Kõik-kõik on uus…augustikuus

/ august 10, 2013/ 0 comments

Nii palju asju toimub igal pool kõigiga. Näiteks: Ingel läks esmaspäeval USA-sse, Sirli ja Rainer abielluvad kolme nädala pärast ja nüüd millalgi keegi-ei-tea-täpselt-millal sünnib kõige selle tipuks meie väike ilmakodanik. Peaksin olema väga võlts inimene kui ütleksin, et tunnen meie kõigi üle täiesti võrdselt rõõmu – ikkagi see, mis minu endaga praegu toimub, on kõige rohkem mu ümber ja mul tuleb kananahk peale kui ma mõtlen, et nüüd, praktiliselt ükskõik millisel ajahetkel, võib see väike tegelane otsustada meie ning ülejäänud maailmaga liituda. Kas me oleme selleks ka valmis? Hah, vaevalt küll!

Õnneks on mu jaks juba nii otsakorral, et kui ma veel väga kaua rase pean olema, siis lähen lihtsalt Pelgulinna sünnitusmaja ukse taha kraapima, ega lahku sealt enne kui nad mind kaheks inimeseks poolitavad. Ainuke asi, et see minek toimub millalgi keset ööd või äärmisel juhul varahommikul, kuna mu elustiili saab praegu väga hõlpsasti võtta kokku sõnaga “vampiir”. Ma absoluutselt jälestan ja väldin kokkupuudet päikesevalgusega. Ainult Rene teab ilma silmagi pilgutamata, KUI suurt rõõmutantsu ma mõttes teen kui juhtub olema vihmane ja hall ilm. Ilmselt kui meie korteris oleks konditsioneer, siis ma nii primitiivsete asjade pärast muretsema ei peaks, ent kuni seda pole, siis ei jää kahjuks üle muud kui ventikat kräunutada ja kuni päikeseloojanguni oma pimedas nurgas higistada 😀

Teadmatus selles osas, millal täpselt aktsiooniks läheb, ühest küljest kurnab veelgi, aga teisest küljest on tegemist ainsa asjaga, mis natukenegi jaksu annab. Iga kord kui mul kõhust mingi tugevam torge või valu läbi käib, siis mõtlen õhinaga, et “AKKI NÜÜD LÕPUKS OMETI!” ja hirm sünnitusvalude ees on neil lootusrikastel hetkedel absoluutselt viimane mõte mu peas, kuitahes õõvastavaid lugusid ma erinevate inimeste kogemustest ka kuulnud poleks. See on maailma tühiseim tunne, niisugune hirm, kui panna sinna kõrvale võimalus, et see kõik saab ükskord ometi läbi.

Ma ei tea, kas ma nüüd kõlan juba kuidagi nii, et ma vihkan rase olemist ja tõenäoliselt jätan Rene üksik-isaks kohe kui sünnitusmajas käidud, sest päris nii ka ikka pole. Lihtsalt. Kõigel on piir. Ma ei jaksa enam paks olla – täitsa tõsiselt 😀 Ma ei viitsi enam avastada, et kui ma peale pikkkkkkka 32-kraadist päeva külma duši alla lähen, siis ma ei JAKSA seal jahedust nautida nii kaua kui ma tahaksin, sest mu sääreluud hakkavad valutama. Või et ma ei saa jalutamas käia, sest umbes 500m kaugusel kodust hakkab küljes nii kõvasti pistma, et tahaks nutta. Või ropendada. Mõttes teen mõlemat segamini. Või et ma ei saa jalutamise asemel isegi rahulikult diivanil istuda, sest mu kannikad surevad ära ja kõht läheb toonusesse ja selg muutub kangeks. Need on mured, mille peale mitterase mõistus ei tule. Mina ise vähemalt poleks enne rasedust ühegi sellise asja peale isegi mitte mõelda osanud. Et üks inimene võib iseenda jaoks nii koormavaks muutuda.

