Miks sa kõike nii valesti teed?

/ jaanuar 9, 2014/ 0 comments

Üks suur ja tülikas teema (vähemalt esmakordselt) emaks saamise juures on kogu see soovituste ja nõuannete laviin, millega noor ema üle valatakse. Ma usun, et üldjuhul inimesed tõesti soovivad oma kogemusi ja tarkusi hea asja nimel jagada. Küll aga (news flash!) pole neil enamasti ühtki põhjust eeldada, et nende info parem on kui see, mida ma juba oman.

Näiteks inimene, kellel on pool aastat vanem laps kui mul – jah, tõepoolest sul on väike edumaa, kuid kas see on tõesti nii märkimisväärne, et sa pead mind kohtlema, nagu mul poleks vähimatki aimu, mida oma nutva lapsega ette võtta või mis kell teda magama panna või mis suuruses riideid talle osta? Ma ei tea, kas ma kujutan ette või annab see tõesti mingi vaimse üleoleku, kui ma saan paar kuud varem emaks kui mu tuttav? Et siis käian talle elutargalt, kuidas “pole mõtet selle teema pärast põdeda, see ONGI nii” vms. Kust sina tead, mis kuidas on? Kas sa said nende mõne kuuga kasvatusteadlaseks või?

Ja kas te siis kujutate ette nende emade üleolekut, kellel reaalselt ka mingi edumaa on? Näiteks kaks last? On jumal! Sellistele tuleks Perekoolis eraldi kommuun teha, et nad jaksaksid ära ohkida, kui rängad lambad on kõik need, kellel mõttetult vähe emaks olemise staaži. Mine proovi kirjutada kuskile emmede foorumisse üks teema, mis algab sõnadega, “Mul veel vähe kogemust ja küsiks üle, et kas olen õigesti aru saanud, et…” ning jää ootama, mitu korda sinust järgnevate minutite jooksul verbaalse teerulliga üle sõidetakse. Ja siis kindlasti mõni eriti südamlik “anna oma aadress, ma tulen sõidan päriselt ka üle!” või kirvega näkku ja mida toredat seal kõike lubatakse. Lihtsalt sellepärast, et oma arvamuse võimalikult agressiivselt kõigile näkku tampimine ongi okei.

Muidugi ei laiene see KÕIGI mitme lapse vanema kohta. Aga hirmuäratavalt suur hulk inimesi arvab küll, et nii normaalne elu osa nagu lapse saamine muudab nad kasvatusküsimustest konkurentsituteks arvamusliidriteks.

Teine äärmus tarkasid on inimesed, kes viimati puutusid beebidega kokku kakskümmend või rohkem aastat tagasi. Jah, ma räägin teist, vanaemad ja vanavanaemad.

Nemad on selles mõttes palju keerulisem sihtgrupp, et esiteks nad tahavad ikka väga siiralt ainult head ja teiseks näevad nad meie endi pealt, et kõikide nende jaoks toimivate põhimõtetega on terveid ja tublisid generatsioone üles kasvatatud. Ja kuidas sa siis selgitad, et no hard feelings, aga vot, ajad muutuvad ja tõekspidamised muutuvad koos ajaga? Sest mina ja sina, me kõik oleme nende kunagiste tõdede peal täitsa okeilt välja kukkunud – miks siis enam nii ei kõlba nagu kunagi? Sest… LIHTSALT! Kõigele polegi mingit kirjutatud põhjust, vaid tänapäeval ei tehta enam kõike, mida kunagi tehti või tollal koguni eluliselt tähtsaks peeti. Siiski pole see koht, kus kellegiga tülli minna või teema kiireks lõpetuseks midagi nähvata. Tuleb kogu endas peituv taktitundelisus mängu panna, et teise poole tundeid riivamata talle märku anda, et tema näpunäited pole hetkel vajalikud. Oma üksikute kogemuste põhjal võin öelda, et oluliselt lihtsam on mingi targutise-nähvits p**** saata kui näiteks vanaemale öelda, et “sorri, aga sa ei saa vist arugi, mis fossiile sa mulle praegu kokku seletad.”

