Väike armas vahejuhtum loomaaias

/ mai 6, 2015/ 0 comments

Me oleme Kauriga varem kaks korda loomaaias käinud. Esimesel korral oli ta vist veel liiga pisike ubin, et üldse midagi väga jagada ja eks me vist läksimegi rohkem enda pärast, et vahelduseks mõnes huvitavamas ümbruses jalutada kui Tihase-Vindi-Kajaka tänavaid mööda…

Esimest korda loomaaias

Teisel korral loomaaias käies oli Kaur umbes veidi üle aasta vanune ja kuigi ta siis ka veel üleliia hästi ei taibanud, millele ja kellele tähelepanu pöörata, siis erinevus võrreldes esimese korraga oli ikkagi märgatav. Okei, et elevandi aediku ääres põrnitses ta pingsa pilguga hoopis aia küljes kasvavaid liblekesi, mitte viis meetrit eemal seisvat üüratut londistet. Samas näiteks kalade akvaariumi ääres elavnes ta oluliselt rohkem ja oli näha, et talle pakuvad värvilised kalakesed väga huvi. Ju ta siis oskaski märgata vaid värvilisi ja taustast hästi eristuvaid elukaid.

Kuigi kahe esimese loomaaia-külastuse vahe oli paar-kolm kuud, ent Kauri võime asju märgata arenes sel ajavahemikul täitsa silmnähtav, siis ilmselgelt me mõlemad Renega kibelesime terve talveperioodi, et teada saada, mis näoga ta NÜÜD kõiki neid loomi vaatab (eeldusel, et ta oma lible-huvist üle on saanud). Eriti kuna pildiraamatus oskab ta kaamlist kuni jõehobuni kõik loomad ette näidata, oli seda suurem ootusärevus näha, kuidas ta sel korral loomaaias käitub ja mida asjadest arvab. Arvas peaasjalikult seda, et mingeid udupeeneid nimesid pole kõigile loomadele üldse vaja ning “manki” passib enamusele neist väga vabalt. Hõikas iga teise puuri ääres innukalt: “Manki! Manki!” ja tema enesekindlust ei kahandanud isegi mööda jalutav härra Turovski. Kaur teab paremini!

20150425

Ühel hetkel jõudsime oma jalutuskäiguga troopikamajja. Kalad olid muidugi endiselt hästi aktuaalsed ja suurema osa ajast rõkkaski Kaur mõne akvaariumi ääres ning üritas kalu sõrmega poke-ida. Aga seal samas troopikamajas, täpsemalt kõige ilmatuma krokodilli (alligaatori?) basseini klaaspiirde taga, juhtus ka üks tore intsident. Näitasin Kaurile seda suurt ja õudust-tekitavat looma, aga mida tegi tema – ta kükitas maha ja põrnitses krokodilli, kes omakorda pööritas laisalt oma arrogantseid silmi ning minu meelest nägi ta ikka täitsa kõhe välja oma vihases soomuses. Ühel hetkel läks Kaur krokodillile nii lähedale, kui nende vahele jääv klaas vähegi võimaldas, tegi klaasi peale pisikese musi, vaatas rahuloleva näoga vees vedelevat volaskit ja nentis veel helgelt, et “nunnu”. Esimese hooga ei saanud ma aru, et miks just krokodill? Ühtki lasteloomaaia kitsetallekest ta küll musitama ei kippunud, kuigi need olid ju ometi peajagu nunnumad. Mida on ühes krokodillis nunnut? Aga siis jõudis mulle pärale selle olukorra siirus – KUI eelarvamustevaba on üks väike laps! Tema jaoks ei ole krokodill kole hirmus elukas, nii nagu näiteks mina olen harjunud, et krokodille kujutatakse, vaid täpselt sama armas elusolend nagu puudel turnivad pärdikud, lasteloomaaias kalpsavad kitsetalled või tolmus püherdavad ninasarvikud.
Kui ma oleksin rase, siis 200% tõenäosusega oleksin seal selle armsa hetke käes pisardama kukkunud. Eks ma tean ju küll, et laste mõistus on nö puhas valge leht, aga teinekord on see rikkumatus ikkagi nii üllatav ja rabav ja totaalselt armas asi, mille tunnistajaks olla (:

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*