Otsingusõnad

/ jaanuar 31, 2015/ 0 comments

a24

Mõned otsingusõnad, millega minu blogini on jõutud…

Pervomati – Kui ise “pervomatit” guugeldan, jõuan otsaga hoopis Delfi Naisteka foorumisse, kus käib keskmisest ägedam arutelu selle üle, kui siivutu on iluvõimlemine.

Paneeritud seašnitsel blogi – Ma olen enam-vähem kindel, et ükski paneeritud seašnitsel blogi ei pea. Ja taaskord, ise sellist asja guugeldades ma enda blogisse mitte kuidagi ei jõua.

Libud kruiisil – Täpselt ühe korra elus olen käinud – jah, sel kurikuulsal Rootsi kruiisil, kus mitte keegi mitte kunagi mitte midagi normaalset ei tee – aga järele mõeldes olin ma vist kõige vähem libu inimene sel reisil üldse. Isegi mu muidu mitte-libu-mõõtu-välja-andev sõbranna oli tol korral kraadi võrra rohkem antud otsingusõna vääriline, kuna ta ikkagi trussikute väel kajuti ukse vahel istus üks hommik. Ja trussikute koha pealt paraku allahindlust teha ei saa, sest seda need tõesti olid – Renel on vist siiamaani hingeline trauma sellest vaatepildist.

Juuksed föönitamine fotod – Põhimõtteliselt on juuksed üksinda juba selline suhtkoht õrn teema siin blogis. Kui nüüd veel “föön” ka sinna kusagile vahele sättida, siis see on lihtsalt künatäis soola ühele mu paranematule hingehaavale – pean üks päev julguse rindu võtma ja mingi juuste-teemalise postituse tegema, kus kõik need õõvastavad viisid teile visuaalselt selgeks teen, kuidas mu juuksed hoiavad (loe: ei hoia), kui neil omavolitseda lasta. Järgmine kord, kui juuksurisse lähen, võtan kätte selle asja. Ehk et “Milline oleks Pille elu ilma sirgendajata” vms – mitte ilus, ma luban 😀

Rasedustest positiivne – Palju õnne!

Muusikaline instrument triangel – Ma arvan, et flöödist (mida ma põhikooli ajal pinistasin) ainuke kentsakam muusikaline instrument, ongi TRIANGEL. Aga mis sest guugeldada, seda ma küll ette ei kujuta? “Tahaks täiega mingit pala triangeldada (?) aga kuidas küll!?” 😀

Vihkan rase olemist – Ei tasu keskenduda sellele, et rasedus on raske ja valus ja kurnav, kuigi ta mõnel juhul seda kahtlemata on. Selle tillukese imekese nimel peaks kõik täiesti ületatav olema. Sest isegi kui mu enda ilmaime mind enne näiteks silmalaust näpistas, üle ühe päevadest hommikutervituseks kannaga vastu vahtimist virutab, veel mõni nädal tagasi igal võimalusel mulle hambad sisse lõi, rääkimata sellest, et 6. septembril 2013 kogu mu eluisu paariks tunniks röövis 😀 jne jne jne jne jne, teeks ma kõik need üheksa kuud iga kell otsast peale läbi.

Rase mozarella / mozarella rasedus – Pastöriseerimata piimatooteid on raseduse ajal tegelikult out, nii et lisaks mozzarellale veel Brie, Camembert, Ricotta, feta jms “pehmed” juustud. Seda muidugi juhul, kui oled üldse sedasorti rase, kes asjatuid riske pigem EI võta. Aga näiteks mu enda raseduse alguses, kui ma veel Perekooli vaimurikkustest ja raamatutarkusest puutumata olin, sõin ise ka fetasalatit suure isuga. See oli täpselt selline hea hapu, nagu mul siis kõik asjad olema pidid. Küll aga minu puhul ei tulene sellest mingit “ah, näete, ei juhtunud midagi, teen edaspidi ka” suhtumist, sest mõnes mõttes mul lihtsalt vedas ju, et rasedus sellest (teadmatusest) ohtu ei sattunud.

