Sünnitusmajast otse lastehaiglasse

Kaks päeva peale sünnitusmajast koju saamist, hilisõhtul, valmistusime magamaminekuks, kui järsku enam-vähem maailma suurima ehmatuse osaks saime ning beebile hoopis kiirabi pidime kutsuma.

Juhtus see, et istusime koos Renega diivanil, laps oli mu jalgade peal, vaatas rahulikult ringi ja siis ühel hetkel eikusagilt oksendas end üleni verd täis. Kaks sekundit ei jõudnud meile mitte midagi kohale ja siis saabus reaalselt maailmalõpu tunne, hirm, paanika. Ma päriselt arvasin, et ta surebki ära.

Sõitsime kiirabiga keset ööd lastehaiglasse. Minul oli käes mõni päev vana beebi, kelle pärast ma kabuhirmu tundsin ja samal ajal jutustas kiirabitöötaja (muretult kaugusse vaadates) sellest, kuidas lapsed peab kohe peale sündi lasteaia järjekorda panema, sest muidu lihtsalt ei pääse löögile. Mul oli nii ebareaalne tunne seda juttu kuulata antud kontekstis, et ma isegi mitte ei üritanud viisakusest midagi vastata, vaid olin täiesti vait ja lasin tal omaette rääkida. Ma tean, et nad peavad seda tegema, et patsiendi (või antud juhul tema ema) mõtteid juhtunult mujale juhtida, aga see kõlas tõesti nagu… Mu laps oksendas VERD ja ta räägib mulle lasteaia järjekorrast?? Kas sa saaksid natuke rohkem rõhutada, kui üksi ma seal oma murega olen??

Olgu öeldud, et laps ise kõige toimuva käigus oma olekult kuidagi ei muutunud – ei kaotanud teadvust, ei muutunud loiuks, ei midagi. Lihtsalt oksendas hunniku verd ja edasi käitus nagu oleks kõik tavaline.

Jõudsime haiglasse. Registratuuri mutt (kahjuks ta tõesti ei teeninud mitte kuidagi ühtki sõbralikumat tiitlit ära) ütles, et kuna me alles samal päeval lapse sünni registreerisime, siis tal pole veel haigekassat. Mul oli selline tunne, et ma roogin endal seal samas leti taga neerud ja muu väärtusliku välja ning annan pandiks. Või et kui Haigekassa ei maksa, siis mis saab? Peaksin lapse kaenlasse võtma ja koju tagasi minema või? Ei ju!

Meid juhatati ühte ruumi ja öeldi, et arst tuleb kohe. Kuna Lili oli oma mao sisu koos verega välja oksendanud, siis tema nälg hakkas üha valjemaks muutuma. Kui peale kümmet minutit endiselt kedagi polnud meie juurde tulnud, võtsin lihtsalt istet ja andsin lapsele süüa. Korra käisid küll peas mingid mõtted, et äkki neil on vaja, et ta oleks tühja maoga vms, aga siis jõudsin järeldusele, et röökiv beebi mitte midagi lihtsamaks kindlasti ei tee. Ja kui rääkida rinnaga toitmisest kui privaatsest tegevusest, siis vot olen mina konservatiivne mis ma olen, aga kõikidest hetkedest tol momendil mind küll ei huvitanud, et see tegevus kellelegi teisele imelik võiks tunduda.

Arst vaatas beebi põgusalt üle, küsis mõned küsimused, nentis monotoonselt, et “täna on täielik beebide invasioon, muudkui tuleb”, toksis ohtralt klaviatuuri ning seejärel juhatas üks lumememme kostüümis unine neiu meid mööda pikki ja pimedaid koridore palatisse. Ma polnud jõudnud üldse mõelda sellele, et loomulikult kui vastsündinu kiirabiga keset ööd haiglasse tuuakse, siis ilmselgelt nad ei hakka kohe seal mingeid protseduure tegema, vaid meid jäetaksegi ööseks sisse. Ma polnud selleks absoluutselt valmistunud. Üks asi on see, et mul polnud vahetusriideid ega hambaharja, aga hoopis teine asi see, et mul polnud vähimatki aimu, kui kauaks me sinna jääme või mismoodi see kõik üldse välja näeb. Täielik teadmatus.

Üks konihaisust läbi imbunud mulletiga baaba tuli ja kutsus mind kaasa, et näidata, kus on söökla, kus saab oma toitu külmikus hoida (päriselt – KUI kauaks ma pean siia jääma??) ning kus asub puhketuba. Vot see viimane oli tol ööl kindlasti kõige absurdsem sõna, mida ma kuulsin. Puhketuba. Mis kuradi puhketuba? Mu laps oksendas verd, ma ei tulnud siia teetassi taga jalga kõlgutama ja gümna ajal Tammsaarega kaotatud aega tasa tegema. Kõik oli nii vastik ja hirmus ja ma mõtlesin, et me ei peaks seal olema, me peaksime kodus oma voodis magama…

Mingi aeg tuli palatisse too sama valvearst, kes tahtis, et ma rinnast piima välja pumpaksin, et näha, ega rinnapiimas verd pole. Ühtlasi pakkus ta välja, et kui piim on puhas, saan lapsele pudelist seda sama välja pumbatud piima pakkuda. Kuna mul Kauriga kogu selle piimandusega esimesel nädalal väga raske oli, just nimelt põhjusel, et sünnitusmajas talle kunstpiima andsin jne, siis ütlesin arstile, et kui välja pumbatud piim on puhas, annan lapsele ikkagi rinda, ei mingeid pudeleid. Samal ajal imestasin, et LASTEhaiglas, vastsündinute osakonnas, rinnaga toitmisse kuidagi nii möödaminnes suhtutakse, et ah, poteito potaato. Imikuga ei lähe ju üldse väga palju kordi pudelist / süstlast söömist vaja, et ta rinnast söömise vastu protesteerima hakkaks. Aga see selleks. Arst läks ära, pakkisin meid nii lahti kui oli võimalik ja mõtlesin, et peab vähemalt üritama magada, kuigi teadmatus selle osas, kui kauaks me peame sinna jääma, mõjus tõesti väga rusuvalt.

