Tulevik läheneb tormilise kiirusega

/ juuli 5, 2013/ 0 comments

Korjan pluusi rinnaesiselt kohukese küljest pudisenud šokolaaditükke ja mõtlen, et 1. september läheneb ikka päris hirmuäratava kiirusega. Kui jaanuari teisel pühapäeval tundus, et sügiseni on aega maa ja ilm, siis praegu olen täiesti siiras hämmingus selle üle, kuidas aeg lihtsalt käte vahelt läbi libiseb, nii et arugi ei saa. Ja ongi ainult loetud nädalad veel jäänud.

Teisipäeval käisin Perekooli loengus nimega “Rinnapiim ja imetamine”. Sain sealt palju uusi tarkusi ja olgu mainitud, et poolteist tundi koos toatäie rasedatega muutis enesetunde väga normaalseks 😀 Vähemasti võrreldes muu maailmaga, kus end ikka veel suhteliselt võõrkehana tunnen oma paksu kõhu ja paterdava kõnnakuga. Sellegipoolest tabasin end paar korda oma kõhtu piilumas, et kontrollida, “kas TÕESTI minul ka on suur kõht ees ja ma PÄRISELT ka kuulan praegu SELLIST juttu!?” Ma arvan, et terves mu senises elus pole nii palju nibudest ega üldse rindadest räägitud kui sel tunnil. Nii et call me alaarenenud vms, aga üritasin mis ma üritasin info salvestamisse süveneda – see oli ikkagi lõpuni välja natuke veider kõik. Kuigi kahtlemata kasulik.

Ühest raseduse-teemalisest raamatust lugesin, et see üheksa kuud on looduse poolt seatud täpselt nii, et tulevane ema jõuaks nii kehaliselt kui vaimselt lapse sünniks nö valmis saada. Ühest küljest – muidugi – esialgsest hirmust on nüüdseks saanud hiiiiiglasuur uudishimu seda tillukest inimest oma silmaga näha ja füüsilise poole pealt tahaks ka juba jälle “üksi” olla 😀 Ehk et olen kakssada protsenti selle poolt, et ta nüüd varsti juba saabuks.

Samas, teisest küljest… Kõik tundub kuidagi ohutum ja kindlam ja turvalisem, kuni ta mu sees on. Edaspidi ma saan tema heaolu eest järjest vähem hoolitseda, kuni ta lõpuks koti pakib, ukse jalaga kinni lööb ja kusagile üle ookeani maailma avastama põrutab. Ja isegi kui mitte üle ookeani, võib-olla isegi mitte teise linna, ent juba praegu on kõige raskem harjutada end mõttega, et ta ei sünni siia maailma minu ja Rene jaoks. Et meie ülesanne on temast lihtsalt tugeva selgrooga hea inimene kasvatada, nii et ükskõik, kus ta oma seljakoti lõpuks maha paneb, saab ta hakkama. Selles mõttes oleks küll kasulik kohe terve trobikond lapsi teha – vähemalt ei jää mahti ülehoolitsevaks kanaemaks muutuda. Selliseks domineerivaks kontroll-friigist lapsevanemaks, kes ei oska õigel hetkel lahti lasta. Pole vist saladus, et minus on see tendents täiesti olemas 😀

Just eile Renega arutasime, et me mõlemad oleme teinud oma elus palju asju, mida võib-olla kõige mõistlikumaks ei saa pidada, ent nüüd tagantjärgi võin mina ise küll ainult rõõmustada, et kogu mu senine elulugu ei koosne ainult mannavahust ja vikerkaartest ja ratsionaalsetest otsustest. Lollusi peab ka tegema. Nõmedusi. Täielikke jobudusi, mille peale mõeldes isegi aastaid hiljem kerge kananahk ihule tuleb. Vähemalt mina ei saa mitte midagi kahetseda. Seda muidugi, et kui keegi ajamasina kätte ulataks, sõidaks mõne koha peale tagasi küll ja korrigeeriks nipet-näpet, kuid suures plaanis on kõik ikkagi paika jooksnud. Minevik on möödas. Seda saame nüüd ainult kerge muigega meenutada ja oma värvikate pajatustega tulevikus lastelastel jõululauas söögiisu ära ajada 😀 Renega kahepeal oleme ilmselt täitsa mitmeks jõuluks juttudega varustatud, hahha! 😀

Kuigi üks suur peatükk elus on jälle läbi, üritan end veenda, et lapse sünd ei tähenda sugugi, et me enam mitte kunagi peale Rannapaargus öö läbi pidutsemist hommikul kell viis Rene vanemate maja ees trepi peal magama ei võiks jääda või Hollywoodi ees Millimallikatega lilli kasta või paljalt kellegi voodi alt ärgata. Aga praegu ma neid aegu ei igatse, sest vähem kui kahe kuu pärast kohtume lõpuks oma väikese ilusa lapsega, kelle eest kõiki neid elu jooksul omandatud “tarkusi” esialgu varjata üritame. Et ta ikka veel paremaks inimeseks kasvaks kui me ise oleme. Ja kuigi lapsevanemana oleks mu süda jube rahul, kui tema elaks turvalist ja korralikku elu, kust puuduvad puberteediea debiilsused, eksimused, pettumused, tagasilöögid, kurbus ning kahetsemist vajavad teod, pean end ilmselt ikkagi nii palju reaalsusega karastama, et tõenäoliselt läheb kõik teisiti. Minu võimuses pole mitte kellegi, isegi mitte oma lihase lapse, elu kontrollida ega dikteerida. Ainult suunata, kui hästi läheb. Selle mõttega kohanemine nõuab palju rohkem aega kui tema sünnini jäänud on. Tuleb ainult loota, et kõik see tarkus jõuab mulle pärale enne, kui loo peakangelane lõpuks neljakümneselt meil tagatoas elab, ainsaks eesmärgiks ja tegevuseks vanemate pensioniraha eest omale Säästukast Waltrit ostmas käia. Enam-vähem kõik muu oleks aktsepteeritav.

Minu füüsiline olukord on muutunud selliseks, et seda võib vabalt kirjeldada sõnaga PAKS 😀 Magamine on puhas luksus, eriti kui saan öö üle elada nii, et käin ainult ühe korra WC-s. “Head ööd!” asemel torisen Renele õhtul enne pikali panemist midagi stiilis “Peab jälle magama…” sest öödes pole head enam ausõna eriti mitte midagi.

Lisaks on mu kõht pidevalt toonuses (st kivikõva), mis muudab niigi piiratud liikumise/olemise veelgi ahistavamaks. Hästi nõme tunne. Ilmselt ongi hemorroidid veel ainus rasedus-aegne häda, mis mind tabada pole taibanud? 😀 Imeline!

Poleks mitte kunagi uskunud, et igapäevaelu normaalseks osaks võib saada see, et minu sees keegi mürgeldab ja oma elu elab. Kusjuures nüüd juba päris jõuliselt. Ei tea, kas peale lapse sündi on natuke kummaline ka, kui kõhus jälle rahu ja vaikus valitseb?

Aga kõige muu taustal unistan ma endiselt kõhuli magamisest ning ikka veel ei suuda ma isegi mitte suurima pingutusega meenutada, milline tunne oli olla peenike, nii et näiteks sokkide ja jalatsite jalga panemine polnud ettevõtmine suure algustähega…hmm. Ainult natuke veel.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*