Jõuludega seonduv ostuhullus on nibin-nabin käes. Jõulumuusika kõlab poodides tegelikult juba mõnda aega (vist? ma ei tea liiga täpselt, käin poes klapid peas) ja kõikvõimaliku jõulunänni mahutamiseks on iga endast lugupidav supermarket vähemalt ühe vahekäigu muust kraamist vabaks teinud. Inimeste pilkudesse on lisandunud hooajaline hulluvirvendus, mis pole see eestlase tavaline
Inimeste suhted on minu jaoks veidrad. Mitte suhted iseenesest, vaid nende algused. Kuidas on nii, et enam-vähem kõigil paaridel peale minu ja Rene on mingisugune tähtpäev? Kas meie oleme friigid, kes mingil teatud päeval omavahel kätt ei surunud, et “suhe sõlmitud” või on kõik teised friigid, et sellist asja teevad?
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Ma ei tea, millest see tuleb, et mulle sügis nii väga meeldib. Isegi suvel, kui päikeseliste ilmade vahele satub mõni vihmane päev, tunnen end kohe eriti hästi. Mis ei tähenda, et suvi või soojus mulle kuidagi vastumeelne oleksid – kaugel sellest -, aga midagi seletamatult mõnusat on minu jaoks ka
Täna on Kauri sünnipäev. Saabus kauaoodatud number viis. Vähemalt jõuludest saadik, kui mitte kauem, on ta umbes iga nädal küsinud, millal ta viimaks ometi viieseks saab. Veerand tundi jõudis täna ärkvel olla, kinke avada ja kooki süüa, kui juba mokaotsast “oota aga millal ma siis kuus saan?” poetas. Enne lasteaeda
Kaks aastat tagas, kui Kaur lasteaias käima hakkas, niitis tervet meie peret ühtäkki jalust, kui palju on lasteais vägivalda (loe SIIT). Praktiliselt iga päev tuli ta lasteaiast koju ja rääkis, kes teda jälle pähe või kõhtu või kuhu iganes löönud oli. Mingi aeg, kui sellest õpetajatega rääkisin, kuulsin vastuseks, et
Ma ei ole tööl käinud viimased kuus aastat. Mõni kuu enne Kauri sündi jäin töölt koju, peale sündi oli ta kolm aastat kodus ning kui ta lasteaeda läks, sündis juba Lili. Otsustasime ka Lili alles kolmeselt lasteaeda panna, kuna see tundub lapse suhtes õige. Meie meelest. Minu jaoks isiklikult on
Korteris elamise üks suur miinus on see, et ilusate ilmade nautimiseks peab midagi alati ekstra Ette Võtma. Välja mõtlema, kuhu minna. Sellist asja, et lihtsalt astud koduuksest välja muru peale… Noh, saaks teha küll, aga kentsakas oleks paljajalu kortermaja ukse ees seista. Nii ongi täielik õnn, et meil on alati
Laupäeval otsustasime randa telkima minna. Peale viimati Nõval telkimist teadsin ma kohe, et teist korda ei saa selle asjaga sama ideaalselt enam jopata. No et satub uuesti ideaalselt inimtühi rand, ideaalne ilm, null sääske, null tuult, null raskust laste magamapanekuga jne jne jne. Kui oma esimeselt perekondlikult telkimiselt kodu poole
Ilma pikema jututa. Kauri lasteaed tundub Lilile suht maapealne paradiis. Loodetavasti mõtleb ta samamoodi ka siis, kui aasta pärast ise samuti lasteaias käima hakkab:Toidupoe shenanigans, sest miks osta piima ja leiba nagu su dressides ja krunniga ema, kui saad seda teha kasvõi natuke väljapeetumalt:Kauriga on poes lihtne – kui lepime kokku, et
Esimese hooga vaatasin (kummaliselt vähestelt) piltidelt ja laivist, et appi kui normaalselt tänavu kõik korraldatud on, asukoht eesotsas. Vaba Lava on üsna ideaalne kompromiss kohviku ja kontserdisaali vahel. Veel meeldis, et otse-eetris polnud nähtavat plähmimist ega mingit kes-kus-seisma-ja-mida-ütlema-peab vaibi. Aga siis hakkas ikka üht-teist muud ka silma ja kõrva… Esiteks,
Päriselt ei ole veel kusagile pärale jõudnud, et kool ongi täiesti läbi. Pigem on selline…semestri lõpu tunne? Kui arvestada, et viimati ei käinud ma koolis aastal 2013, siis üsna loogiline, et aju asjade käigule kohe hoobilt järele ei jõua. Viimased paar päeva olen tegelenud lõpuaktuseks kleidi leidmisega. Enne lõputöö kaitsmist
Enne kui Rene kaheks ja pooleks nädalaks metsa läks, olin ma kindel, et see saab igas mõttes väga keeruline aeg olema. Tegelikult möödusid nädalad imekiiresti, ainult et mingis täielikus deliiriumis. Ühel päeval selle elu keskel kirjutasin jooksvalt üles mingid kellaajad, mismoodi ööpäev välja nägi. See ei olnud 200% iga päev
Täpselt aasta tagasi emadepäeval kirjutasin ühe postituse, mis mingil põhjusel mustanditesse seisma jäi. Kuna emadepäev on jälle käes ning ma ei taha veelkord õiget aega maha magada, siis avaldan selle nüüd kohe, väikeste täienduste ja suht kiiruga (õigustamaks võimalikke kirjavigu). Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega? Kui mõlemad lapsed
Pealkiri on õrn liialdus, aga tõesti ainult õrn. Sest igas kategoorias on alles veel KEEGI, lihtsalt neid, kelle osalus üritusele tõsiseltvõetavust ja suurust annaks, tänavu praktiliselt enam pole. Tuntumatest blogijatest osalevad kiire ülevaate põhjal ainult Merje ja Eveliis. Siia kõrvale nimekiri neist suurtest blogijatest, kes EI osale: Mallukas, Henry, Meie Käopesa, Britt,