Veidi aja pärast tuli mingi inimene ja ütles, et ta võtab lapse kaasa – “arsti korraldus” – ja vot siis läks uuesti jubedaks. Nad ei viinud teda kaugele, ainult mõned ruumid eemale ja edasi kuulsin ma umbes tund aega järjest, kuidas ta röökis, kuni tal lõpuks hääl täiesti kähe oli. Nad tõid mulle tagasi lapse, kes oli igast jäsemest nõeltega torgitud, kanüül käe küljes, üleni end täis oksendanud. Ma tean, et nad pidid kõike seda tegema ja nad pidid verd võtma ja nad polekski pisardavat ema sinna kõrvale saanud lubada, aga see kõik ei tundu sellepärast mitte kuidagi vähem õudne. See oli esimene kord üldse, kui ta minust eemal oli ja terve see aeg tehti talle haiget:/

Kui ma ta lõpuks tagasi sain, siis arvasin küll, et istun terve öö üleval, hoian teda süles ja lohutan sellega meid mõlemaid. Õnneks või kahjuks mitu tundi tihkelt täis raskeid emotsioone mõjus hoopis nii, et ma uinusin sekund peale pikali heitmist. Küll aga magasin terve öö kitsukeses voodis end sentimeetritki liigutamata, et Lilit enda lähedal saaksin hoida. Talle pandi tilguti ka külge, nii et ma ei saanud talle isegi puhtaid riideid panna. See kõik oli nii hale ja vastik.

Olime haiglas kaks päeva ja rohkem last minu juurest õnneks ära ei viidud. Ultrahelis käisin temaga koos, kõik vereproovid olid korras ja arstid jõudsid tasapisi järeldusele, et ilmselt tõmbas beebi süües mu rinnas mingi kapillaari katki ja sealt see veri. Järele mõeldes oli juba Kauri ajal imetamisega alustamine kohutavalt valus ja paaril korral nägin siis ka verd, nii et mida rohkem selle peale mõelda, seda loogilisem see kõik on. Muidugi tilguti küljes lebavat beebit vaadates olid süümekad seda suuremad, et kõik need protseduurid ja asjad, mida ta taluma pidi… OEH. Teisest küljest poleks ma ilmaski südamerahu saanud, kui nad poleks teda läbi uurinud, vaid oleksid mulle õlale patsutanud ning öelnud, et ausalt – asi pole temas, asi on sinus, küll meie juba teame, sest see siin pole üldse nii haruldane kaebus.

Muidugi võrreldes kasvõi meiega samas palatis viibinud ema ja tema enneaegse beebiga oli meie olukord kokkuvõttes kukepea, rääkimata sellest, mis protseduure tehakse samas majas korrus madalamal (intensiivis) viibivatele lastele ning mida tunnevad sealsed emad-isad. Meie ehmatus ja hirm olid sellest hoolimata reaalsed ning ma väga väga väga loodan, et kummagi lapsega sinna enam asja pole. Hea oleks kui mitte kunagi.

20160914_073807

20160914_090634

20160921_222842

Kui nüüd Kaur ka terveks saaks oma nädal aega kestnud nohust ja palavikust, oleks kõik hästi.

Tere tulemast maailma!

Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt siis, kui oli möödunud 24 tundi hetkest, mil üks väikene sinine beebi mu kõhule pandi. Nüüdseks oleme saanud tervelt kaks ööpäeva koos veeta ja kui ma seda postitust kohe ei avalda, läheb see jutt juba väga laiali, niisiis:

Laupäeval veidi enne südaööd avastasin, et esimest korda raseduse jooksul on mu jalad nii turses, et pahkluude olemasolu on ainult õrnalt aimatav. Sääreluud valutasid ka lausa sedavõrd hullult, et kartsin, et vannitoast voodini kõndides murdub midagi ära. Jõudsin veel Renele kerge nalja visata, et “nõud on pestud, kook valmis ja duši all käidud – nüüd oleks küll soodne aeg sünnitama minna, kui mu jalad vaid nii haiged poleks”. Hetkel eredaim näide, et olge oma soovidega maru ettevaatlikud, sest Murphy või universum või keegi haaras otsekohe sõnal sabast.

Pühapäeva (11. septembri) esimesel pooltunnil, täpsemalt kell 00.29 teavitasin Rened ühest väga väga suurest kokkutõmbest. Kusagil kuklas läks mingi väike alarm tööle, et nii tugevaid libakaid pole mul veel olnud ja mine sa tea kas see ongi libakas, kui sügavalt sisse-välja hingates elutoas ringiratast tammuma ajab… Võib-olla mitte, eks. Aga ma ei hakanud rutakaid järeldusi tegema, vaid läksin hoopis voodisse pikali ja mõtlesin, et ju see asi seal vaibub. Igaks juhuks võtsin tuhude mõõtmise äpi siiski lahti ja jäin ootama, kas tuleb veel midagi. Tuligi.

Kell 00.36, peale kolmandat väga tuntavat kokkutõmmet, ütlesin Renele ja ühtlasi jõudis mulle endale ka pärale, et ONGI nii. Ongi minek. Tõusin voodist ning tundsin, et looteveed nirisevad mööda jalgu alla. Seda päris õiget filmi-momenti nende vetega ma ei saanudki, sest kaks suuremat sahmakat vett püüdis kinni umbes kummimadratsi suurune Tena Lady side. Tundsin, et vesi pahiseb minust välja, aga kui palju seda reaalselt oli – jään vastuse võlgu. Kusjuures sellesse samasse sidemesse mahtuski terve lootekotitäis vett ära ja sünnitama jõudsin täiesti kuivade pükstega. Väikesed võidud (eesootavat silmas pidades), aga vähemalt mingi osa inimväärikust jäi tänu sellele pisiasjale alles :D 

00.40 helistas Rene kiirabisse. Selleks ajaks kui kiirabi jõudis, olin ma jõudnud mõõta täpselt kolm valu ning peale seda heitsin telefoni kõrvale, sest muidu oleks riietumata jäänud. Siinkohal puhas õnn, et Rene kordades rohkem sabinas oli kui mina, sest ma ei tea, millal ma ise oleksin taibanud kiirabisse helistada? Valude vahed olid küll kohe algusest peale jube lühikesed, aga ilmselt kui lugeda piisavalt palju sünnituslugusid, kus kõik sünnitajad võimalikult kaua kodus valutada tahavad ja nii soovitataksegi, siis talletub kusagile ajusoppi mingi teadmine, et peale üksikuid valusid kohe kuskile helistama või minema hakata nagu ei sobi – enne peab ikka omal jõul natuke kummuti ja diivani najal uu-tama ja avanema.