Pole saladus, et ma tean inimesi, kes südamerahus raseduse ajal näiteks suitsu teha kõmmutavad, et siis kaks aastat hiljem uue raseduse ajal “aga mu esimene laps on jumala okei ju” sildi all ikka edasi tossata. Et noh. Nii ja naa. Mina olen selliste teemade koha pealt absoluutselt kompromissitu kuivik (kas ma pean end siin õigustama üldse päriselt?). Kui ikka on olemas reaalne oht, siis jätan parem tegemata. Rulluisutama ei roni, alkoholi ei tarbi, kilo kaupa maksakastet sisse ei ahmi ja batuudile ronimisega kannatan ka väga vabalt seni, kui oma kehas uuesti “üksi” olen. Ma ei tunne mitte ühegi sellise asja puhul isegi mitte mingit väljakutset, et “oh, proovin, suure tõenäosusega nagunii ei juhtu midagi”.

Kuigi jah, mis toidusse puutub, siis raseduse ajal on see nii keeruline kõik. Väga vabalt just see sama “listerioositäidisega” juustusalat võibki olla ainus asi, mis parasjagu alla läheb. Mul endal oli periood, kus ma vist kuu aega midagi muud ei söönud kui hapukurki ja keedukartulit. Piltlikult öeldes. Oleks mul tol ajal mozzarella salati isu tekkinud, poleks ma kõigest sellest bakteriplämast kõige vähematki hoolinud ilmselt ja õige ka, sest lolliks ei saa minna ja midagi on ometi vaja süüa.

Rase sööb kohukest – No las tema siis sööb! Sa kõlad natuke nagu mu ämmaemand. Või äkki sa oledki mu ämmaemand? Ainult tema võiks teada, et just sellise otsingufraasiga ta tõenäoliselt mõne magusaga patustava raseda rajalt maha tõmbab…
Jäid natuke hiljaks.

Mida/õhtu/süüa/rase – Ma/ei/tea/söö/pannkook/näiteks/või/mingi/hea/salat/rase

Olen lapse väärkohtleja – :S :S :S :S :S :S :S :S :S

1393510526_

Ei taha enam elada – Tahad küll, ära jonni.

Millest peaks kindlasti hoiduma, et elada tervislikult – Alustuseks väldi kindlasti hoiakut “ei taha enam elada”.

Süüteroos maksab – Jah, maksab küll. Tegija jaoks maksab see eelkõige palju-palju aega. Samas, nii palju kui tagasisidet olen saanud enda omade kohta, on see kõik positiivne olnud – pidavat palju kauem põlema kui süütetablett näiteks.

Mitmendast nädalast rase saab lennata – Olles ise rase olnud, tean täpselt, kui tülikas on teiste inimeste vahel oma kõhuga paterdada. Oluliselt mõnusam ja mugavam oleks näiteks peale toidupoes käimist vaikselt kuskil nurga taga…lendu tõusta ja kõht rippes, poekott kaenlas, kodupoole hõljuda. Muidugi sel ajal kui ma Kauri ootasin, valitses Eestimaal niisugune rasedusbuum, et ilmselt oleks õhuliiklus kokkuvõttes oluliselt tülikam olnud, kui maa peal mitterasedate vahel rühkimine ja neile bussis oma kõhuga pidepunkti pakkumine. Üldse, miks inimesed arvavad, et sellepärast, et inimene on rase ja seega suht paks, on okei ta kõhu peale toetada? Ise jään vastuse võlgu, nii et kui keegi teab, rääkige mulle ka. Äkki see on mingi trend, millest mul aimugi pole ja ilma asjata mühatasin terve 2013 suve rasedana võõrastele inimestele, et nad mõne posti otsiks, kust kinni võtta?

