Võõrutamine

/ veebruar 21, 2015/ 3 comments

Imelik, kuidas peale lapse sündi me ise harjutame oma lastele mingisugused harjumused külge, et siis mingi aja pärast läbi häda neid kõigest sellest võõrutama hakata. Enamus neist asjadest on kusjuures sellised, et “peaasi, et ta kiiremini uinuks” või “peaasi, et ta ruttu rahuneks”, ehk et mitte hädavajalikud, vaid et noorel emakesel poleks vaja üleliia palju kannatlikkust rakendada. Lihtne näide, et ega laps ju ei oska seda lutti tahta, kui ema talle seda kõigepealt ise ei tutvusta. Nii on enamuste (kui mitte kõikide asjadega). Ruttu laps vait, ruttu magama, kõike ruttu ja ma täitsa mõistan seda. Aga sellel on tagajärjed.

Lutist rääkides – mina pistsin Kaurile esimest korda luti suhu juba sünnitusmajas. Mingi põhjus pidi olema, niisama vaevalt aega surnuks lõin lapsele sõltuvusi külge harjutades 😀 Igatahes astus paar minutit peale luti Kaurile suhu torkamist palatisse ämmaemand ning mäletan täpselt, kui süüdlaslikult ma sel hetkel end millegipärast tundsin. Arvasin, et tuleb raudselt nimetissõrme viibutama, et ai-ai, ei tohi nii väiksele lutti anda. Tegelikult ei huvitanud mitte kedagi, mitu lutti või kas üldse kellelgi suus oli. Ega nad ei jõua seal kõige pärast muretseda, loogiline. Küll aga luti imemise harjumust Kauril ei tekkinudki üldse. Naersime Renega, et ju ta siis sai sünnitusmajas oma isu täis 😀 Aga ma ikka väga pikalt ostsin erinevaid lutte kokku, et äkki miski ikka sobib – no kasulik ju mõnikord, kui tahaks last kiiresti ja efektiivselt maha rahustada, sest nagu öeldud – kõik need lutid ja muud vidinad on ikka vanemate, mitte nii väga laste jaoks välja mõeldud.

Kuna Kaur lutti ei “tarbinud”, siis kõik see teema ongi meist kauge kaarega mööda läinud. Ma ei kujuta ette, millal või kuidas oleksin ma teda sellest võõrutanud. Ja siiamaani ei tea me, miks Kaurile ükski lutt ei meeldinud, kuigi praeguseks tunneme selle üle loomulikult vaid rõõmu.

2013-09-08 10.41.07

Number kaks asi, mis mulle meenub, on öisest söömisest võõrutamine. Kuidas ma seda tegin, sellest on juttu siin. Võib öelda, et seegi mure sai lahenduse juba enne, kui ma väga pikalt juurelda jõudsin, et kuidas sellele asjale läheneda tuleks. Tagasi mõeldes tundub, et see oli lihtsalt vops ja tehtud. Kuigi Kaur ärkab siiamaani öösiti üles aeg-ajalt, enamasti vastu hommikut, kui ma ta lihtsalt meie voodisse vean, sest mul pole läbi une vaimujõudu tema suigutamisega tegeleda, siis süüa ta öösel ega varahommikul küll enam ei saa. Nii on väga palju lihtsam. Ja kui ma õigesti mäletan, siis selle “hommikul kell viis pean kohe süüa saama, muidu röögin meid kõiki oimetuks” teema lõppes ka umbes samal ajal kui imetamisega lõpparve tegin. Ehk et seda aovalguses kunstpiima valmistamist praktiliselt polnudki. See on kõige jubedam asi üldse – ärgata oma unetsükli KÕIGE ebasobivamal hetkel, et kööki veekeetja ning piimapulbriga jahmerdama minna. Ning seda veel kusjuures mingil ninja-meetodil, mida ma enne emaks saamist kohe päris kindlasti ei vallanud – kõik saab tehtud ülivaikselt ja valguskiirusest suts rutem, sest no ikka üldse pole aega passida.

eye-contact-300x210

Üks suurim ja raskeim ettevõtmine on imetamisest loobumine. Mitte, et rinnapiimast oleks oluline ruttu-ruttu laps lahti ütlema meelitada, vaid just vastupidi – kuna see on pisikese beebi jaoks parim võimalik toit üldse, siis enamike emade jaoks tuleb rinnast võõrutamine kõne alla alles peale pikka-pikka mõttetööd. Et vot NÜÜD oleme mõlemad valmis, nii mina ise kui laps.

