Nonii, kogu täiega nostalgia lainel

/ juuni 17, 2015/ 0 comments

Leidsin kummutisügavustest oma vana MP3 mängija ning oh seda nostalgia laviini, mis ma kaela sain, kohe kui pleieri kõrvaklappidega ühendasin! Mu varasem muusikamaitse mind väga kogelema ei pane, sest ma lihtsalt ei usu, et see mul praegugi palju diibim või asjalikum on, jäägem reaalseks 😀 Aga paar ammu ununenud asja tuli küll meelde. Imelik lausa, mis kõik kusagil sügaval mälusoppides pesitseb. Vaja ainult õige muusika käima panna, kui hoobilt igasugu vanu asju päevavalgele pudenema hakkab.

Alustuseks sobib vist hästi laul, mis alati igas mu pleilistis on, alates umbes sellest ajast, kui audiotehnika kassettidest kaugemale arenema hakkas. Veits sünge ehk, aga ma kuidagi ei tüdine ega tüdine ära sellest laulust:

Raske on nii rusuva asja kohta öelda, et see on mu kõige lemmikum laul üldse, aga ütleme siis nii, et see on kõige staažikam lemmiklaul 😀

Teine (mitte oluliselt helgem) väga kauaaegne lemmik on see:

* * *

Mitte ükski laul ei meenuta mulle nii palju 2009. aasta suve kui see siin:

Ma pole seda vahepeal miljon (õigemini umbes neli) aastat kuulanud, aga nii kui laulu käima panin, tuli kõik meelde. Kõik need varavarahommikud, kui kuskilt Renega salaja kokku saamast koju jõudsin, kõik need oodatust varem lõppenud tööpäevad, kui tööriided ära olin vahetanud ja rattale hüpates esimese asjana Martale kõne viskasin, et “lähme sidra ostma”…
Ei, tegelt kõik see Renega “hiilimine” ikkagi eesotsas, sest tema oligi ju see põhjus, miks ma üldse Hiiumaale läksin sel suvel. Kuigi talle endale tunnistasin ma seda umbes paar aastat tagasi alles, et see polnud mingi tore lisaboonus linnast pääsemisele, vaid kõige peamisem põhjus.

* * *

Sellega meenub näiteks 2011. aasta suvi, kui hommikuti kella kuueks tööle läksin: Tegu oli peale jääaega kõige kuumema suvega ma oletan ning oh õnne – veetsin selle maailma kohutaivamal moel – töötasin hotelli hommikusöögis, ehk siis pidin igal õhtul umbes kell kaheksa magama minema, et siis kell viis hommikul uuesti ärgata. Ma ei teeninud selle tööga mitte mingisugust raha ning selle kübeme, mis teenisin, kulutasin laias laastus korteri üüri ja Jõhvi vahet sõitmise peale (Rene oli Jõhvis sõjaväes). Tegelt mul puuduvadki muud mälestused selle suve osas kui et palavus (nii palav, et magasin voodi asemel rõdul), Jõhvi, null seltsielu ja ko-hu-tav töö. Kohutav!

Ainus seltsielu-laadne toode, mis sellest suvest meenub, sisaldas seda, et muusika oli valdavalt Waka Waka, veetsin öö sõbranna külmkapi ees põrandal ja hommikusöögiks tarbisin sealt samast kapist rummitarretist, et millegagigi janu kustutada, sest nii (!) kuradi (!) palav (!) oli (!).

* * *

Oo õnnis 2008, mu kõige katastroofilisem ja idiootsem aasta there was. Selle lauluga meenub seik, kui päikeseloojangu ajal sõpradega ühe kuti vanaema suvila katusel õunalikööri jõime.

Eks see kõik üks õnn oli, et ma terve selle jobuduse laviini alt, millega 2008. aasta mind ja mis jobudustega ma ise end sel aastal kostitasin, üldse eluga välja tulin. Puberteedi absoluutne haripunkt.