00.55 sõitsin kiirabiga minema. Kiirabiautos küsis meedik mu käest, et mis mul ometi arus on, et nii kaua ootasin selle kõnega ja valude vahed nii lühikeseks lasin minna. Selgitasin talle, et kolm valu ja sahmakas vett on ainsad, mis enne asja tõsiduse mõistmist juhtuda jõudis, nii et “veidi varem helistamine” oleks tähendanud seda, et ma duši all pea šampoonitamise ja oma kadumaläinud pahkluude üle nukrutsemise vahepeal täiesti lambist kuskile helistama oleksin pidanud. Nii hiromant ma paraku pole.

Loetud minutite ja peale veel mõnda oi-kui-valusat kokkutõmmet jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Valve-ämmaemand oli nõmekuripaha, ehk ignoreeris täielikult seda, et mul tema kabinetis veedetud aja jooksul praktiliselt ilma vahedeta valud olid ning et ma ta tõredate “jelukoht? vanus? mjitmes ljaps? kui pjikad vahed? (kui on selgelt näha, et vahesid suhtkoht enam pole) küsimuste vahepeal kraanikaussi oksendasin. Kui ma siis ütlesin, et veed on ka jah ära tulnud, siis ta järsku enam ei tahtnud, et ma end riidest lahti võtaksin, et ta avatust saaks kontrollida, vaid kamandas mingi kolmanda inimese mind jalamaid sünnitustuppa transportima. Ütleme nii, et ratastoolis istuda EI olnud mugav ja minu siirad vabandused nende neiude ees, kes valve-ämmaka ukse taga ootasid ja mind, silmamunad kaks meetrit pealuust väljas marutõbiselt uu-tades, ratastooliga mööda kihutamas pidid nägema. Elu veidraim drift.

Jõudsime sünnitustuppa ja tundus, et nüüd kohe iga hetk päriselt vist surengi ikkagi ära – kuhu mul pääsu saab olla! Ja ikkagi – KUIDAS mul selline valu ununeda sai???

Sellise põrgupiina käes istuda või pikali olla on hullult instinktide vastane, nii et peale ratastoolist pääsemist ei tundunud mõte sünnituslauale pikali heitmisest absoluutselt meeldiv ega võimalik. Aga kuidagimoodi ma sinna pikali sain ja absoluutselt samal hetkel tuli esimene tugev press. Ja teine. Ja laps.

Kell oli 01.11, kui Kauri pisike õeke mu kõhule pandi. Valud olid möödas. Kõik. 

Nali. Ei olnud tegelikult kõik – mulle tundus, et kogu majas viibinud personal käis mu juurest läbi ja virutas mulle õnnitluseks kõhtu maksaka, et sealt veel midagi põnevat välja vupsaks. Ja kui lõpuks oli siililegi selge, et kõik väljuda soovivad asjaosalised on mu kehast juba lahkunud, tehti mõned õmblused ka. Ilupisted, nagu nad neid millegipärast hellitavalt kutsuvad. “Ära mitte kunagi unusta, kui palju valu universum sulle põhjustada suudab” pisted ütleksin ma ise, kui oleks minu asi neile nimi mõelda.

Ja siis jõudis Rene. Ei mina ega tema suutnud absoluutselt sündmustele järele jõuda. Minu süles lebav laps oli päris kirgas asitõend, et midagi suurt oli just juhtunud, ent ometi vahtisime suhtkoht puuga pähe saanud ilmel teineteist ja beebit ja miski ei tundunud väga reaalne.

Ühest küljest on uskumatu mõelda, et Kauri sünnitades oli just emakakaela täisavatuse saavutamine kõige pikaldasem ning valulisem osa tervest sünnitusest, aga nüüd sai mu keha sellega kuidagi koogiteo ja nõudepesu vahel niimoodi hakkama, et ma ei pannud tähelegi. Teisest küljest oli seekordse sünnituse kulg nii hirmuäratavalt kiire, et isegi kui ma veel kunagi lapsi tahaksin saada, siis ma ilmselt enam ei julge? Natuke liiga vähe jäi puudu, et ma oleksin kodus või kuskil Sõle mäki ristis kiirabiautos selle lapse ilmale toonud. Või valve-ämmaka kraanikausi ääres kettides. Hirmus.

Samas sain ma täpselt seda mida ma tahtsin – eelmisest kiirema ja mitte esilekutsutud sünnituse. Pluss ERITI suure boonusena ka sama ämmaemanda, kes Kaurigi vastu võttis. Mäletate võib-olla, kellest ma räägin – see sama tore naine, kes kõigest mu tollasest riidlemisest ja sünnitusele vastutöötamisest hoolimata kuni lõpuni ideaalselt rahulik ja toetav oli. Ühesõnaga õnn oli sel pühapäeval kogu täiega minu poolel ja kuigi Rene jõudis sünnitustuppa alles siis, kui laps juba käes…ei jõudnud ma ausalt öeldes tema kohalolekust puudust tundma hakatagi, kui kõik juba läbi oli.

Täpselt nagu sünnitusvalude tõsidus, oli mul ununenud ka see, KUI põrguvalus on imetamisega alustamine. Seekord olen palju rahulikum selle asjaga, kuigi vanduma ajab ikkagi, sest tõesti kibevalus on. Kauriga polnud imetamine algusest peale täiesti iseenesestmõistetav ja ka emotsionaalses mõttes mitte kuigi mugav tegevus, lisaks sellele, et see füüsiliselt valus oli. Nii et kui Kauri teine ööpäev möödus näljakisas, mida ma arsti poolt lahkelt pakutud RPA-ga vaigistasin, sest ma ei tundnud end kindlalt ja nuttev laps tundus natuke hirmus, siis seekord katsun kunstpiima libedale teele üleüldse mitte sattuda.

Sünnitusjärgsed emaka kokkutõmbed on erinevalt eelmisest korrast nüüd ikka KORRALIK piin. Iga päev umbes tuhat deja vu hetke sünnituseelsetest hetkedest, võeh.

