Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Me Renega ei ole sellised vanemad, kellele oleks oluline, et meie lapsed tingimata kusagile prestiižsesse kooli läheksid. Minu jaoks on see teema veits pseudokas lausa, terve see sisseastumiskatsete paanika. Proovida loomulikult võib, kui asi lapse jaoks mänguliseks teha, aga talle mingi asjatu stress tekitada on küll veits nonsense ju? Kui
Kõige selle kõrval, mis mulle blogides väga meeldib, on siin-seal ka asju, mis veits silma tõmblema panevad. Minul. Mitte kedagi teist ei pruugi need asjad üldse häirida. Number üks on kommentaaridele mittevastamine. Eestis on täpselt üks blogija, kes arusaadavalt ei jõua igale sajale kommentaarile vastata. Kõigi teiste puhul mõjub minu
Hästi salamisi mainin, et liitusin üle kahe aasta uuesti Orgu toitumiskavaga. Olen nüüd kodus kõigile kava järgi süüa teinud ja Rene ei saanud nädala jooksul mitte midagi aru, siis lobisesin ise välja. Võrreldes mu eelmise kogemusega on toidud selles kavas niisiis väga palju inimlikumaks muutunud. Just selles mõttes, et ma pole
See ei anna vist päris foobia mõõtu välja, aga millegipärast on mu ajul komme teatud sündmused juba eos nii ebamugavaks mõelda, et ma lihtsalt jätangi sellepärast asju tegemata. Näide tänasest hommikust: sain kokku ühe ajakirjanikuga, istusime mõnusas kohvikus, esimest korda elus pani keegi minuga vesteldes diktofoni käima, Lili nohises kõrval vaikselt
Jäär on pikalt hoogu kogunud ja ettevalmistusi teinud, et Eestis peale Malluka veel keegi oleks, kellele blogimine nii leiva kui vorsti lauale tooks. Ta peab oma tšakrad nii valla ajama kui vaimselt võimalik (esialgu tasub ilma Mangi abita proovida) ja katsuma kohaneda möödunud aasta lõpus kogu blogimaastikku raputanud WordPressi uuendustega. See
Ma ei loe ega usu eriti horoskoope. Okei, tähtkujude iseloomustused vastavad laias laastus tõele, nii palju kui reaalseid inimesi ja neid horoskoope kõrvutanud olen, aga igapäevased nupukesed kusagil lehes ei ole minu jaoks isegi kiikamist väärt. Küll aga on üks horos…ei – taroskoop, millel juba mõnda aega silma peal hoian
Jõuludega seonduv ostuhullus on nibin-nabin käes. Jõulumuusika kõlab poodides tegelikult juba mõnda aega (vist? ma ei tea liiga täpselt, käin poes klapid peas) ja kõikvõimaliku jõulunänni mahutamiseks on iga endast lugupidav supermarket vähemalt ühe vahekäigu muust kraamist vabaks teinud. Inimeste pilkudesse on lisandunud hooajaline hulluvirvendus, mis pole see eestlase tavaline
Inimeste suhted on minu jaoks veidrad. Mitte suhted iseenesest, vaid nende algused. Kuidas on nii, et enam-vähem kõigil paaridel peale minu ja Rene on mingisugune tähtpäev? Kas meie oleme friigid, kes mingil teatud päeval omavahel kätt ei surunud, et “suhe sõlmitud” või on kõik teised friigid, et sellist asja teevad?
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Ma ei tea, millest see tuleb, et mulle sügis nii väga meeldib. Isegi suvel, kui päikeseliste ilmade vahele satub mõni vihmane päev, tunnen end kohe eriti hästi. Mis ei tähenda, et suvi või soojus mulle kuidagi vastumeelne oleksid – kaugel sellest -, aga midagi seletamatult mõnusat on minu jaoks ka
Täna on Kauri sünnipäev. Saabus kauaoodatud number viis. Vähemalt jõuludest saadik, kui mitte kauem, on ta umbes iga nädal küsinud, millal ta viimaks ometi viieseks saab. Veerand tundi jõudis täna ärkvel olla, kinke avada ja kooki süüa, kui juba mokaotsast “oota aga millal ma siis kuus saan?” poetas. Enne lasteaeda
Kaks aastat tagas, kui Kaur lasteaias käima hakkas, niitis tervet meie peret ühtäkki jalust, kui palju on lasteais vägivalda (loe SIIT). Praktiliselt iga päev tuli ta lasteaiast koju ja rääkis, kes teda jälle pähe või kõhtu või kuhu iganes löönud oli. Mingi aeg, kui sellest õpetajatega rääkisin, kuulsin vastuseks, et
Ma ei ole tööl käinud viimased kuus aastat. Mõni kuu enne Kauri sündi jäin töölt koju, peale sündi oli ta kolm aastat kodus ning kui ta lasteaeda läks, sündis juba Lili. Otsustasime ka Lili alles kolmeselt lasteaeda panna, kuna see tundub lapse suhtes õige. Meie meelest. Minu jaoks isiklikult on
Korteris elamise üks suur miinus on see, et ilusate ilmade nautimiseks peab midagi alati ekstra Ette Võtma. Välja mõtlema, kuhu minna. Sellist asja, et lihtsalt astud koduuksest välja muru peale… Noh, saaks teha küll, aga kentsakas oleks paljajalu kortermaja ukse ees seista. Nii ongi täielik õnn, et meil on alati