Väike sõbrapäeva-pomm

14. veebruar 2017, sõbrapäev. Või valentinipäev, kuidas iganes. Vahustan mina pahaaimamatult koogitaina jaoks mune, kui koju saabub Rene. Kuna tal on juba paar aastat kombeks igasugu tähtpäevadel, mis tööpäevale langevad, lõuna ajal näiteks lillede ja koogiga mind “üllatada”, siis tema tulekus midagi ebatavalist polnud. Ka siis, kui ta ütles, et tal on mulle veel üks asi, ei aimanud midagi. Mõtlesin, et äkki mingi kommikarp või… Aga kohe kui ma seda pisikest karbikest nägin…saabus lühis 😀

20170215_101924

Ma ei hakka kõike siia sõna-sõnalt kirja panema mis ja kuidas täpselt, sest kui see kõik siia laiali laotada, siis läheks midagi natuke liiga isiklikku pisut kaduma. Aga emotsioonide tulv oli piisavalt suur, et kui ma veidi aega hiljem mune edasi mikserdama hakkasin, ei tulnud sellest lihtsast asjast enam mitte midagi välja. Lõpuks valasingi oma tainahakatise lihtsalt kraanikausist alla. Täiesti nagu oleks puuga pähe saanud, ma ei liialda ÜLDSE 😀

Kunagi ma viskasin nalja, et kui Rene mulle 25.ndaks eluaastaks ettepanekut ei tee, siis meie teed lähevad lahku. Kuna me siin saime lapsi vahepeal, siis nagu jäi sinnapaika see ähvardus 😀 Aga ütleme nii, et ma olin mõttes ikkagi kudumisvardad ja kassi juba välja valinud oma vanatüdrukupõlveks. Juhuks kui ma viiekümneselt teise tuppa magama kolin ja tigeda vabaabielus virelemise näoga Prillitoosi saatel salli on vaja kududa (soki kudumise oskus ilmselt heast peast külge ei hakka).

Igatahes. Kuna me oleme Renega mingi umbes 8 aastat koos olnud (täpne alguspunkt on hägune), siis kindlasti pole tegu mingi esimese armumise ja roosade prillide laineharjal tehtud ettepanekuga. Nende meie ühiste aastate sisse on pea-aegu kõike mahtunud, kaugeltki mitte ainult õnne, rõõmu, kutsikaid ja vikerkaari. On olnud aegu, kui see suhe on meenutanud rohkem ellujäämiskursust kui midagi, mis kunagi abieluga võiks lõppeda. Ühesõnaga, siin pole mingi põrsas kotis keiss, vaid Rene teab väga täpselt, millesse ta end segab 😀

Meie mõlema ettekujutuses on abiellumine miski, mille puhul ei piisa Õnnepalees allkirjade andmisest ja kodus emulgaatori-tordi söömisega vaikselt tähistamisest. Üleüldse on meil päris sarnane nägemus sellest, et kus ja kuidas ja kellega oleks kõige parem pulmi pidada. Kindlasti peab olema suvi ja kindlasti peab olema Hiiumaa. Selge on see, et praeguses kooli ja laste virr-varris ei jõuaks ka parima tahtmise juures midagi planeerida, nii et siht on hetkel järgmise suve peal. Võtame seega rahulikult, lausa flegmaatiliselt esialgu ja mulle väga sobib nii.

marriage_o_174840

Koletisi pole olemas

Esimese rasedusega võrreldes olid mu suured hirmud hoopis teistsugused kui Liliani oodates. Okei, olid mõned tüüpilised – kas laps on ikka terve, kas me tuleme selle suure elumuutusega toime, huvitav mitme aasta pärast uuesti magada saab jms – aga oli ka rida täitsa uusi mõtteid. Näiteks Kauri oodates ei mõelnud ma kordagi, et kas SELLISESSE maailma on mõistlik üldse lapsi sünnitada? Ma ei jõudnud tollal vist kordagi oletustega kaugemale sellest, kuidas see laps MEIE maailma muutma hakkab. Okei, lisaks muule oli veel see kokutav pabin mis iga esmakordse vanema ajus, et “ega ma teda kohe esimese asjana maha puruks ei kukuta”.

Esimese raseduse ajal ma lihtsalt ei osanudki asju suuremas plaanis mõelda, kuna ma ei hoomanud veel emaduse tunnet ja kuidas ma olekski saanud – perekooli kanakisa vahel seda teemat ei puudutatud. Ei tegelikult ka, seda, mis tunne on olla teise päris (!) inimese ema, on võimalik põgusalt aimata, aga mitte kunagi teada, enne kui see hetk käes on. Minul kulus selle tunde enda sisse ära mahutamiseks päris jupp aega. Saamaks aru, et see suur sületäis õnne ongi päriselt meie oma. Näiteks kui Kauriga sünnitusmajast koju hakkasime minema, polnud mulle veel mitte miski õieti kohale jõudnud ning seetõttu oli mu ainuke mõte, et täiesti lõpp – nad annavadki ta mulle kaasa!? Aga ta on ju inimene! Kuidas see võimalik on…

#lollakas 😀

Niisiis on emadus lisaks suurele kohustusele ja vastutusele üks hiiglama ilus tunne, mis sünnib koos lapsega. Ainult et peale lapse ja selle hoomamatu tunde sünnib veel üks kolmas miski, mis kahest eelmisest enam sammugi maha ei jää. Ja ma ei räägi platsentast. Hoopis sellest, et emaks saades toimub naise südames korralik ümberkorraldus. Üks suur sopp tehakse vabaks tingimusteta armastusele oma lapse vastu, varem laiutama mahtunud egoism lüüakse oimetuks ja lohistatakse kusagile väiksemasse tagumisse nurka jalust ära ning tema koha võtab endale südamevalu. See ei ole ilmtingimata just lakkamatu ahastus oma lapse pärast, aga olgem ausad – ema süda ei saa enam eriti mitte kunagi lihtsalt OLLA.

Vahet pole, kas muret valmistab see, kui laps on haige või on ta mõne pealtnäha pisiasja pärast südamepõhjani kurb või kas ta unustab oma nähtamatud loomad lasteaeda ja kell on kuus läbi, nii et enne homset neid tagasi ei saa või mis tahes muu – ema süda elab kõiki neid asju võib-olla isegi rohkem läbi kui laps ise. Nii ka mina olin enne Lili sündi kõiki Kauri emotsioone niimoodi pea kolm aastat mitmekordselt läbi elanud ja sellepärast ma teise raseduse ajal ma mõtlesingi väga palju, et kuidas ma saan hakata olema kahe lapse ema? Kuidas see välja näeb? Kas mul on selle programmi lõpuks mingi palat kuskil ette nähtud?

Ma olen öelnud, et ma soovin oma lastele üle kõige rahulikku elu. Sellega ei pea ma üleüldse silmas seda, et nad peaksid 80 aastat hallide nägudega vaikselt kodus konutama nagu kakandid ja jumala eest mitte ELAMA. Ma loodan hoopis seda, et nad ei peaks mitte kunagi kokku puutuma sõdade, vihkamise, vägivalla ja muude õudustega, mis siin maailmas olemas on. Isegi lihtlabane kurbus tundub oma laste jaoks liiga ränk emotsioon, aga on sinisilmne loota, et nad absoluutselt kõigest pääsevad. Hell – isegi joogivesi saab varsti otsa maamunalt, nagu muud jama ilgelt vähe oleks.

Meie oleme maakera peal õnneks küll sellises pigem rahulikus punktis. Siin ei ole mingeid jubedaid rituaale, kus lapsi a’la usu pärast kuskil põllu peal ümber lõigatakse või vanameestele pruudiks müüakse pooleteise kitse eest, ei ole laps-prostitutsiooni, ei ole lapsorjasid, ei ole lasterööve, ei ole terrorismi, ei ole tsunaamisid-orkaane-maavärinaid-üleujutusi-põudasid. Niimoodi hästi laias laastus. Veel. Aga kusagil maailmas on kõik need asjad igapäevased. Vot ja nüüd kahe lapse emana tundubki mulle, et see väline maailm on jube järsku kuidagi eriti tihkelt meie väikese turvalise maailma ümber kokku surutud. Kõik ohud – ma ei tea, kas ainult pealtnäha või päriselt ka – on palju lähemal.

No ja siis Kaur. Tal on käsil mingisugune periood, kus ta räägib hästi palju koletistest. Koletised on vaieldamatult jututeema number üks. See on tema jaoks ühtaegu ohtlikult põnev, sest koletised on ikkagi hirmsad tegelased, kuid teisalt pole karta midagi, sest koletisi pole olemas. Iga koletise-jutuga käib kaasas meenutus, et nad pole päris. Ta jutustab pikalt ja laialt, kuidas riidekapis ja metsas ja igal pool on koletised, mõnikord kirjeldab täpsemalt, mis õudustega need koletised tegelevad, aga siis kohe (ei tea kas enda või minu minu rahustuseks) täpsustab, et neid pole PÄRISELT olemas, vaid ainult multikates ja raamatutes. Mina noogutan kaasa ja mõtlen, et täiesti pekkis, päriselt on koletised reaalselt igal pool mujal kui riidekapis ja metsas.

Ainult et millal või mismoodi pean ma talle rääkima, et tead, puuokste varjud pimeda toa seinal on jubedad küll, aga päriselt pead sa kartma ainult teisi inimesi ja seda mida nemad siin maakeral korda saadavad. Nagu mitte üldiselt kõiki inimesi, mitte sõna-sõnalt, aga kui üldse midagi, siis…ikkagi inimesi. Et koletised on olemas ja mõnikord pead sa ise oskama neid ära tunda, paraku näevad nad välja nagu ükskõik milline tavaline inimene, kes sulle tänaval vastu jalutab.

Loooooomulikult ma ei hakka väikesele lapsele mingit oma kolli-filosoofiat jaurama, aga sellest hoolimata suudan ma oma mõtted ühiskonnas toimuvatele sündmustele ja üleüldse inimloomusele mõeldes täiesti vabalt kusagile sinnamaale aretada, et KUI tuleb mingi jama, siis ma pean päriselt ka hakkama matšeetega koletisi hekseldama, sest ma ei talu isegi mitte tibatillukest mõtet sellest, et keegi mu lastele liiga teeb. Ehk et pikk jutt lühidalt – kui on miski, millepärast ma ei peaks kunagi kolmandat last saama, siis on see kahel järgneval põhjusel: üks, ma olen iga järgmise lapsega autoroolis järjest hullem granny, nii et kolmanda tulles ma tõenäoliselt gaasipedaali enam kasutada ei julge ja kaks – ma ei jaksa enam rohkem koletistele mõelda kui ma seda juba teen.

a-mothers-love-is-unconditional-her-temper-is-another-subject-5433412

Turvatooli otsingud vol 2

Kui Kaur sai aastaseks ja oma turvahällist välja pidi kolima, ostsime talle üsna laitmatute turvalisustesti tulemustega Cybex Juno 2-Fix turvatooli, täpselt sellise:

1016450_1

See tool on meid, õigemini Kauri, üle kahe aasta vapralt teeninud ning selle kasuks ostustamise täpsemaid tagamaid jagasin SIIN. Kuna tookord sai teadlikult valitud turvatool, mis kestab kuni lapse 18 kg täitumiseni, siis ongi märkamatult jõudnud kätte aeg see tool Liliani jaoks ootele panna ning Kaurile uus osta.

Ma pean ütlema, et kuigi mitmekülgne valik (ükskõik millisel teemal) on toredam kui minimaalne valik või üldse mitte mingit valikut, siis omajagu tülikas on see ikkagi. Valida, otsida, võrrelda, juurelda, teiste arvamusi arvesse võtta, st oletada, millise võhivõõra inimese prioriteedid ja eelistused sinu omadega kattuda võiksid. See on teema, milles tahaks kindlasti põhjalikku eeltööd teha, mitte suvaliselt midagi ära osta, samas on see ka piisavalt laialivalguv teema, et tahaks sellesse sukeldumist võimalikult kaua edasi lükata. Nii ma olengi siiani teinud, ent kuna Kaur kaalub juba nibin-nabin 17 kg, siis Juno 2-fixiga enam pikka pidu tõesti pole ja tagumine aeg veidi maad uurida.

Nii palju olen välja mõelnud, et tuleb kas neutraalsetes või pigem poisilikes toonides turvatool. Ehk siis kõige ebaolulisem aspekt on selge. Kauri praegune tool (nagu ülalt näha) on samuti tumehalli ja sinisega, aga ma olen üsna kindel, et see Liliani jaoks turvalisuse seisukohalt erilist rolli ei mängi, samas kui Kauri neoonroosasse tooli pista oleks kuidagi imelik. Kuigi jah, samuti mitte kuidagi vähem turvaline. Aga ma ei kaaluks mingisugust kiiskavat värvilärakat auto tagaistmele ka mitte siis, kui poleks olukorda, et Kaur oma turvavarustuse Lilianile edasi pärandab ning et ma sellest tulenevalt neid asju enam-vähem neutraalsust eelistava pilguga vaatama pean.