Vanema generatsiooniga lapsekasvatamise tarkusi arutades on üldse tihtipeale selline tunne, et ega neil enam eriti selgelt vist meeles pole, mismoodi neil oma lastega need magamapanekud ja toitmised ja mängimised olid. Pole ju reaalne, et mingil maagilisel ajal nimega “vanasti” visati kõik lapsed õhtul pimedasse magamistuppa ja ilma mingi jonnita nad kõik uinusid. Sest lihtsalt nii oli ja kõik. Ma ei tea, minu laps nagu…ei nõustu sellise asjaga, oli vanasti kuidas oli. Aga eks ma ise ka kunagi Kauri lastele pajatan õpetlikke lugusid sellest, kuidas 2014. aastal oli ikka kord sitaks majas – laps voodi, tuli kustu ja algas ema aeg rahulikult raamatut lugeda. Mis sest, et ma Kauri tegelikult iga 3 minuti tagant tagasi selili panemas käin, sest ta lihtsalt vingerdab ja rullib minema, kuitahes kinni ma teda teki sisse ka ei mässiks. Ehk et ühel päeval kui see kõik piisavalt meelest läinud on, arvan ilmselt ise ka, et olin ilgelt osav oma titega toimetamisel 😀 Kellele siis ikka selline asi meelde jääb, et “üritasin mis ma üritasin, aga pagan, ikka jäi magama siis kui ise tahtis”.

Aga kogu selle nõuandmise ja targutamise teema juures ärritab mind küll kohutavalt, kui ma pean enda lapse suhtes vastu võetud otsuseid kellelegi põhjendama. Kui ma ütlen, et olen midagi otsustanud, räägin sellest ning saan vastuseks enam-vähem altkulmu pilgu ja pool-põlastava “…mismõttes?”, millele järgneb kerge monoloog minu arvamusele vastu.

See näitab kuidagi väga eredalt, KUI palju targemaks see teine osapool end peab ning kui vähe peab ta lugu minu mõtlemisvõimest, et ta oma üleolevust isegi varjata ei viitsi. Äkki ma tundun sellistele inimestele veel ise liiga laps, et kellegi teise eest otsustada? Või tunnevad nad end minu lapsega nii seotud olevat, et ei suuda mitte kuidagi hoomata tõsiasja, et Kauril on tõepoolest ainult kaks vanemat ning kõigi teiste arvamused peale meie endi omade on minu ja Rene jaoks lõdvalt öeldes teisejärgulised.

Veel üks asi, mis mind ärritab, on see, et tihtipeale ei adu kõik toredad nõuandjad, millise tooniga ja mil moel nad oma tarkusi edastavad. Eks ma annan endale aru, et ma olen selles suhtes võib-olla natuke kaitsepositsioonil ka, et kui ikka mingi inimene hullult arvama hakkab, et tema teab mu lapse kohta kõike hästi palju paremini, siis ma automaatselt blokeeringi poolt asja, mis ta suust tuleb ja teise poole vaidlen pihuks ja põrmuks. Lihtsalt põhimõtte pärast, isegi kui ma mingi osaga sellest sisimas nõustun. Ja siinkohal pole üldse vahet, kas tegu on kaheksa lapse ema või lastetu “asjatundjaga”. Mõlemal juhul on jumala jube, kui ikka mingi inimene ette kujutab, et piisavalt nõudlikul toonil oma arvamust edastades saab ta selle läbi suruda, kohas kus tema tahtmisel tegelikult kohta pole. See ei tööta nii. See tekitab lihtsalt paksu verd, eriti kui tegu on mõne lähedalseisva isikuga.

