Lõputöö teemat pole. Saad teema. Saad juhendaja. Saad küsitluse sihtgrupi kontaktid. Julged suisa rõõmustada ja veidi kergendatult hingata. Asud tööle. Arutad asja juhendajaga. Saad aru, et te saate asjadest väga erinevalt aru… *Kergelt hullunud naer* Käid ühe teise õppejõu jutul. Tema kiidab teema heaks, aga soovitab hoopis teistsugust uurimismeetodit ning lisab, et kõik on väga põnev jne, aga see meetod on SITAKS keeruline (täiesti asjassepuutumatu märkus, aga issand
Kas te teadsite, et kui teie kodus lakkab töötamast gaasiveesoojendi (minu jaoks ajab ka “gaasiboiler” siin asja ära, aga näiteks ühe firma klienditeenindaja keeldus enne isegi edasi rääkimast, kui ma selle läbinisti vale sõna kasutamise lõpetan), siis saate tõenäoliselt mõnda aega natuke üsna keskaegset elu harrastada. Uue gaasiVEESOOJENDI saime kätte juba tellimisele järgneval päeval, ent inimest, kes selle seina peale riputaks – pole olemas. Täna õhtul õnneks tullakse
Kui Kaur väiksem oli, siis tema arengust ja oskustest kirjutasin siia palju rohkem kui praegu Lilist olen kirjutanud. Kauri puhul panin lausa kronoloogiliselt kirja, millal ja milliseid sõnu ta ütlema hakkas. Üleüldse iga uus asi sai üles märgitud. Ma ei oska päris täpselt öelda, milleks see vajalik on või kas keegi selle info vastu kunagi huvi tunneb, sest mida niisugune teadmine päriselt annab, mitmekuuselt keegi esimest korda
Käod paugutavad jälle. Vaatame siis, kas annan blogija mõõdu välja… 1. Max keskharidus. Ma kusjuures ei teagi selle kohta midagi kosta, et mis blogijate keskmine haridustase võiks olla. Ju ta ikka kõrgharidus pigem on ma pakun? Ausalt öeldes ega ei teagi rohkem kui nende kohta, kes oma kooliskäimisest blogis pikemalt juttu on teinud ja selle põhjal ma ütleksin küll, et põhjust muretsemiseks ei ole. Justkui tegu oleks
Ma ei jaksa sellest tegelikult enam üldse rääkida ega mõeldagi. Aga kui ma selle peale hästi intensiivselt hästi kohe mõtlema ei hakka, siis varsti lihtsalt polegi enam midagi rääkida 😀 Põhimõtteliselt on lugu selline, et teema, mille suhtes ma lõputöö raames järeldusele jõudsin, et vot punkt just seda tahan uurida, nõuab info eest maksmist. Kuigi tegu ei ole kuidagimoodi salajase teabega, siis niimoodi suures mahus kokku koondatult nagu
Nagu eelmise postituse all kommentaarides lubasin, siis katsun natuke selgitada, miks maitsetu lillelise tapeedi kasuks otsustasin 😀 Tegelikult ei ole irooniaks põhjust. Kui ma ehituspoes tapeetide hinnasilte ei oleks vaadanud, siis see tapeet, mille Kauri toa värskenduseks välja valisin, oleks saanud hoopis teistsugune. Ent nagu öeldud – tegu on üürikorteriga ja teiseks, selle toa nelja-aastase püsielaniku jaoks on kiusatus seina peal pliiatseid, templeid ja muud taolist katsetada
Eelmise postituse jätk. Suhkruvabadus ei ole minu jaoks veel lõppenud, kuigi ma hoolimata nädal aega kestnud eeskujulikust toitumisest reede õhtul ikkagi libastusin. Hakkasime nimelt lõpuks Kauri tuppa tapeeti panema ja tundus hea idee kiire toit tellida, et niigi nappi tööaega köögis vehkimisele mitte raisata. Tellisin mingist kohast kebabid. Mõtlesin seda tehes, et salat, liha ja kartulid on kindlasti suhkuruvabad ning et kastet lihtsalt ignoreerin, lebo. Kurb lugu