Igal juhul siin on mõned näited sellest, mis mulle silma on hakanud:

Safety 1st

3905937-01

  • Hind – 15€
  • Isofix – Ei

Selliste istumisaluste hinnad küündivad kuni 35 euroni, mis on tegelikult juba kolmandik nö korraliku turvatooli hinnast. Rääkimata sellest, et need “turvaistmed” üsna pea seadusevastaseks muutuvad ja rääkimata ka sellest, et ma päriselt loomulikult isegi mitte ei kaalu sellist varianti. Sama hästi võiksin kaks pätsi Tallinna peenleiba Kaurile istumise alla panna.

Britax Römer Kid II

4292309-01

  • Hind – 100 €
  • Isofix – Ei
  • ADAC – 8/10

Kuigi sellel turvatoolil on turvalisus-testides käesoleva postituse kõige kõrgem tulemus, siis esiteks puudub sellel isofix ja teiseks üsna suureks miinuseks on hästi püstine isteasend, mis on turvalisuse kõrval piisavalt kõva argument, et ma pikemalt selle tooli juures ei peatu. Üsna mitu korda aastas on Kauril vaja oma turvatoolis 2h järjest istuda, kui näiteks Hiiumaale või sealt tagasi koju sõidame ja mina küll ei kujuta ette, et praktiliselt 90-kraadise nurga all see väga mugav võiks olla. Rääkimata sellest, et niisuguses asendis autosõidu ajal magada annaks. Pluss veel tegelikult asjaolu, et ma ei tea mitte kedagi, kellel oleks Britaxi turvatool, nii et puudub võimalus tuttava inimese kogemusel põhinevat arvamust küsida.

Cybex Solution M

3340270-01

  • Hind – 90€
  • Isofix – Ei
  • ADAC – 6/10

Ütleme nii, et kuigi Cybex mulle ADAC turvalisus-testide tulemuste põhjal igati sümpaatne ja usaldusväärne tundub, siis isofix on miski, mille olemasolu ma lapse turvavarustuse puhul ikkagi natuke nagu eeldan. Niisiis ka selle tooli ostmist ma kuigi tõsiselt ei kaalu.

Ja kuigi Solution M mudelil on ka isofixiga variant, Solution M-fix, siis ADAC võrdluse kohaselt neil peale hinna mingit erinevust pole. Jube kummaline, sest isofixiga tool peaks vähemalt mingil määral turvalisem ja parem olema…?

vordlus-2

Kusjuures 2017. aastal välja tulnud uute toonidega Solution M (ilma isofixita) turvatoolid maksavad sama palju kui nö vanemates värvides isofixiga mudelid, ehk et see on ka asi, mille eest ma hea meelega juurde ei maksaks – toote värv. Nii nagu laste riiete puhul pole ka siinkohal minu jaoks oluline, et tegu oleks uusimate mudelitega, eriti kui see uus kätkeb endas vaid varasematest mudelitest erinevaid värvitoone.

Kaks järgmist turvatooli on ühe sellise firma toodang, millest ma enne tänast isegi mitte kuulnud polnud. ADAC testi tulemused on neil üsna erinevad. Tõtt-öelda hakkasingi nende kohta rohkem uurima ainult seetõttu, et polnud sellest kaubamärgist varem teadlik.

Joie Duallo

transcend_caribbean_categorypg_feature

  • Hind – 110€
  • Isofix – Jah
  • ADAC – 4/10

Selle tooli kahjuks räägib väga püstine isteasend ja teiseks mingisugused kahjulikud koostisained, mida testis küll täpsustatud pole, ent mis on minu jaoks piisavalt määrav, et jätan selle tooli sinnapaika.

Joie Trillo LX

joie-trillo-lx-car-seat-inkwell1

  • Hind – 90€
  • Isofix – Jah
  • ADAC – 6/10

See tool mulle isegi täitsa meeldib. Topsihoidjatega ja puha. Testitulemused on head, isofix on olemas, välimus ka silma ei riiva.

Cybex Solution X-Fix

2385196-01

  • Hind – 110€
  • Isofix – Jah
  • ADAC – 6/10

Ma pean tunnistama, et kogu seda eeltööd tegema asudes ma natuke nagu lootsin, et leian sobiva turvatooli just nimelt Cybexi valikust. Kuigi näiteks eelmisele turvatoolile mul samuti ühtki otsest etteheidet pole, siis kaldun nende kahe vahel valides kindlasti Cybexi poole. Seletamatutel põhjustel. Pluss tegelikult paar seletatavat põhjust ka, mille järgnev tabel ilusti välja toob:

vordlus

Maxi Cosi Rodi AirProtect

3767564-01

  • Hind – 115€
  • Isofix – Ei
  • ADAC – 5/10

Kui mõnede ülalmainitud turvatoolide puhul on ADAC lehel toodud miinused seotud näiteks toolis istumise mugavusega (ehk et pole kuigi mugav), siis selle turvatooli nõrkused on seotud konkreetselt turvalisusega, klõpsake tooli nimele ja vaadake ise. Kuigi ma ennist juba isofixita toolid välistasin, siis avastasin, et vana hea Maxi Cosi on mu valikus täiesti esindamata. Paraku vähemalt siinkohal tundub, et Maxi Cosi hind on suures osas õhku täis ja ainus, mille eest raha küsitakse, on tuntud bränd. Nii kehva testitulemusega, et ei oskagi midagi öelda. Ülilamp.

Concord Transformer T

concord-transformer-t

  • Hind – 170€
  • Isofix – Jah
  • ADAC – 5/10

Kuna tegu on 2017. aasta mudeliga, siis oletan, et ka siin on vähemalt mingi osa hinnast seotud selle hooaja värvilahendusega, mis, nagu öeldud, mulle korda ei lähe. Lisaks, kui ma mõtlen siia kõrvale Cybexi ükskõik millise turvatooli, on viimase puhul lausa visuaalselt näha, kuidas pea ja kaela piirkond on justkui rohkem kaitstud. Kerige natuke üles ja vaadake ise.

Kiddy SmartFix

kiddy-smartfix

  • Hind – 210€
  • Isofix – Jah
  • ADAC – 7/10

Tundub justkui heade testitulemustega, aga kui sellele nimele klõpsate, saate ADAC-i lehelt näha, et sellel toolil on tegelikult nii istumis- kui puhastamismugavusega probleeme. Õigemini Kauril ja minul hakkaks nendega probleeme olema, kui selle tooli kasuks otsustaksin.

Concord Transformer XT

concord-transformer-xt

  • Hind – 240€
  • Isofix – Jah
  • ADAC – 4/10

Kõige kallim tool, mille sealt e-poest leidsin, kust turvatooli osta kavatsen (MyToys.de). Mis selle nii kalliks muudab, jääb mulle täiesti mõistmatuks…

Kusjuures ADAC testitulemuste kohaselt on kõige ebaturvalisem turvatool minu uuritavas raskusklassis (15-36 kg) miski Migo Sirius, mis näeb välja selline:

migo-sirius

No ma ei tea, kui retarded ma olen, aga mul tuli kohe silme ette pilt, kuidas sellesse tooli sobiks istuma väike T-Rex. Oink.

Ühesõnaga, kusagil selle taustauuringu käigus hakkas mulle aina enam tunduma, et Cybex Solution X-Fix on see turvatool, mida ma otsin. Nii hinna kui ADAC testitulemuste poolest jääb ta kusagile keskele, aga täidab kõik olulised tingimused. Odavamate toolidega võrreldes on sellel nö hädavajalike asjadega kõik korras (isofix, mugav isteasend, lihtsasti eemaldatav ning masinpestav kate jms). Samas kui sellest kallimatel turvatoolidel ei olnud minu silmis enam mingeid märkimisväärseid eeliseid.

Samuti on sellele toolile MyToys.de lehel jäetud hästi palju tagasisidet, mis valdavalt on kõik väga positiivne. Üks inimene kurtis, et vanad kattematerjalid olid paremad ja üks teine inimene, et tool kriuksub, kui laps selles palju niheleb (tundub tõenäoline – ka meie Juno 2-Fix reageerib nihelemisele samamoodi), aga peale veel kümneid-kümneid positiivseid kommentaare keegi hoopis kiidab uut kattematerjali, nii et kokkuvõttes inimesed ja nende maitsed ongi erinevad ja ma lõpetan siin nende kommentaaride lugemise ning oma otsingud.

Mida rohkem lapsi, seda parem ema?

“Ma olen neli last niimoodi üles kasvatanud, kõik on täitsa elus”. Milline noor ema poleks seda lauset või selle variatsioone kuulnud. Vot minu meelest on see lamba jutt. Rumalad inimesed paljunevad ka jumala okeilt ja kas tõesti puhtalt töökorras emakas teeb kellestki arvamusliidri?

Üks ema võib vabalt oma neljale lapsele viis aastat järjest ainult makarone ketšupiga anda ja need lapsed tõenäoliselt ei sure maha. Ta võib neile desserdiks iga päev vitsa ka laksida – nad ikka ei sure maha. See kõik ei tähenda, et sellel emal oleks mingit asja rind kummis kuskil vestluses püsti hüpata ja rääkida, et nii nagu tema teeb, nii ongi õige! Saamata aru, et see, et ta oma lapsed mingil väga vildakal moel ääri-veeri üles on suutnud kasvatada, on lihtsalt sellepärast, et lapsed on üks sitke rahvas.

Kui üks inimene, üks ema, ei taha iga järgmise lapsega natuke targem ja teadlikum olla, siis see on tema täielik õigus. Aga ühtlasi pole iga “tead, enam nii ei tehta” jutu peale vaja oma “aga mu lapsed on kõik elus ja terved – järelikult töötab!” loosungit lauale visata. Äkki su lastele maitseks ka vahelduseks mõni päris toitaine ja äkki nad ei taha esimestel elukuudel oma vaevatud soolestiku pärast kõhtu valutada, sest NII NUNNU on kohupiima nosiv pooleaastane. Aga küll sina juba tead, sest sul on mitu last varem ka sellest kadalipust eluga välja tulnud. Ja nagu öeldud, vähe sellest, et sa ise “tead”, käid sa sedasamust kogemusel põhinevat tarkust teistele ka soovitamas ja nende lapsesõbralikumaid valikuid mingi vati-jutuga naeruvääristamas. Mind ajab selline kõvahäälne ja enesekindlusest pakatav lollus hästi närvi, ma ei saa sinna midagi teha.

1380644

Tänapäeval…

…ei ole okei lapsel end magama nutta lasta (mõtlen endast väljas hüsteerilist nuttu, mitte vaikselt enne uinumist jorisemist).

…viivitatakse lapsele soola ja (eriti!) suhkruga maitsestatud toidu andmisega nii kaua kui võimalik. Jah, 80.ndate lapsekasvatamise õpikud soovitavad igale poole soola-suhkrut lisada, aga aastakümned on möödunud ja teadmised on paranenud. Vanemate generatsioonide soovitustega sel teemal tasub olla kriitiline. Mitte ignorantne ja “kao oma kivi alla tagasi, fossiil” üleolev, aga siiski küllaltki kriitiline.

…ei ole see, kui laps võimalikult vara käima hakkab, uhkuse asi. Kui üldse, siis see on pigem koht natuke muretsemiseks.

…me teame, et rinnapiim ja lehmapiim pole inimbeebi seisukohalt võrreldavad. Ehk et kui su laps ei saa rinnapiima, siis (näiteks raha kokkuhoiu nimel) pole vähimalgi määral okei talle selle asemel lehmapiima anda.

Ühesõnaga. vanasti tehti igasuguseid jaburusi, aga ajad on muutunud ja teadmised on täienenud. Ma ei tea, miks mõned inimesed ei suuda hoomata, et kui meditsiin, tehnika jms areneb tohutu kiirusega, siis näiteks beebide ja lastega seonduva osas ei peaks ka enam äkki Spocki raamatust tõde otsima. Info aegub täpselt samamoodi nagu kõik muu.

Olgu öeldud, et ma ei mõista hukka neid kümneid ja sadu liitreid tummi, mida meie oma beebiajal sisse sõime ega neid minuteid ja tunde, mis meie, väikesed lähedust vajavad beebid, end kusagil pimedas toas magama röökisime. Vanasti oli saadaval selline info ja mitte ühtki teistsugust infot, seega nii tehti. Ma siiski ei käiks välja seda “näe, elus oleme, kärab küll nii teha nagu vanasti tehti, why worry” mõtet. Me ei saa kunagi teada, keda meist mil määral see mõjutanud on, mismoodi meie elu algas.

