Neljapäev, 2. mai

/ mai 2, 2013/ 0 comments

Perekooli foorumis leidis ja ilmselt leiab veel mõnda aega laia kriitikat ühe ajakirjaniku-preili blogi raseduse kohta. Mina isiklikult leian, et rasedus on natuke liiga isiklik teema. Ja kuigi mingisugust äratundmisrõõmu leidub igas sellises blogis kõigi rasedate jaoks, siis isegi kui jätta kõrvale delikaatsuse faktor – milleks peaks üks rase nii tundlikul eluperioodil tahtma lugeda võhivõõraste kommentaare selle kohta, kuidas mõni tema emotsioon või isu või arvamus pole õigustatud? Või kuidas mõni ta mure on naeruväärselt tühine või mõni küsimus sinisilmne. Sellegipoolest pakkus mulle ülamainitud blogi (autorile edasiseks palju paksu nahka!) piisavalt toredat lugemisrõõmu, et otsustasin ka ise raseduse varjukülgi natuke lahti harutada. Äkki on kunagi tore meenutada. Näiteks kolmandal trimestril kui kaheinimese telgist kodukleiti õmblema pean hakkama 😀

Niisiis…

520-second-trimester-cartoon

1. IIVELDUS – Ma ei tundnud tegelikult pidevat iiveldust nagu paljud rasedad värvikalt kirjeldavad, a’la et spordikets pidi kogu aeg jalas olema, et saaksin vajadusel piisavalt hea hooga WC poole sprintida. Ainuke protseduur, mis mind praktiliselt iga päev iiveldama ajas, oli hammaste pesu. Kui ikka hambahari kasvõi korra kurguaugule natuke liiga lähedal ära käis, siis võisin juba poti juurde asendi sisse võtta ja juuksed krunni sättida – läks täiesti kindlalt oksendamiseks. Selline tark soovitus ühelt hambaarstilt, et hammaste pesemise ajal tuleks iivelduse vältimiseks keskenduda sügavalt hingamisele, mind absoluutselt ei aidanud. Kusjuures õhtuti oksendamine oli selles mõttes kõvasti hullem kui hommikuti oksendamine, et perioodil mil niigi pidevalt nälgisin, oli kahju seda vähestki toitu WC-potist alla minemas näha, mida läbi suure vaeva päeva jooksul süüa olin saanud. Ja siit ka järgmine miinus:

2. ISUTUS – Mu mõistus kriiskas, et pean toituma võimalikult mitmekülgselt ja pidevalt, kuid mu keha võitles väsimatult selle vastu, et mõistuse tarkusi rakendada saaksin. Tulemuseks olid süümepiinad, nõrkus, väsimus, jõuetus ja veel süümepiinu. Hästi nõme ja kurnav aeg, mis õnneks on nüüd minevik.

3. OHJELDAMATUD EMOTSIOONID – Absoluutselt kõige pisem natukenegi häiriv mannatera siin maamunal võib mu nii endast välja ajada, et ma hakkan keset tänavat nutma. Umbes sama märkamatult saab ohjeldamatust kurbusest viha, mida ma pean kohe kiiresti saama kellegi (üldiselt Rene) peal välja elada ning pole haruldane, et peale seda tunnen jällegi süümepiinu ning seda kui kohutav inimene ma olen. Tahaks kiiresti pugeda ja ära leppida, aga mõnikord väga ei julge, sest niimoodi paistaks mu ebastabiilsus natuke liiga selgelt välja. Väikeseid emotsioone justkui ei eksisteeriks enam, kõik käib suure kaarega üle pea, nii et aeg-ajalt ise ka imestan, et kas ma tühiste asjade tühisust ei taha või tõesti ei suuda praegu näha. Kindel on see, et siinkohal tuleb kaasa tunda ainult Renele.