Kui “Teeme koos 2018” grupis välja hõigati, et üks seekordne väljakutse on nädal aega ilma lisatud suhkruta elus püsida, siis võtsin ka lõpuks jalad kõhu alt välja ning astusin ligi. Seni olen seal ainult passiivne pealtvaataja olnud. Esimene suhkruvaba päev oli tõesti natuke kõhe, kuna tundus, et igale poole on suhkrut topitud. Kui isegi ühepajatoidule hapukoort peale ei tohi panna, sest poole liigutuse pealt hüppad oma hapukoorepakiga
Kuna ma olen viimase pooleteise aasta jooksul kümme midagi kilo juurde võtnud ja minu lühikese kasvu juures turritab iga lisakilo demonstratiivselt välja, siis olen ma jumala õige inimene teile rääkima, kuidas teiste minusugustega suhelda. Nendega, kes on valdava osa oma elust veetnud saledana ja siis mingil eluperioodil järsku paisuma hakanud. See roll on mulle uus ja sellepärast ma siiani veel teinekord üllatun selle üle, kuidas inimesed oma
Ma otsustasin Rened täna veidi tüssata. Valmistasin nimelt ette taimse õhtusöögi ja mõttes oli väga rahulolevalt muheleda, kui ta mind maitsva toidu eest kiidab, sest mul oli plaanis see teha nii hea ja “tõetruu”, et tal pole mahti märgatagi, et see sisaldab täpselt null liha. See on see mees, kelle meelest köögiviljad ja salatilised ja muu taoline võib taldrikul olla, aga liha peab raudpolt olema. Muidu pole õige
Viimasel päeval kui Kaur enne jõule lasteaias käis, tuli ta sealt tagasi nohu ja mingisuguse ebamäärase köhaga. Ilmselt sai ka Lili selle pisiku külge ja nii olemegi me kuuest Hiiumaal oldud päevast karantiinis veetnud täpselt kuus. Kauriga väikesed õueringid on saanud teha, sest tal ei ole NII hull, aga Lili on vist küll otsast otsani tatti täis ja ragiseb ülekere. Sellel ei paista lõppu… Jõululaupäeva õhtusöögist sain
Mõned hiljutised otsingusõnad, mille kaudu inimesed siia blogisse jõudnud on. Ma ei plaaninud sellest sarja teha, aga oh well… “Mallukas appike” – Eks ta paljudes sellist emotsiooni tekitab tõesti. “Mida vähihaige süüa ei tohi” – Vot see on next level sellest guugeldusest, et mida rase süüa ei tohi. Ei ole naljakas teema – kaugel sellest, aga täitsa ausalt niimoodi esimese hooga turgatab pähe, et kui elu on
Meiegi koju on viimaks lisandunud jõululisi elemente. Mingit dramaatilist ehete alla mattumist ei ole juhtunud, vaid ükspäev olen kapist ühe paki tulesid välja otsinud, järgmisel mõne aknakaunistuse jne. Jõululõhnalised küünlad on siin vist küll, tõsi, juba ligi kuu aega suht non-stop põlenud. Praegu tundub, et vähem mõjub hubasemalt ja see, et jõulutuledega igale toale ring peale teha, ei paista mulle enam kuidagi ilus ega õdus. Veel eelmisel
Teinekord juhtub mõne postitusega, et kirjutan selle valmis, aga siis, mingil teadmata põhjusel, jääb see mustanditesse oma aega ootama. Kui see juba pikka aega on avaldamata seisnud, siis aeg-ajalt loen sealse kraami üle ja sageli kustutan lõpuks ära. Enda jaoks kaob lihtsalt asja mõte ära – liiga mitu korda läbi nämmutatud jutt. See postitus on just sealt samast kaustast pärit. Ainult sellepärast näeb see päevavalgust, et need
Minu meelest on kõige elementaarsem ausus ja läbipaistvus blogimaailmas see, kui blogija kirjutab reklaampostituste juurde konkreetselt välja, et tegu on sponsoreeritud tekstiga. See, kas või kui palju antud arvamusest kallutatud või siiras on, jäägu lugeja otsustada. Aga tekitada pidevalt mulje, et “jumaaaaala juhuslikult sattusin sinna restorani sööma” või “märkasin poes ja olen nüüd hoolimata esialgsest äärmisest skepsisest ahvivaimustuses…” ei ole minu meelest eetiline. Minu kui lugeja jaoks