Pean jälle Kaurist rääkima

/ mai 26, 2015/ 0 comments

Vaatasin just, et viimati kirjutasin Kaurist kuu aega tagasi ja seda uskumatum on see, kui palju on juba jälle muutunud. No seda ma juba kusagil mainisin, et tema uusi sõnu ei jõua ma enam mitte mingi nipiga üles kirjutada. Ja ega polegi mõtetki – esimesed poolsada on kronoloogilises järjekorras jäädvustatud (ei, ma ei ole mingi peast põdur titemamma, vaid nähtavasti on telefon liiga käepärast olnud kogu aeg) ja sealt edasi on neid lisandunud reaalselt iga päev. See selleks.

Kaisukaru-armastus on hetkel päädinud sellega, et kui Kaur lõuna- või ööunne läheb, siis ta hõikab alati mõned korrad, et tahab juua, aga mitte ainult! Lisaks enda janu kustutamisele korrutab ta viimasel ajal nagu kuutõbine, kuidas ma ta mõmmit ka jootma pean. Ja sedagi mitte ainult! Kui Kauri ja kaisukaru janu kustutatud, olen iga kord sunnitud käsi südamel vandeid jagama (sest muidu hakkab Kaur nutma), kuidas ma tema hobuse, auto ja koera janu ka kohemaid kustutama lähen, kui magamistoast lahkun.
Ühel päeval, kui Kaur oli voodis ning ta mulle oma loomakarja-talitused jälle pähe määrinud, avastasingi end, nagu pooletoobine, mingi pagana kummihobuse ees kükitamas, veeklaas hobuse nina all. See oli nii awkward ja WTF hetk, et lihtsalt…kõndisin juhmi näoga minema sealt 😀

Lisaks oma loomakarjale on Kaurile järsku Maša multikas korda minema hakanud. Loomulikult mu enda lollus, et selle talle millalgi ajaviiteks (ilmselt oli mul midagi tehtud vaja saada) välja pakkusin. Nüüd paterdab ta hommikuti alati esimese asjana, lokid peas vänderdamas, teleka ette padjanäoga “Maša!” hüüdma, kuni keegi reageerib (ehk et kuni kas minu või Rene hommikunärv lärmile enam vastu ei pea) ning Maša läheb jälle käima. Üritan talle ikka muid multikaid ka pähe määrida lisaks sellele, et telekat üldse mitte käima panna, ent täiesti tulutult – kõige selle peale hakkab see pisike tige konservatiiv oma kriips-koivakestega mingit trampimise moodi asja tegema (mis on tegelt niivõrd naljakas ja tõsiseltvõetamatult armas, et pea-aegu väärt ta väljavihastamist 😀 ).

Unega seoses on Kauril veel sellised kiiksukesed tekkinud, et a) enne lõunauinakut küsib ta väga tihti tädi Kai järgi ja b) hommikul ärgates uurib sageli esimese asjana onu Robi kohta. Aga kui liita neile “murelikele” hetkedele, kui ta kellegi puudumise kohta küsib, need korrad, kui ta päeva jooksul igasuguseid “emme söbe”, “issi söbe”, “onu (R)obi söbe”, “tädi Kai söbe” ja “kõik söbe” ütleb, mõnele pusle peal või raamatupildil olevale loomale kalli ja musi teeb vms, siis see kõik kokku on küll üliarmas! Väike kõigi sõber (emasüdame sulamise hääl).

Kui Kaur õues olles rongi möödumas, pea kohalt lennukit üle lendamas, mõnd koera kuskil kepsutamas, jalgratast või bussi silmab, teatab ta nõudlikult: “siia!”, mis ei ole senimaani küll kordagi tulemust andnud (üllatus-üllatus! / jumal tänatud!). Paar korda on mõni koer küll tulnud lähemale koos peremehega, ent siis tahab muidu nii väge täis Kaur hoopis sülle tulla ning kõik tema tähtis targutamine (“Auh. Dog. Kutsu. Söbe” jne) haihtub kui vits vette.
Teinekord, ilmselt veidi ahnema meeleseisundi hetkedel, nõuab Kaur “siia!” asemel hoopis “kaasa!”, mis tähendab, et ta tahab silmapiiril olevat rongi/lennukit/koera või mida tahes endaga koos koju võtta. Eks on vist veidi vara sellisele ubinale selgitada, et nii need asjad päris ei käi, kuigi ma olen seda isegi üritanud oma suures sinisilmsuses. Vähemalt ta enam ei solvu, kui lennuk silmapiirilt minema kaob, sest no ajab ikka närvi küll – kas tõesti on veidi paigalpüsimist ühelt lennukilt palju paluda?

