Ultraheli-näopuhastus

/ juuni 12, 2015/ 0 comments

Kui aus olla, siis tegu oli mu elu esimese kosmeetiku-külastustusega. Varem on kogu aeg selline tunne olnud, et ma olen juba lootusetult hiljaks jäänud ja kuidas ma siis nüüd enam lähen iluspetsialiste oma hooldamata nahaga traumeerima. Umbes et oleks pidanud esimest korda minema siis, kui nahk veel enam-vähem okei oli ning et nüüd tundub kuidagi mission impossible tuimalt oletada, et midagi enam üldse päästa annab.

Mu nahk on nimelt üsna problemaatiline. Puberteet tuli ja jäi, see justkui ei lähe ega lähe enam mööda. Olen muidugi lollilt ette kujutanud, kuidas ma varem või hiljem mingi imetoote leian, mis mind aitab ning milleks siis kuskile ilusalongi ilusa nahaga inimeste vahele end häbistama minna. Sama tunne on näiteks pediküüriga – MISMOODI ma vean oma maanaise varbad kuskile salongi, omamata aimugi, et mis rahvusvahelise standardi järgi need eelnevalt hoolitsetud peaksid olema? Või lihtsalt lähen ja viskan oma sõrad pediküüri tegijale pihku ja davai, olgu sitast sai tehtud. Juuksurisse ka ju õlise peaga ei lähe ega kingapoodi narmendavate kontsadega jne. Nii et kuidagi hiljaks jäänud tunne valdab mind sellistel teemadel, kuigi ma oletan, et suures osas on siin tegu paranoiaga. Ilmselt on iluvaldkonna inimestel ikkagi kerge aimdus, et asjatundjate poolt slikki putitamata rahvas pole mingi võigas linnalegend, vaid päriselt eksisteeriv nähtus.

Aga tagasi näo-teema juurde, siis kuna horisondil pole siiani ühtki ime-eliksiiri terendanud, võtsingi nüüd viimaks end kokku ja astusin arglikult üle ilusalongi ukseläve.

Keegi ei langenudki (üllataval kombel) minestusse, et nii hooldamata trolle ka veel Euraasia mandril ringi komberdab. Kuigi viisakalt distantsilt polegi ilmselt midagi nii väga näha, siis ilmselt kosmeetikule, olles mu prožektori alla siruli heitnud, avanes hoopis mingi muu vaatepilt kui näiteks administraatori-neiule.

Enamuste inimeste naha ebatäiusest (va akne, mis konkreetselt välja paistab) pole isegi pereliikmetel täielikku aimu ma arvan, kuna nii lähedalt nagu me ennast peeglist vaatame ja nii kriitilise pilguga, ei vaata meid keegi teine. Näiteks kui keegi minult küsiks, et ole hea nimeta üks sõbranna, kellel on täiega “raske” näonahk, siis jääksingi kella ühe suunas põrnitsema ja õlgu kehitama. Aga raudselt on mu sõbrannade hulgas neid, kes oma nahaga ÜLDSE rahul pole. Ent kuna minul sellest aimu pole, siis lohutangi end, et äkki siis minu nahk samuti teistele nii hullupööra traagiline ei paista nagu mulle endale.

Laias laastus oli, nagu pealkiri reedab, ultraheli-näopuhastus selle protseduuri nimetus, mis mulle tehti. Sinna juurde kuulusid veel mingid maskid ja massaažid ja lihvimised, aga ma ei oska öelda, mis järjekorras neid tehti või kui palju selleks kõigeks üldse aega kokku kulus. Umbes tunnike ehk? Nurgas malbeid salsabiite põristav monomakk röövis veits mu ajataju, kaks korda olin isegi uinumise piiril. Niisiis ma täitsa mõistan, miks osad naised salongitamisest endale täisväärtusliku elukutse teevad – see on lihtsalt nii mõnus ju!

Aga puhastuse kohta juba etteruttavalt nii palju (sest kuur on pooleli), et peale seda ühte korda on muutus paremuse suunas juba näha. Esiteks on nahk katsudes siledam, nahatoon ühtlasem ning poorid puhtamad. Küll mitte kõik poorid, aga sellepärast ka see kuur, et 25 aasta jooksul kogunenud jamast ühekorraga vabaneda oleks vist juba natuke nahaalne soov. Ja kuur lõppeb happekoorimisega, mis kõlab piisavalt halvasti, et mu usaldus selle asja suhtes vabalt väga suur võiks olla (mäletate ehk mu seda tagurpidi loogikat).

Muuseas, läksin jälle riski peale välja ning ostsin voucheri – “Loll õpib enda vigadest, tark õpib teiste vigadest, ultraloll ei õpi mitte millestki.” Ei aga tuleb tõdeda, et kui välja arvata suts torssis vastuvõtupreili, jäin nii minuga tegelenud kosmeetiku suhtlusmaneeri kui protseduuri endaga väga rahule. Salongi asukoht polnud ka kuskil Astangu tühermaa all katakombides, vaid viisakalt südalinnas. Muidugi tasub enne voucheri ostmist salongi nime guugeldada ning kodulehele samuti pilk peale visata, et enam-vähem mingitki aimu saada, millesse end segamas olete.

Kui see kosmeetiku poole pöördumine tõesti pikaajalisemaid tulemusi annab, siis ma ei hakka end üldse siunama, et varem juba seda teed jalge alla ei võtnud. Praegusel hetkel oleksin lihtsalt õnnelik, kui saaksin normaalne täiskasvanud inimene olla, mitte iga hommik peegli ees uusi punne kokku lugeda. Piltlikult öeldes. Lihtsalt on teemasid, mille suhtes tasub end kasvõi vägisi oma mugavustsoonist välja suruda ja paraku esimene samm ongi alati kõige raskem.

beauty-salon

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*