Õnneks tänapäeval on saadaval põhjendatud ja selgitatud informatsiooni, miks ühtmoodi on parem ja õigem teha kui mingit teistmoodi. Versus veel mõnekümne aasta tagune aeg, kui ainult konstateeriti: laps peab magama iga x tunni tagant. Laps ei tohi süüa kauem kui x minutit. Last ei tohi lähedusega hellitada. Lapsel pole individuaalseid vajadusi, nad on kõik ühesugused jne. Keegi ei küsinud küsimusi, keegi ei lähtunud oma lapsest. No ja minu jaoks ongi imelik, et veel praegusel ajal eksisteerib emasid, kes ei küsi endalt, miks nad midagi just nii teevad nagu ta teevad, vaid juhinduvad pimesi mingist “ma sõin sünnist saati kartuliputru ja olen elus” jamast…

do-the-best-you-can-until-you-know-better-then-when-you-know-better-do-better

Küsimused ja vastused

Kuna mul pole hetkel jaksu mingit ühte pikka juttu ühest kindlast teemast kirjutada, aga natuke blogida tahaks, siis leidsin internetist suvalisi küsimusi, millele nüüd vastan.

Mis on hetkel su lemmiklaul?

LEMMIK on natuke palju öelda, aga oma pleilisti panen viimasel ajal mängima selle laulu koha pealt:

Põhjus, miks ma seda laulu palju kuulan, ei peitu üldse selle dramaatilises sõnumis. Küll aga kõik mu kõige lemmikumad laulud läbi aegade ongi sellised pigem sünged, kurvad jne. Ma ei tea miks, aga just niisuguse muusika taustal hakkavad mu mõtted kõige elavamalt tööle. Ma võin ühte sama laulu 700 korda järjest kuulata, kõik tähtsad asjad läbi juurelda ja siis enam mitte kunagi seda laulu käima panna, sest kopp on ees 😀 Aga oma lemmikuid lohistan ikka igast vanast pleilistist uude pleilisti kaasa.

Tasakaalustamaks kõike seda kergelt kurvatoonilist muusikat, mida ma väga naudin, olgu öeldud, et näiteks kooli eksamile sõites kuulan alati ja eranditult hästi sõjakat (?) muusikat. Midagi sellist, mis paneb rusikaga rinnale taguma ja enesekindluse täiesti põhja boostib, isegi natuke närvi ajab 😀 Ma arvan, et just sellepärast ma lähengi eksamitele alati päris rahuliku südamega, isegi kui ma pole 120% valmistunud ning seega justkui pole enesekindluseks põhjust. Ma ei saa kahjuks näidet tuua, sest ma võib-olla may or may not pisut häbenen seda osa oma muusikamaitsest 😀

Mis on viimane asi, mille ostsid?

Eile hilisõhtul ostsin IKEA-st Kauri tuppa laua ja toolide komplekti.

Mis on su läbi aegade lemmik raamat?

Aili Helm “Kuradil ei ole varju”

Lemmik parfüüm?

Hugo Boss Pure Purple. Seda pole eriti kuskilt saada enam, aga mu unistus on üht pudelikest seda lõhna veel elu jooksul omada. Mustmiljon tonni nostalgiat ja mälestusi, kui kasvõi ühe ainsa sõõmu seda sisse hingan.

Mitu õde-venda sul on?

1 vanem õde ja 3 nooremat õde.

Mis telefon sul on?

LG G3 (kuldne)

Mis oli koolis su lemmik õppeaine?

Ma arvan, et kunst. Kõigi teiste ainete kõrval oli see koht, kus sai natuke hinge tõmmata 😀

Kui pikk sa oled?

166 cm

Mis on esimene asi, mida sa inimeste puhul tähele paned?

Kõike seda, millest koosneb esmamulje, sh inimese üleüldine vibe – kas mulle meeldib see inimene või mitte.

Kus sa sündisid?

Kärdlas

Kes oli su esimene parim sõber?

Marta? No tegelikult ma selle “parima” koha pealt ma lubadusi ei oska anda, kuna kuuldavasti kippusin ta barbidel jalgu küljest murdma, teda ennast kraavi lükkama jne, aga ta on üks esimesi sõpru, keda ma selgelt mäletan. Olin umbes nelja-viiene, kui temaga tuttavaks sain ja kuna suhtleme siiani, siis ilmselt nii jääbki.

Kes on su lemmikud juutuuberid?

Mul pole seal veel suuri lemmikuid. Ma olen YouTube-is üsna vähe ringi vaadanud, pole eriti põhjalikult kellegiga kursis. Eesti juutuuberid on enamus nii noored, et mul pole väga huvitav vaadata neid, kuna samastumise koht puudub. Kui kedagi kindlasti mainima peab, siis ilmselt Joel & Liina. Mulle meeldib blogide puhul ka selline lihtsus ja rahulikkus, et pole mingit hirmus punnitatud sisu, ilmselt seetõttu nende kanal ongi YouTube-s üks mõnus hubane koht, kuhu ma ikka ja jälle satun. Aa ja okei, mu uusim avastus Kristina Kuzmik, kelle lapsevanemaks olemise teemalised videod on kohutavalt tabavad ja väga-väga humoorikad 😀

Kusjuures ma pean ära mainima ka ühe sellise asja, mis mulle EI meeldi osade juutuuberite juures ja see on megaaaaa intensiivne miimika. Vähe sellest, et neil endil huuled splittimise piiril on kogu aeg – minul teisel pool ekraani on ka. See on see, miks ma paljusid ülinaljakaid välismaiseid juutuubereid mitte kunagi vaadata ei saa. Kogu nende vaimukus lihtsalt ei kaalu mu jaoks seda näoga taidlemist üles. Eesti juutuuberitest harrastab seda nii äärmuslikult õnneks ainult mõni üksik.

Lemmik mälestus lapsepõlvest?

Ma arvan, et see, et meil oli nii palju vabadust. Tänapäeva lapsed ei saa seda enam ilmaski nii palju kui meil oli. Hommikul läksime, õhtul tulime ning kogu vahepealse aja jooksul käisime ja seiklesime kus tahtsime – metsas, soos, mere ääres, kuskil varemete vahel, you name it.

Ma just ükspäev küsisin oma ema käest, et kas vahel ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks teada, kus lapsed on ja millega tegelevad, millele ta vastas, et tekkis ikka, aga kui pole aimugi, kust otsima minna, siis lihtsalt jääbki üle leppida, et lapsed on nagu väikesed lindpriid ja ju nad ööseks ikka koju naasevad. Oli küll põnev lapsepõlv, aga mõeldes kõikidele nendele olukordadele, mis oleks võinud vabalt surmaga lõppeda, siis palun intensiivselt jumalat, et selleks ajaks kui minu lapsed üksi kodust väljas käima hakkavad, on laste kiibistamine juba tavapärane praktika 😀 

Kuidas sa kirjeldaksid oma riietumisstiili?

Sweatpants couture

Kas sa oled kunagi avarii teinud?

Nii ja naa. Pigem vist naa… Ükskord sõitsin surnuaia taga puu maha, sest kui teelahkmel kaasreisijate käest küsisin, et kas läheme paremale või vasakule, tuli algaja juhi jaoks liiga palju erinevaid vastuseid (lausa KAKS), niisiis kompromissi nimel sõitsingi lihtsalt otse võssa.

Üheksa aastat tagasi, kui load sain, olin ma selgelt täielik kanapea ja õnnetul kombel oli mul täpselt null ohutunnet. Tänan sellele ajale tagasi mõeldes alati kõrgemaid jõude, et ma ennast ega kedagi teist surnuks ei sõitnud. Lõbus oli küll, aga praegu ma ei julgeks enam ILMASKI niimoodi sõita nagu ma siis sõitsin. Meil oli sel ajal isegi üks ütlus: “Pille rondib, isa remondib”. Minu käest läks auto alati otse remonti. Päriselt.

d983079b024f67d3cd435b6d333f93616666c597d8a781232bdc046bde79ebc1

Tollase enda kaitseks pean ütlema, et liikluses ma mitte kunagi lolli ei mänginud ja oma “lahetsemise” sõidud sõitsin kuskil metsa vahel, enamasti koguni öösiti.

Kas sa värvid oma juukseid?

Pole seni kordagi värvinud, aga plaanin sellega alustada täpselt samal momendil, kui kusagilt hall terendama hakkab.

Kas poseeriksid alasti ajakirja kaanel?

Ainuke ajakiri, kuhu mul hetkel enda figuuriga asja oleks, on vist Muumide ajakiri, aga see pole päris sellise suunitlusega…

Nali naljaks – ei. Ma arvan, et kindlasti tasub oma noorusaja ilu jäädvustada, kui on, mida jäädvustada, kuid selleks on olemas privaatsemaid ja väärikamaid meetodeid kui end avalikult paljaks tõmmata. Call me prude, aga ajakirja kaanel enda eksponeerimine on noh, odav. Palju lahedam oleks sellise fotosessiooni tulem näiteks oma mehele kinkida. Kõike ei pea maailmaga jagama ühesõnaga. Hääbuv arvamus.

Millal sa viimati kellelegi käsitsi kirjutatud kirja saatsid?

See oli vist aastal 2011 ja Renele, siis kui ta sõjaväes oli. Meil on see kirjavahetus alles isegi.

Kas sa oskad autol õli vahetada?

I mean… Kas seda saab VAHETADA? Teadsin, et lisama peab vahetevahel. Soovitatavalt enne, kui põleva õlitulega pühapäevasel päeval kusagil Hiiumaa metsade vahel maantee ääres seisad, laps autos, ise padurase.

Kas sa oled laisk?

Nii ja naa. Ma saan asjad tehtud, aga liiga sageli täiesti viimasel minutil. Mäletan, et eelmisel kooliaastal laadisin ühe kodutöö üles 35 sekundit (!) enne tähtaja kukkumist. Ühesõnaga, minus on tegelikult produktiivne olemise materjali rohkem kui ma rakendada viitsin. Tehke omad järeldused.

Kas sa oled kangekaelne?

Ma arvan, et olen küll. Vist isegi väga kangekaelne.

On sul hüüdnimesid?

Hetkel pole. Kunagi oli – Kalle 😀

Kas keegi teab su e-maili parooli?

Kui oleks keegi, kes seda teaks, siis teaks ta põhimõtteliselt kõiki mu paroole. Nii et ei. Ja ühtlasi ma ei oskaks seda parooli põhjendada, sest see on nii retarded, aga see on mul juba nii ammu, et ma lihtsalt ei raatsi vahetada.

Kas sul on tätoveeringuid? Kas tahaksid?

Ei ole ühtegi. Seoses sellega, et mu sünnipäev on 09.09, siis aastal 2009 käis peast mõte läbi, et väga lahe oleks oma sünnipäeval see sama kuupäev (09.09.09) lasta tätoveerida kuskile. Ei tea, miks see nii vaimustav idee tundus, aga vahet pole – uimerdasin mööda selle aja ja sinnapaika see jäi. Hetkel ei tunne tätoveeringust puudust, aga kui mingi ilgelt hea mõte tuleks, siis miks mitte. Ühtlasi ma arvan, et mõnekümne aasta pärast on tätoveeringutega vanainimesed maailma kõige tavalisem nähtus (kuna see on kõigil selle teema vastastel alati suurim argument) ning pigem muretsen, et aru peavad andma need, kel ühtki tätokat pole – “APPI! Räägi oma elust – miks su nahk TÜHI on???”

Mis on su kõige halvem komme?

Ma ropendan autoroolis KOHUTAVALT palju. Jah, näiteks Kärdla linnas, kus pole liiklust, ei aja tõesti eriti miski närvi peale tellistega täidetud teeaukude, aga Tallinnas on vähemalt kolmveerand kaasliiklejatest mingit sorti joobes. Kõik tõmblevad ja närvitsevad ja teevad ajuvabasid manöövreid ja ühesõnaga see kõik on mind selliseks voorimeheks muutnud, et paha hakkab. Ise ka aeg-ajalt eksin – kellel seda ette ei tuleks -, aga et käikski liikluses pidevalt piiderdamas ja kellegi elu ohtu seadmas…no ei noh.

Kas sul on mõni foobia?

Ei tea. Igasugused vaglad ja ussikesed äkki, eriti kui neid ühes kohas palju koos on. Ma ei suuda isegi mõelda sellele.

Millised on su kolm lemmikut telesarja?

Downton AbbeyGame of Thrones, Orange Is the New Black. Tegelikult on mul lemmikuid palju rohkem.

Kas sa igatsed praegu kedagi?

Ma igatsen natuke laste-eelset ennast.

Mida sa tahaksid tuleviku kohta teada?

Reaalselt kõike! Aga kui oleks täpselt üks asi, siis ma tahaksin teada, millal ma suren. Ja nagu päeva täpsusega, sest vähe mõttetu oleks aastanumber teada saada, et siis aasta aega kassida ja näiteks 31. detsembri õhtul surra. Super lamp.

Miks sul blogi on?

Hea küsimus. Seda ma enam ei mäleta, mida 2007. aastal seda blogi alustades mõtlesin ja et sealtmaalt olen lihtsalt kogu aeg siia midagi üles kirjutanud, siis nagu ei oskagi seda harjumust enam põhjendada, aga ära lõpetada ka ei oska. Kui tekib mingi mõjuv põhjus, siis lõpetan.