Bussisõit on Kauri meelest ülim luksus ja meelelahutus ning rongisõit ilmselt helesiniseim unistus there is, kuid selle viimaseni pole me veel koos temaga jõudnud.

Õhtul kell 7-8 magamaminekust on järel vaid hägused mälestused. Nüüd ärkab Kaur varasema kella seitsme asemel hoopis hommikul 9-10 paiku ning lõunauni on seega samuti paar tundi hilisem ja ööuni enne poolt kümmet…ma ei mäleta, millal selline asi viimati juhtus? Iseenesest suvel pole ju vahet, nagunii on kaua valge jne, aga mulle kuidagi sobis see varasem rutiin rohkem… Eriti kui on eksamid, milleks õppida või see nurjatu praktika aruanne, mis mul kuni üsna viimase hetkeni sisaldaski ainult tiitellehte, kuna ma ei jak-sa-nud kell kümme (peale Kauri magamaminekut) enam mittttte midagi mõelda. Samas, kui Kaur hiljem lõunaund magab, siis ta ka ärkab hiljem, tänu millele jaksab ta kauem üleval olla ehk et saab ka Renega päevas natuke rohkem aega koos veeta kui mingid närused tund-kaks.

Lisaks kõigele eelnevale on meie majas ka üks täitsa uus elanik ja tema nimi, mu daamid ja härrad, on ISE. Kaur muidugi on sellest uuest tegelasest otsast lõpuni vaimustuses! “Ise mees!” on mu lemmik statement ta repertuaarist. Sellega väljendab Kaur tavaliselt seda, kui ta mu valvsa pilgu all, ent täiesti omal jõul trepist üles ronib. Aga kõlbab enesehinnangu turgutamiseks ka muul puhul. Mitte ühtegi fraasi  peale “ISE!” ei kuule ma päeva jooksul nii palju kordi. Kui, siis äkki “automees”, kelleks Kaur end absoluutselt ühegi kahtluseta, nägu uhkust täis, tituleerib.
Küll aga täpselt sama palju kui see salakaval “ise”-loom meile siin-seal märkamatult ebamugavusi põhjustab, pakub ta ka nalja, sest seda tähtsust, mis ühe isegi-mitte-veel-kahese jubina sisse ära mahub tänu sellele uuele sõnale, on kohati ikka väga huumoriküllane vaadata 😀 Nokamüts (või “nokimüts” nagu Kaur jällegi paremaks peab öelda) tagurpidi pähe, issi talvesaapad jalga ja oma “ise”-ga kuskile kapisügavustesse sulitükke korda saatma.

Nii need päevad meil mööduvad.

Koolilainel on…lainetus tegelikult vaibunud, ehk et eile hilisõhtul (pool tundi enne tähtaega) laadisin üles praktika aruande. Kõige suurem lõpueksam on samuti selja taga, niisiis jäänud on veel vaid üks kohustuslik käik kooli, ehk siis viimane eksam. Inertsist tegin täna ka esimese asjana praktika kausta lahti, kui arvuti käima panin, enne kui aru sain, et ei – mul pole hetkel ühtki täitmata kohustust ega ühtki kuklas tiksuvat tähtaega. Mõnus. Hakkab reaalne maik juurde tulema sellele, et kahe nädala pärast mingil kooli-teemal enam üldse aju higistama ei pea. Aga nagu ma Renele juba väljendasin, siis ma lausa pelgan seda aega natuke, kui ühtki ahistavat koolikohustust enam pole, sest “huvitav, mis mu elu eesmärk siis enam on?”.
Loll küsimus tegelt – eks ikka koos Kauriga päevad läbi legodest ronge ehitada ja tänaval lennukitele rusikat viibutada ning soiguda, et sindrid hoogu maha ei võta 😀 Hehee…

MjAxMi02NmQ0ZjE3YWY0YjRmNjI3

Ja lõpetuseks natuke halba juttu, nimelt täna saabus see kardetud hetk, mil Kaur end viimaks üle võrevoodi serva vinnas ja kõva kolakaga pea ees maha prantsatas (millest kõneleb hiigelsinikas ta otsaees), nii et õhtul teeme kerge DIY saevooru ning võtame ta voodil paar pulka vähemaks. Miks need lapsed küll sellised enesehävituslikud elukad peavad olema? Jube.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*