* * *

2009 suvi ja Rene. Tegelikult terve Flo Rida “R.O.O.T.S.” album seostub eelmainitutega. Ta autos käis see suve algul kogu aeg ja lõpuks ma lihtsalt kaaperdasin ära selle plaadi (ja see on tegelikult siiani minu valduses). Ei ole eriti minu sorti muusika, aga nähtavasti ajukurdude vahel sahistav liblikaparv võib inimese väga vabalt isegi räppi kuulama panna 😀

* * *

Sellega meenub üks kord, kui Renega mega hullult tülis olime. Põhjus? Aga palun: olin talle süsipurjus peaga kuskilt klubi peldikust (JÄLLE) helistanud, kuigi mul oli tol ajal sõbrannadega alati kokkulepe, et ei anna mulle telefoni, kui peol oleme. No ja siis järgmine päev Rene helistas ja ütles, et ta tuleb mu juurest läbi, et meil on vaja TÕSISELT rääkida. Loomulikult oma öisest kõnest ei mäletanud ma midagi ja siis praadisingi pool päeva, et MIS NÜÜD!? Kuni ta siis tuli ning mind selle lambi noomimisega pahviks lõi. Sest ta pole üldse mingi tühja-tähja peale reageeriv inimene (ju siis polnud tühi-tähi 😀 ) Igatahes selle laulu saatel ma siis pärast keras masetsesin seal Akadeemia tänava korteri rõvedal sametist diivanil 😀
Nii lamp ikka, pean Rened vist tagantjärgi natuke tuuseldama selle draama eest 😀 Samas – laulus on selline fraas nagu: “Don’t even know what we’re fighting for”  ja vähemalt ses suhtes kõik paigas 😀 Isegi kui see muidu väga random asi oli.

2009 suvi. Ma vist kuulasin sel suvel palju oma mp3-e, et kõik laulud justkui Renega seonduvad 😀 Aga eks tööle ja sealt tagasi velotades jne oli siis aega kuulata.

Selle lauluga seoses meenub, kui ma ükskord jälle rullitama läksin, Renele seda mainisin ja ta “juhuslikult ka samal ajal uisutama sattus”. Noh, tema oli otsustanud pikema ringi sõita kui mina tavaliselt, aga ega ma ei saanud ometi mingi wuss paista, mis sest, et mul väikese õe suht ahtakesed uisud jalas olid.

Ringilt tagasi jõudes mu sääremarjad enam-vähem narmendasid ja mõlema talla all oli umbes piimapaki suurune vesivill. Isegi see, kui mul ükskord 5 km tsivilisatsioonist eemal rullikalt pooled rattad alt ära lendasid, polnud veeranditki nii räme kui see ülimalt pe**ekukkunud uisudeit 😀

Jälle üks “õnnestunud” salakohtumine. Mäletan, et mul oli tol päeval otsaees umbes kortermaja kõrgune vistrik. Kuulasime reaalselt hommikuni seda laulu. Natuke loll lugu ainult, et hommikuks, kui oli vaja koju ja tööle minema hakata, oli auto aku tühi. Nii me siis, Rene ja tema ükssarvikust saatjanna (mina), olime sunnitud ühe Rene tuttava endale appi kutsuma, kes küsimusi ei küsinud, aga neid kindlasti saada oleks soovinud, kui keegi oleks välja pakkunud.

Nagu ülaltpoolt selgub, siis selle meie suhtekese algus oli ikka üks paras kobistamine ja ääri-veeri ellu jäämine ja lõputuna näiva awkward-supi lürpimine, mitte mingi sillerdavast romantikast nõretav ja läbimõeldult kulgev muinaslugu, nagu lastelastele armas rääkida oleks 😀 Aga ei, lõbus. Rohkem ei jõua ma hetkel midagi lisada, kuna lubasin endale, et peale mitu päeva kestnud OITNB orgiat lähen täna veidi mõistlikumal ajal magama. Natuke olen selle plaaniga juba hävinud, aga enne südaööd on ka tubli tulemus. Head ööd!

0 Comments

  1. Muhahahaa, selgelt meeles see “Ärge andke mulle telefoni!” 😀 🙂

    1. Hahha 😀 No enam pole õnneks probleemi ja võib kõik moblad mu ette riita lappid – Rene ei tohi ometi oma lapse ema kõnesid ignoreerida, olgu see kell mis tahes 😀 (Minu võit)

  2. Mul oli ka alles ükspäev nostalgia, kui leidsin autost isetehtud CD.



    1. Oiii… Aicha-ga tuleb mul ka väga lahedaid aegu meelde 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*