Palun saage endast üle

/ november 15, 2014/ 0 comments

3d48a5001b096fd09cbdcfefb101ee7bcecd7d861462304f372b1825e0b3a1bb

Vaatasin eile videot, kus ühed abituriendid mingit tantsukava esitasid. Preili, kes selle oma Facebooki seinale postitas ning ka ise seal tantsus osales, kirjutas postitusse veel midagi stiilis “WE DID IT! Kõige kõvem esitus ever!” vms. Ma vaatasin selle video läbi ja mõtlesin, et huvitav, kes see inimene oli, kes talle otsa vaatas ja siira vaimustusega ütles, et see on ülikõva? Või kas ta äkki ei võtnud üldse vaevakski videot käima panna ja lihtsalt oletas, et see oli midagi vaimustavat?

Ma tean, et kui mina oleks kooliajal nii olematu sünkroonsusega tantsukavas osalenud, siis kohe kindlasti poleks ma selle üle uhkust tundnud. Kui sellest asjast oleks veel video ka olemas, siis ma oleksin selle eksistentsi varjanud, mitte seda uhkusest pulbitsedes kogu maailmaga jaganud. Muidugi juhul kui selline asi üldse lavale oleks lastud. Ja vot siin tekibki mul küsimus, et kust kohast on tänapäeva tiinekate (enamasti põhjendamatu) eneseimetlemine pärit? Kas neile raiutaksegi kodus ja koolis vahetpidamata, et no matter what, kui sa juba midagi peale arvuti taga ossimise viitsid teha, siis see ongi täiesti super ja reaalselt pingutada pole rohkem vaja – sa oled endast juba NII palju andnud!

Perekooli põhiline hüüdlause on, et “last ei tohi kasvatada vati sees”. Ma ei tea, kelle kõrvades see lause pidama jääb seal, aga mida rohkem ma Facebookis jms ringi vaatan, seda selgem on, et meist järgmiste põlvkondade vanemate kõrvades ilmselt mitte. Nad kasvatavad mingeid vildaka minapildiga nartsissiste. Minu meelest ei saa mega paljud pubeka-ealised aru, mis on hästi tehtud ja mis on lihtsalt ära tehtud, nii et see tegelikult erilist kiidulaulu ei vääri. Ometi tuntakse kõige üle võrdselt uhkust, sest “ma ju tegin MIDAGI! Kas kõik ikka teavad, et ma TEGIN midagi!”

Minu meelest ei peaks last iga asja eest kiitma. Mõned asjad ongi – kurb küll – iseenesestmõistetavad. Okei, antud juhul ma kiidaks teda julguse eest lavale minna, aga kindlasti märgiksin ära, et edaspidi tasub proovi ka teha. Ilmselt mainiksin proovitegemise vajalikkust juba siis, kui selline üritus esimest korda jutuks tuleb. Tegelikult ma arvan lausa, et mõned põhitõed saab lapsele juba enne selgeks teha, kui ta uhke näoga kuskile lavale eimidagi tegema minna mõtleb. Asju on mõtet teha kas võimalikult hästi või neid üldse mitte teha. Mingit pooletoobist üle jala vehkimist on kõik kohad täis, ma ei tahaks enda lapsele sisendada, et sellest piisab. Eriti kui ma tean, et veidi pingutades suudab ta rohkem ja paremini.

Muidugi hoopis teine asi ongi see, kui laps lihtsalt ei oskagi (veel) midagi, aga ta ÜRITAB. Sellise koha peal oleks suht sadistlik öelda, et “iuuu, nii kole, võta end kokku” 😀 Ent ma tean ka selliseid vanemaid ja ilmselt teame me kõik mõnda niisugust, kes on võtnud elutööks oma laps igal pool pjedestaalile suruda ja see on minu meelest teistpidi haiglane. Aga neid täiskasvanuhakatisi seal Facebookis, kes endast mitte kuidagi üle ei saa, võiks küll keegi mingisugusegi kriitikaga kostitada. Nii palju kui ma ise proovinud olen, siis reaalsust sisaldava alatooniga kommentaarid ei kipu piltide juurde väga kauaks pidama jääma, sest “Mismõttes sa ütled, et ma pole imeliseim olend galaktikas???”

Mu sõbralistides on liiga mitu inimest, kes postitavad vähemalt üle päeva (aga pole erand ka mitu korda päevas) endast täpselt sama nurga alt selfisid, saavad kõik oma laigid täpselt ühtedelt ja samadelt inimestelt, ohkavad ennastunustavalt, et “ma ju PEAN lahe olema, kui ma nii paljudele inimestele meeldin” ja lähevad järgmise selfi  jaoks kulmupliiatsit teritama.

eyebrow-fails-shaped

Kõrge enesehinnang on jumala hea asi, aga järjest rohkem tundub, et hästi paljud inimesed ei tee vahet elementaarsel endast lugupidamisel ja öökimaajaval eneseimetlusel.

Muidugi pole vaja ka teise äärmusse laskuda ja igat asja viimase vindini kritiseerida ning analüüsida, kuidasmoodi oleks saanud paremini (alati saab ju paremini), sest siis võib ainult oletada, mis ühest enesehinnangust järgi jääb. Aga ma leian, et umbes sama hull, kui pidev kriitikarahe, on see, kui kiidetakse ja tunnustatakse midagi, mis on heal juhul keskpärane. Näiteks see tants seal videos. See oli hoolimata heast ideest üsna napilt talutav. Aga need abituriendid, kes seal veits aega imelikult ringi väänlesid…nemad on endast pealaest jalatallani vaimustuses. Miks?