Ma mäletan, et kui ma kevadel mõtlesin, et nii, nüüd millalgi tahaks pudelipiimale üle minna, siis väga palju mängis selle võõrutuse juures rolli mingi imelik süütunne. Et kui mul rinnapiima on, siis mis adekvaatsel põhjusel ma oma isekuses otsustan, et mu laps peab hakkama mingit pulbrijama sisse sööma. Süütunne tuli ilmselt sellest, et oma peas ma teadsin, et kõige selle taga ongi puhtalt minu enda tahte raugemine. Ma olin olnud üheksa kuud rase ja siis veel teist sama palju noh, igal sammul kellegiga nö kokku kleebitud. Ma ütlen ausalt, et rinnaga toitmine hakkas mind natuke ahistama. Niisiis loobumise taga oli peamiselt enesekesksus. Aga et kokkuvõttes kümme kuud Kauri rinnaga toitsin, siis enam ma end küll halvasti ei tunne, et seda siiamaani ei tee näiteks. Või et aasta aega täpselt täis ei tulnud. Ma usun, et see on ikkagi selline asi, et mitte ainult laps, vaid ema peab ka end selle asja keskel mugavalt tundma. Lisaks oli täiesti välistatud minu jaoks, et Kauri veel siis ka imetan, kui ta juba kõndida oskab. Või rääkida. Jumaluke. Istun rahulikult diivanil ja tuleb üks nukitsamees ja kisub mul mingi tissikisa saatel särki seljast – ei! Palun vabandust, aga see on rõve.

Võõrutamine läks meil nii nagu ühes varasemas piima-teemalises postituses ka minisin, ehk täiesti valutult. Seda nagu polekski olnud. Ei mingit jauramist, ei mingit nuttu, null protesti… Kaur vist on kuskilt nii palju mingit flegmaatilisust pärinud, et ta ei jaganud üldse ära, kus ja mis muutus toimus 😀 Igatahes juulikuust alates on Kaur oma une-eelse piima pudelist joonud.

2015_02_20_185841~2

No ja sellest kohe järgmine probleem – oma piimapudeli sai ta kuni käesoleva nädalani kogu aeg viimase asjana enne magamajäämist, voodis teki all pikutades. Ehk et hambad pesime peale vannitamist, kuid ENNE unepiima. Mis oli päris absurdne – ise ka ju peale hammaste pesu enam kööki sööma ei lähe.

Kui mul umbes kuu aega tagasi vms see mõte pähe turgatas, et meie teguviisi loogika logiseb, siis esimese hooga ma natuke pelgasin seda muudatust teha. No et mitte vann-hambapesu-uneriided-piimaga-voodi, vaid vann, uneriided selga, piim, alles siis hammaste pesu ja siis nö tühjade kätega voodisse. Mis, nagu selgus, oli jälle täiesti alusetu kartus – Kauril on siiani ülimalt kama olnud, mis järjekorras kõik need protseduurid (ja sinna vahele see piimajooming) käib. Esimesel õhtul kui teda voodisse panin, siis ümisesin seda ühte ja ainsat laulukest, mida ma talle sünnist saati ümisenud olen, mis teda alati rahustab ja ta oligi väga chill. Kuigi ma pole kindel, kas ta tunneb selle laulu ära või on lihtsalt järjepidevas hämmingus, et ma enda alandamist ei lõpeta selle kraaksumisega 😀 Sest nüüd ma tean, et asi polnud mu laulujorinas, vaid selles, et tal ongi kama. Kõht täis ja hea olla, milleks siis lambist kisa tõsta.

Üleväsinud Kauriga meil hetkel veel see pudelivaba voodimineku kogemus puudub, ent üleväsinuna polnud ta enamasti isegi piimapudelist huvitatud, ainult karjumisest. Niisiis kokkuvõttes pole jälle vahet – kui on draama, siis on see nagunii, piimaga või ilma.

Teine põhjus, miks see enne voodisse panemist piima ära joomine tähtis, on sellepärast, et niimoodi tõotab piimapudelist üleüldse loobumine ka lihtsamalt minna. Kui ta juba nagunii harjunud on, et peale hammaste pesu on söögiga vsjo ja voodisse tulebki minna tühjade kätega, siis on hea ühel päeval ta otse vannitoast voodisse viia. Ma arvan, et ma veel ei katseta seda, küll aga katsun ma piimajoomise varasemaks sättida – ise ma ka vahetult enne magamaminekut ei söö ju. Magu tahab ka puhata. No ja kuidas muidu peaks Kaur saama öösel mähkmevabalt magada, kui tal endal kõht piima täis on. Nii et piima veel täitsa ära ei jäta, aga nihutan selle uneajast eemale natuke.

Võõrutamisega on mul muidu mingi selline tunne, et iga ebavajaliku harjumuse puhul tahaks tabada seda ideaalselt hetke, kui lapsel seda mingit asja nö vaja enam pole otseselt ning samas ta pole ka piisavalt suur veel, et väga protesteerida oskaks. Ja et see harjumus ei jõuaks temas väga pikalt juurduda. Ehk et kui mingist asjast/kombest on vaja nii või naa lahti saada, siis ma pakun, et üldiselt varem on parem. Sellepärast tahtsin ma sellest piimapudelist seal voodis vabaneda, et ma näen ju oma silmaga iga päev, kuidas Kauri kange iseloom muudkui võimust võtab. Miks mitte siis need eluliselt ebaolulised ja mõttetud kombed juba enne maha raputada, kui Kohutava Kahesega maid peame jagama. Milleks meie kõigi elu asjata raskemaks teha.