Ma olen päris kindel, et iga algaja ema ümber on keegi, kes tema last ise tahaks kasvatada. Vähemalt mis teooriasse puutub, sest ega siis näiteks ükski unekooli pooldaja taha su mõttetut röökivat last õhtu läbi kuulda. Tema lihtsalt teab, et laps peab igal pool ja igal ajal magada saama, sest nii on õige ja ette nähtud. Kokkuvõttes on iga laps ja ema erinevad ning seda, mida kuskil peres oluliseks peetakse ja kuidas see kõik siis praktikas välja kukub, otsustataksegi sealsamas perekeskis.

Aga eks aja möödudes kasvab minugi nahk paksemaks ning vilumus agarad teisiti-teadjad pikalt saata muutub nii sujuvaks, et küll nad viimaks mõne uue argliku ema-hakatise välja nuusivad, kelle lapsi kasvatada või keda “hädast välja aidata”.

2014-01-02 18.47.53-1

0 Comments

  1. Loen ja loen ja mõned asjad jäid nii sügavuti meelde, et tuli ikka nii vanale postile kommentaar panna. Esiteks, kas kaur magas selili väga pikka aega? Ma vist kuu aja vanusest proovisin oma poja kõhuli magama harjutada, ise sama ajal talle iga kord kuklasse hingates, et teada et kõik ikka korras ja et selg ikka tõuseb ja langeb.

    Teiseks. Teiste siirast abistamise soovist saan väga hästi aru, aga kui ämm-äi iga su nende-arust-vale-sammu kohta kommenteerivad et “sa oled hädapätakas ja sitakott ja nisanäpp” ja kõik kõige haigemad asjad veel juurde mis mind sealt nii väga eemale tõukavad, siis ma imestan, et miks ma seal ikka veel käin. KUI KAUA ma olen suutnud alla suruda enda ise-tean-kõike-kõige-paremini suhtumise ja üritanud lihtsalt läbisaamise mõttes neid inimesi ja halvakspanu tolereerida…

    Kolmandaks. Mu sõbranna sai minust kolm kuud hiljem lapse ja meil nii palju erinevaid arvamusi lapsekasvatamise osas, et ma ei julgegi oma suud lahti teha, kuigi mõne koha pealt reaalselt peaksin, sest “this shit is not okay what you’re doing“. Reaalselt mul tegelikult sellest teemast niiii palju rääkida/kirjutada, aga igaks juhuks ei hakka seda siin tegema.

    Ok, aitäh, et ära lugesid, lähen nüüd oma eluga edasi ja ootan põnevusega nädalavahetust et another ämma-äia külastus ette võtta. Jeii…

    1. Appi kui hull, see ämma-äia osa… Niimoodi ütlevadki? Et hädapätakas ja sitakott? Uskumatu :/

      Kaur magas esimesed ma-ei-tea-mitu kuud ainult külili. Öösel kui teda toitsin, siis keerasin teise külje peale, et päris ära ei lamaks end 😀 Aga külili tundus kõige ohutum mu jaoks. Selili on ikka mingi oht, et piima tagasiheite kätte lämbub vms ja kõhuli magamisasendis on kõige rohkem hällisurmasid kuuldavasti – ei oska kommenteerida, aga igaks juhuks Kauri kõhuli magama ei pannud esimestel kuudel. Praegu magab Kaur pidevalt kõhuli, praktiliselt alati uinub selles asendis.

      Ja mul on ka siiamaani mõni tuttav, kellele tahaks öelda, et ta on täiesti põrunud ja teeb asju mega imelikult/valesti. Kõik lapse toitmised ja riietamised ja arendamise mõttes jne jne jne. Aga õnneks või kahjuks peab oskama end teiste elust nii palju välja lülitada, et kui lapsele eluohtlikku midagi pole, siis polegi minu asi öelda. Lõputult ei saa ju teiste lapsi kasvatada, kuigi kiusatus on vahepeal ikka väga tugev. Mis teha.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*