Väikese lapse jaoks ei ole oluline, kui palju raha ta vanematel on?

Loen siin Marianni postitust (LINK) teemal lapsepõlv ja vaesus ning mida lõik edasi, seda rohkem tekib mul tunne, et ta vist ei olnud lapsena vaene, kuigi neil oli natuke nagu sitt üürikorter? Just see sama väide, et “jah, ma pean nõustuma, et väikse lapse jaoks ei ole talle oluline, kui palju raha ta vanematel on” paneb mind pead vangutama ja mõtlema nii paljude olukordade peale, kus ükski väike laps ei peaks olema, aga näiteks meie küll olime.

Ma arvan, et raha olulisusele ei mõtlegi ükski laps seni, kui tema esmavajadused on by default kaetud ja võib-olla mõne uue vidina saamiseks tõesti peab vanemaid rohkem kui korra-paar lunima, aga üldiselt on katus pea kohal ja leib laual. Küll aga elades elu, kus sa väga väga paljudel hommikutel ärgates ei tea a) kas b) millal c) mida või kas üldse sa täna süüa saad, siis suudab isegi päris väike laps raha suhtes üsna tõsist hoiakut omada. Loomulikult, kui keegi mulle lapsepõlves viieka andis, siis läksin ja lõin ma selle hetkega laiaks. Aga seda sellepärast, et mul polnud mitte kunagi raha ja raha oligi terve meie elu keskpunkt. Näljane mõtleb ikka leivast vms. Õndsad hetked, kui seda natuke oli ja kõik ülejäänud aeg, kui tühja kõhuga unistasime, et seda ometi veidikenegi oleks. Ehk et nii kaugele lapsepõlve kui ma suudan meenutada, oli seal üks pidev häda rahaga, üks pidev enda sitasti tundmine, et me teistest kehvemad olime ja mitte kunagi midagi ei saanud.

Ja siin jõuan ma tegelikult otsaga Marianni varasema samalaadse postituseni (LINK). Et kui palju siis peaks olema materiaalset ettevalmistust ja rahaga majandamise oskust, et oleks normaalne lapsevanemaks saamist kaaluda. Minu arvamus on, et ühtki konkreetset summat, mis nö pangaarvel olemas peaks olema, enne kui lapse saamisele mõelda tohib, pole olemas. Sest täpselt nagu meie ema suutis meid kolme läbi täieliku vaesuse (minu meelest) üsna normaalseteks inimesteks kasvatada, tean ma väga mitmeid näiteid, kus rahalises mõttes on olukord väga okei olnud ja lapsed pole pidanud puudust tundma, aga praegusel hetkel nad kuidagi õnnelikumad või paremat elu elavad küll pole. Mind ei ole mu lapsepõlv ka selliseks kujundanud, et ma nüüd kiivalt iga senti planeeriks või mega hull koguja oleks – ei. Eks selleks oleks ka mingil määral vaja lapsest peale praktikat rahaga ümber käimisel, aga kui pole raha, siis pole ka praktikat – lihtne😀 Samas isegi kui ma pole materiaalses mõttes väga nutikas ja kaalutlev inimene, siis esiteks ma tean, et kui peaks midagi kategooriliselt pekki minema, siis ma suruks ikkagi kasvõi jonniga elust läbi, nii et mu lapsed ei peaks rahamurede koormat kandma. Ja teiseks ma tean, et minu laste isa ei jätaks oma lapsi kunagi sellisesse olukorda, milles mina suure osa oma lapsepõlvest veetsin. Ehk et ma usun, et mul on piisavalt ellujäämisinstinkti ja teiseks ma usun, et ma olen laste saamiseni jõudnud koos selleks igati sobiva (st kohusetundliku ja südametunnistust omava) inimesega.