Sellega seoses, kõige imelikum kommentaar, mis ma blogimise kohta olen saanud, on see, et ma olen nii ennast täis / enesekeskne, et pean endast lausa kirjutama. Ja olgu muude asjadega kuidas on, siis vot selle arvamuse ma lükkan ümber. Blogimine on minu jaoks lihtsalt väljund. Joonistada ma ei oska, laulda kahjuks ka mitte, käsitöö tegemiseks olen liiga kärsitu, aga eesti keelt tunnen ja sõnu oskan – isegi kui mitte hullupööra ilusti – järjekorda panna. Ühesõnaga see on lihtsalt minule sobiv väljund ja mõnus enda talletamise viis.

Ma arvan, et kui mul kunagi pensipõlves igav vihmane teisipäev on ja lapselapsed pole ammu helistanud ja sõbrannad tüütult seniilsed on, siis kraabin siit parooli tagant mõne iidvana postituse välja ja saan natuke naeru pugistada õunapiruka lutsutamise kõrvale. Asi seegi. Ühesõnaga see pole isekas. Ma ei suru seda kellelegi peale, aga mulle valmistab selle jagamine ikkagi rõõmu, sest kaua sa ikka ihuüksi monoloogi pead. Või no proovige – seiske ja rääkige täitsa omaette näiteks viis aastat järjest ja vaadake kui kaua see huvitav on.

Nimeta üks asi, mida sa enam kunagi ei tee.

So many things! Alustades sellest, et umbes 90% asjadest, mida ma tegin ajavahemikus 2006-2010. No näiteks praegu aknast seda rõvekülma ilma vaadates (kirjutasin selle eile öösel) ma loodan, et ma enam kunagi südatalvisel ööl kell üks Tallinnast Hiiumaale hääletamist ei alusta, lihtsalt selleks, et hommikul liiga vara sadamasse jõuda ja surnuks külmumise vältimiseks meiereiautost peavarju paluda ning siis koos reisikaaslastest sõbrannadega võõra inimese autoarmatuuril magada. No umbes sedalaadi asjad.

Kui oleksid vastassoost, siis mis võiks olla su nimi?

Peale seda, kui Kaur Kristjanile nime ära olime pannud ja selle oma vanematele teatasime, siis mu ema ütles, et temal oli alati kindel plaan oma pojale Kristjan nimeks panna, kui tal mõni poeg sündima peaks. Mul polnud sellest absoluutselt aimugi, nii et väga tore kokkusattumus. Igal juhul ma oletan, et mu nimi olekski Kristjan, kui oleksin poisina sündinud.

Millise kuulsusega tahaksid elud ära vahetada?

Donalt Trump. Esiteks ma ehmataks Melaniat, et näha, kas ta silmad natuke rohkem lahti ka käivad ja teiseks mulle tundub, et see oleks reaalselt Ameerika viimane õlekõrs. Praegu on neil seisud ikka päris pahad.

Kas sa vaatad multikaid?

Jah. Iga päev. Vastu tahtmist.

Millised on su kolm lemmikut tsitaati või mõttetera?

The things that excite you are not random. They are connected to your purpose. Follow them. 

No one looks back on their life and remembers the nights they had plenty of sleep. 

Never hope for it more than you work for it.

Ving ja hala

Mina ja lapsed oleme juba rohkem kui nädal aega vaheldumisi erinevate hädade käes vaevelnud. Kõige hullem on see, et isegi Lilianil on nohu ja köha. Neljakuuse jaoks on need mõlemad väga rasked asjad. Antikehad, miks alt veate?? Nii väikesele ei saa isegi mingeid rohtusid anda, ainult hanerasva määrida, inhalaatoriga auru teha, uneajaks küüslauku ja eukalüptiõli voodipäisesse panna, et tal nina läbi käiks.

Eile õhtul läks mul endal asi nii hulluks, et kell viis alanud lihasvalu päädis sellega, et õhtul kell üheksa diivanil siruli olin, kuussada vammust seljas, nelisada tekki peal ja tutimüts peas – NIIIII külm oli. Kusjuures alles hiljuti sain teada, et see külmatunne tähendab palaviku tõusmist. Kui 39,4 ajal ikka veel jääkülm oli, võtsin paratsetamooli. Ise mõtlesin, et huvitav, kui maailmas ravimeid olemas poleks, siis kas mina oleksin see weakling, kes gripi kätte maha sureks? No et looduslik valik või nii.

Igal juhul puhas õnn, et eilsel õhtul ja öösel, kui mul endal täiesti maailmalõpuline enesetunne oli, möödus Lili uni köhahoogudeta ning ta magas rahulikult. Samas nüüd täna, kui minul palavik möödas, on tal jälle täis tiisikus kallal. Isegi magada ei saa, ajab end oma köhimisega üles ja on üleüldse hästi rahutu.

Iroonilisel kombel on Rene, kes seoses suure kooli- ja töökoormusega alatasa kurnatud ja magamata, meist ainsana täiesti terve. Ainuke põhjus, mida ma sellele tuua oskan, on multivitamiinid, mida ta mõnda aega tarbinud on. Mitte miski muu ei selgita seda, et ta iga päev siin hädaorus saab viibida, ilma et talle midagigi külge hakkaks.

Peale eilset tahaks väga küsida, et kas NÜÜD on kõik? Hakkab ükskord läbi saama see laatsaret siin? Tõesti väga loodan. Kerge hirm on ainult selle ees, et kohe kui Kaur lasteaeda läheb ja seal paar päeva käinud on, toob ta jälle midagi uut koju ning hakkab kõik see asi otsast peale.
Lihtsalt…palun ei.

f33e307323f7446d9949808b63212f16

Ja kui ma siin juba kaeblemise soonel olen, siis: tellisime eile Kristiine Da Vincist toitu koju ja see on minu meelest ikka sulaselge mark, kui itaalia söögikohas ei osata Bolognese kastet teha. Spagetid olid esiteks jumala kuival, teiseks see vähene kaste, mida sinna oli pandud, oli hullult hapu ja kolmandaks polnud sel vähimatki tummisust. Pläss, nagu Rene kommenteeris, ja ma pean nõustuma. Peaks ometi mega basic asi olema sellises kohas… Vähemasti Tiramisu maitses hea, st pea-aegu sama hea kui see, mille ma ise viimati jõululaupäevaks tegin. Ainult nii palju kritiseeriks ka seda, et üheski normaalses söögikohas koogi ääretükke kliendile tegelikult ei serveerita, vaid need lõigatakse ära, kamoon.

Meie teed läksid lahku

Iga suhe algab roosade prillide ja selle tundega, et never ever enam Temata elada ei suuda ja isegi paljas ettekujutus tulevikust, kus pole Teda, tekitab tunde, et peaks natuke diivanil keras kassima ja midagi ekstra kurba kuulama. Paraku mõned suhted, isegi mõned sellised, mis nii-nii lootustandvalt algavad, lõppevad ikkagi ära. Need lihtsalt polnud määratud kestma. See sama suhe täpselt samamoodi kellegi teisega võib olla suurepärane, aga mitte Temaga. Üks teist tõenäoliselt tundis algusest peale, et pole päris SEE ja selles suhtes olin mina see osapool, kes tundis, et midagi on justkui puudu. Sellepärast ongi meiega lõpp. Minu ja Erik Orguga.
(Ei Rene, sina ei pääse kuskile)

Kuna täna oli keegi end siia guugeldanud just nimelt “Erik Orgu” nimega, siis leidsin, et on aeg natuke sel teemal juttu teha. Ühesõnaga mis muud kui kuu aega toitumiskava saatel möödus nii, et umbes kahe nädalaga oli see menüü end nii ammendanud, et ma ei suutnud enam sõnu “sibul, paprika, tomat” ühes lauses nähagi. Mulle hakkas tunduma, et kõik retseptid on sellised:

Koostis:

  • 55 g eriti mitte midagi
  • 100 g ära isegi mitte mõtle ühegi hea koostisosa peale
  • Oluliselt vähem koort kui sulle meeldiks

Valmistamisjuhend:

“Pruunista pannil. Serveeri. Ära nuta, see on jumala hea!”

Loomulikult ma ei ole idioot ja saan aru, et tema menüü ongi päriselt hästi toimiv ja ma liialdan siin hullult palju. Toidud, mida mina sellest kavast tegin, olidki maitsvad. Julge enamus. Aga kui minu õde, kes samal ajal järgis FitLap kava, saatis iga päev oma söökidest erinevaid pilte (jah, me saatsime omavahel söögipilte), siis miks mina pean mittemidagi ja vähe koort sööma? See koor polegi üleüldse oluline, aga galetid ja tomat ka NII olulised pole, et ma oma maise elu ainult nendega tahaksin täita. Ja ma ei taha, et ma pean saatma nädal aega järjest pilte, kus ainuke erinevus on see, et tomat ja kanafilee on taldrikul asendit vahetanud. Järjekordne ülekohus sellele kavale, aga no natuke viskas üle see üksluisus.

Nagu keegi mu esimese Orgu-teemalise postituse all kommenteeris, siis Orgul on asendusi vähe ja minu meelest see kommenteerija veel kuidagi “we’ll see…” moel (ma ei viitsi vaatama minna) ütles, et küll ma varsti ära jagan, et asendusi on vähe. No ja siin ma olen. Asendusi ON vähe!

Ühesõnaga, kuni jõuludeni sõin nagu kord ja kohus. Jõuludel unustasin terve selle kava ära ja sõin mida tahtsin. Kusjuures jõululauas ei õgardanud huupi kõike risti-rästi, vaid olin tol õhtul mingi kerge kõhuviiruse käes lapiti hoopis, nii et minu jõulueine piirdus reaalselt kahe keedukartuli ja veidikese kapsaga. Aga magusaga patustasin nende kahe nädala jooksul korduvalt ja kohutavalt.

Linna naastes teadsin, et igasugused magusasöömingud ei saa jätkuda, sest (siia ei olegi mingit põhjust vaja). Praegu olen omal käel nö tervislikult toitunud, maiustusi pole koju ostnud, toidupoes ka pole käinud – tellin toidu kulleriga. Kui poodi riiulite vahele ei satu, siis ei teki ostukorvi mingeid “okei, see pisike *sisesta ükskõik mis maiustus* ei tee midagi” asju. Vale puha. Mina tean ja teie teate ja need poe-tädid-onud, kes selle kassa nii paigutavad, et ma tingimata kõigest magusast mööduma pean – nemad teavad seda kõige paremini. Ühesõnaga käib kuller ja toob ainult asjalikke asju. Mõnikord, kui tekib tunne, et võiks preemiaks (mille eest??) mingi väikse šokolaadipojakese ostukorvi klikkida, siis mõttes kiire bitch slap ja ostan hoopis näiteks liitri torusiili. Nagu täna. Preemia seegi, kui muretult nõusid saan pesta, nii et vesi kraanist alla läheb. Torusiili abil suveks randa! Kõlab küll nagu kampaania, on mul õigus?

Toiduasju olen ka hakanud teistpidi ostma kui enne. Varem mõtlesin enam-vähem mingid toidud valmis, mida teen ja mida sellest lähtuvalt vaja läheb. Nüüd ostan kõiki häid ja kasulikke asju ning lihtsalt teen neist seda, mis parasjagu isutab. Tänu sellele esimesele toitumiskava-kogemusele ma nüüd laias laastus tean, mis asjad on söögi sees okei ja mis pole. Lame tegelikult, et täiskasvanud inimene sööma peab õppima… Igal juhul võib-olla mäletate, et kavaga alustades ma ütlesin, et just selleni ma tahangi jõuda, et õigesti söömine tuleks automaatselt ja ma usun, et mul on nüüd mingi esimene normaalne aimdus olemas.

Mida vähem jama söön, seda vähem jama peale mõtlen. Õhtuti, kui lapsed magama jäävad, ei tulegi enam seda tühja tunnet, et ei tea, kuidas oma aega sisustada, kui ei saa hunniku maiustuste vahel diivanil lesida ja vaikselt servast kütma hakata. Ja kohe kindlasti mitte enne lõpetada, kui viimnegi raas on hävitatud. Ma tarbin õhtuti täpselt kahte asja, kusjuures nende koguseid ma ei piira – vesi ja ilma ühegi magusa lisandita apteegitilli tee. Nii palju kui ma beebigruppidest ja -foorumitest lugenud olen, seda viimast kõik inimesed planeedil jälestavad, aga õnneks mulle see hullllllult maitseb.