Ja loomulikult rasedus-klassika number üks – PÕIS! See mees ei suuda enam ei öösel ega päeval üleüldse mitte mingit moodi käituda 😀 Öösel käin vähemalt kolm korda WC-s, kusjuures voodist välja saamine oma valutava põiega on kaheksa korda keerulisem kui kordagi silmi avamata voodist tualetini ja tagasi käia. Mul pole aimugi, kas sellest ka mingit reaalset kasu saab lõigata, igal juhul on niisugune vapustav anne end mulle külge haakinud. Proovin Renele ülesandeks anda, et mõni hommik kui ta enne tööle minekut kohvi joob ja ma oma WC-teekonda läbin, siis ta võiks filmida seda näiteks 😀 Ta on paar korda naernud küll mu üle, aga kunagi kui see kõik kauge minevik on, siis ma saaks ise ka naerda, kuidas ma oma laest põlvedeni juuksepahmaka ja kohmaka pingviini-kõnnakuga 1 cm tunnis läbi elutoa tammun 😀

Aga mis ikkagi kuu lõpus tulevaid pulmi ja Ingli Ameerika-seiklust puudutab, siis neile mõlemale sündmusele elan hoolimata endaga pidevas hädas olemisele suure põnevusega kaasa.
Äkki ühel päeval keegi tahab minuga ka abielluda? Rened ma olen sel teemal nii palju terroriseerinud, et see vist pole enam isegi mitte naljakas 😀 Otsustasin, et tõmban natuke tagasi selles osas, kuna kui ta peaks ühel päeval tõesti selle nalja ära tegema, et sõrmusega kohale ilmub, siis ma ei taha tabada end juurdlemas, et kas see oli nüüd kuidagi minu enda abieluettepanek mulle endale, sest ma olen lihtsalt liiga talumatu ora tal perses… Või ta päriselt ka ise tahab seda teha?

Olgu kuidas on, aga abiellumise võimalus tundub praegusel hetkel oluliselt vähem ebamaine kui aastaks Ameerikasse minek. Niisiis Ingli otsus selline asi ette võtta – vot selle hoomamine käib mul ilmselt veel kaua aega üle jõu. Ja olles nüüd rase, siis ma saangi aru ainult sellest, et minu enda jaoks sellist võimalust enam võib-olla ei tulegi. Nii et kuigi kukla tagumises otsas tuksub teadmine, et oleme Renega omale ühe kuramuse ankru valmis vorpinud 😀 siis seda enam tunnen rõõmu kui mu sõbrannad taipavad asju nö “õiges” järjekorras teha ning neis leidub ka piisavalt julgust, et neid asju teha. Näiteks Inglis, kes minu peas on alati väike Ingu10, Aiku või Kevini rolleri taga oma hiiglasliku kiivriga kaasa kolisemas ja kelle puhul mu aju isegi sellele järgi ei jõua, et tal load on ja et mina istun temaga koos sõites kõrvalistuja poolel. Aeg lendab you say? Igal juhul tunnen ma täiesti põhjendamatut uhkust tema üle, mida rohkem ma selle kõige peale mõtlen. Põhjendamatut selles mõttes, et mina pole tema tublidusega mitte kuidagimoodi seotud.

Igal juhul ma loodan väga, et Ingli julgus tasub end ära nii erakordse aastaga, millesarnast meie, turvaliselt kodus peesitajad, ainult kaugelt kadestada võime. Ja et Sirli-Raineri ilmselgelt muinasjutuline pulmapidu tuleb kõigest pidulik sissejuhatus sellele, kui tore kogu nende edaspidine elu olema saab. Ja meile Renega ma soovin, et meie ümber oleks veel rohkem selliseid inimesi, kellest ma hoolimata oma talumatult toonuses kõhule siia kirjutada tahan ning kes aeg-ajalt meelde tuletavad, et ei millegi vähema kui esmapilgul hirmuäratavate, ent peamiselt siiski suurte ja julgete tegude taga pesitseb just see raasuke õnne, mis meil praegusel hetkel puudu on. Need on kõik need asjad, millele, ma tean juba praegu, on tulevikus kõige uhkem tunne tagasi vaadata.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*