Ma loodan ja annan oma parima, et vähemalt Kaurist mitte kunagi mingit Facebooki friiki ei saa, kes siiralt usub, et iga tema liigutus ja hingetõmme on nii jumalik, et maailm temalt rohkem ei ootagi. Et isegi kui ta teeb kõike ilma pingutamata ja millessegi päriselt pühendumata, siis piisava selfide hulgaga saab ta täiesti vabalt korvata seda, et ta on lihtsalt üks…pinnapealne eneseimetleja.

0 Comments

  1. No ma ei tea, tundub et ma olen siis imelik, sest minu arvates ongi tore kui laps/noor teeb midagi arvutist kaugemal. Isegi kui see tantsuetendus ei sobi saatesse “So you think you can dance” – inimene vähemalt ÜRITAB. Ta TEEB midagi, mitte lihtsalt ei vegeteeri läbi elu. Jah okei, sinna juurde ei peaks võib olla tõesti käima kiitmine, et ta niiii hästi tantsib, kui ta tegelikult seda ei tee. Kiita tuleks ikka tõeste asjade eest. Aga need salvavad sõnad tuleks kindlasti ära jätta. Kui lapsel selle tegevuse vastu huvi on, siis ta tõenäoliselt nii kui nii areneks ja teeks järgmine kord juba paremini. Aga nende sõnade välja ütlemine võib nii palju ära rikkuda.

    Kusjuures, mulle nüüd meenub, et kunagi sai ka ise keskaajal videoga eputatud. Kuigi ma teadsin, et see oli kehv ning samamoodi oli loosungiks midagi “We did it!” laadis. Miks? Sest meil oli aega kaks päeva, et terve klassiga kirjutada etendus, see ära õppida ja lavastada. Harjutada saimegi vist ühe korra. Ja tuli mis ta tuli, aga olimegi uhked selle üle, et tegime midagi koos ja üldse midagi ära tegime ja nende kehvade kohtade üle naersime. Sest halloo, see on ju lõbus. Ei tasu ju kõike nii tõsiselt võtta!

    Mis siis on ühe lapse/noore jaoks tähtsam? Kas see, et tal oleks lõbus, et ta oleks aktiivne ja naudiks elu või see, et ta ikka teaks, et ta enamjaolt paneb feili, enamike asju ta ei oska ja ei saagi oskama ja nende väheste oskuste jaoks, mis ta elus omandab, on vaja eelnevalt meeletus koguses vaeva näha?

    1. Okei, olen nõus, et asjadest tuleb eelkõige rõõmu tunda ja kõike mitte liialt tõsiselt võtta, nii et seda videot on neil konkreetsetel noortel kunagi ehk tõesti hoopis fun vaadata. Selles suhtes oli veidi halb näide.

      Mida ma üritasin öelda, on see, et ma ei mõista, kust tuleb mingitel inimestel see arusaamatu eneseimetlus ja -kesksus. Kuidas nad jõuavad sellesse punkti, et nad tõsimeeli usuvad, et nad on nii erakordsed ja suurepärased, kui nad ei tee midagi erilist, nad ei VIITSI midagi püüdlikult teha, ega millegi nimel pingutada, sest oluline on ainult see pilt, mis Facebooki jõuab.

      Kuna mu enda lähisuguluses on üks postituses kirjeldatud “imeline” eksemplar olemas, kelle vaimustus iseenda vastu ei paista raugevat isegi siis, kui ta reaalselt mitte millegi täiesti tavalisega hakkama ei saa (nt kool), kui ta järjekordse käsile võetud eesmärgi pooleli jätab jne, siis…mismõttes ta end kuskil Instagramis kogu aeg haibib? Miks ta päris asjadega ei tegele, vaid suvaliste inimeste suvaliste laikide najal end sitaks lahedalt tunneb? No see on lihtsam ju jah. Ainult et suht kõhe on mõelda, mis siis juhtub, kui ta ükskord kahe jalaga maa peale maandub, sest ausõna – keegi teine pole temast pooltki sama vaimustuses kui ta ise.

      Ja isegi kui ta seda postitust siin lugema hakkas ja end ära võiks tunda, siis mul pole sellepärast absoluutselt vaja pabistada, kuna ilmselt jättis ta tüütult pika teksti lugemise millalgi peale teist lõiku pooleli ja läks peldikusse “endleid” tegema. Mis muu elus ikka loeb. Kahjuks on ta ideaalne näide inimesest, kes ei tee vahet sellel, mis on elementaarne asi, millega inimesed SAAVADKI suvalt möödaminnes hakkama või mis on SAAVUTUS. Aga kiitust ootab ta mõlema eest võrdselt ja ta pole absoluutselt ainus omataoline.

      Ilmselt kellelegi teen ülekohut selle jutuga, sest üldistada on lame ja kõik noored pole loomulikult hukas, aga see pinnapealne ja arusaamatult enesekeskne sort inimesi tõuseb järjest rohkem esile ja nad on väga rämedad.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*