1267659430494104

4. VÄSIMUS – Mitte lihtsalt uni, vaid pidev tunne, et kuigi maailm on ilus ja päikeseline, jagub mul energiat vaid selleks, et iga paari tunni järel diivanilt püsti käkerdada ning WC-s käia. Kui peale ärkamise ja ärkvel püsimise veel mingi vertikaal-asendis toimetuse (nt pesumasina tööle panemine + hiljem puhta pesu kuivama panemine) ära suudan teha, loen päeva täiesti kordaläinuks. Muidugi nüüd kui ma tööl enam ei käi, siis olen latti selle võrra pisut kergitanud. Näiteks pesu pesemine + nõudepesu + õhtusöök. Üldiselt üritan end vähemalt nii palju kokku võtta, et kui ma ikkagi päevad läbi kodus olen, siis Rene ei pea peale tööd siia tolmu võtma tulema. Kahjuks pole kõik päevad vennad, nii et seda, milline tolmuimeja välja näeb, Rene ilmselt siiski täitsa ära unustada ei saa 😀

Kui veel tööl käisin, siis unistasin pingsalt sellest ajast, mis praeguseks kätte on jõudnud – kodus olemine. Lihtsalt OLEMINE. Mõtlesin, et lõpuks ometi saan ma aega, et iseendale keskenduda. Näiteks hommikust õhtuni raamatuid lugeda ja lihtsalt rõõmus olla. Reaalsus on see, et näiteks lugemine on täiesti kohutavalt raske, sest hull uni tuleb peale seda tehes. Nii ma siis loen iga õhtu ühe peatüki ja üritan seejuures meenutada, mis tunne oli raamatute kaanest kaaneni läbi õgimine ühe päevaga. Kuskilt justkui koidab, et see oli raamatute lugemise juures üks suurepärasemaid asju, aga…miks ma unega võitlusest midagi ei mäleta?

Isegi jalutamas käimine, olgugi et minu poolt dikteeritud pea-aegu olematu tempoga, on tegevus, mis mu’st nii konkreetselt võhma välja võtab, et tuju võib mõne üürikese sekundi jooksul pöördumatult pahuraks muutuda. See on vist põhjus, miks me tavaliselt kodust väga kaugele ei kõnni. Lihtsalt et kui ma tujutsema hakkan kõiksugu (muidugi olematute) mini-tragöödiate pärast, saame kiirelt koju naasta. Piisab tunnisest jalutuskäigust, et ma kogu ülejäänud õhtu täiesti kapsas oleksin. Väsinud ja räbal ja soovitatavalt omaette jäetud, sest ilmselt rõõmurohket suhtlust minult sellisel juhul väga palju enam oodata pole. Pigem torisemist ja susinat 😀 Taaskord, kaastunne Renele, aga ma ausõna-käsi-südamel ei suuda seda kontrollida. Ent kuna igapäevane liikumine värskes õhus on arsti poolt antud korraldus, siis pääsu pole.

1267659209686084

5. NÄLG – Nii uskumatu ja silmakirjalik kui see ka ei paistaks, siis jah – ka pideva näljatunde teine äärmus pole eriti meeldiv. Eriti kui on pidev isu asjade järgi, mille järgi ei tahaks üldse isu tunda – terve Hesburgeri menüü, pitsa, pirukad, saiakesed, koogid, kartulikrõpsud jne jne. Neis toitudes pole ilmselt ainsamatki ainet, mis ühe inimese jaoks märkimisväärselt kasulik oleks, ammugi leidub neis asjades midagi vajalikku kasvavale lapsele. Aga nälg selle kõige järgi on pidev ja suur. Ohjeldamine pole kergemate killast, ent kui motivatsioon on hea, siis pole ka enesedistsipliinil mahti murduda.

6. KÕIK, MIDA EI TOHI VÕI EI SAA – Okei, selle üle, et suitsetamisest loobumiseks nii kaaluka põhjuse leidsin, olen väga õnnelik. Suitsetamist ma ei igatse, isegi ei mõtle selle peale, nüüd juba pea-aegu neli kuud, super! Küll aga tunnen puudust näiteks punasest veinist. Olen täiesti kindel ja hoiatasin ka Rened, et kui kusagil keegi pokaalitäie punase veiniga mu teele satub, kavatsen sealt mõnuga rüübata. Siiani pole veel kahjuks näkanud. Samas näiteks õllelonksu olen Renelt ikka võtnud kui ta seda joob. Lihtsalt üks külm ja karastav lonks, see ei tee küll kellelegi vähimatki kurja. Kohvi joomisest loobusin alguses täiesti, ent  ämmaemanda julgustamisel hommikuti ikka ühe tassitäie joon jälle. Lihtsalt et vererõhk ka üles ärkaks minuga koos. Üks-kaks tassi ei pidavat ohtlik olema, niisiis piimaga pooleks ja naudin seda tõesti väga.