Muide, eelmises faktipostituses oleksin võinud toiduga seoses mainida ka seda, et väga tihti, kui ma mingit lihatoitu nö nullist teen, ei suuda ma ise seda süüa. Kui ma vähegi tunnen toore liha lõhna, siis on kõik, totaalne tõrge. Reaalselt hoiangi liha lõikamise ajal hinge kinni. Ma olen nii palju neid karusnaha-, liha- ja piimatööstuse videosid vaadanud, et see hakkab mulle vaikselt naha alla pugema. Sellest pole midagi halba. Ma pole taimetoitlane ega vegan, küll aga sisimas tunnen, et ilmselt ühel päeval ma kumbki neist olen. Võib-olla alles aastakümnete pärast, võib-olla varem. Kõik need kaadrid ja mõtted järjest settivad minus aegamisi. Mul ei ole vastuseid kõigile sellistele küsimustele, et kust liblesööja vajalikud toitained saab jne, aga ma tunnen tasapisi kasvavat vastikustunnet selle suhtes, kust ja kuidas loomsed saadused meieni jõuavad. Jah, igal pool ei ole kanad nii tihkelt puuris koos, et muna väljutamiseks tuleb puuriuks lahti teha ja igal pool ei võta tapamaja töötajad viimast, et niigi surma nimel elanud loomad oma lõpu eriti võikalt ja piinarikkalt leiaksid. Aga kusagil seda kõike ning palju enamat tehakse ja see on minu jaoks vastik. Kuna ma olen terve elu liha söönud, siis kõvasti juurdunud harjumus on kindlasti üks suur tegur, miks ma veel liha söön, aga ma tunnen, et mu piirid nihkuvad järjest kokku.

Teine asi, mis settib, on see, et ma vaatasin üht dokumentaali plastikust. Sellest, kuidas see mitte kunagi ei hävi ja et terve meie planeet on seda juba praegu paksult täis. Loll lugu, aga mul polnud ausõna aimugi. Polnud mõelnudki sellele. Elad siin vaiksel rohelisel Eestimaal ega teagi, mis pöördumatu jamaga inimkond tegeleb…

Siinjuures märgin ära, et kõigist toidupoodidest, kes kullerteenust pakuvad, on Maxima oma pakendamispoliitika kõige kehvemini korraldanud. Seal on vist kuidagi nii, et igas osakonnas pannakse selle osakonna asjad kotti ja siis lõpuks pannakse tellimus nö osadest kokku ühte suurde kotti. Täitsa vabalt võib ühe kotitäie toidukraamiga mingi 5-6 suurt kilekotti kaasa tulla. Ükskord oli 250 g hapukoor ihuüksi suures kilekotis. Samas näiteks Selver ei pakenda nii üle, vaid asjad ongi kõik koos ühes suures kotis, nii nagu ma ise ka poest tuleksin. Coopist pole ammu tellinud, seega ma hetkel ei mäleta, kuidas neil see asi käis, aga Maxima on ikka meeldejäävalt ja kohutavalt pakendirohke.

63062672

24 fakti minu kohta

(Ma olen varem fakte enda kohta kirjutanud SIIN)

Kõige esimene blogi, mida ma järjepidevalt lugema hakkasin, oli Briti blogi. Ainult et aastal 2009 tähendas see hoopis üht teist blogi kui seda, mis täna selle nimega seondub. Kusjuures see oli üsna pikka aega ainus blogi, mida ma lugesin, kuna ma lihtsalt ei teadnud ühtki teist.

Ma ei saanud hullult kaua aru, miks ülipaljudel vlogijatel mitu kanalit on. Hea küll – sisimas ei mõista ma seda täielikult siiani, sest näiteks millises maailmas ma viitsiksin jälgida ühe autori mitut blogi? Või milline blogija viitsiks pidada mitut blogi, millest ühes räägib kehvast ilmast, teises sellest, kuidas kõik on Ansipi süü ja kolmandas jagab retsepte. Ikka las olla kõik koos ja kui mulle sealt miski huvi ei paku, siis libisen lihtsalt üle. Oluliselt tülikam on mitme blogi/vlogi vahel pendeldada. Igatahes guugeldasin viimaks ja sain veits aimu, aga ei kiida seda ikkagi üldse heaks! 😀

Kui ma teen võileiba, kus on nii juust kui vorst/sink vms, siis juust käib tingimata allpool. Ainult ahjus tehtud võileibadel käib juust peal. See eriarvamus võib ühel päeval minu ja Rene suhtele saatuslikuks saada 😀 No tegelt mitte, aga ta päris tihti kiusab mind sellega, et teeb “valesid” võileibu ja siis on maksimaalselt õnnelik, kui ma neid süüa ei saa 😀 Õigemini, et enne sööma asumist asju ümber tõstma pean. Aga noh, ma teen talle ka seda, no worries 😀 #lapsikudasf

 Ma pole kunagi ühtki luud murdnud.

Mul oli umbes neli aastat keeleneet. Et mind seda tegemast ümber veenda, kasutas mu ema umbes esimest korda elus internetti, et näidata võikaid pilte mädanevatest keeltest. Emaarmastus at its best. Kuid jäin endale kindlaks.

Mu esimesed kõrvaaugud tegi mulle klassiõe ema jämeda sukanõelaga. Ma minestasin selle käigus. Kuna need augud olid ülikreenis ning muidugi salaja tehtud (mis point oli asju MITTE salaja teha), sain kodus paraja koslepi, aga mõne aja pärast nõustus ema mind ilusalongi kõrvaauke tegema viima. Suhteliselt mõttetu retk, sest nagu selgus, üks mu kõrvaauk ei kannatanud (ega kannata siiani) kõrvarõngast enda sees. Nii et kui näete mind kõrvarõngastega, siis teate, et järgneval paaril päeval on mu kõrvalestad rullis nagu Kiievi kotletid. Väga valusad Kiievi kotletid.

Ma olen käinud kunagi töövestlusel, kus üks vanamees otsis “koduabilist”, aga tegelikult otsis ta armukest. Paraku sain ma sellest alles tagantjärgi aru, et jube imelik vestlus oli 😀 Õnneks polnud tal kalduvust pedofiiliale, sest vastasel juhul elutseksin ma kusagil keldris praegu. Ma olin ikka mega noor ja sinisilmne. Kusjuures Tallinnasse kolides, ehk siis umbes 9 aastat tagasi, olin ma oluliselt sinisilmsem ega osanud pooli asju karta, mida ma praegu kogu hingest kardan (pimedus, narkomaanid, veidrad vanamehed, kes CV Keskusest armukest otsivad jne).

Olen hoolimata oma lühikesest kasvust paar korda moeshow-l osalenud. Esimesel korral (umbes seitsmendas klassis?) me koguni võitsime nooremas vanusegrupis. Selle ürituse galeriis minu pildi all on mingi räige lahing muidu, aga kusagil seal vahel üks imelik kommentaar: “Nöme tibi aga riided normaalsed”
Nii normaalsed! 😀
Ja ärge hakage üldse rääkima, et te ei tahaks tuulise ilmaga Piritale jalutama minna selles vaimustavas kostüümis (soengut vaadates ma ilmselt just sealt tulengi):

pilt

quickmemo_2017-01-09-15-00-16

Võitudest veel – ma võitsin kunagi telesaatest 5000 krooni, mille eest soetasin oma elu esimese värvilise ekraaniga telefoni. Nokia 3100. Esimene polüfooniline helin, mille kalli raha eest sinna ostsin ristsõna tagakaanelt, oli tol ajal kirjeldamatult populaarne Numa Numa Yei. Vot sel ajal ma vist tõesti ei uskunud, et elu saab enam ilusamaks minna.

Kui ma hästi väike olin, siis ühel õhtul lõikasin oma magamistoa kardinasse augud ja kui ema küsis, et “PORQUE, PILLE!?”, vastasin talle, et mu nukk tahab ka kuud ja tähti näha.
See seik võtab minu jaoks muuseas päris hästi kokku lapsevanemaks olemise – lapsed teevad üsna sageli selliseid pealtnäha pahategusid, millel on kokkuvõttes jumala armas point. Et nagu peaks riidlema, aga samas saad aru, et need augud seal kardina sees pole elusees nii olulised kui see, et last ajendas selleks teoks soov head teha.

Mulle meeldib lugeda raamatuid, millel on tõsieluline taust ja raamatuid, mis kirjeldavad 18.-20. sajandi Eesti taluelu või elu Siberis / koonduslaagris / sõja ajal. Alates umbes “Näkimadalatest” kuni “Kuradil ei ole varju” on kõik väga minu cup of tea. Igasugu üleni fiktsionaalne udrumudru mulle nii väga ei sümpatiseeri. Loomulikult on erandeid.

Ma olen käinud kaks korda kind of kohtingul ühe võhivõõra noormehega, kelle nime ma kunagi teada ei saanud ja kumbagi kohtingut me enne kokku ei leppinud, sest meil polnud teineteise telefoninumbrit ega muid kontaktandmeid. See oli üsna sürr, aga samas väga lahe 😀

Minu külmkapis ei leidu mitte kunagi “parim enne” asju. Ma olen totaalne (kõlbmatute) asjade minema viskamise hull. Ma ei suuda poest osta tänase kuupäevaga tooteid ja minult nõuab veidikest eneseületust see, kui ma võtan sügavkülmast mõne lihatoote, mille parim enne on jääkambris seismise jooksul mööda läinud. Mis on hullult ebaloogiline, sest milleks üldse sügavkülm mõeldud on…

Mulle ei meeldi, kui inimesed kirjutavad enda või kellegi teise nime väikese algustähega. Kunagi üks õpetaja korrutas nagu kuutõbine, et nime väikese tähega kirjutamine tähendab lugupidamatust ning et eriti ränk on endast mitte nii palju lugu pidada, et esisuurtähte kirjutada ei suuda. Nagu näete, siis see tema veendumus kinnistus ka minus. Siin blogis korrigeerin samuti kommenteerijate nimed alati nii, et need algaksid suure algustähega. Vabandust, kellel see väike algustäht on tähtis osa isiksusest vms, minu blogi, minu reeglid 😀

Kõik blogid, mida ma jälgin, olen algusest peale läbi lugenud. Ainult kolme erandiga, kellede arhiiv on lihtsalt liiga sügav ja mul jääks elu elamata, kui seda kõike läbi kaevandama hakkaksin. Aga sel samal põhjusel, et ma tahan kõik algusest peale läbi lugeda, on nii palju blogisid, mille lugemiseni ma pole veel jõudnud.
Ühtlasi ei lisa ma enda blogrolli ühtegi blogi, mida ma pole algusest peale läbi lugenud (välja arvatud jälle need kolm erandit). See on väga ajamahukas tegevus, nii et mu blogroll ei pikene just kuigi tempokalt. Aga blogisid, mida ma loen, on PALJU.
Kusjuures, minu jaoks on ülimalt kummaline, et mõned blogijad ei väsi korrutamast, et neid ei huvita teiste blogid, et nad ei loe kodumaiseid blogisid. See tundub kummaliselt…üleolev…et nagu…mulle ei maitse lagrits, aga ma ei rõhuta seda igal võimalusel, vaid pigem räägin sellest, kui väga mulle maitseb šokolaad.

Ma vaatan kümmet sarja, neist vaid üks on kodumaine.

Ma ei mõista, miks peaks keegi üht raamatut kaks või veel rohkem kordi lugema. Sama ei mõista ma ka filmide kohta. No mingi Titanic ja Üksinda Kodus, mida telekas praktiliselt jõuga silmast sisse surub – that I get, aga teadlikult võtta mingi asi ette, mille sisu ja lõppu ja kõike juba tead, selle asemel, et midagi uut vaadata/lugeda… Miks!?

Kui ma kasutan korraga hüüu- ja küsimärki, siis justnimelt selles järjekorras (!?) Vastupidiselt (?!) lihtsalt makes NO sense minu jaoks 😀

Mu lemmik limonaad on arvatavasti Sanpellegrino punase apelsini limonaad. Tingimata klaaspudelis, mitte plekkpurgis variant. Sellel on nii mõnus mahe maitse – üldse mitte liiga magus – ja mullid on nii imepisikesed, nii et mina, kes ma absoluutselt gaasilisi jooke tarbida ei saa, ilma et need ninast ja kõrvadest välja ei hakkaks tulema, saan seda jumala muretult rüübata. Samas näiteks Fantat ja Cocat manustan selliste grimasside saatel nagu jooksin gaseeritud hapet ja ma tõesti ei tea, miks need nii “kanged” peavad olema.

Joomisest veel – ma räigelt kadestan neid inimesi, kes joovad kohvi mustalt ja ilma suhkruta. Täiesti lõpp kui cool see millegipärast välja näeb (sarjades ja filmides jne). Lihtsalt kõnnid kohvimasina juurde, täidad tassi ja jood. Tahaks ka, aga mulle üldse ei maitse nii 😦

Mu e-mailid on mega põhjalikult organiseeritud ja kaustadesse paigutatud. Kaustad, alamkaustad jne. Näiteks kui tuleb telefoniarve, siis see seisab mu postkasti avalehel seni, kuni selle ära maksan, peale mida panen selle telefoniarvete kausta. Selle harjumuse osas olen kohanud kahte sorti arvamusi: a) “Kui palju vaba aega sul on??” ja b) “Tee mu postkast ka korda!”

Ma olin põhikooli ajal nii korrafriik, et tõmbasin matemaatika tunnis isegi kõik murrujooned joonlaua abil. Maailmas ei ole korralikumat asja kui minu põhikooli matemaatikavihik. Gümnaasiumis mul sellisteks peensusteks enam aega ei jagunud *kulistab bussijaamas Aramist*

Üks asi, mis mu aju alati tarretab, on küsimus: “Kas sul on mingeid küsimusi?” Ma olen alati hämmelduses selle üle, et osadel inimestel niimoodi lambist tulebki küsimusi pähe…kuidas?? Mul peksavad pärdikud peas taldrikuid kokku selliste kohtade peal, SIIRALT.