Praeguse seisuga on meil ees veel kaks võõrutust – RPA ja mähkmed. Esimene on ilmselt oluliselt lihtsam. Nii palju kui Kauriga mingit potitamise strateegiat olen üritanud rakendada, siis hetkel on mul tunne, et asi jääb peamiselt järjepidevuse taha. Võtsin pähe plaani, et kui mul koolis tundidega ühel pool on, ehk siis märtsi teises pooles, saan sellele asjale rohkem aega ja tähelepanu pühendada. Hetkel on kõik kuidagi ligadi-logadi ja mõtted ka mujal, sest koolis on vaja veel eelviimased suuremad jõupingutused teha. Siht on sellel, et teiseks sünnipäevaks on Kauril pissipoti sihipärane kasutamine käpas. Praegu kalpsab ta poti poole alles siis, kui juba kuskile seina äärde loik maha jäetud või mähe punnis. Või kui ma ta näiteks peale lõunaund potile panen, siis ta istub seal väga rahulikult, vaatab ontliku moega oma raamatuid, jutustab vaikselt ja mõnikord niimoodi täitsa kaua. Aga kui siis potilt minema jalutab, teeb oma pissi ikka meeter eemale. Et noh. See ka ei motiveeri hetkel sellele asjale rohkem rõhku panema.

Tean ka neid emasid, kes juba alates umbes neljandast elukuust last järjekindlalt iga teatud aja tagant potile pannud on. Ilmselgelt nende (Kauriga sama vanad) lapsed käivadki juba mõnda aega iseseisvalt potil pissil. Isegi need lapsed, kellega on alles mõned kuud tagasi potitreeningut alustatud, enam päeval mähkmeid ei kanna. Aga ma ütlen ausalt, et just sellesama asja pärast, et ma koolipäevadel kodus justkui mustmiljon asja pean veel enne kella viite tehtud saama, tundub see Kauriga poti ääres tiksumine kuidagi eriti ränk ajaraisk. Mul pole sellist passimise aega. Või ma ei suuda end piisavalt fookuses hoida ilmselt – olgem täpsed -, kuna see probleem ei tundu minu jaoks veel probleem. Lisaks, ma olen lugenud, et laps hakkabki alles umbes pooleteise-aastaselt põie pitsitust ja nurgas seisvat potti omavahel seostama. Kuigi ka siis on neil see “etteteatamisaeg” hästi üürike, aga et kusagil sellest ajast neil see asi hakkab arenema. Nii et ma tõesti olen potitreeningu edasilükkamise näol üritanud endale mitte liigset pinget peale panna. Käsi südamel – kooli läheb ta ilma mähkmeta. Kevade ja suvega võiks juba küll Kauri mähkmetest vabaks harjutada, see kõlab täiesti reaalselt. Ja tingiva kõneviisi kaotan ka ära siit, siis on jutt konkreetsem ja hiljem hämamisruumi vähem, kui looderdada mõtlen sel teemal. Niisiis, hiljemalt septembris vabastame mähkmeriiuli raamatutele või mänguasjadele.

gotye

3 Comments

  1. Meil nii, et mida suuremaks saab, seda vähem lutti vajab. Praegu on see magamamineku-ese. Ja ma küll ei põe, koolis ju ei magata 😀 Tegelt, pole keegi meist lutiga kooli läinud ja ei lähe ka meie lapsed. Ei ole kellelgi mu tuttavatest ka hilisest luti või pudeliimemisest perses hambaid. Nii et ma arvan, et kõik võiks chillthefuckoutida nendel teemadel 🙂

    1. Noh jah, eks see on ühiskonnapoolne surve, et mingil hetkel mingist vanusest saab lutiga laps altkulmu pilke tunda. Kui see kõrvale jätta, siis tõesti, who cares kui kaua kellegi teise laps lutti kasutab. Minul on küll ükskõik. Pigem keskendun sellele, et enda lapsega hakkama saada.

  2. Meil on seni kõik võõrutamised (RP ja siis RPA) kergelt läinud. Lutiprobleemi pole, aga näis, kunas see pöidlaimemine lõpeb. Õhtuti on sedasi, et kell 6 saab süüa (tavaline pere söök), kell 7 panen tuduriided selga, peseme hambad ja tuttu ta lähebki.

    Kui ühel korral külapeal olles avastasin, et RPA tops on koju ununenud, paningi lapse ilma magama. Mingit probleemi polnud, siis julgesin kodus ka RPA ära jätta.

    Usun samuti, et potitreeninguks paras aeg on umbes 18-kuuselt ja kui see ette võtta, siis korralikult ja põhjalikult.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*