Aa ja veel üks asi, mind mind Marianni postituses (ebanormaalsel kombel) natuke muigama ajas: “Sest tegelikult tean ma väga hästi, et niivõrd kui Mari rõkkab naerda uue pusle üle, naerab ta samamoodi südamest, kui me teda mööda maja taga ajame ja nalja teeme.” Teate ma mäletan oma lapsepõlvest hommikuid, kus mul oli kõht nii tühi, et kui mu ema oleks mind mööda maja taga ajama hakanud, näiteks mängu nime all, siis see oleks vist natuke sadismi alla liigitunud😀 Sest mul oligi mõnikord kõht liiga tühi, et isegi voodist tõusta. Ehk et kui olukord on nii äärmuslik, siis ausõna – laps SAAB raha olulisusest aru. Muidugi ma mõistan, et siin on silmas peetud seda, et vanemaga koos veedetud kvaliteetaeg on lapsele tähtsam kui asjad, aga ka see ei vasta alati tõele. Sotsiaalne surve on reaalne asi ja lapsed tajuvad seda, kui neil pidevalt midagi POLE, mis teistel on. Vanemate tähelepanu ja ühiselt veedetud aeg on minu meelest pigem nagu turvaline kodu ja söök laual, ehk et iseenesestmõistetav osa normaalsest lapsepõlvest. Aga lapsel on vaja ka sobituda teiste laste seltskonda ja olla võrdne seal seltskonnas, paraku ilma rahaliste võimalusteta on see sageli keeruline.

Samas minu arust väga mõttetu on lapsi saades end kuidagi nii ette valmistada, et “kas ma nad ka üksi üles suudan kasvatada”. Mina näiteks ei tea praegusel hetkel – sest ma pole hiromant -, kas meie Renega veel näiteks viie aasta pärast koos oleme. Loomulikult ma südamest loodan, et nii on ja loomulikult ma üritan end nii palju ohjeldada ka, et tal otsest põhjust põgenemiseks poleks (eelmine postitus, khm)😀 Aga kui see kõik kõrvale jätta, siis ma tean, et isegi kui meiega mingil põhjusel kunagi midagi juhtub, siis oma laste isa ei lakka tema mitte kunagi olemast. Ta võib mind kasvõi südamepõhjani põlata, aga tema jaoks ei saa ilmaski olema põhjust, mis paneks teda oma laste heaolu vastu ükskõiksust tundma. See on mingi (kahjuks mitte liiga haruldane) sort mehi, kes oma südame niimoodi välja suudab lülitada, aga ma võin täiesti 200% kindlalt väita, et Rene pole osa sellest sordist.

Või no ja kui siin juba kaugemale prognoosima hakata, et “kunagi ei tea, mida elu toob”, siis jah, tõesti ei tea. Me keegi ei tea. Äkki sõidab Putinil järgmine nädal katus ära ja ta laseb kogu selle meie Eestimaa-nimelise metsatuka vastu taevast. Ühesõnaga neid “äkki…” variante on tegelikult nii palju, et kui nende peale mõtlema hakata, siis oleks tõesti lihtsam kõik maailma munajuhad läbi lõigata ja vaikselt karjakesi surma oodata.

Veel üks väljavõte Marianni blogist, millega ma lõpuks nõustun ka: “Mingi rahalise stabiilsuse juures on kindlasti lihtsam elu vabalt võtta, kui iga sendi nimel rabeleda ja kopikaid lugeda.” Ja vot nüüd ma jõuan selle kohani, mis mind enda lapsepõlve ja vaesuse teemadel kõige rohkem mõtlema on pannud. Et kui suure osa oma elust on tegelikult kulutanud meie ema rabeledes kahe inimese eest ja vot see on ebaõiglane. Et mul on mälestus tühjast kõhust ja klassireisidest, kus ma ei saanud käia, on ilmselt köömes selle tunde kõrval, mida üks ema peab tundma, kui ta ei saa anda oma lastele seda, mida ta tahaks. Kõigist püüdlustest hoolimata. Rääkimata praktiliselt tervest oma noorusest, mille ta on veetnud kahe vanema koormat kandes, saamata kunagi endale midagi lubada või elu nautida. Nii et minu austus kõigi nende vaprate üksikvanemate vastu, kelle ellujäämisinstinkt nii tugev on, et isegi kui sitt alalõpmata üle pea lainetab – nad rühivad sellest läbi, lapsed kukil. Täpselt nagu ma soovin, et ükski laps ei peaks muretsema igapäevaste olmemurede pärast, soovin et ükski vanem ei peaks oma laste ees tundma seda süütunnet, mida ma oletan, et niisugune lootusetu materiaalne tupikseis tõenäoliselt tekitab…

Mis mulle veel praegu pähe torkab on see, et paaril korral on keegi mulle selle teema sees öelnud, et “lapsed valivad ise omale vanemad”. No et istun, väike inglike pilveserval, ja lappan perekondade kataloogi, kus ma oma maise elu jooksul kõige rohkem õppida võiksin või mingi taoline point. “Nalja teete või – mingid kuradi normaalsed perekonnad ainult, mõttetu, tahaks ikka korralikku hardcore kogemust, naah!”