Kauri esimene reaktsioon titaga kohtumisel oli: “Tere, mina olen Kaur”. Ilmselt see esmane põnevuse saatel musitamine ja paitamine on kõigil suurematel õdedel-vendadel üsna samasugune. Kerge hirm on mul ikkagi hoopis argipäeva osas, aga mulle endale tundub, et kõige olulisem on suuta Kaurile ka kogu aeg võimalikult võrdselt tähelepanu jagada. Mis on raudselt mingi selline asi, mida teoorias iga lapsevanem mõtleb ja teab ja kõik ikkagi riburadapidi feilivad, kes rohkem kes vähem.

received_1372451456117446

Kauri esimene kohtumine oma väikese õega.

Loa haiglast koju minna saime juba pühapäeva lõunal, napilt 12 tundi peale sünnitust, ent viimasel hetkel otsustasin, et kasutan siiski võimalust enne argiellu naasmist veel veidi uue olukorraga kohaneda ning rahulikus haiglakeskkonnas taastuda.

Teine öö haiglas möödus üsna unetult, sest sünnijärgsele unekoomale järgneb beebidel non-stop söömine. Õnneks on Kauri õeke ses osas hästi tubli, et kuigi piima kätte saada algul väga lihtne pole, ei streikinud ta kordagi ja tegi ilusti koostööd. Teeb siiani. Ma arvan, et selle preilikese visadus ja minu kogemus Kauriga võib meid küll turvaliselt läbi RPA kadalipu juhtida, nii et ehk saame seekord omadel jõududel hakkama. Aga et ma ei taha midagi ära sõnuda, siis esialgu lihtsalt loodame parimat ja vaatame kuidas läheb. RPA on üldiselt siiski hädavariant, mitte niisama lõbu pärast tehtud valik ja vara veel paari õnnestunud ööpäeva põhjal hõiskama hakata. Kuigi on näha, et õige piim on juba tekkima hakanud.

Sünnitustoas seda pisikest inimesehakatist vaadates oli esimene mõte, et ma ei taha mitte ühegi koolikohustusega teda jagada. Ma tahan tema elu algusest samamoodi üleni osa võtta ja mõttega kohal olla kogu aeg, mitte hajevil ja kooliasjade pärast stressis jne. Aga kuna ma punkt kell täna veel midagi lõplikku otsustama ei pea, siis lasen esimestel emotsioonidel natuke settida ja vaatan, mis mõtted siis tekivad.

Pildi kvaliteet pole üldse olukorra vääriline, aga saate aru küll, mul on telefon juba nii paksult neid (erapooletu pilgu jaoks täiesti ühesuguseid) pilte täis, et ega teie jaoks ilmselt vahet pole. Meie arust on ta imeilus ja ma loodan, et me suudame talle head vanemad olla🙂

14340096_1344127668950365_1068390458_o

untitled

Kaks nädalat sünnituse tähtajani

Üks asi, mida ma ise ja veel rohkem teised inimesed mulle aeg-ajalt ette heidavad, on minu pidev muretsemine mingite asjade üle. Et mitte öelda pabistamine või koguni paanitsemine, aga jääme praegu teadlikult selle “muretsemise” juurde, kuna ma olen ometi tundlik rase ega vaja enda ümber kriitika-maigulisi omadussõnu😀

Rasedusega seonduva osas olin ma Kauri oodates praeguseks staadiumiks juba paar-kolm korda kindlasti Pelgulinna valve-ämmaka juures käinud. Iga uue valu või häda suhtes pidin saama pidevat kinnitust, et kõik on korras. Samas kui praeguse rasedusega olen ma teinud täpselt ühe telefonikõne (Ämmaemanda Nõuandetelefonile), hiljuti, kui mu kõht üks õhtu natuke liiga kõvasti valutama hakkas, et selle mingi eksleva gaasimulli süüks saaks ajada. See ei tähenda, et mul pole käesoleva raseduse käigus olnud imelikke valusid ega midagi – on küll. Lihtsalt esiteks olen ma kõike seda korra juba kogenud ja näinud, et iga asi ei tähendagi midagi ning teiseks olen ma mingil määral leppinud tõsiasjaga, et ka kõike kontrollida üritades juhtuvad asjad ikkagi, kui nad peavad juhtuma vms. Elu on alati vähemalt natuke paratamatu, seega katsun mõelda rohkem, et kuni miski pole halvasti, on järelikult kõik hästi.

Kauri oodates oli rasedus üheksa kuud jutti terve mu elu keskpunkt. Praegu ei kirjuta ma kuskile beebiraamatusse, mida ma mingil rasedusenädalal tunnen või mille järgi mul isutab või milliseid nimesid oleme kaalunud ega mitte midagi taolist. Mingit beebiraamatut polegi seekord. Ja pole ka ekstra lapse kojutoomise rõivakomplekti näiteks. Ma tunnen hetkel, et niisugused asjad on veidi ülepingutatud. Esimese rasedusega ei olnud, aga nüüd on. Aga teate mis mulje see mõnedele inimestele jätab? Et ma hoolin oma teisest lapsest kuidagi vähem kui Kaurist teda oodates. See on hullult imelik ja absoluutselt mitte tõsi. Minu meelest just loogiline, et kui korra on mingi elevus läbi elatud, siis edasi võtadki asju rahulikumalt, ei?

Mitte et kui ma nüüd terve karja lapsi veel saaksin, siis oleks neist kuidagi savi ja oma pesakonna suuruse kohta vastates hätta jääksin (“Appi, ma ei teagi palju mul neid on…mingi paarisarv oli viimati vist…?”) Aga üleüldist paanikat ja pabistamist jääb vast iga korraga natuke vähemaks ma usun. Muidugi neid “mis tunne on olla kahe lapse ema” ja “kas ma ikka armastan neid võrdselt” mõtteid ringleb peas küll, kuid rohkem või vähem on seda ilmselt kõigil teistkordsetel rasedatel. Seda mitte siirast usust, et keegi päriselt tahaplaanile jääb, vaid nii nagu tagantjärgi teab iga ema, et enne lapse saamist ei olnudki võimalik emaarmastust ette kujutada, ootan ma põnevusega seda, kui lahe (ja kui hirmuäratav) on seda tunnet veel topelt tunda.

