, et kui laps ise hiljemalt ööl vastu reedet sündima ei hakka, siis pean reede hommikul kell üheksa oma haiglakoti kaasa võtma ja sünnitusmajja esilekutsumisele minema. Ühest küljest jälle väike mure, et lapsega jumala eest kõik korras oleks, ent teisest küljest hiigelsuur pingelangus ja rõõm, et teadmatus on läbi. Seegi kord oli just beebi aktiivne tegutsemine see, mis andis südamerahu, et ta end seal hästi tunneb ning et võime elevusega homset oodata.

Veel enne kui haigla eest minema sõitsime, helistasime kumbki Renega oma emadele ja mina loomulikult Kaile ka. Õhtul käisime veel viimast korda kahekesi söömas ja Rene vanaemal-vanaisal külas. Täitsa õhtut ma ei mäletagi… Uskumatuse tunne oli nii suur vist. Öösel loomulikult und ei tulnud, nii et kõik seda sorti soovitused, et “puhka end välja, sul kulub kogu energia marjaks ära” jne, läksid seekord kahjuks natuke raisku.

Saabus reede, 6. september. Ärkasime, jõime kohvi, võib-olla sõime ka midagi, ei mäleta, ning seejärel sõitsime haiglasse. Rene kurvastuseks saadeti tema tagasi koju, kuna sünnituseelne osakond, kuhu mina pidin minema, mahutas ainult sünnitajaid, mistõttu tulevased noored isad pidid ümber haigla tiirutama või mingil muul oma valitud moel kusagil aega parajaks tegema, kuni aktiivne sünnitustegevus pihta hakkab. Rene sõitis koju, koristas, paigutas lapse voodi meie tuppa ja minu nõudmisel käis mööda poode hapusid õunu otsimas.

Mina ise sain kõigepealt sünnieelse osakonna ooteruumis veidi üle poole tunni jalgu kõlgutada ja aknast välja vaadata. Kõigil minust möödunud kitlites tädidel ja onudel paistis väga kiire olevat. Üks proua ohkis lausa igal sammul natuke midagi stiilis “Issand, kui palju tööd, no ma ei jõua ju…”. See tekitas täpselt sihukese tunde, et tahaks koju tagasi minna ja lasta tal helistada, kui aega tekib. Ei olnud tahtmist nii tähtsat päeva sellise viginaga alustada. Kõigest hoolimata ei lasknud ma end neist ringi sagivatest inimestest kuigi palju segada, vaid vaatasin aknast päikeselist sinist taevast, mõtlesin ilusaid mõtteid ja paitasin oma kõhukest.

Viimaks kutsus too ajaga eriti kimpus tädike mind oma laua äärde mingeid pabereid täitma. Õigemini tema täitis pabereid, mina pidin ainult küsimustele vastama. Peale seda juhatas ta mind sünnitus-eelsesse palatisse. Kaks korda tehti mulle KTG monitooring, mille ajal ma pidevalt Kaile ja Renele kõigest toimuvast raporteerisin ning peale mida naistearst mu oma kabinetti kutsus. Kõigepealt rääkis ta, et sünnituse esilekutsumiseks kasutatakse mingisugust geeli, mis emaka tööd aktiveerib või midagi seesugust. Kui see ei toimi, avatakse looteveed ja kui ka see efekti ei ilmuta, siis toimitakse juba vastavalt hetkeolukorrale. Aga et üldises plaanis võib esilekutsumine kesta mitu päeva, näiteks juhul kui minu organism pole veel nö stardivalmis. Peale seda äärmiselt informatiivset viite minutit heitsin ülevaatuseks pikali. Arst tuvastas nii enda kui minu suureks üllatuseks, et mu emakakael on juba hakanud avanema – suisa 2,5cm (sellest siis need “päevade moodi” valud). Sünnitustegevus oli niisiis juba alanud. Arst avas looteveed, misjärel naasesin oma palatisse.

Üsna kähku peale vete avamist muutusid valud väga väga tugevaks. Muidugi käisid need hooti, nii et valude vahel võisin veel täitsa vabalt Kaiga sünnitus-teemalist nalja visata, aga üsna kähku muutus olukord tuntavalt valusamaks. Rene jõudis kotitäie õuntega ning sellest kui naistearst mind uuesti enda kabinetti kutsus, mäletangi ainult ühte küsimust: “Kas ma võin oma õuna kaasa võtta?” Täiesti müstiline, kuidas inimene suudab keset sünnitustegevust muretseda õunte pärast, isegi günekoloogi toolis kahe suupoolega oma õuna järada, nii et mahla pritsib 😀 Igatahes, nüüd kutsuti kohale ämmaemand, kes meid Renega alla sünnitustuppa juhatas. Läksin sinna küll omal jalal, ent valud olid vahepeal juba nii tugevaks muutunud, et võib ainult jumalat tänada, et taipasin eelmisel õhtul oma küüned maha lõigata, muidu oleks Rene enne lifti jõudmist juba verest tühjaks voolanud. Pigistasin ta käsivarsi ikka üsna armutult.