Okei, et mingis filosoofilises mõttes ma sellesse ideesse usun, et hinged rändavad ja õpivad, aga üleüldiselt kõlab see käesolevas kontekstis lihtsalt nagu…arusaamatu parastamine. Kui sul ikka MITTE mingit samasugust kogemust pole, siis ära palun hakka rääkima, kuidas mu lapsepõlve nälgimine ja raskused mu enda valik on olnud, absurdne😀 Samas ma ei vaidle vastu, et jah, õpetlik on see kindlasti olnud, päris mitmes mõttes. Ent jään ikkagi arvamuse juurde, et sellised sõnavõtud selles võtmes mõjuvad taktitundetult ja nii tuhmi ajuga ma vaevalt olen – vaevalt et ükski inimene on -, et kõiki neid õppetunde just nii puust ja punaselt vajasin nagu ma nad sain. Samas ma annan endale aru, et asjad saavad alati veel hullemad olla ja alati on neid, kelle jaoks selline elu ei lõppegi lapsepõlvega nagu meil õnneks läks. Nii et mingit põhjust eriti pikaks enesehaletsuseks ma nagu ka ei näe.

Aga üks kõige absurdsem asi, mille peale ma alles täiskasvanuna mõelnud olen, on see häbitunne, mis vaesest perest pärit laps olemisega kaasneb. Kui nüüd hetkeks jätta kõrvale teooria, et iga laps valib ise oma vanemad, siis reaalselt – milles on üks laps süüdi, kui ta sünnib kuskile, kus on vähe raha/rumalad vanemad/polegi midagi? Laps on ju ikkagi lihtsalt laps, läbi juhuse sündinud just sinna, kuhu ta sündis.
Näiteks mulle kunagi üks poiss sülitas jope peale ja karjus, et “Te olete nii vaesed, et teil pole õmblusmasinatki!” (???) Mul pole praegu ka õmblusmasinat ja keegi ei tule mu peale sülitama sellepärast. Samas mu ema on endale õmblusmasina ostnud, äkki just sel samal põhjusel, et seal külas on õmblusmasina omamine mingi mõõdupuu ja ostis teine suures hirmus endalegi ühe, vot ei tea, polegi uurinud ta täpsemaid motiive selles tähtsas küsimuses😀

Igatahes seda üleolevat hoiakut ei tajunud ma tollal üldse mitte ainult teiste laste poolt (kuigi me vist oskasime mõnevõrra ka varjata oma olukorda), vaid ka näiteks mõnede õpetajate poolt koolis. Mis on võrreldes laste õelusega ikka erakordselt imelik. TÄISKASVANUD inimene peaks ju piisavalt ajumahtu omama, et suuta asjadele selgelt mõelda. Aga ju siis mingi (väikese küla) prestiiž oli nii oluline, et liiga kehvast perest pärit laste vastu ei kõlvanud igaks juhuks liiga normaalne olla, et mine tea, muidu siin hakkavad veel arvama, et nad on lapsed nagu lapsed ikka, teistega võrdsed ja nii – hoidku jumal selle eest.

