Teisipäev, 9. aprill

/ aprill 9, 2013/ 0 comments

Ma olen nii unine.

Teoorias peaksin iga päev peale tööd otse koju ja õppima tulema ning isegi sellise tubliduse juures oleks ilmselt kerge kahtlus hinges, et kas ikka kõik asjad saavad vajalikul ajal tehtud.

Aga praegu…tunnen end nagu poolik sidrun, mis on külmkappi järgmist teejoomingut või ahjulõhetegu ootama jäetud. Ja siis sinna unustatud. Kuni ka kõige optimistlikum külmkapiukse paotaja selle õnnetu sidruni kasutuskõlblikkusse uskumast loobub.

See pole tegelikult isegi tüdimus ega kopp-ees tunne kui selline, vaid mingi täiesti uutmoodi ja ohjeldamatu väsimus. Rammestus lausa. Mõte ei liigu ja energiat on kusagil null miskitmõõtühikut. Ainult magaks. Kuigi jah, magamisega on nüüd ka selline lugu, et ega seda enam nagu päris hästi teha ei saa. Muretult selles mõttes.
Ettevalmistused magamaminekuks algavad juba hulk aega enne seda kui reaalselt voodi poole minema hakkan. Vähemalt mu peas noh – näiteks pean ma üsna hästi läbi rehkendama, et millal ma viimast korda joon. Variant A on see, et ma joon suure klaasitäie, ootan kuni see põie pitsitamisega endast märku annab ning enne magamaminekut käin WC-s ära. Sel moel ärkan hommikul äratuskella peale.

Kes nüüd arvab, et variant B kuidagi kollases lombis ärkamisega kulmineerub, siis lollid – ei. Aga tõde pole ka väga kaugel, kuna on väga väga väga suur oht ja tõenäosus, et öösel ärkan põievalu peale ja longin silmad kinni WC-sse, kus ma enamasti isegi tuld põlema ei pane, sest ma ei taha, et ere valgus une ära ajaks. Umbes nagu kuutõbisus, aga täiesti otstarbekas ja siiski ka teadlik kõndimine. Kuigi pole vaja teha saladust, et päris ebameeldiv on keset ööd sooja teki alt välja komberdada – selle sõna kõige vähem graatsilises tähenduses.

Teine variant variandist B on see, et öösel ma ei ärka, ent näiteks hommikul kell kuus muudab põis olemise nii võimatuks, et pean WC-retke ikkagi ette võtma. Ainult et tõenäosus uuesti magama jääda on kahanenud maadligi. Eriti kui isegi tahtmist eriti pole – mis selle poole tunniga enam ikka narrida.

Kolmas variant variandist B tähendab seda, et ma surun hambad ristis põie-pitsituse tunde alla ja otsin vä-he-gi talutava asendi, et äratuskellani välja venitada. Selles mõttes kollases lombis ärkamisele kõige lähedasem variant kindlasti, aga õnnelikul kombel pole veel nii halvasti lõppenud 😀

Ühesõnaga, kui juhtub, et ühel päeval rasedus-teemalise raamatu kirjutama peaksin (mida ma hetkel siiski ei prognoosi), saab põis kõigi oma hädade ja kiiksudega täiesti isikliku peatüki. Ühe pikima selles raamatus võib-olla 😀

Mis veel magamisse ja selle komplitseeritusse puutub, siis kuigi mu napilt-napilt poole raseduse suurune kõht veel teab mis hullult kehast välja ei turrita, siis vot hea une-asendi leidmine ja asendi vahetamine on miski, mille keerukusse ma eriti kunagi poleks suutnud uskuda ning seetõttu täiesti siiralt üllatuma pean. Nagunii enamuse oma elust olen kogu aeg külili maganud – mis raketiteadus saab see olla, eks? Noh… Igal juhul ei mäleta ma enam neid kordi kokku lugedagi kui keset ööd oma surnud käe otsast olen ärganud, seejärel end vaeeeevaliselt selili käkerdanud, et külge vahetada ning kogu selle pikaldase toimingu juures ära unustanud, kumma külje peal ma just magasin ja kummale poole keerama pidin. Näiteks selline tore öine ettevõtmine. Muidugi ma siis ruigan ja kägisen ja ohin, aga plusspoole pealt nii palju, et uni on siiani õnneks piisavalt suur olnud alati, et noh, päris magamata pole veel jäänud. Mõni surnud jäse siia-sinna. Jumal hoidku muidugi selle eest kui mu üürikese ja päris tigeda külje-keeramis-protseduuri ajal Rene norsatama või ninaga seda vastikut vaikset vilinat tegema juhtub – siis ma taon teda oma suure varbaga ja kiunun, kuni ta häälitsemise lõpetab. Minu meelest ma viimasel ajal enam üle ühe korra teda korrale kutsuma ei pea – just nii ära olen ta terroriseerinud.

Aeg-ajalt olen vastu hommikut selili asendist ärganud. Kuigi kõik rasedus-teemalised artiklid jms väidavad kui ühest suust, et see just väga hea viis magamiseks pole, siis mõnikord olen endale seda süümekatega pooleks pattu siiski lubanud. Kui põis ka ikka asjaga päri on muidugi, sest ega täis põiega kaua pikuta. Isegi tühjaga mitte just väga pikalt.

Täpselt nädala pärast on uus ultraheli. Siis on pool rasedusest läbi. Ja pool veel ees. Hoian jätkuvalt ja pingsalt pöialt, et väikese kõhuelanikuga oleks kõik kõige suurepärasemas korras.

Ja väikese saladuskatte all öeldes…ma olen juba mõnda aega vist tundun teda. Miks vist? Sest kuigi kõik foorumid ja tuttavad varem-rasedad ja artiklid ja kõik-kõik kirjeldavad seda tunnet üsna samamoodi, tõrgub teadvus siiski tunnistamast, et nii – see oli nüüd SEE. Mõistus tahab millegipärast kahelda. Ma ei oska seda päris hästi seletada. Väike ebakindlus, et äkki ma juba nii väga ootan neid liigutusi, et mõtlen ise pool juurde.
Samas kui mõelda, et ta peaks umbes 20cm pikkune olema (pluss-miinus mingid sentimeetrid) ja kaaluma veidi rohkem või vähem kui suur Fazeri šokolaad, siis tegelikult see polekski ju nagu väga uskumatu.

Aga olgu sellega kuidas on – ootusärevus pole kunagi varem nii suur olnud kui praegu 17. aprilli oodates. Enne aga tuleb veel kaheksa ööd vapralt oma jonnaka põie ja suremis-altite kätega vastu pidada 😀 Head ööd.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*