Ma olen isegi mõelnud, et kas Rene suudab teist last sama palju armastada kui Kauri või on need kolm aastat (Kaurist ahvivaimustuses elamist) teda juba nii tugevalt mõjutanud, et teine laps jääbki lihtsalt mingiks teiseks lapseks, kellele okei, anname süüa ja hoiame elus, aga muidu nagu “meh”. Kõlab jällegi üsna rumalalt, aga no mida mul siin kodus diivanilohus ikka muud teha, kui üle genereerida…

Nagu korduvalt mainitud, siis lapse sugu me veel ei tea ja ma pean ütlema, et ma pole ses osas lõpuni aus olnud. Enda vastu ka mitte. Inimesed ju tegelikult muud eriti ei tee sel teemal, kui ohivad õhevil pilgu saatel, et “Nohhh, kindlasti ootad tüdrukut, eks!” ja “Loodetavasti siis ikka tuleb väike õde Kaurile” jne jne jne jne jne. Oksele ajav. Päriselt. Just selliste kommentaaride pärast (ja neid on ohtralt!) pole ma sisimas enda sees tegelikult mitte kunagi jõudnudki lõpuni mõelda, et kui ma saaksin valida, siis kummast soost last ma praegu tahaksin.

Jättes kõrvale selle, et loomulikult on mulle alati mäekõrguselt olulisem lapse tervis kui tema sugu, siis endalegi märkamatult olen ma asunud poisi poolele kaitsepositsioonile. Justkui ma eelistaksin kiuste poissi, sest kõik ümberringi tüdrukut ootavad ja ühtlasi eeldavad, et mina sama teen. Aga ma ei tea – ma siiiiiiiiiralt ei tea! Ma arvan, et mu senine veits igavavõitu vastus (et poiss oleks tuttav ja turvaline ning tüdruk uus ja huvitav) kõigile soo-teemalistele küsimustele ongi ehk kõige lähem sellele, mida ma päriselt tunnen. Sest lapsed on erinevad nagunii ja tõesti tulgu kes tuleb. Ma sügavalt kahtlen, et ma esimene ema maailmas olen, kes ei oskagi kumbagi eelistada ning see jutt päriselt (!) pole (!) mingisuguse salajase soosingu varjamiseks. Ühel päeval tundub üks mõte tore, teisel päeval teine ja eks ma olen mõlemaid stsenaariumeid oma peas veeretanud, seda muidugi.

Meie beebigrupis on küll naisi, kes on kirjutanud, kuidas nad lapse soost teada saades arstikabinetis nutma puhkesid ja siis veel terve päeva rivist väljas olid ning ma olen sellist reaktsiooni sisimas alati natuke hukka mõistnud. Tundub kuidagi jube tänamatu. Samas ei pruugi see rase inimene seda vaimupilti teatud kindlast soost lapsest endale ise tekitada. Ma kujutan ette küll, kuidas mõne lähedase inimese sedasorti survestamine või silmnähtav kummagi soo eelistamine võib viia tundeni, et kui nüüd ei sünni just sellest soost laps, siis nagu veaks kedagi alt. Inimesi on igasuguseid ja kõigile pole taktitunnet sugugi võrdselt jagatud. Minu ümber on õnneks inimesed, kes – isegi kui nad midagi eelistavad ja seda võib-olla ka natuke välja näitavad – oskavad mingil hetkel ikkagi poliitkorrektsusele ümber lülitada ja jutu lõpetada selle koha peal, et tulgu kes tuleb, pea-asi et ta terve on.

Sünnituse enda osas mul muid ootusi pole kui et seekord võiks see asi iseenesest alata, mitte vete avamisega ning loodetavasti ei kesta sünnitus kauem ega ole hullult palju valusam kui eelmine kord (on see üldse võimalik?). Kuigi pean tunnistama, et ega need valud ise mul enam meeles polegi, on ainult teadmine, et see tõesti oli rõvedalt kohutavalt maailmalõpuliselt õudne. Südamest loodan, et suudan seekord natuke selgemat mõistust säilitada ja nii ära ei flipi nagu kolm aastat tagasi. Tahaks loota ka, et kuidagimoodi on Renel võimalik seal olla, ent pigem valmistun oma peas asjade selliseks käiguks, et tema on Kauriga kodus (kui sünnitus näiteks öösel algab) ja seekord pean selle asja üksi läbi tegema.

Loodetavasti suudan nüüd panna rohkem rõhku hingamisele, mitte valu vastu sõdimisele, et saaksin ka peale sünnitust monoklit kohendades rääkida, millist koostööd ma tegin valudega ning kuidas ma kõik selle sisikonnas toimuva tornaado endalegi märkamatult lihtsalt üle hingasin #megalebo

Aga seni, kuni isiklik kogemus puudub, on mul veel kerge skepsis, et kõik teistkordselt sünnitajad PÄRISELT ka lambist sünnitus-jumalannad on ja kõigega nii tuimalt toime tulevad nagu nad räägivad. Olgu, mitte kõik, aga kahtlaselt paljud. Kuni ma “oma silmaga pole näinud”, siis eeldan, et nad kõik tegelikult riidlevad ja sõdivad ja unistavad surmast täpselt samamoodi nagu mina seda tegin ning et kõik see malbe jooga saatel lapse välja hingamise jutt on alatu vale. Sest kes ikka tahaks tunnistada, et ta kaks (või rohkem) korda järjest oma sisemise ürgnaise epiduraaliga uimastada lasi ja siis möirgavaks libahundiks muutus. Ega ma ise ka ilmselt jooksujalu seda siia tunnistama ei kibele, kui jälle nii läheb…

meme_thumb

Väikese lapse jaoks ei ole oluline, kui palju raha ta vanematel on?

Loen siin Marianni postitust (LINK) teemal lapsepõlv ja vaesus ning mida lõik edasi, seda rohkem tekib mul tunne, et ta vist ei olnud lapsena vaene, kuigi neil oli natuke nagu sitt üürikorter? Just see sama väide, et “jah, ma pean nõustuma, et väikse lapse jaoks ei ole talle oluline, kui palju raha ta vanematel on” paneb mind pead vangutama ja mõtlema nii paljude olukordade peale, kus ükski väike laps ei peaks olema, aga näiteks meie küll olime.

