Titekese toidulaud

/ august 26, 2014/ 0 comments

Beebi toitmine, eriti lisatoiduga alustamine, on ilmselt ainus jutuaine, mis vaktsineerimis-teemale konkurentsi pakub. Okei, “kodus sünnitada või mitte” ei jää ka kaugele maha, nagu viimastel päevadel näha on olnud.

MILLAL on õige lapsele lisa andma hakata, MIDA, KUI PALJU? Absoluutne fakt on see, et mistahes vastuse annaksin ma selle kohta, mida ja millal Kaurile esimesena söötsin, teab keegi Maali kusagil foorumis kindla peale väita, et vot just see teguviis oli tegelikult kõikidest kõige valem. Eks olen isegi paar korda õhku ahminud, kui mõni ema oma lapse lisatoiduga alustamisest on rääkinud, ent mingi aja peale õpib igaüks oma nina teiste asjadesse mitte liiga sügavale pistma.

Vaktsineerimisega on jutt selles suhtes konkreetne – sa kas “tahad oma lapse surnuks süstida” või “haiguste kätte maha surra lasta”, mingeid vähem äärmuslikke ega vahepealseid arvamusavaldusi pole ma eriti kuulnud. Toitumise osas on variante rohkem.

Praegusel (tegelikult juba lõpusirgel oleval) perioodil kaifin kõige rohkem asjaolu, et Kaur on veel selline pisike ubin, kes aru ei saa, milline peaks üks toit välja nägema. Korralik ja isuäratav toit, mitte vanglatoidu moodi kört, mida tema saab (aja möödudes järjest vähem, seda küll). Nii ma keedangi nädalas korra või paar kokku kuhja erinevaid püreesid, mida ta maailma suurima heameelega nosib, aimamata, et mina kõige selle mageduse peale kõrval nina kirtsutan.

image

image

Kauri püreede ja putrude koostisosade suhtes teen ma üsna läbimõeldud valikuid. Nii kindlasti pole, et “kurat, selle kapsaga ei oska küll midagi peale hakata… Aah, küll notskam ära nosib” ja plaks potti. Samas, väga ekstreemselt mingeid sillerdava päikese käes sirgunud ökovilju ja õnnelikuna surnud loomade liha ma ka taga ei aja. Mitte üleolevusest – öko on väga tore! Lihtsalt see püree-majandus on niigi päris ajakulukas, liiati on mul siis veel vaja äärmustesse laskuda ja iga broileri sugupuud uurida. Aga kui turule või Rene vanaema-vanaisa peenramaa ligi pääsen, haaran alati suurima rõõmuga head-paremat värsket kraami koju kaasa.

Mõnikord maitsen Kauri toitu ja olen juba kaastunde piiril, kui meenub, et tema ju veel ei tea, et kui üks asi niimoodi välja näeb, et see on juba kellegi sisikonnas viibinud, siis võiks selle suhu pistmist natuke sügavamalt kaaluda. Ma pean endale aega-ajalt meenutama, et tal puuduvad veel toidu osas kriteeriumid ja eelistused 😀 Pole vist raske aimata, kui lihtne on sellisele meelejärgi olla.

PhotoGrid_1407947384918~2~2~2~2

Üks kogemus meil siiski on seoses sellega, et Kaur konkreetselt keeldus oma toitu söömast. Mul on jube kahju, et ma ei taibanud kiirelt telefoni haarata ja seda komejanti filmida. Tegu oli kartulipudru ja lihapallidega, mida ta meeleheitlikult keele pealt maha kraapis, ise samal ajal teatraalse öökimise saatel söögitoolist põgeneda üritades. Ma ei saanudki aru, mis see seal täpselt nii vastik oli 😀

Näputoiduga oli meil algus veidi raskem. Nägin ja kuulsin, kuidas ümberringi kõik oma sama vanadele lastele juba kurgikange, õunatükke jms pihku pistsid, mida pisikesed siis osavalt nosisid. Mõnedel neist polnud veel hambaidki rohkem kui poolteist tükki, aga said söödud. Mõtlesin, et mis see siis ära pole ja andsin uhkele kuue hamba omanikule Kaurile ka õunaviilu kätte. Eelnevalt olin kõik asjad alati läbi keetnud, ahjust läbi visanud vms, see oli tema esimene täitsa toores toit.