Veel pole päriselt kohale jõudnud, et kuskile vanalinna sakkis peaga hullama enam tõenäoliselt eriti asja pole. Ja ega ma otseselt ei kipugi, aga ilmselt kui miski on off limits, siis paratamatult tundub see kuidagi ahvatlevam ja mõtlen kerge kadedusega, et KUI kerge tunne see võib olla. Eriti saabuva suve eel. Loodan, et kõik mitte-rasedad taipavad nautida seda kõhnust ja vabadust, mis neil täiesti tasuta käes on.

Lisaks söödavale-joodavale kraamile on veel suur hulk tegevusi, millest mõneks ajaks loobuma või millega piiri pidama pean. Näiteks saunas käimine pole ikka päris sama kui lava kõige madalamal astmel istuda. Jalgadel on ausalt öeldes päris jahe.

Ka seltsielul on selle võrra kriips peal, et üldiselt neil kellaaegadel kui enamus inimesi kokku saab ühiste tegemiste-olemiste eesmärgil, tunnen mina juba tugevat tungi voodisse rullida ja päev lõppenuks kuulutada.

Spordi-inimene pole ma eriti kunagi olnud, kuid Kalevis käimist oleksin tõenäoliselt jätkanud kui rasedus vahele poleks astunud. Ning suvisest rulluisutamisest saan sel aastal samuti vaid unistada. Täpselt nagu jalgrattasõidust mööda sooja Kärdlat. Võib-olla seal pole teed nii auklikud, et jube hirmsalt põrutaks, aga ohutum on ikkagi kahe jalaga maa peal kulgeda. Lihtsalt et asjatuid riske mitte tekitada.

Muidugi on lisaks veel asju, mida enam väga naljalt ei SAA teha, hoolimata sellest, et keelatud need pole. Näiteks kummardamine – muidugi on asjadel just nüüd selle kiuste viimasel ajal komme maha kukkuda 😀 Või olen ma enese teadmata kogu aeg nii kohmakas olnud?

Ja siis näiteks jalatsite jalga panemine, mille käigus ma mitu korda vahepeal hinge pean tõmbama. Paeltega jalanõud on lausa eraldi nuhtlus ja sõbrakesed sokid tulid siinkohal natuke üllatusena – isegi nende jalga saamiseks pean korralikult istet võtma ja kopsudesse parasjagu palju õhku varuma, et see tegevus ebanormaalselt pikale ei veniks.

Pluss kõhuli magamine – sellest ma näen unenägusid!

Ja siis kõikide nende riiete kandmine, mida ma tahaks kanda – olen õnnelik ainuüksi lootuse üle, et EHK ühel kaunil päeval need lähevad mulle jälle selga. Kuigi mõne toreda hilbu suhtes on juba päris tugev kahtlus tekkinud 😀

Ja jalgade raseerimine – issand! Ilmselt pean suve poole Rene abi paluma hakkama selles asjas 😀 Vaene mees…

Eks neid keelatuid ja võimatuid asju on rohkem kui mulle praegu esimese hooga pähe turgatas, ent mitte miski ei lohuta siinkohal paremini kui kindel teadmine, et vähemalt suurem enamus sellest kõigest on ajutine. Ja aeg teadupärast lendab.

7. VALUD – Magades, käies, lihtsalt olles, istudes – absoluutselt iga asendi jaoks on mu kiuslikul kehal mõni valu justkui varrukast võtta. Praktiliselt kogu aeg miski kuskil valutab, ausõna! Oma peas ma muidugi mõistan, et kui kõhus miski järjest rohkem ruumi nõuab, siis kõik muu peab kokku tõmbama. Asjad hakkavad suruma imelike kohtade peale, raskuskese liigub paigast ära jne. Aga kurat võtaks – tunne on nagu kuuekümneviiesel. Diivanilt tõustes pean esimesed kaks-kolm sammu tegema 45-kraadise nurga all, et väga ebamugav poleks. Magades väsivad küljed kiiremini kui neid vahetada jõuan. Selili is not an option, sest nagu ma ühes varasemas postituses juba värvikalt kirjeldasin, on surve põiele sel moel täiesti talumatu. Pluss veel mingi napakas alaseljavalu, mis mind rahule ei jäta. Aga kui siis ühel hetkel olen kõigest hoolimata kahtlaselt kaua rahulikult pikutada saanud, tuleb karmajumalale meelde, et “aa jah, liiga hea olemine, let’s see…” ning kumbki jalalabadest tõmbab nii krampi, et pean valust vabanemiseks sajandi suurimat kondiväänamist tegema.
Ja kui veel mõelda, et the ultimate pain ootab mind kõige selle lõpus alles ees. Praegune on seega vist…karastus? “Raske õppustel, kerge lahingus” või kuidas see oligi. Väga väga tumemust huumor ühesõnaga 😀

