Kolmapäev, 6. märts

/ märts 6, 2013/ 0 comments

001 (2)

Ma ei usu, et on võimalik sõnadesse panna seda, kui sa lähed ultrahelisse teadmisega, et tõenäoliselt näed sa ekraanil väikest oakujulist põksuva südamega inimese-alget, aga tuleb välja, et kõik need ootused ületatakse tuhandekordselt, sest su sees pole mitte midagi vähemat kui üks tilluke inimene, kes väsimatult oma sentimeetriste käte ja jalgadega siputab. Sellest vaatepildist pole võimalik väsida!

Me mõlemad Renega olime nagu puuga pähe saanud, sest veel vähem kui mina, oskas tema aimata, kui erakordsed need kümmekond minutit olema saavad. Mina olin lihtsalt täiesti vapustatud sellest kui palju oli veidi rohkem kui kolme nädala jooksul ühest pisikesest täpikesest mu kõhus saanud. Pole vaja ilmselt mainidagi kui väga ma ei jõua järgmist ultraheli ära oodata. No ikka MITTE kuidagi.

Füüsiliselt tuntavaid muudatusi on toimunud nii palju, et vastumeelsusest söögi vastu on saanud katkematu isu millegi järgi. Kusjuures alati millegi konkreetse, ent sellegipoolest mitte mingite ülearu kummaliste toitude vastu. Näiteks mannavaht. Kaks päeva mõtlesin selle peale, vesistasin, unistasin, kuni enam ei suutnud ja poodi miksri järgi kappasin. Peale mida vorpisin mingi päris vihase hunniku mannavahtu valmis. Olgugi, et mulle endale piisas ühest ainsast korralikust kausitäiest ja that’s that sellega. Rohkem pole isegi mõelnud mannavahu peale. Või siis näiteks hautatud kapsas hakklihaga (kuigi lihaga on mul endiselt sellised…pigem tagasihoidlikud suhted). Samamoodi mitu päeva enne juba kräunusin, et keegi poest ühe kapsa koju veaks. Oli alles hea. Kõige lemmikum ja kindlam valik on endiselt keedukartul. Eriti tavalise jahukastmega (mis mul eile õhtul elus esimest korda vist endal ka söödavas versioonis õnnestus valmis teha).

Isegi magusaisu on märkamatult taastunud. Eile küpsetasin lausa muffineid. Paar nädalat tagasi oleksin maksimaalselt taigna tehtud saanud ja seejärel wc-sse oksele traavinud, sest siis ajas ainuüksi mõte millestki magusast südame täiesti pahaks. Nii et kokkuvõttes nälga ma enam kannatama ei pea, pigem on üks hetk vaja vaikselt ohjeldama hakata.

Eelmist sissekannet meenutades tuleb väikese muige saatel meenutada ühte sulgudesse paigutatud märkust: “1% võimalus on alati, et midagi läheb teisiti kui plaanitud”. See oli siis selle kohta, et kuigi mul oli pea-aegu lollikindel plaan, kuidas enda emale suurt uudist samal ajal edastada kui Rene seda enda vanematele räägib, tasub alati arvestada imetillukese võimalusega, et miski jookseb liiva. No ja mis te arvate – loomulikult suutis universum selle 1% kogu täiega ellu viia. Ehk et siis pakk jõudis halva kokkusattumuse tõttu minu emani alles õigest päevast järgmisel päeval. No ega suurt tragöödiat polnudki, lihtsalt järjekordne tõestus, et ka punktuaalseima organiseerimise puhul pole ühtki garantiid, et asi õnnestub. Nii tüüpiline – miks ma üldse imestan 😀

Aga erinevatest reaktsioonidest rääkides, siis…

Rene ema jõi kohe peale seda, kui ta enam-vähem aru hakkas saama, et tegu pole vist ikkagi naljaga, terve pudeli šampust ära. Ei hakka prognoosima, kas tegu oli tõesti nii siira rõõmu või toore paanikaga 😀

Rene isa jäi täiesti vait. Minu meelest ma kuulsin teda uuesti rääkimas alles poolteist päeva hiljem. Lohutada võiks siinkohal see, et ega ta enne seda uudist ka väga jutukas mees polnud, nii et võib-olla tõmbas info sisse ja jätkas siis lihtsalt oma tavapärast olekut.

