Vaktsineerimis-saaga lõpp

/ detsember 10, 2013/ 0 comments

Perekooli foorumisse mul nüüd lähiajal sõna võtma asja pole. Vähemalt seni, kuni ma ei soovi sattuda sõimuvalangu alla teemal “kohutavad rongaemad, kes oma lapsi ei vaktsineeri”. Ma tean, et ma ütlesin, et kuigi mul pole vaktsineerimise suhtes üldse hea tunne, siis ära peab selle tegema nii või naa. Ent läks hoopis sedasi, et üks õhtu enne arstile minekut võtsin taaskord targa Google lahti ning suutsin end täiesti endast välja ajada kõikide nende mu-laps-jäi-invaliidiks-ja-pärast-suri-ära juttudega. Niisiis veensid Rened, et Kaur saaks oma kolmikvaktsiini siis, kui ta on natuke suuremaks kasvanud ja kui tal on ka juba natuke isiklikku immuunsüsteemi arenenud. Kusjuures ma ei üritanud üldse praegu Perekooli foorumi üle ilkuda, vaid lihtsalt see teema on selline, mis ühtki vähegi süvenenud asjaosalist külmaks ei jäta. Kohe kui kusagile kasvõi ääriveeri mingi vaktsineerimist puudutav küsimus püstitada, jagunevad arvamused kahte äärmuslikku vastasleeri. Seal vahel mingit neutraalset pinda leida on või-ma-tu!

Igatahes, kolmapäeva hommikul Mustamäe Polikliiniku poole teele asudes oli kerge hirm sees, et kuigi olin arstile ka üle helistanud (et küsida, et kui me last vaktsineerida ei soovi, siis kas mõõtma-kaaluma peame ikkagi minema), siis kukutakse seal ümber veenma mind. Kartsin, et saan juba telefonis sõimata, ent täiesti null vihanoodiga paluti hoopis kohapeale minna, et vaktsineerimise edasilükkamise kohta avaldus täita. Eks dr Panina mokaotsast mainis küll, et “õudsad haigused on need kõik” ja selle vastu ma üldse ei vaidle, kuid minu põhjendusega (et me ei taha nii tillukest inimest sorkida lasta) oli ta üllatavalt leplik. Pidavat lausa tõusev trend olema, et vaktsineerimisega alustatakse näiteks hoopis siis, kui laps lasteaias hakkab käima. Muidugi B-hepatiidi esimene süst tehti juba sünnitusmajas ajal kui ma polnud antud teemaga absoluutselt tutvunud, aga et juba algus tehtud, siis need süstid laseme lõpuni teha. Selle vaktsiiniga Kauril mingeid (vähemalt nähtavaid) probleeme õnneks polnud.

Kui mul poleks tulnud pähe natuke uurida vaktsiinide ja nende kõrvalnähtude kohta, siis oleksin pimesi arste usaldanud. Kuid kui üritada teha teadlikku ja läbimõeldud valikut – vaktsineerida või mitte ja kui, siis millal – on otsustamine palju keerulisem, sest ükskõik millise otsuse puhul kannan tagajärgede eest vastutust mina. Rene natuke vähem, sest tema usaldas minu otsust.

Aga aitab sellest teemast praeguseks.

Arsti juures käimisest veel nii palju, et kuigi mu aju saab aru, et arst ilmselt kõigi beebide kohta kiitusi pillub, siis sellest hoolimata on jube mõnus kellegi teise kui iseenda suust kuulda, kui ilus, armas, terve ja tubli Kaur on 😀  Iga kord kui sealt ära tulen, siis põhimõtteliselt kõrvade peal ja üleni ära meelitatud, nagu oleks maailma kõige ideaalsema lapse ilmale toonud. Enda meelest muidugi olengi!

Igapäevane elu on selline, et huh, kust alustada…? Alates sellest ajast kui meie majas keskküte sisse lülitati, on Kauril nina täiesti kinni, nii et ta ei jää absoluutselt magama ja tõuseb öösel ka mitu korda üles oma ninaga püherdamise peale. Poole une pealt ärkamine pole minu jaoks enam raske, ükskõik kui palju kordi seda juhtub, kuid mõte, et ta nüüd terve kütteperioodi nii rahutu hakkab olema, teeb küll murelikuks. Eriti kuna tal on juba tekkinud harjumus terve öö järjest magad. Ilmselt tuleb õhuniisuti osta, mis muud.

Kuna ma öösiti peale lapse toitmist teda oma voodisse tõsta ei saa – ta ärkab oma ninakinnisuse pärast hästi kergesti üles, siis ongi praegune magamiskorraldus selline, et Kaur magab minu voodipoolel, mina magan voodi keskel kusagil ja Rene omapoolses ääres. Natuke kentsakas ilmselt, aga ma kardan, et võin läbi une Kaurile otsa keerata kui väga kõrvuti magan temaga. Muidugi võiksime alati Rene teise tuppa kupatada, ent kuna me juba korra otsustasime, et see pole kuigi hea lahendus, siis jätkame oma kilud-pütis elukesega.

Täna oli esimene kord kui Kaur häälega naeris. Väikese inimese “ha ha ha” vms 😀 Tegelikult see päris nii ei kõlanud, aga suu lahti ja naeruhäälega täitsa, nii et väga lahe! Ta võiks seda juba rohkem teha.

Üldine areng on selline, et kui ma kuskilt septembri beebide foorumist loen, et mõni tita juba end põrandal ringi keerab, siis meie oma ei oska peale tavalise vedelemise veel midagi. Aga kamoon – “kõik lapsed on erinevad” 😀 Loodetavasti ta mingi mummy’s special boy päris ei tule, aga üldiselt ma ei põe küll. Kõik omal ajal! Las tal ikka olla enne lõputut siblimist natuke aega niisama ka ilastada ja ette kujutada, kuidas ta hullult mööda tuba ringi kimab, kui ma ta jalgu toetan ja ta tänu sellele uhkelt 2 cm näoga mööda maad nühkides edasi lohiseb 😀 Ja keeramise oskus on praegu kahjuks alles sellel tasemel, et kui natuke näpuga lükata, siis kukub lihtsalt kolksuga külili 😀 Ent kuna sellel tegevusel pole eriti ilmet, siis vähemalt esialgu jätkame põrandal ilastamisega, st Kaur ilastab ja mina olen moraalseks toeks.

Kell on nüüd juba üksteist, väike diktaator jäi vist lõpuks magama, vähemalt nohinat ja piuksumist pole enam kuulda. Süüa teha pole taaskord jõudnud, nii et täna läheb kirja ainult kolm kohukest, peotäis mandariine ja paar liitrit vett. Muidugi putru oleksin võinud hommikul teha, aga valisin pesu kuivama panemise ja mõlema jaoks Kauril kannatust ei jätku 😀 Ka õhtusöögiks oli mul tegelikult mõttes üks maitsev ning kiire pasta, aga nüüd vist valin hoopis duši alla mineku.. Küll homme jõuab süüa ka.

image

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*