Tere!
Mina olen Pille. Ma olen kahe väikese lapse ema ja selle blogi autor.
See siin pole beebi- ega elustiiliblogi. Mingit konkreetset silti vist ei saagi panna, vähemalt mina ise ei vaevu seda tegema. Blogimist alustasin 2007. aasta novembris, nii et algusaegadest alates varieeruvad siinsed teemad Bermuudas pummeldamisest kuni beebivoodi ääres mähkmesortide üle filosofeerimiseni.
Kõik enne-lapsi postitused on lukustatud parooli taha ja kui keegi soovib selle (üsna vanalinna-keskse) perioodi kohta lugeda, siis parooli saab väga lihtsalt – küsides. Midagi ultra põrutavat te parooli tagant küll ei leia, aga natuke silma alt ära panin tolle aja jutud seepärast, et ma ei tunne, et kõige sealsega enam samastun.
Minu jaoks pole vahet, kas sina, kes sa siia kuidagimoodi jõudnud, oled mu sõber, kunagine lasteaiakaaslane, sala-heiter, tädi Anne alumiselt korruselt, Perekooli (loodetavasti mitte kõige hüsteerilisem) Kägu või tuttava tuttava tuttav uudishimutseja. Mul on ainult üks palve – kuna see on minu blogi, siis eeldan vaikimisi, et see on koht, kus ma oma sõnade valimisele eriti palju rohkem rõhku ei pea panema kui ma seda juba teen. Kui vähegi võimalik, ole hea, ära muuda seda mu jaoks raskemaks.
Kõik teie, kes te teate või vähemalt ääri-veeri aimate, mida tähendab “adekvaatne” – teie arvamustele on kommentaariumi väravad alati pärani valla! Igat sorti kiidusõnad kannatan ka (küll raske vaevaga, ent siiski) ära. Isegi normi piires vastuhakku mu arvamustele aktsepteerin, muidu äkki lähebki üheülbaliseks see asi siin. Aga vot kellele miski järjepidevalt vastukarva käib või mu jutu lugemine silmanurga tõmblema paneb, see tehku siit palun minekut. Meie kõigi hingerahu nimel. Ma ei viitsi maid jagada, teen seda niigi iga päev oma ülevoolavalt iseteadlike järeltulijatega.
Kõigile teistele head lugemist!
