Laupäev, 20. aprill

/ aprill 20, 2013/ 0 comments

Viimasel ajal on minult (täiesti arusaadavalt) korduvalt küsitud, et mis ma arvan, kummast soost laps meil sünnib, millele ma olen alati vastanud, et mul on väga tugev tunne, et tüdrukunimesid pole vaja mõelda. Ja ma polegi neid mõelnud. Samuti nagu ma pole netipoodidest väikseid roosasid kleidikesi uudistamas käinud. Algusest peale on olnud kuidagi hästi iseenesestmõistetav poisi-tunne, kusjuures Renel samamoodi. Kolmapäeval saime lõpuks ka arstilt kinnitust, et roosade kleitide osakonda meil ei saagi asja olema.

Miks ma sellest räägin on seetõttu, et kuigi inimesed, näiteks minu ema ja Rene ema ja Kai vist isegi…nad kõik on küsinud, mida ma ARVAN…ent peale mu vastust kuidagi ennast-unustavalt ketrama kukkunud, kuidas ikka niimoodi ühte sugu eelistada pole õige. Või et me ei peaks Renega ainult poisinimede peale mõtlema. Aga see, mida ma tunnen, pole selles loos mitte kunagi olnud mu soov. Ma olen neile kõigile üritanud seletada, et minu jaoks pole see tüdruk-poiss-diskussioon isegi midagi väärt. See on ajaviide võib-olla, mitte rohkem. Ent üllataval kombel ei paista neist, olles ise kõik emad, mitte keegi seda “pea-asi, et temaga kõik korras on, miski muu ei loe” tunnet mäletavat…

Teine asi, millega nad (eriti ema ja Kai) mulle asu ei anna, on muretsemine. Ehk siis nende arvates ma pabistan ja muretsen liialt palju. Arusaadav, et kui neil mõlemal on rohkem kui üks laps ning ilmselgelt on teine rasedus palju kergem kui esimene – seda puhtalt kasvõi sellepärast, et sa tead oluliselt paremini, millele tasub tähelepanu pöörata ja millele mitte – siis minu kui esmaraseda arglikud küsimused, märkused ja tähelepanekud tunduvad neile kuidagi ülepaisutatud. See kõik on nii LOOMULIK ja loogiline ju – kuidas ma üldse… Aga neile on, mitte mulle. Iga rase peab ikka ise neid asju märkama ja tundma õppima. Puhtalt selle najal, et “ära mõtle igasuguste pisiasjade peale nii palju ja naudi oma rasedust” ma kahtlen, et keegi südamerahus üheksanda kuu täitumiseni kulgeda suudab või tahab. Mis ei tähenda, et ma PABISTAKS või MURETSEKS metsikult. Ma ise näen seda rohkem kui uudishimu – täiesti loogiline, et ma tahan teada, mida mingid tunded tähendavad. Või mida tähendab kui miski mu organismis muutub. Ma tahan kellegiga seda kõike arutada ja kes sobiks paremini kui oma ema ja vanem õde, eks, ainult et mingil põhjusel peavad nemad järjest vajalikumaks mind pidevalt “maa peale” tuua.

Nagu eelpool juba mainisin, siis teise trimestri ultrahelis on ka nüüdseks käidud ja lausa kaks korda. Kuigi härra beebi enda sugu mitte kaheks sekundikski varjata ei üritanud – arst jõudis napilt UH anduri mulle kõhu peale panna kui juba hõikas, et “see siin on üks väike poisike” – siis oma nägu ei soostunud laps näitama. Raputas kogu aeg oma pead ultrahelilainete eest kõrvale.

Kui enam-vähem kõik tähtsad siseorganid olid üle kontrollitud, vajalikud mõõdud võetud, siis küsis arst, et kas ma saaksin reede hommikul tagasi minna. Muidugi ta korrutas mitu korda, et kõik on korras, aga kui viimane asi, mida ta uuris, oli lapse pea, siis võite viis korda arvata, mis mõtetega ma kolmapäeva õhtul ja neljapäeval võitlesin. Kuna ma seekord UH pilti ka ei saanud, siis andis arst lootust, et äkki pöörab beebi end selleks ajaks natuke soodsamasse asendisse ja õnnestub ilus jäädvustus ka saada.

Reede hommikul selgus, et tagasikutsumise põhjuseks olid lapse liiga lühikesed sääreluud. Tuli välja, et kolmapäevase mõõtmise ajal oli laps natuke mingi nurga all. Ühesõnaga tegelikult on sääreluud ka korras. Ja ajuga polnud sel kõigel üldse mitte vähematki tegemist, välja arvatud see, et kaks arsti kontrollisid koos kõik mõõtmistulemused veelkord üle. Ent kuna võrreldes kolmapäevaga puikles tita veelgi südikamalt pildile jäämise vastu, siis pilti me ei saanudki kokkuvõttes. Arstid proovisid teda üle kavaldada, paludes mul kord ühele, kord teisele küljele keerata, aga kohe kui mina keerasin, keeras laps kaasa. Selline tegelane 😀 Eks kahju on ikka natuke, et perele ei saa näidata kui suur ta juba on, aga seni kuni ta mind aeg-ajalt toksib ja ringi mürgeldab mu sees, siis tegelikult minu südamerahuks rohkem polegi vaja.

Mõtleme veel Renega natuke, äkki läheme ikkagi mai lõpu poole 4D ultrahelisse paljukiidetud Dr Šoisi juurde. Kõige parem aeg sinna minemiseks on 21.-27. nädal ja kui üldse, siis mina tahan kindlasti minna võimalikult hilja, et lapse silmad oleksid juba avanenud ja tema näojooned näha. Nii põnev on mõelda, et huvitav mis nägu ja kelle moodi ta on, kas tal on palju juukseid, kas ta on iseäraliku näoga või lihtsalt…beebi nägu… Aga ma tean juba praegu päris kindlalt, et ta on kõige ilusam laps, keda ma näinud olen. Ja siis ma mõtlen, et huvitav, kas ma teda silmadega ka kunagi nägema hakkan või ainult südamega, nagu praegu. Täpselt selline tunne, et ükskõik milline ta on, ma pean ühel hetkel väga väga väga hoolega meenutama hakkama, mida tähendas “armastus” enne teda.
Nii ilus väike inimene.

511-having-a-bayby-cartoon

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*