Ma arvan, et raha olulisusele ei mõtlegi ükski laps seni, kui tema esmavajadused on by default kaetud ja võib-olla mõne uue vidina saamiseks tõesti peab vanemaid rohkem kui korra-paar lunima, aga üldiselt on katus pea kohal ja leib laual. Küll aga elades elu, kus sa väga väga paljudel hommikutel ärgates ei tea a) kas b) millal c) mida või kas üldse sa täna süüa saad, siis suudab isegi päris väike laps raha suhtes üsna tõsist hoiakut omada. Loomulikult, kui keegi mulle lapsepõlves viieka andis, siis läksin ja lõin ma selle hetkega laiaks. Aga seda sellepärast, et mul polnud mitte kunagi raha ja raha oligi terve meie elu keskpunkt. Näljane mõtleb ikka leivast vms. Õndsad hetked, kui seda natuke oli ja kõik ülejäänud aeg, kui tühja kõhuga unistasime, et seda ometi veidikenegi oleks. Ehk et nii kaugele lapsepõlve kui ma suudan meenutada, oli seal üks pidev häda rahaga, üks pidev enda sitasti tundmine, et me teistest kehvemad olime ja mitte kunagi midagi ei saanud.

Ja siin jõuan ma tegelikult otsaga Marianni varasema samalaadse postituseni (LINK). Et kui palju siis peaks olema materiaalset ettevalmistust ja rahaga majandamise oskust, et oleks normaalne lapsevanemaks saamist kaaluda. Minu arvamus on, et ühtki konkreetset summat, mis nö pangaarvel olemas peaks olema, enne kui lapse saamisele mõelda tohib, pole olemas. Sest täpselt nagu meie ema suutis meid kolme läbi täieliku vaesuse (minu meelest) üsna normaalseteks inimesteks kasvatada, tean ma väga mitmeid näiteid, kus rahalises mõttes on olukord väga okei olnud ja lapsed pole pidanud puudust tundma, aga praegusel hetkel nad kuidagi õnnelikumad või paremat elu elavad küll pole. Mind ei ole mu lapsepõlv ka selliseks kujundanud, et ma nüüd kiivalt iga senti planeeriks või mega hull koguja oleks – ei. Eks selleks oleks ka mingil määral vaja lapsest peale praktikat rahaga ümber käimisel, aga kui pole raha, siis pole ka praktikat – lihtne😀 Samas isegi kui ma pole materiaalses mõttes väga nutikas ja kaalutlev inimene, siis esiteks ma tean, et kui peaks midagi kategooriliselt pekki minema, siis ma suruks ikkagi kasvõi jonniga elust läbi, nii et mu lapsed ei peaks rahamurede koormat kandma. Ja teiseks ma tean, et minu laste isa ei jätaks oma lapsi kunagi sellisesse olukorda, milles mina suure osa oma lapsepõlvest veetsin. Ehk et ma usun, et mul on piisavalt ellujäämisinstinkti ja teiseks ma usun, et ma olen laste saamiseni jõudnud koos selleks igati sobiva (st kohusetundliku ja südametunnistust omava) inimesega.

Aa ja veel üks asi, mind mind Marianni postituses (ebanormaalsel kombel) natuke muigama ajas: “Sest tegelikult tean ma väga hästi, et niivõrd kui Mari rõkkab naerda uue pusle üle, naerab ta samamoodi südamest, kui me teda mööda maja taga ajame ja nalja teeme.” Teate ma mäletan oma lapsepõlvest hommikuid, kus mul oli kõht nii tühi, et kui mu ema oleks mind mööda maja taga ajama hakanud, näiteks mängu nime all, siis see oleks vist natuke sadismi alla liigitunud😀 Sest mul oligi mõnikord kõht liiga tühi, et isegi voodist tõusta. Ehk et kui olukord on nii äärmuslik, siis ausõna – laps SAAB raha olulisusest aru. Muidugi ma mõistan, et siin on silmas peetud seda, et vanemaga koos veedetud kvaliteetaeg on lapsele tähtsam kui asjad, aga ka see ei vasta alati tõele. Sotsiaalne surve on reaalne asi ja lapsed tajuvad seda, kui neil pidevalt midagi POLE, mis teistel on. Vanemate tähelepanu ja ühiselt veedetud aeg on minu meelest pigem nagu turvaline kodu ja söök laual, ehk et iseenesestmõistetav osa normaalsest lapsepõlvest. Aga lapsel on vaja ka sobituda teiste laste seltskonda ja olla võrdne seal seltskonnas, paraku ilma rahaliste võimalusteta on see sageli keeruline.

Samas minu arust väga mõttetu on lapsi saades end kuidagi nii ette valmistada, et “kas ma nad ka üksi üles suudan kasvatada”. Mina näiteks ei tea praegusel hetkel – sest ma pole hiromant -, kas meie Renega veel näiteks viie aasta pärast koos oleme. Loomulikult ma südamest loodan, et nii on ja loomulikult ma üritan end nii palju ohjeldada ka, et tal otsest põhjust põgenemiseks poleks (eelmine postitus, khm)😀 Aga kui see kõik kõrvale jätta, siis ma tean, et isegi kui meiega mingil põhjusel kunagi midagi juhtub, siis oma laste isa ei lakka tema mitte kunagi olemast. Ta võib mind kasvõi südamepõhjani põlata, aga tema jaoks ei saa ilmaski olema põhjust, mis paneks teda oma laste heaolu vastu ükskõiksust tundma. See on mingi (kahjuks mitte liiga haruldane) sort mehi, kes oma südame niimoodi välja suudab lülitada, aga ma võin täiesti 200% kindlalt väita, et Rene pole osa sellest sordist.

Või no ja kui siin juba kaugemale prognoosima hakata, et “kunagi ei tea, mida elu toob”, siis jah, tõesti ei tea. Me keegi ei tea. Äkki sõidab Putinil järgmine nädal katus ära ja ta laseb kogu selle meie Eestimaa-nimelise metsatuka vastu taevast. Ühesõnaga neid “äkki…” variante on tegelikult nii palju, et kui nende peale mõtlema hakata, siis oleks tõesti lihtsam kõik maailma munajuhad läbi lõigata ja vaikselt karjakesi surma oodata.