Soulless-Prince-Haha-you-are-poor_o_124769

Ühesõnaga ma ei teagi, mis mu loo point on. Saage lapsi, aga omage ajusid. Või et saage lapsi, aga katsuge enam-vähem valida, kellega te neid saate. Kuigi see on ka natuke selline tagantjärgi targutamise maiguline, sest ega siis vastutustundetutele inimestele pole ka punase templiga otsaette “POTENTSIAALNE RONGAVANEM” löödud. Ja ilmselt sellisel tasemel materiaalne kindlustatus, mida ikka mitte miski ei kõiguta, on nagunii sedavõrd vähestel pere alustamise peale mõtlevatel inimestel, et mingeid oleks-polekseid peas veeretada on ainult ajaraisk. Aga lollus ja saamatus, selline käsi pikalt ees käimine ja kogu aeg kelleltki teiselt midagi eeldamine, iga lutipudeli ja riidehilbu kerjamine, krooniline abitus – see on see, mis mind vihaseks ajab. Ma tunnen ka inimesi, kellel on mitu last, aga ikka tuleb neile aeg-ajalt üllatusena, et kuradi kurat – lapsed tahavad IGA nädal süüa või? Oh sa pagan, saab keegi viieka laenata? Nii et igasuguste geelküüsi prioriseerivate ja “ma olen ka inimene, juuksepikendused ON mu inimõigus” sorti emade suhtes mul kaastunne puudub, täielikult. Kui tahad debiilik olla, siis vähemalt ära kaasa sellesse mitte ühtki teist inimest, eriti mitte lapsi. Ja oma saamatusest nõretavad kerjamised tee minu kuuldeulatusest kaugemal.

Natuke debiilseid rasedamõtteid – armukadeduse eri

4045289

Ma võin ilma liialdamata öelda, et üldiselt mulle meeldib rase olemine. Eriti praegu, kui ainukesed tõeliselt problemaatilised osad sellest on magamine (sest küljed valutavad kogu aeg ja iga tunni tagant peab pissil käima – tüütu!) ning jalatsite jalga panemine. Ja eriti nüüd, kui lõpp on juba lähedal, mis sest et ma seda väga pingsalt veel ei oota – pole kiiret. Isegi seljavalust pole veel ei kippu ega kõppu (ptui ptui ptui!) Ühesõnaga kõik on nagu okei. AGA! Kuna ma saan igat sorti ebaratsionaalsused hetkel veel hormoonide kaela lükata, siis mõned tähelepanekud mu viimase aja käitumis- ja mõtlemismustritest, mida mul on vaja omaenda iseloomust ja põhiolemusest kuskile eemale sokutada. Et äkki ma päriselt nii sooda ikka pole…

Esimene näide armukadedusest: ma olen juba mõni aeg Rened ähvardanud, et kui ta telefoni ilmub mõni teade või kinnituse küsimine seoses mingi GPS-jälgimisega, siis vajutagu lihtsalt igale poole “OK” ja unustagu see asi ära. Sest ühtäkki tundub mulle, et esiteks ta käib poes jube kaua – selle ajaga jõuab raudselt kuskilt kellegiga kudrutamast läbi hüpata. Raudselt! Ütleb küll, et läheb toob poest midagi head, aga keda me petame, eks – ju tal kuskil Prisma nurga peal mõni silmarõõm on, keda nägemata ta päeva õhtusse ei saa lasta. Sest kui ikkagi viimane pilt kodus enne magamaminekut on mingi kašelott, kes diivanist 75% hõivab ja ta käest kõik šokolaadi ära sööb, siis noh. Mis elu see on. Samas ainuke naissoost isik, kes pidevalt meie kodupoe nurgal hängib, on mingi täiskusnud alkass, kes mahavisatud konide filtreid kimub… Aga siiski.

watching

Teine asi, mis Rene poeskäikude juures järsku mega kahtlane tundub, on see, et ta ei lähe mitte kunagi poodi kodudressidega. Ja siis ma olen mures ja küsin veekalkvel silmadega, et “miks sa peoriided (khm, sviitri ja mingid suvapüksid siis eks) selga paned, kuhu sa TEGELIKULT lähed, ah!? Kas räägime suud puhtaks ja viimaks kuulen su teisest perekonnast? Davai, ma olen selleks valmis, lõpetame selle komejandi ära!”😀

Järgmine näide: Selena Gomez. Piisas Renel vaid ükskord autosõidu ajal umbes möödaminnes ja muretult muusika taktis pead õõtsutades mainida, et talle see Selena Gomezi uus laul täitsa meeldib, kui mu aju krimpsu tõmbus ja sisises, et “Kurrrrradi li**a!” Ja nüüd ma ei saagi seda laulu enam kuulata, ilma, et mind see närvi ei ajaks, sest mingi kuradi sensuaalsel toonil ilus laul – hoia endale oma kindness! Taiboh Rene veel kunagi ütleb, et see ilus laul on, ma löön raadio kirvega pooleks😀