Ma usun reinkarnatsiooni. Esiteks, minusugusel ateistil on lihtsalt mõistlik seda uskuda, sest vastasel korral on mu väljavaated üsna suunaga põrgusse 😀 Aga peamiselt usun ma seda sellepärast, et minu meelest ei tundu absoluutselt loogiline, et peale inimese füüsilist surma temas olev energiakogum (nimega hing) lihtsalt kaob. Universum ei saa ometi nii pinnapealne olla?
Energia jäävuse seadus on minu jaoks kordades loogilisem ja kordades rohkem tõestatud kui mingi üks kõrgem jõud nimega Jumal. Aga mainin ära, et ma ei naeruväärista kuidagi usklikkust. Igale inimesele on vaja midagi, millesse uskuda, jumalausklikud on selleks miskiks valinud ühe teistsuguse sümboli kui see, millele mina toetuda oskaksin. Mina usun Jumala asemel sellesse, et järgmises elus olen võib-olla vares ja et inimese olemus seisnebki selles, et tema hing saaks läbi mitmete elude erinevaid õppetunde koguda. Hea lihtne lugemissoovitus sel teemal on näiteks Carol Bowman “Laste eelmised elud”.

New year new me

Eelmisel aastal samal ajal…

…ei olnud mul veel aimugi, et minu sees on kasvamas üks armas väike Lilian. Õigupoolest olin ma suhteliselt leppinud mõttega, et minu keha vist selle ühe lapse (Kauri) valmis meisterdamisega piirdubki. Sellel polnud ainsatki meditsiinilist põhjust, lihtsalt imelik sisetunne, mis õnneks alt vedas.

…ei osanud ma ette kujutada, mis tunne on olla kahe lapse ema. Kusjuures peab tõdema, et see “komplekt koos” jutt makes sense nüüd isegi natuke. Mitte küll päris selles võtmes, mida raseduse ajal räägitakse, justkui lapsel polegi pointi, kui ta “õigest” soost ei sünni. Ma ei oska seda isegi seletada. Aga esimene ja teine laps, poeg ja tütar – need on kaks täiesti erinevat kogemust ja see on väga põnev. Mõnikord on imelik vaadata oma lapsi ja mõelda, et minu keha on nad valmis teinud. Aga kaldun vist juba teemast kõrvale.

…tundsin, et väikelapse kõrvalt koolis käia on üsna kurnav. Aimamata, kui kurnav on sama asi kahe lapse kõrvalt. Aga mulle tundus juba siis, et me saame kõigega hakkama ja teadsin, et maailmas on miljon korda hullemaid (st päriselt hulle) asju kui füüsiline väsimus.

…ei kujutanud ma ette, kuidas oma pisikese beebi (kes juba siis polnud enam ammu beebi) saadan pikkadeks päevadeks lasteaeda. See tundus hirmus ja kurb ja maailmalõpuline. Päriselt. Õnneks paistis juba mõnda aega enne Kauri lasteaia-teekonna algust selgelt välja, et tal jääb minu seltskonnast ja kodus olemisest väheks. Ühest küljest on see esimene lahti laskmine kõhe, aga samas on see väga vabastav. Hästi kummaline, et nüüd on justkui palju hirmsam, kui ma pole kogu aeg tema kõrval ega saa teda reaalselt igal sammul aidata kui vaja. Samas jääb hirmu vähemaks. Seda tänu teadmisele, et ta saab ilma minuta ka hakkama. Aasta tagasi arvasin konkreetselt, et suren südamevalusse, kui Kaur minust nii palju eemal hakkab olema ja oma päevi võõraste inimeste keskel veetma. Kuigi see nii ei läinud, siis praegu tunnen Liliani suhtes täpselt sama, ehk et see pole võimalik, et ma ilma kurbusesse suremata tema ka lasteaeda suudan panna 😀

Järgmisel aastal samal ajal…

…istume jälle Renega aastanumbri vahetumise ajal koos nagu tänavu ja nendime, et oli küll paras hullar aasta, aga elusees ilma selle natuke poolearulise perekonnata ei tahaks oma elu veeta.

…olen toitumiskavaga nii palju reel, et seal näpuga järge ajama enam ei pea, vaid õiged kogused ja õiged toiduained tulevad iseenesest. Praeguse “jõulupuhkuse” ajaks lülitasin selle teema täiesti välja oma peas, sest a) Hiiu Pagari saiakesed ja b) jõulutoidud.

…olen võtnud käsile selle, et end oma kehas jälle suurepäraselt tunda. Kauri sünnitamise järel tundsin suhteliselt suurt survet, et võimalikult kiiresti uuesti saledaks ja vormi saada. Kaal langes kiiresti ja kuigi trenni ma ei jõudnudki enne uuesti rasedaks jäämist, siis laias laastus nägin okei välja (kuigi olgem ausad – “okei” võrdub naissoost inimesele peeglist vaadatuna ikkagi täiskõõm). Igatahes uuesti lapseootele jäädes vasardas peas ainuke hirm, et mis siis, kui mu keha enam ei taastugi, isegi kui peale teist last trennis hakkan käima. Olgu öeldud, et tänaseks mul seda hirmu enam pole – ei tea miks, aga olen kindel, et ainult kättevõtmise asi – ja teiseks ei põe ma enam sellepärast, et kaks rasedust ühele kehale paratamatult mingisuguse jälje jätavad. Kuidas ma saaksin näiteks vihata või mitte sallida oma keha, mis on mu kaks last valmis “küpsetanud”. Kuidas ma saaksin oma kehalt veel midagi tahta, kui tema on oma ülesandeid nii veatult täitnud. Nüüd on minu kord tema heaks midagi teha. Loomulikult olen ma siit-sealt natuke “pehmem” kui enne, aga see on elu ja kui mulle antaks võimalus ajamasinaga tagasi minevikku sõita ning pringi keha nimel lapsi mitte saada, siis see oleks tühi sõit – ma teeksin kõik selle ikkagi algusest peale läbi.

…olen ülikooli lõpetamisele palju lähemal kui praegu. Või kui ma järgmisel kevadel ei lõpeta, st millalgi ikkagi akadeemilise võtan, siis katsun enda vastu mitte liiga karm olla sellepärast. Aga seni, kuni kõik on veel võimalik, hoian seda sihti, et järgmisel suvel on põhjust mulle lilli tuua 😀

…olen lihvinud oskust eristada olulist ebaolulisest ning ka lähtun sellest rohkem kui praegu. Lapsega rääkimine või koos temaga raamatute sirvimine on tähtsam kui “oota, ma teen selle ühe asja ära, mängi korra omaette”. Peale pikka väsitavat päeva Renega teineteise jaoks aja leidmine on olulisem kui õhtu läbi kõrvuti, mõlemad ninapidi oma arvutis, istumine.

…olen teadlikum tarbija. Sattusin SIIA lehele ja nüüd on selline tunne, et kõik, mida me igapäevaselt teeme ja milliseid asju enda ümber kogume – see kõik on täielik nonsense. Täiesti tühine selle kõrval, mille arvelt need asjad tulevad. Ma arvan, et teadlikkuse kallal ilkuda või nalja heita on äärmiselt kitsarinnaline ja lühinägelik – ma ei ole seda vist eriti teinud, aga nüüd ei tee ma seda enam mitte kunagi.

…olen eelarvamustevabam. Eeldan vähem. Mõtlen rohkem, enne kui reageerin.

…võtan kõike vähem iseenesestmõistetavalt. Nii mõnigi pisasi pole üldse väga pisike, kui seda enam pole. Meil on palju rohkem kui vaevume igapäevaselt tähele panema.

…muretsen ja pabistan vähem, eriti mis puutub minust mitteolenevate (st paratamatute) asjade üle pabistamisse. See siin on seni kirjapandust kõige loomuvastasem eesmärk, sest miski muu ei õnnestu mul paraku nii hästi kui muretsemine.

…mõtlen võimalikult minimaalselt sellele, millise mulje ma kellelegi jätan / mida keegi kõrvaline minust arvab või kuidas kellelegi kolmandale meeldida. Keskendun hoopis rohkem sellele, et meeldida iseendale ja neile inimestele, kes on minu jaoks olulised.

See on kõik, mis praegu esimese hooga pähe tuleb. 

raw

Jõulupostitus

Ma hakkan vist järgmisteks jõuludeks juba nüüd jaanuaris valmistuma. Selline tunne, et ükskõik kui vähe kinkide tegemisega nö “tõmmelda”, ehk siis näiteks novembris juba enamus asju ette valmistada, on lõpuks ikka kasvõi mingi üks asi puudu, mis jõulude eel närvikõdi tekitab. Et kas jõuab või ei jõua. Kas leiab midagi või ei leia. Tahaks üks aasta sellist asja tunda, et detsembriks on kõik no nii valmis ja olemas, et isegi parima tahtmise juures pole enam midagi rabeleda ega nuputada. Ainult pakkimise rõõm. Kusjuures pakkepaberid peavad ka juba varakult olemas olema.

Kinkidest – mis mulle absoluutselt igat sorti kingituste juures alati väga meeldib, on personaalsus. See ei tähenda, et kampsuni kinkimiseks peab kõigepealt hoovi peale lauda ehitama, sinna ute elama võtma, ootama, kuni see villaseks kasvab, villast lõnga ketrama ja siis palehigis varrastega ragistama.

Küll aga minu vaimusilmas võiks igas kingis olla miski, mis annab tunnistust sellest, et asja on tehtud õige mõtte ja tundega. Näiteks praktiliste kinkide puhul võib see “miski” olla lihtne küsimus kingisaajalt, et mida tal tarvis on. Isegi see näitab, et sa ei tee seda kinki lihtsalt tegemise pärast – et linnuke kirja ja endal kohustus kaelast saada -, vaid sa tahad, et see asi päriselt ka rakendust leiaks ja vajalik oleks.

Ma ei tea, kas see on mingi märk ajutegevuse arenemisest või kõrgesse ikka jõudmisest, kui inimene hakkab nautima seda, kui ta saab päriselt vajalikke asju, aga igatahes olen ma nüüd omadega sealmaal, et vaikselt juba eelistan praktilisust üllatusmomendile.

Või siis ise mõeldes ja nuputades kulutada oma aega, et parima võimaliku kingituse peale tulla ning mõnel juhul see siis veel oma kätega valmis ka teha.

Muidugi on alati erandeid ja lihtsalt ongi VAJA kiirelt midagi välja mõelda ja siis nii tehaksegi, et võetakse esimene kuni kolmas ettejuhtuv asi. Küll aga ei tea ma väga mitut inimest, kellele selliseid kinke teha või saada meeldiks…

Näiteks need allolevad postkaardid ei ole midagi erilist – poest saab iga kell ilusamaid ja sädelevamaid ja reaalselt mingi kujundusega. Aga isegi need kaks liigutust, et see pildike sinna kaardile panna ja võtta paar minutit, et iga kaardi taha tervitus kirjutada, muudab need minu silmis sada korda isiklikumaks ja armsamaks kui poekaardid.

20161214_112717

…ja kuigi käsitsi kirjutatud postkaardid on tänapäeval palju haruldasem nähtus kui ükskõik mis asi trükitud kujul, siis see ilus font näeb antud juhul lihtsalt kordades pidulikum välja kui mu karkudega varesejalad (pastakas satub viimastel aastatel üsna harva kätte, kuna kõik asjad käivad klaviatuuril – see on paratamatult oma töö teinud). Mul on ainult kahju, et esimese kiiruga terve ports inimesi meelde ei tulnud, kellele nüüd tagantjärgi mõeldes ka kaardi oleks tahtnud saata. Aga mis muud kui järgmisel aastal jälle ja siis olen juba põhjalikuma nimekirjaga valmistunud.

20161214_114921

Ja siis üks tore raamatuke. Et see nii lahedalt välja kukkus, rõõmustab mind samuti päris palju. Kuuldavasti rõõmustas ka neid, kes nende omanikuks said. Fotoraamatud on viimastel aastatel hästi kuum kaup ja see oleks ka raudselt kindla peale minek olnud, aga mina panin seekord hoopis Kauri eredamad “pirnid” kaante vahele kokku. Kuigi ka arvutiekraanilt on tema vaimukusi lahe lugeda ja meenutada, siis sellisel kujul on see asi ikka natuke kihvtim. Ja kuigi raamatu kaane kujundamiseni jõudsin täiesti viimases järgus, natuke juba kopp-ees-aitab-küll tundega (sest sellised asjad võtavad palju aega), ning loomulikult hakkasin selles kahtlema kohe kui tellimuse kinnitanud olin, siis “selle peaks ära raamima” on ju täiesti eksisteeriv ütlus, kas pole? Nii et läks kogemata ikkagi suht naelapea pihta ja seepärast jätkan tulemusega rahul olemist 🙂

20161216_223444-1-1

Muide, selle “Teeme ära” üllatuste tegemise aktsiooni käigus (meenuta SIIN) jõudis minuni Marimelli poolt saadetud pakk, mis sisaldas üht armsa sõnumiga kaunistatud ja teepakkidega täidetud teekarpi:

20161222_114902-1

Minu enda saadetud pakikesed sisaldasid igaüks kaht (Võhma Valguse Vabriku) jõululõhnalist käsitööküünalt, jõulukaarti (vt paar lõiku ülespoole) ning home made vürtsikaid jõulumandleid:

20161220_102757-1

Kusjuures neid mandleid tegin alguses SELLE retsepti järgi, kus tuli maitsestamiseks põhimõtteliselt ainult piparkoogimaitseainet kasutada ja ütlen, et ärge teie sellele oma aega kulutage – see on jura. Päriselt maitsva tulemuse (ja mandlid, mida ka pakkidesse kõlbas panna) sain hoopis SIIT. Ainult selle erinevusega, et lisasin omalt poolt ka näpuotsatäie ingveripulbrit. Ma pole küll ühegi pakisaaja käest tagasisidet kuulnud, aga ise olin küll rahul, et sai selline igati jõululine pakike.