Sünnitustuba oli täpselt selline, nagu ma seda ette EI kujutanud: päikest täis, suur, avar, mitte-sünnitus-toalik kuidagi. Ja liiga palav. Seal kamandati mulle haigla ürp selga. Nüüd olid valud juba nii tugevad, et kui varasemalt pidasin end tõsimeeli piisavalt ürgnaiseks, et ilma igasuguste epiduraalide ja muude lollusteta sünnitus üle elada, siis päris ruttu sain aru, et ma laseks end ilmselt paksult valuvaigisteid täis tuupida kui keegi ainult pakuks. Tuligi härra anestesioloog, torkis mu selgroolülide vahel oma totaka nõela, ise samal ajal üleolevalt podisedes, et “jajaa, on küll valus” ja “nii hull see ka nüüd pole”. Ebameeldiv inimene number kolm sel päeval (nr 2 oli see koristaja või mingi suvaline sanitar, kes meile Renega “kuhu teie oma arust lähete?” käratas kui sünnitustoa poole teele asusime. Aga et me läksime arsti korraldusel, mitte omapäi, siis vaatasin sellest mutist läbi ja kõndisin minema).

Epiduraal hakkas mõjuma kiiremini kui olin julgenud loota ja kestis umbes kaks tundi, mis oli ka tegelikult rohkem kui oleksin osanud paludagi. Nende tundide jooksul tundsin terves alakõhus ainult soojust ja praktiliselt ei midagi muud. Sõin rõõmsalt õuna ja lobisesin Renega teemadel nagu “huvitav, kas mu perse paistab aknast välja” (sest asusime haigla parema tiiva esimesel korrusel) ja “too mulle veel õuna”. Ühtlasi vedasime kihla, mis kell laps käes on. Rene pakkus, et kella kaheksaks õhtul, mina pakkusin, et kella kuueks. Siis oli kell umbes pool kaks. Epiduraali toime lõppes veerand tundi hiljem.

Kohe kui valuvaigisti toime möödus, muutusid valud jälle väljakannatamatuks, ainult et isegi rohkem kui enne. Loogiline, eks. Uut epiduraali mulle peale esimese toime möödumist enam ei võimaldatud, kuna emakas oli juba 8cm avanenud.

Mida ma kõige järgneva kohta oskan öelda? Põrgu? Või hullem? Sest tegelikult oli see kõikidest minu seni kogetud valudest nii palju jõhkram, et mul puudub võime seda sõnadesse panna.

Mäletan seda, et kui ämmaemand oli need maagilised 8cm ära mõõtnud ja mingite atribuutide toomiseks korra minust eemale kõndis, hüüdsin pea-aegu meeleheitlikult, et “kas te jätate mind JÄLLE üksinda???”. Selle peale vastas ta heldinult ütles, et: “oi, kallis, sa hakkad nüüd kohe sünnitama, ma ei lähe enam kuskile”. Edasi pole mul sündmused enam kronoloogiliselt päris korrektses järjekorras meeles, aga põhiline märksõna oli ikkagi põrguvalu. Ma uutasin nagu nad käskisid ja hingasin nii palju nende juhendamise järgi kui see üldse võimalik oli – sisse hingates muutus valu 800x hullemaks. Ometi oli just sügavalt sisse hingamine nende sõnul kogu ettevõtmise võtmeküsimus. Olin valust hullumas. Rene istus mu selja taga natuke kõrgemal, toetasin oma küünarnukke tema põlvedele, ise samal ajal röökides, et “KAS SA SAAD ARU, ET SA PIINAD MIND???” ja “SA TAPAD MU ÄRA OMA LIIGUTAMISEGA!!!”. Olgu ka öeldud, et ta ei liigutanud mitte millimeetritki. Ma usun, et ta isegi ei hinganud neil hetkedel rohkem kui absoluutselt hädavajalik oli, mingisugusest seljamassaažist ei saanud juttugi tulla!