Shut-up

No ja siis kui sain muuseas teada, et paar Rene uut töökaaslast pole mehed – mis tähendab ju, et nad on NAISED! – küsisin Rene käest, et “Noh…oled siis juba CV-keskusest midagi uut otsima hakanud või…mis meist saab, kui sul enam töökohta pole?” *Pingeline vaikus kergelt hullumeelses õhkkonnas*

Neljas näide (see hakkab natuke alandavaks muutuma juba, nii et viimane). Kui ma üksi või koos Kauriga kuskil käin, on kõik inimesed täiesti tavalised. Normi piires kasitud, mitte liiga hästi õnnestunud messy bun-id peas, kottis põlvedega dressides ja suvalised noh. Aga kui me koos Renega kuskil käime, siis jumaaaala eest liiguvad igal pool meie ümber ainult saledad, päevitunud, hullult korrastatud välimusega ja mega trimmis ilusad inimesed (ilusad naissoost inimesed, mul pole ometi hetkel aega selliseks luksuseks, et ilusaid MEHI märgata). Oi kui palju kordi olen ma viimasel ajal sellistes olukordades mõelnud, et oh oleks Rene ometi pime! Või siis kaalunud ta kiirelt nokki lüüa, et tal poleks mahti kõiki neid ilusate inimeste horde märgata. Või veel üks alternatiivne lahendus: “Oo, vaata sinna!” (ise 180 kraadi visuaalsest ohust eemale, suvalise kassikonservi-reklaami poole osutades), aga no kurat siis ma peaksingi kogu aeg pasundama, et ta kuskile mujale vaataks ja see oleks ka kergelt kahtlane. Ja neid korras eitesid poodides kuskile stangede vahele või kuskile silma alt ära lükata, enne kui Rene märgata jõuab, oleks minu füüsilise võimekuse juures praegu suht mõeldamatu – mind ajab isegi juuste hobusesabasse panemine hingeldama (eile väsisin täiesti ära, kui korraga klaasitäie vett jõin, millest me räägime).

tumblr_nyzeg2oAjY1ueywp0o1_540

Ühesõnaga ei ole lihtne see rase olemine. Ajule ei ole lihtne. Aga eks looduse poolt ongi see asi vist kuidagi nii sätitud, et isegi kui muidu sünnitamisega kiiret pole (nagu mul praegu), siis üks hetk hakkad ikka mõtlema, et tahaks nagu kõhuli magada ja…ei tahaks enam tönts ja kohmakas olla ja…ei tea, kas mehel on ikka tõesti silmi ainult selle kodus lapiti asendis möriseva vaala jaoks (nagu ma end rängematel hetkedel tunnen) või olgem ausad – ehk haub ta hoopis põgenemisplaani koos oma teise perega, kuhu muuseas kuulub ka mingi täiskusnud ja konihaisuline vanaeit, sest isegi tema on praegusel hetkel atraktiivsem kui sina, va rasemagu.

Ühesõnaga, jääb ainult loota, et mu terve mõistus naaseb koos uue pereliikmega, kelle sugu on muide peale eilset ultraheli endiselt teadmata.

Teine lasteaianädal algas tagasilöögiga

Selle eest on mind mitmed inimesed hoiatanud, et isegi kui lasteaias käimine algab suure valleraaga, siis mingi hetk võib tulla tagasilööke. Näiteks et laps ei taha enam lasteaeda minna, kui talle kõige selle rutiinsus pärale jõuab. Või et isegi laps, kes muidu heatujuliselt rühma silkab, hakkab üks hetk ilmutama trotsi ema/isa lahkumise suhtes. Ühesõnaga umbes selliseid ja muid taolisi asju olen ma kuulnud.