mr_55b6818a21f84f

8. SÜÜMEPIINAD – Olgu põhjuseks Rene peal oma halva tuju või väsimuse välja elamine, ebatervislik toitumine (aeg-ajalt tuleb ikkagi ette, ei saa salata, natuke liiga mitu Hesburgerit siin linnas), liiga väheliikuv eluviis või praktiliselt ükskõik mis – oma peas ma mõtlen alatasa, et ma pean a) vähem isekas olema, b) õppima asju minna laskma ning c) mitte muretsema kõige selle pärast, mis minust ei sõltu. Hetkeseisuga pole ma teooriast väga palju kaugemale jõudnud kahjuks.

9. ÜLEMÕTLEMINE – See kehtib olukorra kohta kui ma enda meelest juba terve igaviku ühtegi lapse liigutust pole tundnud. Terve igavik võib mõnikord võrduda kõigest mõne tunniga ja kuigi ma saan suurepäraselt aru, et ta ei rabelegi 24/7, siis hakkan kohe mõttes aega tagasi kerima ja mõtlema, et “äkki ma pesu kuivama panemisega tegin endale liiga?” või “äkki ma magasin ta otsas kuidagi?” või “äkki ma pole söönud liiga kaua ja tal pole üldse jaksu ega energiat?” vms. Aga siis üsna varsti ta annab mulle mõne müksuga märku, et muti, aeg maha rahuneda 😀

1270058673877079

10. KÜSIMUSED, MILLELE POLE VASTUST – Kas Rene peaks sünnituse juures viibima või näeb ta mind peale seda nagu mingit metslooma? Kas sünnitus on palju jubedam või palju lihtsam kui ma praegu salamisi juurdlen? Ega me oma ilusat beebit kohe ära ei lõhu suurest rõõmust? Või maha ei pilla? Kas meist saavad just nii head vanemad kui me loodame? Äkki ta kasvab suureks ja on täiesti õnnetu, et just mina ja Rene tema vanemad oleme? Või äkki mu kontroll-friigindus ei lähegi enam üle ja ta tahab esimese puberteedi saabudes kodust minema kolida, sest ma olen maailma kõige lämmatavam ema?

Igasuguseid samalaadseid küsimusi ringleb mu peas tonnide kaupa. Küsimused, millele keegi ei oska päriselt vastata, ent kõik üritaksid maalida ilusat roosat vikerkaarelist pilti. Kahjuks elu pole vikerkaar ja kuskil midagi läheb nagunii vastupidiselt sellele, mis on meie ootused või lootused, aga… Mis läheb paremini kui me aimatagi oskame? Mis on need asjad, milles me õnnestume igasuguse loogika kiuste? Kas see väike inimene muudab meid ja kuhu suunas?

Ühesõnaga, küsimuste jada lõppu ei paista, tuleb lihtsalt kannatlik olla ja aeg vastab kõigele kui õige aeg kätte jõuab. Loodan lihtsalt väga, et ühel kaugel päeval kui seda siin lugema juhtun, saan vaikselt muiata ja mõelda, et “oh sind rumalat, oleksid sa juba siis aimanud, kui palju paremini kõik tegelikult läheb…”

Ma valetaksin endale kui hakkaksin praegu heietama kui hea ja mõnus aeg on rasedus, sest tegelikult on see päris ebamugav. AGA! Kui jätta kõrvale kõik see eelnev rodu asju, mida ma väga kindlasti peale septembrit taga igatsema ei hakka, siis need õhtused hetked kui Renega voodisse läheme ja mõlemad elevusega kätt mu kõhul hoiame, et lapse liigutusi tunda ja ta mürgeldab ringi, nii et see lausa näha on…ausalt ka kirjeldamatu. Ma loodan, et ma selle emotsiooni küll väga kauaks meelde suudan jätta. Vähemalt selle ajani kui ma päriselt ka kuuekümne viiene olen, mitte ainult sedamoodi ei tunne end 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*