Jõulud muide veetsime jälle Hiiumaal ja kui mind jõululaupäeval tabanud halb enesetunne kõrvale jätta, oli kõik väga tore. Nagu alati.

img_20161227_112459_299

Kauri punase kaisukaru teekond meieni oli pikk ja vaevarikas, aga ta jõudis kõigest hoolimata kohale 🙂

31537484070_57bdd626e5_h

31793947971_d4fe2026ba_k

Viieline kinke ootamas

31762298152_0f2833cdc6_k

31910077815_ffa4b66ec6_h

Hiiumaal olemine on praegu selles suhtes põnev/pingelisem kui varem, et kahe lapsega ikka annab opereerida nii, et neil vähemalt ööune algusaeg kattuks. Et saaks kaks ühe hoobiga magama. Linnas on lihtne – üks ühes ja teine teises toas ja pole hädavajalik, et nad samaaegselt loojuks. Aga kui siin üks magama jääb ja teine ta oma lauluga uuesti üles ajab… siis me võime seda magamapaneku tralli hommikuni teha. Praegu on õnneks asjad hästi sujunud, aga enne kella kümmet õhtul ma naljalt magamistoast välja ikkagi ei pääse.

Mäletan, et kui Kauriga 2013. aastal siia tema esimesi jõule tähistama sõitsime, oli ta esimesed kaks õhtut täiesti hüsteerias. Nii palju uusi muljeid ja inimesi ja natuke sabinas värsked vanemad mängisid ka ilmselt oma rolli. Lilian on selles suhtes üsna külma kõhuga olnud, et kui uni tuleb, siis magab või kui ei maga, siis vaatab vaikselt ringi. Mingit nuttu ega draamat pole muljete ülekülluse vms teemal temaga siiani eriti palju olnud 🙂 

Mida päkapikud Kaurile toonud on

Kauril käivad sel aastal esimest korda elus päkapikud. See on põnev aeg nii talle, kes ta igal hommikul siiralt rõõmus ja üllatunud on oma jõulusoki sees ootusärevalt kobades, ning see on põnev aeg ka meile, sest millisele vanemale ei meeldiks oma lapse selliseid emotsioone näha.

Päkapikud juba iseenesest on väga müstilised tegelased tema jaoks, nii et nende toodud üllatused seda enam elevust-tekitavad. Lausa raske oli ära oodata see kolmas eluaasta, et Kaur viimaks ometi piisavalt suur ja asjalik oleks, et ta midagi jagaks sest päkapikundusest. Nüüd jagab täitsa vabalt ja kõik oli ootamist väärt.

15304112_1809744735930742_5700589199066786970_o

Kertu Käsitöö poolt valmistatud tore vildist jõulusokk, mis mahutab oluliselt suuremaid maiustusi kui need, mida Kauri päkapikud talle toovad 🙂

Siit-sealt on silma ja kõrva jäänud, et enam ei ole popp lapsele sussi sisse šokolaadi ega üleüldse mingit sorti maiustusi panna. Teadlik moodne ema (ilma vähimagi irooniata) täidab oma lapse sussi meisterdamis-tarvikute, arendavate mänguasjakeste ja tervislike snäkkidega.

Kes vähegi teab, milliste põhimõtete järgi ma Kauri kasvatanud olen, see ilmselt eeldaks, et ka mina liigitun eelmainitu põhjal moodsa ema kategooriasse. Seda sellepärast, et ma olen lapsele magusa andmisega üritanud nii kaua kui võimalik viivitada ja pigem ongi initsiatiiv sel teemal tulnud mujalt kui minult.

Küll aga nüüd, mil Kaur on kolm aastat suhteliselt suhkruvaest elu elanud ja teab alles üsna üürikest aega, mis on maiustused, ihaldades neid muidugi seda enam, ei näe ma mingit kurja selles, et ta on detsembrikuu hommikuti saanud tunda samasugust elevust, mida ma ise väiksena tundsin (mandariinide üle elevust tundmist ma ausalt ei mäleta). Mingisugused puuviljad või mudelautod või mis tahes muu ei tekitaks temas elusees samasugust ootusärevust. Ilmselt vaataks ta ikka iga päev sussi sisse, aga see poleks ilmaski samasugune SÜNDMUS nagu praegu.

Miks ma pole vähemalt proovinud midagi peale maiustuste talle sussi sisse panna, mõtlete võib-olla? Kõigest sel labasel põhjusel, et mul pole see lihtsalt kunagi pähe turgatanud päkapiku tagavarasid täiendades. Ja seda viimast sellepärast, et ma lihtsalt olen nii sellel lainel, et päkapikud toovad maiustusi. Muidugi ma ei mõista hukka neid, kes teisiti teevad – tore, jumala eest, miks mitte! Küll aga mina põlgan päkapikkude teemal ära uue aja kombed ja las see detsember olla meie peres selline natuke ebatervislik kuu. Sest kuigi ma muidu igasuguste “aga nii on alati olnud…” seisukohtade vastu hästi tulihingeliselt võitlen, siis vot see siin on üks erand 😀 Jaanuarist novembrini olen ma maiustuste jagamise osas nagunii praktiliselt Hitler ja seda võite küsida ükskõik kellelt, kes mind natuke tunneb.

Kõik need, kes on rangelt seda meelt, et sussi sisse magusa panemine on midagi suht hullu, teie võib-olla ei peaks siit edasi lugema, sest järgneb ülevaade sellest, mida Kaur oma sussi seest seni leidnud ja mida ta sealt veel homme leiab. Peale jõule on selle teemaga paraku kõik ja hitler-ema mode käib täisvolüümil edasi 😀

december-2016

Kauril hakkasid päkapikud käima tegelikult alates 1. advendist, aga kuna see siin kalendris näha pole, siis ajaloo huvides olgu mainitud, et kõige-kõige esimene asi tema jõulusoki sees terves ta elus oli Mõnus Maius. (Huvitav mis oli esimene asi, mis minule kunagi sussi sisse pandi?)

Paaril korral on maiustused Kauri sussi sees ka kordunud. Loomulikult sellised, millest ta nähtavalt suuremas vaimustuses on olnud. Aga nüüd kui ta 20.ndal taaskord Linnupiima šokolaadi sai – ainus asi, mida ta kolm korda sussi seest leidis – ja veits feigi naeratuse saatel mingi “hehee, JÄLLE see” poetas, siis mõtlesin küll, et wowww… 😀 Ainult paar nädalat kuluski, et laps hakkaks kõike seda asja iseenesestmõistetavalt võtma. Alles üsna hiljuti võis ta nii sagedasest maiustamisest ainult und näha.

Esimese jõulupüha hommik saab sellega seoses põnev olema. Prognoosin kerget draamat ja mõningast pisardamist, kui ta hommikul aknalt enam jõulusokki ei leia ning taipab, et see oligi üks ajutine asi.

Ja kuigi ka lasteaias pannakse lastele sussi sisse erinevaid maiustusi, mille nad lõunaunest ärgates ära tohivad süüa, siis sellepärast ma muretsema pole pidanud – Kaur nimelt on detsembris täpselt kaks päeva lasteaias käinud.

Mõnel mehel ei käi isaks saades peas mitte mingisugust klõpsu…

Ma olen erinevatesse beebigruppidesse kuulunud Kauri sünnist saadik ja mitte kunagi pole ma üheski grupis arutatud asju siin lahanud. Kuni tänaseni. Sest on üks teema, mis ikka ja jälle neis samades gruppides, teiste emade hulgas, üles kerkib ning mille suhtes mulle vastikustunde saatel tunduma hakkab, et see ongi nagu mingi…norm või?

Ma ei saa väita, et pole olemas värsket ema, kellel üldse aeg-ajalt juhe kokku ei jookse – äkki kuskil mõni selline imeloom eksisteerib, kust mina tean. Aga nemad on raudselt erand ja kõik meie, kes me veedame mingi osa oma päevadest sassis krunni ja kottis põlvedega dressides, oleme reegel. Kui selle endale kõrva taha panete, on nii mõnigi päev vähem enda piitsutamist. Üks masinatäis pesu pesema panna – jah, toppida riided pesumasinasse ja teha kaks klõpsu masina käivitamiseks, mida me nahaalselt nimetame pesu pesemiseks – on mõni päev kõik, millega oma saavutusvajadust täita jõuame. Sinna juurde kraanikausitäis nõusid ära pesta on teinekord kõige pesuehtsam saavutus. See ei rõõmusta meid, sest me keegi pole harjunud nii vähe panustama, aga nii on.

Ma kujutan täpselt ette, kuidas paljud inimesed ei saa üldse aru, et misasja selle beebiga nii palju kogu aeg tegeleda on. Annad süüa, kussutad natuke ja pistad kuskile külili – vsjo. Mul endalgi polnud enne Lili sündi enam meeles, et mida täpselt beebidega tehakse, kui nad parasjagu ei söö ega maga? Aga nüüd võin öelda nii palju, et ei, nad ei taha terve oma ärkveloleku aja hällis lebada ja lakke vahtida. Nad tahavad tähelepanu. Mõni päev natuke vähem ja mõni teine päev palju palju palju. Aga isegi kui ma veedan terve päeva eelpool mainitud krunni ja kottis dresside seltsis, õhtusööki ei vaarita ning isegi eneseületuslik pesumasina käivitamine vahele jääb, siis kõik see tähelepanu jagamine, pidev valmisolek ja lapse nutt – need väsitavad ka. Ja siis tuleb koju mees, lööb jalaga ukse lahti, nõuab õhtusööki (“sest mida sa siin ikka päev läbi teed, kui sa süüa ka ei tee”) ning seejärel kukub diivanile oma “tööga välja teenitud puhkust” naudisklema, lapsest suurt välja tegemata, sest ta on tööpäevast ikkagi super väsinud. Mõned kuud sellist stsenaariumit ajaks iga naise juukseid katkuma. Isegi mitte väsimuse, vaid meeleheite pärast. Mitte keegi ei taha avastada, et on täieliku jobukakuga lapse saanud.

Ma arvan, et üks asi, mis osasid mehi (ja ilmselt ka paljusid lasteta inimesi) segadusse ajab, ongi see sõna: lapsehooldusPUHKUS. Sealt ilmselt mõnede meeste suhtumine, et “ei mina küll öösel ei ärka, mina käin tööl ja olen oma une välja teeninud, sina nagunii päeval persetki ei tee ja magad pool aega”. Sellist asja saab öelda ainult isa, kelle lapse ema on enamuse lapsega seonduva osas enda peale võtnud. Nutva lapse rahustamisest ja pidevast emotsionaalsest kohalolust kuni kõigi nende öiste ärkamisteni. Sest kuidas muidu on loogiline, et naine tegeleb lapsega ööpäev läbi, mehe tööpäev kestab kaheksast viieni, aga just mees on see, kes on oma une “välja teeninud”.

Mis puutub päev läbi “diivanil lebotamisse” ja “mittemidagi tegemisse”, siis tegelikult aina paisuvaid tolmurulle toanurkades näeme me kõik – rasedus ja sünnitus ei võta silmanägemist. Küll aga laias laastus need pole olulised asjad, kuitahes loodrilt see ei kõla. Rasedus, sünnitamine ja lapse saamine on kõik väga emotsioonide-rohke. Hormoonide üleküllus käibki vahetevahel üle jõu, isegi kui see meist targematele ja parematele kõlab nagu mingi mõttetu väljamõeldud laiskade inimeste diagnoos. Mõni värske ema ei teagi mingitest raskustest midagi, samas kui teine näeb peale lapse saamist kõike justkui kõverpeeglist. Emotsionaalne raskustunne või näiteks lapse lakkamatust nutust tingitud saamatuse tunne ei ole mitte kuidagi vähem probleem kui ükskõik milline tavamõistes haigus. On kohatu, kui keegi sellisele asjale kuidagi rehmavalt ja üleolevalt reageerib, aga on suisa julm, kui seda teeb omadega puntras oleva naise partner – tema lapse isa.