Veel üks väljavõte Marianni blogist, millega ma lõpuks nõustun ka: “Mingi rahalise stabiilsuse juures on kindlasti lihtsam elu vabalt võtta, kui iga sendi nimel rabeleda ja kopikaid lugeda.” Ja vot nüüd ma jõuan selle kohani, mis mind enda lapsepõlve ja vaesuse teemadel kõige rohkem mõtlema on pannud. Et kui suure osa oma elust on tegelikult kulutanud meie ema rabeledes kahe inimese eest ja vot see on ebaõiglane. Et mul on mälestus tühjast kõhust ja klassireisidest, kus ma ei saanud käia, on ilmselt köömes selle tunde kõrval, mida üks ema peab tundma, kui ta ei saa anda oma lastele seda, mida ta tahaks. Kõigist püüdlustest hoolimata. Rääkimata praktiliselt tervest oma noorusest, mille ta on veetnud kahe vanema koormat kandes, saamata kunagi endale midagi lubada või elu nautida. Nii et minu austus kõigi nende vaprate üksikvanemate vastu, kelle ellujäämisinstinkt nii tugev on, et isegi kui sitt alalõpmata üle pea lainetab – nad rühivad sellest läbi, lapsed kukil. Täpselt nagu ma soovin, et ükski laps ei peaks muretsema igapäevaste olmemurede pärast, soovin et ükski vanem ei peaks oma laste ees tundma seda süütunnet, mida ma oletan, et niisugune lootusetu materiaalne tupikseis tõenäoliselt tekitab…

Mis mulle veel praegu pähe torkab on see, et paaril korral on keegi mulle selle teema sees öelnud, et “lapsed valivad ise omale vanemad”. No et istun, väike inglike pilveserval, ja lappan perekondade kataloogi, kus ma oma maise elu jooksul kõige rohkem õppida võiksin või mingi taoline point. “Nalja teete või – mingid kuradi normaalsed perekonnad ainult, mõttetu, tahaks ikka korralikku hardcore kogemust, naah!”

Okei, et mingis filosoofilises mõttes ma sellesse ideesse usun, et hinged rändavad ja õpivad, aga üleüldiselt kõlab see käesolevas kontekstis lihtsalt nagu…arusaamatu parastamine. Kui sul ikka MITTE mingit samasugust kogemust pole, siis ära palun hakka rääkima, kuidas mu lapsepõlve nälgimine ja raskused mu enda valik on olnud, absurdne😀 Samas ma ei vaidle vastu, et jah, õpetlik on see kindlasti olnud, päris mitmes mõttes. Ent jään ikkagi arvamuse juurde, et sellised sõnavõtud selles võtmes mõjuvad taktitundetult ja nii tuhmi ajuga ma vaevalt olen – vaevalt et ükski inimene on -, et kõiki neid õppetunde just nii puust ja punaselt vajasin nagu ma nad sain. Samas ma annan endale aru, et asjad saavad alati veel hullemad olla ja alati on neid, kelle jaoks selline elu ei lõppegi lapsepõlvega nagu meil õnneks läks. Nii et mingit põhjust eriti pikaks enesehaletsuseks ma nagu ka ei näe.

Aga üks kõige absurdsem asi, mille peale ma alles täiskasvanuna mõelnud olen, on see häbitunne, mis vaesest perest pärit laps olemisega kaasneb. Kui nüüd hetkeks jätta kõrvale teooria, et iga laps valib ise oma vanemad, siis reaalselt – milles on üks laps süüdi, kui ta sünnib kuskile, kus on vähe raha/rumalad vanemad/polegi midagi? Laps on ju ikkagi lihtsalt laps, läbi juhuse sündinud just sinna, kuhu ta sündis.
Näiteks mulle kunagi üks poiss sülitas jope peale ja karjus, et “Te olete nii vaesed, et teil pole õmblusmasinatki!” (???) Mul pole praegu ka õmblusmasinat ja keegi ei tule mu peale sülitama sellepärast. Samas mu ema on endale õmblusmasina ostnud, äkki just sel samal põhjusel, et seal külas on õmblusmasina omamine mingi mõõdupuu ja ostis teine suures hirmus endalegi ühe, vot ei tea, polegi uurinud ta täpsemaid motiive selles tähtsas küsimuses😀

Igatahes seda üleolevat hoiakut ei tajunud ma tollal üldse mitte ainult teiste laste poolt (kuigi me vist oskasime mõnevõrra ka varjata oma olukorda), vaid ka näiteks mõnede õpetajate poolt koolis. Mis on võrreldes laste õelusega ikka erakordselt imelik. TÄISKASVANUD inimene peaks ju piisavalt ajumahtu omama, et suuta asjadele selgelt mõelda. Aga ju siis mingi (väikese küla) prestiiž oli nii oluline, et liiga kehvast perest pärit laste vastu ei kõlvanud igaks juhuks liiga normaalne olla, et mine tea, muidu siin hakkavad veel arvama, et nad on lapsed nagu lapsed ikka, teistega võrdsed ja nii – hoidku jumal selle eest.

Soulless-Prince-Haha-you-are-poor_o_124769

Ühesõnaga ma ei teagi, mis mu loo point on. Saage lapsi, aga omage ajusid. Või et saage lapsi, aga katsuge enam-vähem valida, kellega te neid saate. Kuigi see on ka natuke selline tagantjärgi targutamise maiguline, sest ega siis vastutustundetutele inimestele pole ka punase templiga otsaette “POTENTSIAALNE RONGAVANEM” löödud. Ja ilmselt sellisel tasemel materiaalne kindlustatus, mida ikka mitte miski ei kõiguta, on nagunii sedavõrd vähestel pere alustamise peale mõtlevatel inimestel, et mingeid oleks-polekseid peas veeretada on ainult ajaraisk. Aga lollus ja saamatus, selline käsi pikalt ees käimine ja kogu aeg kelleltki teiselt midagi eeldamine, iga lutipudeli ja riidehilbu kerjamine, krooniline abitus – see on see, mis mind vihaseks ajab. Ma tunnen ka inimesi, kellel on mitu last, aga ikka tuleb neile aeg-ajalt üllatusena, et kuradi kurat – lapsed tahavad IGA nädal süüa või? Oh sa pagan, saab keegi viieka laenata? Nii et igasuguste geelküüsi prioriseerivate ja “ma olen ka inimene, juuksepikendused ON mu inimõigus” sorti emade suhtes mul kaastunne puudub, täielikult. Kui tahad debiilik olla, siis vähemalt ära kaasa sellesse mitte ühtki teist inimest, eriti mitte lapsi. Ja oma saamatusest nõretavad kerjamised tee minu kuuldeulatusest kaugemal.