Peale seda kui ta peale mõningat vitsutamist ühe õunatüki endale nii sügavale kurku suutis tõmmata, et ma vähemalt pooli olemasolevaid esmaabi andmise võtteid pidin rakendama, muutusin tahke toidu suhtes oluliselt ettevaatlikumaks, et mitte öelda kartlikuks. Siiamaani tõmbab kukla higiseks, kui ta midagi süües köhima hakkab näiteks. Sest see, KUI lillaks ta näost tõmbus ja mis häält ta tegi…ma ei taha mitte kunagi enam sellist asja kogeda. Isegi see, kui ma ise kolmandas klassis äärepealt ära uppuma pidin, ei tundunud nii surmalähedane kogemus. Peas vasardas, et ma ei jõua ka parima tahtmise korral m i t t e kedagi appi kutsuda ja kui mina teda KOHE praegu ei aita, siis ongi kõik. Sekundite mäng selle kõige kohutavamas mõttes.

Õnneks tänu kõiksugu kamapallidele, hirsipulkadele, pehmetele puuviljadele ja muudele titesnäkkidele on Kaur nüüdseks oluliselt rohkem mõikama hakanud, et asjade mälumine on jumala okei tegevus. Ühtlasi saan mina tasapisi oma hirmust lahti. Küll ta varsti jälle õuna ka saab süüa, nii et ma kaame näoga kõrval ei higista.

Alates üheteistkümnendast elukuust saab Kaur rinnapiima asemel rinnapiimaasendajat. Olen tema peal nüüdseks kõiki piimasegusid katsetanud, alates Aptamilist ja lõpetades Tutteliga. Tõele au andes – neil pole mitte mingit vahet. Peale hinnavahe loomulikult. Okei, Tutteli lõhnab kõige magusamalt, millest võib vist üht-teist järeldada, kuid isegi koostisosadel näpuga järge ajades ei suutnud ma ühtki väga drastilist erinevust tuvastada. Nii ostangi kordamööda erinevaid piimasegusid, vastavalt sellele, milline parasjagu allahindlusega on vms.

Suhkrut sisaldavaid asju pole ma Kaurile andnud rohkem kui ainult õige pisut mekkida. Ei mingit kohupiima, kreemikooki ega isegi mitte tavalist poemahla. Ilmselgelt talle maitseksid kõik need asjad, ent kuni ta veel puu- ja köögiviljadest, oma äbariku väljanägemisega püreest ning tassitäiest puhtast veest rõõmu oskab tunda, ei näe ma vähimatki mõtet selles, et talle ise suhkurt tutvustama rutata. Vaevalt, et magusa juurest enam tagasiteed on ja pealegi pole selles ju mitte midagi kasulikku. Muidugi olen juba kuulnud mitmeid kommentaare stiilis “vaene laps”, “isegi mitte kohupiima!?” ja “mitte midagi sulle ikka ei lubata”, kuid jään ikkagi endale kindlaks. Pole tal häda midagi, las elab veel rahulikult oma õndsas teadmatuses 😀

0 Comments

  1. Kas võib küsida, mis selle punase püree sees on? Tundub põnev 🙂 Ja suhkru osas olen sama meelt! Meil laps 7-kuune ja lisatud suhkruid sisaldavaud toite ja jooke ei kavatse talle veel pikalt tutvustada, kuigi olen kindel, et meil tuleb ka kuulata palju seda juttu, et vaene laps…

    1. Püree sees on veiseliha, peet, punased oad, tatar, tükk taluvõid ja peotäis maitserohelist.

      Igasuguste “vaese lapse” juttude suhtes muutuvad kõrvad õnneks üsna kiiresti kurdiks 😀 sest varem või hiljem saab iga inimene aru, et lõputult teiste targutuste järgi elada polegi võimalik 🙂

  2. Oeh, olen mehe vanaemaga kembelnud küll ja küll selle toidu pärast. Millegipärast leiab ta et 8-9-kuusele lapsele on täiesti okei anda kaneelisaiakest, kaeraküpsist ja suitsuvorstikastet koos kartuliga jne. Ja siis saan ka suht solvunud vastuse, kui jälle lapse käest need toidud ära raban. Närvi ajab, et inimesed enam ei mäleta, kui vanalt oma lapsed midagi sõid. Olen lugenud nõukaaegseid lapsekasvatus-raamatuid ja ega sealt ka kuskilt ei loe välja, et vahukoorekook ja muu siuke jura oleks okei. Lihtsalt ämmad-äiad ei mäleta isegi enam täpselt mis vanuses mida jne.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*