Kui jätta kõrvale tunne, justkui peaks järjekordselt kellelegi selgitama, et lapsehoolduspuhkusel on päris puhkusega teinekord/enamasti üsna vähe ühist, siis kõige muu võti on lihtsalt eeldustevaba kulgemine. Üks päev korraga. Hell – üks TUND korraga. Mina ei tee juba mõnda aega mitte ühelgi päeval endale nimekirja kohustuslikest ülesannetest. Elu on näidanud, et alati kui ma seda teen, on Lilianil raudpolt tavapärasest nutusem ja rahutum päev, nii et ma rabelen ja rabelen, et midagigigi neist asjadest tehtud saada ning kokkuvõttes olen ikkagi rahulolematu, kui nimekiri lõpuni läbi kriipsutamata jääb.

Ma ei taha olla mõttetu looder ja mittemidagi teha, aga täpselt samamoodi ei taha ma olla pinges ei tolmurullide, pesemata pesu, triikimata riiete või muu tähtsusetu pärast. KUI mul tekib vaba hetk päriselt tähtsate tegevuste (beebi toitmise, kussutamise, kudrutamise ja näiteks enda öise unevõla kustutamise) vahel, vot alles siis ma teen kõiki muid asju.

Samas, kui selja taga on magamata öö või beebi tahab ekstra palju lähedust ja tähelepanu, siis ma üritan endale sisendada, et muu päriselt polegi tähtis. Las jääb tegemata, homme on ka päev. Ja ülehomme. Tolmu sees elada on muidugi rõve ja üle ääre ajav pesukorv riivab räigelt silma, aga po-le mõt-et tunda süümepiinu.

Siinkohal ongi mul väga kahju kõigi nende emade pärast, kellele pidevalt igat sorti süütunnet kurgust alla surutakse ja kelle emotsionaalset koormat lapse isa kanda ei aita, vaid sellele omalt poolt juurde lisab. Näiteks sellega, et lapsega tegeleda ei aita ja siis üleväsinud (kui mitte lausa läbi põlenud) ema saamatuses süüdistab. Ja siis ähvardab, et “kui selline saamatu lohh oled, võtan lapse ära su käest”. Või nähvab parastavalt, et “teised emad saavad küll hakkama”. Jah, saavadki, aga mitte sellepärast, et nad ise kuidagi paremad oleksid, vaid hoopis seetõttu, et nende teiste emade mehed saavad ka aru, et see kõik on tiimitöö, mitte naise sooloprojekt. Päevatööl käiv isa pole mingisugune haruldaselt habras inimsort, keda beebiga seonduvasse argielusse kaasamisega koormama ei peaks. Paremad mehed muidugi selles asjas üleüldse koormat ei näe, kui nad oma lapsega saavad tegeleda, aga jorss-meeste jaoks on see selgelt üle jõu käiv teema.

Mul pole aimugi, kui laiali mu point valgus. Lihtsalt, võtke end kokku, nõmedad mehed! Ja kurat, et teid nii palju on…

Nii palju siis sellest, et ma kellestki parem olen

712afd177059cfee7eadc7f65d97fe58

Dieedi kolmas staadium: “Kui ma seda salaja söön, kas see läheb üldse arvesse?”

Esimene staadium oli loomulikult pimestav entusiasm. Teine oli habras tajumine, et 100% kavale üleminek on ikka üsna märkimisväärne elukorralduse muutus – kasulik küll, aga räigelt harjumatu. Ebamugav isegi.

Üks õhtu tabasin end ümber Kauri päkapiku-varude hiilimas, käsi kokku hõõrumas ja peas rehkendusi tegemas, et ega kui ma Orgu äppi kirja ei pane teatud “osasid” asju, siis muhahahahaaa – ta ei saa elusees teada, et ma sohki tegin! Great plan, kui välja arvata see, et ta ei saa nagunii teada. Päris ta jälgibki mingi paarikümne tuhande inimese kaalumuutusi. Aga kui ka jälgiks, siis see pole ikkagi kogu selle asja iva. No ja iseenda eest ma ei saa mingil moel patusöömisi varjata, vannitoas lebava kaalu eest ka vaevalt et midagi salajas õnnestub hoida. Ainuke koht, kus see härra Orgu jaoks võib-olla natuke välja tuleb, on siis, kui ta aasta lõpus statistikat kokku võtva diagrammipiruka välja prindib ja saamatute lohhide sektor minu võrra suurem on.

chelsea-peretti-thumbs-down

…kui ma just hästi kiiresti kuskile järgmisse staadiumisse ei jõua. Praegu pole ma küll maiustanud rohkem kui paarsada grammi piparkooke ja see üks päkapiku-šokolaad (okei, kaks, aga need olid pisi-pisi-pisikesed, praktiliselt nähtamatud) ja üsna ohtralt kavaväliseid mandariine. Küll aga jäi nädalavahetusel toidukordasid vahele, sest ma lihtsalt ei jõua, ilma et õhtusöök puhta öösse jääks. Vähem söömine paraku, nagu ma aru olen saanud, aitab allavõtmisel sama vähe kui magusa söömine.

Kusjuures magusaisu mul nii väga hullult polegi, kuivõrd on lihtsalt mäss “aga ma ei TOHI…” vastu. Ehk siis puhas mõttelaadi ümber seadistamise vaev – mitte “ma ei tohi”, vaid “ma ei taha” peaks olema. Kõlab nagu tühiasi, aga isegi kui mu mõistus saab aru, et suhkur on täielik jama, siis mul on tunne, et seda endale korrutades ma ikkagi teesklen, et ma ei taha ja päriselt tahan täiega. Isegi mitte alalõpmata sisse maukida, aga olla rahulik selles osas, et kui mul magusaisu tuleb, siis lahendus sellele pole mõrkja kaneeliga üle puistatud ahjuõun…

what-the-hell-is-this

Kõik söögikorrad, mis ma teen, valmivad endiselt Orgu taktikepi järgi, aga tahtsin südametunnistuse puhtana hoida ja üles tunnistada, et ma pole suhkrupatust sugugi nii puhas, nagu toitumiskavaga ontlikult alustamisest loota võis. Õnneks pole mu kaal kavaga alustamise tasemele tagasi tõusnud, küll aga scary part – jõulud on alles ees.

Jõuludega seoses, Kauril hakkasid esimest korda päkapikud käima. Peab ütlema, et ta on üks ütlemata salakaval nugis. Nimelt, panin eile öösel kella ühe paiku tema sussi sisse üllatusmuna ja selleks ajaks kui Rene hommikul kell 06.30 ärkas, olid munast järel ainult “munakollane” ja fooliumist ümbris. Pool diivanit, Kauri voodi, elutoa kapiäär, elutoa põrand ja kuritöö autori enda nägu olid kõik paksult šokolaadipuru täis (jäi talle söömiseks ka üldse midagi?). Ise magas ta õndsalt oma unekest. Hommikul peale ärkamist kepsutas otseloomulikult esimese asjana uuesti sussi juurde nagu puhta südametunnistusega mees muiste.

Tegelikult on väga lahe, et me lõpuks ometi selle päkapikutamiseni jõudsime. Eelnevatel aastatel on Kaur minu meelest liiga väike olnud, et talle mingit päkapikkude udrumudru ajama hakata, kuigi eelmine aasta oli juba paras kiusatus küll. Ei jõudnud ära oodata, et tema reaktsiooni näha. Kindlasti oleks ta peale mõnda hommikut ära jaganud, et tasub sussist midagi otsima minna, aga päriselt aru poleks ta sellest kindlasti saanud. Nüüd on täpselt paras aeg seda kõike teha – ta on hullult naksis ja hämmingus hommikuti seal sussi sees sobrades ja midagi leides. Mõni õhtu jääb isegi korra mõtlikuks oma Mowgli olemise vahepeal ja natuke muretseb, ega ta liiga palju ei jagelenud sel päeval ja tea kas päkapikud ikka tulevad…

Edited: Uus pesumasin

Ostsin ükspäev (Rene teadmata) uue pesumasina. Õhtul kui nad Kauriga koju tulid ja nurgas pesumasina kasti nägid, siis Rene küsis: “Mis SEE on??” Kuna ma olin teda millalgi hoiatanud, et varem või hiljem ta sellise vaatepildi otsa jalutab koju saabudes, siis tegelikult pikka seletamist poleks tohtinud olla. Hiljem küsisingi, et kas ta tõesti ei saanud aru või miks selline reaktsioon. Vastas: “Ma arvasin, et leidsid lihtsalt õuest suure pappkasti ja tõid selle koju.”

raw

Sest ma kogu aeg toon õuest pappkaste koju…

Edit: Hea küll. Renele tundus, et see postitus teeb talle natuke ülekohut, sest nagu selgus, siis meil pole see olukord päris ühtmoodi meeles 😀

Esimeste päevade tähelepanekud

instagram-doyoueven-bbcn5kapy7f

Mul on tunne, et ma muud ei teegi kui a) valmistan süüa, b) mõtlen söömisest, c) valin menüüd, d) ostan vajalikke toiduasju või e) loen Orgu Facebooki grupist teiste inimeste samateemalisi heietusi. Ja kuigi see asi on alles uus kõik, siis pean pidevalt endale meelde tuletama miks ma seda teha tahan ja sellega seoses leidma erinevaid viise enda motiveerimiseks. Algus vast ongi kõige raskem? Vanade harjumuste muutmine jne. Ei tundu loogiline, et nüüd sedasi jääbki, et iga õhtu kell 10 magamaminekut kaalun, kuna nii igav on. Sest mida inimesed õhtuti muud ikka teevad, kui nad šokolaadi ja muud head-paremat ei söö, peale seda kui lapsed magama pandud?

Ma ei tea, kas see on nüüd selle eelneva punktiga seotud – et kõik söömisega seonduv täiesti elu keskpunktis on ja ma lihtsalt panen rohkem tähele või olen ma oma mao elu jooksul valede toidukogustega veidi välja venitanud. Igal juhul esimesed paar päeva seda kava jälgides oli ikka pidevalt kerge näljatunne. Eriti mingi pool tundi enne järgmist toidukorda. Paar korda on siis täiesti selline tunne olnud, et kahmaks kuskilt ühe suure stritsli või kastitäie pontšikuid ja põgeneks Soome Fazeri tehase taha pappkastide vahele, et saaks sealsetest almustest elada ega peaks kellelegi kunagi aru andma, miks ja kuidas täpselt ma feilisin.

201511_1206_dfdbi_sm

…aga siis teen söögi valmis – kusjuures siiani on toidud tõesti väga maitsvad olnud – ja kõik tundub maailmas jälle võimalik. Muide, sõin just elus esimest korda riisinuudleid, õigemini riisi niitnuudlitega pastat, ja no mine pekki kui hea! Tekstuurilt meenutasid kiirnuudleid (mida ma pole sajandeid söönud, nii et nostalgialaks oli vägev), aga maitse on loomulikult hoopis teine tera. Hommikustel kaneeliga banaanipannkookidel polnud ka vähimatki viga. Ühesõnaga tegelikult läheb kõik tasapisi mõnusamaks. Ei ole taldrikutäis magedat kapsast ja hunnik keeduporgandit all day every day nagu ma võib-olla natuke ette kujutasin.

Ma olen kindel, et menüüs märgitud kogused ongi mulle sobivad, ent ma ise olen siiani valesid koguseid tarbinud ja keha on sellega loomulikult harjuda jõudnud. Maast madalast on “kõht täis” tähendanud ikkagi seda, et ainult napilt jõuab laua äärest tõusta, et diivanile leiba luuse laskma vajuda, raskustunde käes ägisedes, silmanägemine kergelt virvendamas.

Kuskilt kunagi kuulsin või lugesin sellist asja, et eestlane ei söö kõhtu täis, vaid ta sööb taldriku tühjaks. Ta ei lõpeta söömist enne kui taldrik tühi, isegi kui kõht ammu enne täis saab. Mida rohkem selle peale mõelda ja inimeste söömist jälgida, seda tõesem see tundub. Tegelikult on õige täiskõhutunne vist ikka see, et näljatunne puudub, mitte et puhtfüüsiliselt enam sisse ei mahu ja magu servast rebeneb. Aga ka see, et päeva jooksul kordagi ägisevalt rasket söögikoomat ei teki, on mulle hetkel natuke uus ja imelik. Eile peale lõunasööki jäin juurdlema, et on mul ikka okei olla ja üritasin kuulda, kas kõht koriseb veel või kas selline neutraalne tunne…peabki olema? Kuidas käituda, kui peale söömist pole vähemalt natukegi sitt olla? 😀

Ühesõnaga õhtuti šokolaadist mitte mõelda on keeruline ja harjumuse jõud on täpselt nii tugev nagu ma oletasin. Üleeile murdusin ainult nii palju, et sõin hilja õhtul ühe õuna. Näruse ÕUNA, aga süümekad olid massiivsed. Õnneks eile suutsin juba õunast ka mööda vaadata ja valasin lihtsalt “phh, ma ei tahakski muud…” näoga klaasi vett juurde ja elu läks edasi.