Ämmaemandale karjusin (sel ajal kui ma oleksin pidanud püüdlikult sisse hingama), et “MA SUREN ÄRA JU, KAS TE TAHATEGI, ET MA ÄRA SUREKS???” Millele ta vastas, et “kallis, sa ei sure kuskile, mitte keegi pole veel siin ära surnud”, millele tulistasin kohe eriti vihaselt vastu: “ÄRA VALETA, ON KÜLL!!!” Kusjuures kõige selle juures oli mu ämmaemand eriti nüüd tagantjärgi mõeldes ebanormaalselt rahulik. Sünnituse juures oli veel ka üks ilmselt ämmaemanda praktikant, kelle närvid veel sama terasest polnud kui ämmakal ning kes mu provotseerimisele siin-seal ka paari käredama sõnaga järele andis. Muidugi ei saa ma seda talle pahaks panna, sest ma olin tõesti väga sõjakas.

Sünnituse viimane järk, see, kus emakas oli piisavalt avanenud ja laps peale ohtraid jõupingutusi ka piisavalt madalale laskunud ning ta tuli täiesti toore loomaliku jõuga välja suruda…see oli üllataval kombel kõige kõige kõige kõige valusam kogemus mu elus, ent siiski natuke võimalikum taluda kui kõik eelnevad tunnid lõpmatut surma-eelset tunnet. Seda lihtsalt seepärast, et varasema “noh, tunnike veel, siis on laps käes” (mis ei kõlanud absoluutselt lohutavalt, vaid pilkavalt sel hetkel kui seda mulle öeldi), kuulsin nüüd lauseid nagu: “Kaks korda pead veel suruma, siis on ta käes. Oota järgmist valu ja pressi niiiiii kõvasti kui jaksad”. Ma arvan, et paaril korral ma vist ei oodanudki neid valusid, vaid soov kogu sellest kremplist lõpuks pääseda pani mind kohe tegutsema. Aga ega ma kindel pole ja isegi kui nii oli, siis ega see mõistlik küll polnud. Rebendi-pidu, selles mõttes…

Viimane press oli nii tugev, et ma hingasin maailma kõige suurema kopsutäie õhku ning ilma piiksugi tegemata, surusin kogu oma jõust, tundes samal ajal kõige kõrvetavamat valu, mida inim-mõistus ette oskab kujutada. Kaks sekundit hiljem kuulsin lapse hüsteerilist nuttu ja kolm sekundit hiljem nägin seda tumesinist tillukest mehikest enda kõhu peal lebamas. Kõik valud olid kadunud. Vähemalt minutiks, ehk siis enne kui kõike seda nalja kokku traageldama asuti, mida ma seal oma valesti hingamiste ja omavoliliste pressimistega kokku olin keeranud. Aga seda, KUI ebameeldiv on õmblemine peale sünnitust, lasen igaühel ise kogeda, sest tegelikult mul ei jätkunud nagunii mahti rohkemaks kui selle pisikese inimese hoidmiseks ja vaatamiseks ja uskumatu rõõmu tundmiseks. Ühtlasi võitsin kihlveo 😀

Rene sai meiega olla paar tundi sünnitustoas, kuhu meid esialgu kosuma jäeti, ent peale seda kui meid lapsega palatisse sõidutati, mind ratastoolis ja tita tema läbipaistvas ratastega voodis, pidi Rene lahkuma. See oligi kogu selle rõõmsa sündmuse juures kõige raskem, et kaks järgnevat ööd veetsime pisikesega ühes palatis koos võõra ema ja beebiga. Rene käis muidugi külastusajal haiglas, veetis seal terve päeva ning lahkus jälle õhtul, aga need haiglas veedetud päevad olid ikkagi väga kurnavad. Ma isegi ei söönud seal mitte midagi, see toit oli ülivõrdes rõve – hommikusöögiks tassitäis sooja keefirit ja kausitäis tolmkuiva tatart. Seda enam tundsin rõõmu, kui lastearst mu kutsikasilmade peale meid pühapäeva hommikul nende jubedate kollaste seinade vahelt vabastas.

Sünnitusest veel nii palju, et kuigi ämmaemandaga vedas mul hiiglama palju, siis praktiliselt kõik muu läks täpselt risti vastupidi sellele, kuidas ma endale ette olin kujutanud. No näiteks epiduraal – ma siiralt arvasin, et mu sünnitus läheb nii kiiresti, et ma ei jõua seda tahtagi, olgu see valu milline tahes. Mnjah, ilmselt oleksin ka ilma selleta ellu jäänud, aga sünnitusest oleks OLULISELT valusam mälestus jäänud, isegi kui “veel valusam” tundub praktiliselt võimatu. Üldse selle valuga on nii, et enne sünnitust üritasin end vaimselt ette valmistada kõige-kõige suuremaks valuks, mida mu mõistus välja suutis mõelda. Tegelikult ületab sünnitusvalu kõik inimloogika piirid. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna ega kirjeldada ega kedagi selle eest hoiatada. Ma olen kindel, et nii mõnigi meist, kui meil oleks aus teadmine sellest, mis täpselt meid ees ootab, poleks ilmaski rasedaks jäänud. Aga see on juba selline oleks-poleks teema, mis enam kuskile ei vii.

