Ühel päeval olen ma sunnitud selle blogi uuesti parooli alla panema ehk ma ei vaja võõrast kriitikat

/ juuli 1, 2014/ 0 comments

Peale seda, kui ma umbes aasta aega tagasi oma blogi paroolivabaks tegin, ei tunne ma end siin enam üldse nii vabalt kui vanasti. Kõik ideed ja mõtted, mida tahaks kirja panna, hakkavad mingi hetk tunduma sellised, et raudselt on kusagil keegi, kes tahaks eriti sitasti öelda mulle nende eest. Üleüldse ei suuda ma hoomata näiteks, et mis sorti julgust võiksid tunda nö staar-blogijad? Nad saavad i-g-a jumala natukese aja tagant künatäie sitta ja seasoolikaid vastu vahtimist, teinekord praktiliselt eimillegi eest. Ja siin olen mina oma käputäie lugejatega, mõtlen, et ma ei tee vist mitte kunagi linnukest sellesse kastikesse, mis võimaldab inimestel mu postitusi kommenteerida. Ma oleksin vähemalt pool aastat hämmingus ja šokis ja häiritud, kui keegi mind sõimama hakkaks mu “valesti” arvamise või mõne sõnavõtu eest. Eriti kuna “see on minu blogi, mine ära kui su silmadel valus hakkab” ei ole enam ammu argument, mis kellelegi korda läheks.

Ma pole veel lugenud veebipäevikut, mille lugejaskonda ei kuuluks mõni anonüümne (!) teadja, kes poleks enda elutöö missiooniks võtnud blogi autori mineviku muda risti-põiki läbi tuhnida. Noh. Rõve ju. Näiteks kusagil selle kõmulise homo-teemalise blogisõja keskel vedeles kommentaar stiilis “su ema on eluaeg nõme olnud” vms. What is this?

Kui nüüd täiesti objektiivselt mõelda, milline on minu enda senine elu olnud, siis ma ei jõuaks eluilmas võidelda kõige sellega, mida mulle meenutada saaks. Ma olen juba ainuüksi oma puberteedi-aastatel NII palju mõttetusi ja lollusi ja sigadusi ja lamedusi teinud, mida kõike ma otseselt ei kahetse, aga siiski ei arva ma, et need mind praegusel hetkel defineeriksid. Või kas mind defineerib miski, mida minu ema või isa on kunagi teinud? Või mõni muu pereliige või sõber? Fakt on see, et iga blogi külge haagivad end mingid verejanulised puugid, keda ei koti absoluutselt neil teemadel kaasa mõtlemine, mida parasjagu käsitletakse. Nende ainus eesmärk on kusagile kommentaariumisse mõni vana pask poetada, et kogu maailmale tõestada, kui tühine ja väärtusetu inimene sa tegelikult oled, sest “TEATE, KUNAGI…”

See ei olegi vist üleni see, et mina ei julge asjadest avameelselt rääkida. 99% kõigest sellest, mida paljud inimesed minu kohta ei tea – sest need ei ole teemad, mille üle ma erakordset uhkust tunneksin -, on ikkagi kellelegi teada. See tähendab, et kusagil on inimesi, kes mind neist asjadest hoolimata tunda tahavad. Lihtsalt, ma ei suuda nende asjade avalikus arutlemises näha mitte mingit kasutegurit ei enda ega kellegi teise jaoks. See blogi ei tekkinud selle eesmärgiga. Niisiis, kui keegi kusagil kunagi minu tolmu alla mattunud luukerede klannile päevavalgust näidata soovib, siis ma kahtlen, et sel mingi üllas eesmärk on, ainult soov mind end sitasti tundma panna.

Ma arvan, et just oskamatus võõra kriitikaga toime tulla on miski, mis sellele blogile kunagi saatuslikuks võiks saada. Sest kui paljud inimesed ikka võtavad vaevaks kontruktiivsusele rõhku panna? Jumala vähesed, eks. Aga vot just seda vihast lahmimist, mis asjalikkudest ja sihipärastest sõnavõttudest järele jääb, ma oma pähe lasta ei tahagi. Nii et seni kuni minu võimuses, ma väldin seda.

Juhul kui nüüd kellelgi ikkagi midagi ekstra kripeldama on jäänud ja tahaks mulle omaenda isikliku hingerahu nimel ära mainida, kui faking pointless ma olen või kui väärakat juttu ma ajan või kuiväga ma end põlema võiksin pista, siis kallaspille@gmail.com. Olen meelitustele avatud 😀

9620599e78b3a04d999094de0b5237b3c71c14ccd93fa4810e049fb7af91442a

0 Comments

  1. Tead, see kriitika võib tulla, aga ei pruugi. Nõmedaid inimesi leidub nagunii ja kõigile meeldida ka ei saa. Ja noh, paljudel on sinust üldse savi, nad lihtsalt tahavad midagi öelda 🙂

    Mina olen ka mitu korda kaalunud, et paneks pillid kokku ja aitaks sellest blogimisest. Just seetõttu, et mul on ka teismeeast hingel palju-palju rumalusi ja lollusi, mille ilmsikstulekut ma praegu küll ei tahaks. Keegi kuskil aga ju teab neist ja eks see ole selline tiksuv pomm, et millal ma nendele inimestele võin ette jääda. Eks ma seni mängin tulega 🙂

    Konstruktiivne kriitika on aga sõnapaar, mida paljud armastavad kasutada, ent mille tähendust ei tea. Kui Delfi Naistekas nimetati mu last rõvedaks titeks ja mind niisama madalalaubaliseks ja nõmedaks pifiks, et lausa kahju, et minusugused lapsi saavad, siis selle kohta öeldi ka, et kamoon, kõik on puha konstruktiivne ju 🙂

    Aga üldiselt ma soovitan, et kirjuta ikkagi sellest, millest tahad ja mis vajab väljaütlemist. Ehk tuleb mõni sapine kommentaar, aga kindlasti tuleb ka huvitavat arutelu ja see viimane kaalub asja kõvasti üle 🙂

    1. Nõustun iga viimse kui sõnaga su kommentaaris ja kindlasti poleks ma ise paremini mõtestada/sõnastada osanud neid asju. Ehk et teoorias ma tean, aga vot ei oska aimatagi, mida see praktikas tähendab… Ent lumepall on veerema lükatud, nii et ju saab näha 😀

  2. Halleluuja 😀 Ma ei teadnudki, et sul blogi on. Täna oma õde sheerimast. Sul nüüd üks lugeja ja jälgija kindlasti veel juures 😉

    1. Väga väga paljud tuttavad ei tea seda. Tere tulemast! 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*