Mis muudab rasedustesti vale positiivseks – Täiesti ausalt öeldes olen ma kuulnud vale-negatiivsest rasedustestidest. Aga et inimesed ja nende hormoonide tasemed on erinevad, siis mine sa tea. Kui sa aga praegu rasedustesti käes hoiad ning sellel kaks kriipsu lebavad, siis tõenäoliselt oled sa rase. Miks? Kuna selleks, et üldse testi tegema hakata, peab juba mingi kahtlus olemas olema ja järelikult on olemaks ka PÕHJUS seda kahtlustada. Oleks natuke liiga suur kokkusattumus, et sisetunne ja test näitavad täpselt sama asja, aga neil kummalgi pole õigus, lihtsalt sellepärast, et sina raseduse faktiga silmitsi kardad seista.

Kärdla traumapunkt – Keegi guugeldas seda AASTAVAHETUSEL ja nüüd olen ma uudishimusse suremas, sest ma ei saa kunagi teada, mis eriskummaline trauma see aasta suuruselt teisel joomapäeval küll olla võis, mille vältel ühel hädas inimesel oli aega netti infot otsima ronida 😀 Kindlasti midagi sellist, mis oleks Hiiu Lehe tavapärase “Pae tänaval visati autoaken puruks” künnise kõrge kaarega ületanud. Darn.

Pingeline õhkkond tööl rasedana – Ma ei tea, kuidas ma seda asja praegu näeksin, kui ma POLEKS enne dekreeti juba töölt koju jäänud? Ilmselt oleksin vaimuhaige vms. Aga praegusel hetkel valdab mind peamiselt kurbus, et oma tööandja tõelise pale niimoodi pidin avastama. Mitte juba näiteks töövestlusel vms. Igal juhul soovitan kõigil, kes end kiusatuna tunnevad, teha sama, mida ise tegin – sünnitusmaja sotsiaaltöötaja jutule minna. Uskuge mind, et veidi väiksema sissetulekuga kodus rahuliku südamega (!) rasedusele keskenduda on kordades etem, kui päevad läbi tööandja-poolset vaimset tümitamist taluda. Isegi kui see taak teid veel kaks aastat hiljemgi saadab, nii nagu minuga praegu läinud on.

Kusjuures see, et ma olen siin rääkinud, kuivõrd madalale võib üks tööandja laskuda (värskeim info pole veel trükivalgust näinudki), ei tähenda, et ma tahan kedagi laimata / mustata / kellelegi ära panna. Vastasel korral oleksin ilmselt mõne nime ka kuskile poetanud, mõne viitava lingi pannud vms. Minu ainus eesmärk – sest mingit lahendust ma siin kurtmisest ilmselgelt ei saa – on ainult selle olukorra kirjeldamine nii, nagu ma seda näen ja natuke oma murekoormat kergendada, jagatud mure ja kõik need jutud. Küll aga emotsioonid ja üleni subjektiivse arvamuse avaldamine on paratamatud, kuivõrd ma olen ikkagi selle asja keskel. Kui ma aga ühel päeval selle ettevõttega ükskord mäele saan, siis peale rõõmutunde ei pea ma vajalikuks rohkem mitte midagi tunda. Üritan pigem õppida kogu sellest hiiglaslikust pasast ja lasta sel endast hästi kaugele maha jääda, sest noh, kui karma just ette ei jõua, siis nii lühinägelik inimene nagu mu tööandja, keerab varem või hiljem iseendale ka mingi korraliku supi kokku, mida isegi tema tasemel ülbik sisse ei jaksa lürpida / ignoreerida / maha salata. Kuitahes lapsik või madal – see teadmine annab mulle palju hingerahu.

0 Comments

  1. Ei mäleta, millal keegi mulle midagi nõnda naljakat lugeda pakkus – naersin omaette kõva häälega nagu mingi loll. Aitäh 😀 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*