Natuke debiilseid rasedamõtteid – armukadeduse eri

4045289

Ma võin ilma liialdamata öelda, et üldiselt mulle meeldib rase olemine. Eriti praegu, kui ainukesed tõeliselt problemaatilised osad sellest on magamine (sest küljed valutavad kogu aeg ja iga tunni tagant peab pissil käima – tüütu!) ning jalatsite jalga panemine. Ja eriti nüüd, kui lõpp on juba lähedal, mis sest et ma seda väga pingsalt veel ei oota – pole kiiret. Isegi seljavalust pole veel ei kippu ega kõppu (ptui ptui ptui!) Ühesõnaga kõik on nagu okei. AGA! Kuna ma saan igat sorti ebaratsionaalsused hetkel veel hormoonide kaela lükata, siis mõned tähelepanekud mu viimase aja käitumis- ja mõtlemismustritest, mida mul on vaja omaenda iseloomust ja põhiolemusest kuskile eemale sokutada. Et äkki ma päriselt nii sooda ikka pole…

Esimene näide armukadedusest: ma olen juba mõni aeg Rened ähvardanud, et kui ta telefoni ilmub mõni teade või kinnituse küsimine seoses mingi GPS-jälgimisega, siis vajutagu lihtsalt igale poole “OK” ja unustagu see asi ära. Sest ühtäkki tundub mulle, et esiteks ta käib poes jube kaua – selle ajaga jõuab raudselt kuskilt kellegiga kudrutamast läbi hüpata. Raudselt! Ütleb küll, et läheb toob poest midagi head, aga keda me petame, eks – ju tal kuskil Prisma nurga peal mõni silmarõõm on, keda nägemata ta päeva õhtusse ei saa lasta. Sest kui ikkagi viimane pilt kodus enne magamaminekut on mingi kašelott, kes diivanist 75% hõivab ja ta käest kõik šokolaadi ära sööb, siis noh. Mis elu see on. Samas ainuke naissoost isik, kes pidevalt meie kodupoe nurgal hängib, on mingi täiskusnud alkass, kes mahavisatud konide filtreid kimub… Aga siiski.

watching

Teine asi, mis Rene poeskäikude juures järsku mega kahtlane tundub, on see, et ta ei lähe mitte kunagi poodi kodudressidega. Ja siis ma olen mures ja küsin veekalkvel silmadega, et “miks sa peoriided (khm, sviitri ja mingid suvapüksid siis eks) selga paned, kuhu sa TEGELIKULT lähed, ah!? Kas räägime suud puhtaks ja viimaks kuulen su teisest perekonnast? Davai, ma olen selleks valmis, lõpetame selle komejandi ära!”😀

Järgmine näide: Selena Gomez. Piisas Renel vaid ükskord autosõidu ajal umbes möödaminnes ja muretult muusika taktis pead õõtsutades mainida, et talle see Selena Gomezi uus laul täitsa meeldib, kui mu aju krimpsu tõmbus ja sisises, et “Kurrrrradi li**a!” Ja nüüd ma ei saagi seda laulu enam kuulata, ilma, et mind see närvi ei ajaks, sest mingi kuradi sensuaalsel toonil ilus laul – hoia endale oma kindness! Taiboh Rene veel kunagi ütleb, et see ilus laul on, ma löön raadio kirvega pooleks😀

Shut-up

No ja siis kui sain muuseas teada, et paar Rene uut töökaaslast pole mehed – mis tähendab ju, et nad on NAISED! – küsisin Rene käest, et “Noh…oled siis juba CV-keskusest midagi uut otsima hakanud või…mis meist saab, kui sul enam töökohta pole?” *Pingeline vaikus kergelt hullumeelses õhkkonnas*

Neljas näide (see hakkab natuke alandavaks muutuma juba, nii et viimane). Kui ma üksi või koos Kauriga kuskil käin, on kõik inimesed täiesti tavalised. Normi piires kasitud, mitte liiga hästi õnnestunud messy bun-id peas, kottis põlvedega dressides ja suvalised noh. Aga kui me koos Renega kuskil käime, siis jumaaaala eest liiguvad igal pool meie ümber ainult saledad, päevitunud, hullult korrastatud välimusega ja mega trimmis ilusad inimesed (ilusad naissoost inimesed, mul pole ometi hetkel aega selliseks luksuseks, et ilusaid MEHI märgata). Oi kui palju kordi olen ma viimasel ajal sellistes olukordades mõelnud, et oh oleks Rene ometi pime! Või siis kaalunud ta kiirelt nokki lüüa, et tal poleks mahti kõiki neid ilusate inimeste horde märgata. Või veel üks alternatiivne lahendus: “Oo, vaata sinna!” (ise 180 kraadi visuaalsest ohust eemale, suvalise kassikonservi-reklaami poole osutades), aga no kurat siis ma peaksingi kogu aeg pasundama, et ta kuskile mujale vaataks ja see oleks ka kergelt kahtlane. Ja neid korras eitesid poodides kuskile stangede vahele või kuskile silma alt ära lükata, enne kui Rene märgata jõuab, oleks minu füüsilise võimekuse juures praegu suht mõeldamatu – mind ajab isegi juuste hobusesabasse panemine hingeldama (eile väsisin täiesti ära, kui korraga klaasitäie vett jõin, millest me räägime).

tumblr_nyzeg2oAjY1ueywp0o1_540

Ühesõnaga ei ole lihtne see rase olemine. Ajule ei ole lihtne. Aga eks looduse poolt ongi see asi vist kuidagi nii sätitud, et isegi kui muidu sünnitamisega kiiret pole (nagu mul praegu), siis üks hetk hakkad ikka mõtlema, et tahaks nagu kõhuli magada ja…ei tahaks enam tönts ja kohmakas olla ja…ei tea, kas mehel on ikka tõesti silmi ainult selle kodus lapiti asendis möriseva vaala jaoks (nagu ma end rängematel hetkedel tunnen) või olgem ausad – ehk haub ta hoopis põgenemisplaani koos oma teise perega, kuhu muuseas kuulub ka mingi täiskusnud ja konihaisuline vanaeit, sest isegi tema on praegusel hetkel atraktiivsem kui sina, va rasemagu.

Ühesõnaga, jääb ainult loota, et mu terve mõistus naaseb koos uue pereliikmega, kelle sugu on muide peale eilset ultraheli endiselt teadmata.