Teine asi, mida ma juba ette ära hullult põdesin, oli see, et mingid võõrad inimesed näevad mind poolpaljalt verd purskamas ja röökimas ja kes teab mida veel tegemas. Ning lisaks võõrastele ka Rene. Ja tagantjärgi mõeldes, eks ma seal üht-teist vaatemängu ikka pakkusin ka 😀 Kuigi kui te täiesti-täiesti ausalt teada tahate, siis see, kui mitu inimest neil tundidel, ükskõik kas tuttavad või võõrad, mu hargivahele vahtisid – vot sellest oli mul terve aeg sügavalt savi! Mul oli ainult üks motivaator – valust vabanemine. Isegi sellist ülevat mõtet, et kogu selle vapruse auhinnaks on laps, et pean tema nimel punnitama ja vastu pidama, seda tegelikult polnud. Sest tol hetkel valdas mind ainult õudus kõigest sellest, mis minuga toimus ja mille üle mul absoluutselt kontrolli polnud.

“Esimese sünnituse juures on kõige õudsam see, et sul pole aimugi, mis sind ees ootab. Teise sünnituse puhul on kõige õudsam see, et sa tead täpselt, mis sind ees ootab.” Ma küll ei tea, kes selle geniaalse mõttevälgatuse autor on, aga nõustuma pean sellegipoolest.

Igal juhul, nii palju sünnitusest – nüüd oleme õnnelikult kodus. Päevad mööduvad lapse söögi- ja uneaegade taktis ning iga päev toob nii häid kui halbu hetki. Pole vaja lolli mängida ja öelda, et öösiti iga 2-3h tagant üles ärgata ja unega võideldes kõiksugu toidu- ja mähkme-protseduure teha on ilge lust ja lillepidu. Või et ma lapse saamise üle kõige suuremat rõõmu just siis tunnen kui tita mingil seletamatul põhjusel täiesti ohjeldamatult nutta röögib (mida ta õnneks siiski üleliia palju ei tee). Aga suures plaanis on see kõik ikkagi nii uskumatult ilus tunne. Üks väike inimene – meie enda väike inimene. Sedasi mõeldes tunduvad kõik argipäeva nutud ja mured kirjeldamatult tühised.

Kui keegi minu käest küsiks (ja uskuge – seda tehakse praegu tihti), et kas ma tahaksin veel lapsi saada, siis ma naeran kaks sekundit ja vastan kiirelt, et “Ei mingil juhul!” Pigem ootan põnevusega järgmiseid “ohvreid”, kes õndsalt oma üheksat kuud nautima asuvad, aimamata, kui kallist hinda tuleb tegelikult ühe pisikese inimhinge eest maksta. Muidugi on see kõik seda väärt ja muidugi oleksin ma selle lapse nimel valmis kõike seda valu uuesti taluma, isegi veidike rohkem. Aga seda, kas ja mitut last ma veel tahaksin saada, ei suuda praegu küll mõelda, kananahk tuleb peale 😀 Ja suurperede emadest ma ka hetkel aru ei saa – mismoooodi nad suudavad!?

Tegelikult ongi kogu loo kõige ootamatum osa minu jaoks see hiigelsuur vastutustunne, mis tuleb peale lapse sündi. Olla enda lapse heaolu nimel pideval valmis ööde kaupa ärkvel püsima, et teda magama kussutada, tema gaasivaludest päästmiseks terve oma menüü välja vahetama, end tema nutuhoogude ajal rahulikuks sundima, kuigi tahaks ise ka nutta… Nii et tegelikult see sünnituse ajal kogetud füüsiline valu on justkui sissejuhatus ainult. Väikese inimese eest tuleb kallist hinda maksta pidevalt – kõigepealt iseenda kehaga, seejärel oma aja ja vaimuga. Kuigi kõik emad sellest räägivad, tuleb mulle ikkagi üllatusena kui palju on vaja pühenduda ja ennast tahaplaanile panna. Igal juhul ma loodan, et meie Renega suudame alati meeles pidada 6. septembri õhtupoolikut kell 17.19. Et meil jätkuks oma väikese Kaurikese jaoks alati seda entusiasmi ja rõõmu ja siirast tingimusteta armastust, mida me temaga esmakordselt kohtudes tundsime.

2013-09-10 16.28.56

2013-09-11 13.22.09

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*