Minu ema reaktsioon oli võib-olla kõige naljakam. Sai paki kätte, harutas selle lahti, leidis pildi üles (kusjuures Linda juba taustalt karjus “BEEEBIIIIII” kui ema veel midagi aru ei saanud), natuke uuris ja siis oli üllatunud. Soovis mitu korda õnne, misjärel peale väikest vaikust ütles: “Tead…, ma hakkan vist nutma lausa… Kuule… jah. Ma hakkangi nüüd nutma. Tsau praegu!” Ja toru hargile.
Ma isegi ei tea, miks see nii naljakas oli. Aga oli 😀

Kai arvas kuidagi poole telefonikõne pealt ise ära, mis jutt mul talle on, nii et kuigi ta oli eelnevad veerand tundi üksikasjalikult kirjeldanud kui haiged tal kõik kodus on, siis suutis ta mind ikkagi pool-vägisi veenda endaga korra kokku saama. “Ma sõidan su maja ette, ega lahku enne kui sa välja oled tulnud” olid vist üsna täpselt need sõnad, mis ta ütles.

Samal õhtul rääkisin Mannule ka, et vähemalt lähem perering seda kuskilt külapealt kuulma ei peaks. Tema esimest reaktsiooni ma sündsuse mõttes kirja ei hakka panema, aga nii palju võib öelda, et kuigi sõnade valik oli ootamatu, siis peale seda kui ta nutmise lõpetas, võis järeldada, et tegu oli ikkagi rõõmuväljendusega.

Muidugi väärib mainimist, et minu meelest on Rene terve selle teemaga järjest rohkem naksis. Okei et ma ise olen ka ikka paar raamatut läbi lugenud juba, aga ta luges “Isa & Beebi” ÜHE õhtuga läbi. Ja peale seda eriti millestki muust ei räägi enam. Mis on väga lahe tegelikult. Ja eks mul endal ka tasapisi kibeleb netipoodides silm beebiasjade osakonna poole, ent hirm oma liigse innustusega midagi ära sõnuda hoiab mind veel kahe jalaga maa peal. Üritan rahulikult võtta, mistõttu andsin endale lubaduse, et enne juunikuud ühtki beebiasja ei osta. Vaatame, kas õnnestub.

Emotsionaalsest tasakaalust nii palju, et kuigi see mõnel päeval täiesti lootusetult paigast nihkub, mistõttu ma võin Renele täiesti tõsimeeli välja pakkuda, et “me peaksime vist lahku minema, sest ma lähen paksuks ja rõvedaks ja siis me läheme nagunii varem või hiljem lahku ja ma peaksin üksikemaks olemisega parem varem kui hiljem harjuma”, suudan ma üldiselt oma peas mingi hetk ikkagi aru saada, mis on mõistuspärane ja mis mitte. Enamasti alles tagantjärgi muidugi, sest selliste “suurte murede” väljapaiskamise hetkel tunduvad need täiesti reaalsed 😀

See on igas rasedusega seotud raamatus must-valgelt kirjas, et emotsioonide kõikumised ei mahu raseduse mingi(te)l perioodi(de)l mitte ühegi skaala peale ära, ent isegi teoreetiline teadmine sellest ei suuda mind panna vähegi ratsionaalsemalt käituma. Kui on vaja nutta lahistada, siis küll selleks mingi põhjuse ka leiab 😀 Taaskord kerge kaastunne Renele, kes on ilmselt mu meeleheite-momentide, täiesti laest võetud ärrituste ja natuke harvemate rõõmuhetkede vahel kordades rohkem segaduses kui ma ise. Loodan, et ta peab vastu.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*