Eelmisel nädalal käis Kaur kolmel päeval lasteaias ja oli seal iga päev kuni lõunauneni, mil ma ta koju magama tõin. Otsest põhjust, miks teda mitte sinna magama jätta, polnud, aga nii mina kui kasvatajad arvasime, et pole vaja kiirustada. Nüüd jäid vahele reede, laupäev ja pühapäev ning ma jõudsin kõiki neid asju, mille pärast ma eelmistel lasteaiapäevadel justkui enam ei muretsenud, otsast peale mõtlema hakata.

Eelmisel nädalal olid Kauri rühmas ka teise rühma lapsed, sest ametlik lasteaia algus on vist alles nüüd, täna? Igatahes oli eelmisel nädalal tema rühmas ka üks poiss, kes tegelikult tavalasteaias üldse ei peaks käima ning kelle kohta Kaur kaks päeva järjest rääkis, et see teda lõi – küll kõhtu, küll põse peale, küll pähe. Loomulikult oli väga halb seda kuulata. Õnneks Kauri entusiasmi lasteaia osas ei jõudnud see poiss kahandada (mida me Renega väga kartsime) ja tänasest teda Kauri rühmas enam pole. Oleks ju tobe, kui kõik muu on hästi, aga siis ühe lapse erivajadused, millega ühel või teisel põhjusel õigesti ei tegelda, mõne teise lapse jaoks lasteaia ära rikub. Aga nagu öeldud, nii ei läinud. Ka täna hommikul vinnas Kaur end esimese alarmi peale voodist püsti ja teatas unest krigiseval häälel, et tema nüüd hakkab minema.

Niisiis Kauri jaoks on lasteaed algusest peale (tegelikult veel ammu enne, kui see algas) olnud mingi koht, mida ta ei pelga, kus ta minu kohalolu absoluutselt ei eelda ja kuhu ta rõõmuga läheb. Kõik eelnev teeb kogu selle harjutamise protsessi meile kõigile väga lihtsaks, kui välja arvata see, et minu enda aju lihtsalt ei taha lakata mõtlemast ja vot see ongi see pagana tagasilöök.

Kas tal on ikka õige hulk riideid õues seljas, kas ta saab kõhu täis, ega ta toitu kurku ei tõmba, ega keegi lasteaia väravat lahti ei unusta, ega keegi teda rohkem ei löö jne. Ühesõnaga mul on selgelt liiga palju vaba aega juba praegu ning alates tänasest sain ma seda veel juurde – katastroof. Täna on nimelt esimene päev, kui Kaur jäi lasteaeda kuni õhtuni ja mul pole AIMUGI, mida ma iga päev nii suure hulga vaba ajaga peale hakkan!? Mida teevad inimesed, kui neil pole kohustusi, on ainult ohtralt aega, et peas kõikvõimalikke hulle stsenaariume genereerida? Ma ei tea, kas mu sisemisel kanaemal on ravimatu insomnia või on ta vampiir või on ta insomniat põdev vampiir, igal juhul ei puhka see närukael mitte hetkekski.

Lisaks on natuke hirmutav, kui ma nüüd siin selle üksi olemise ja sooja kohvi joomisega ära harjun, lihtsalt et kuu aja pärast saaks (isegi võrreldes kevadega) täielik tornaado pihta hakata. Koolid, imikud, kõik möllud korraga. Aga okei, see selleks praegu.

Et me Kauri alles kolmeselt lasteaeda otsustasime panna, tundub praegu selgelt õige mõte. Esiteks – ja mis oligi peamine – ta oskab end väljendada ning enda muredest-rõõmudest ja oma päevast meile rääkida. Teiseks, tal on minuga kodus olemisest õnneks juba niivõrd suur kopp ees, et lasteaiaga harjumine on läinud maksimaalselt valutult. Tänagi lükkas Kaur mind ukse poole, et saaks juba rühma mängima minna. Ta tahab iseseisev olla ja ma lihtsalt pean suutma temast natuke lahti lasta. Aasta tagasi poleks ma sellega absoluutselt veel hakkama saanud ja selles mõttes oli see kolm aastat kodus olemine jällegi hea mõte, et ratsionaalsed rakud mu ajus saavad ju ka aru, et mitte ainult tema, vaid täpselt samamoodi mu enda terve mõistuse nimel on meile mõlemale seda lasteaeda vaja. Loodan, et kui ma nüüd nende mõtetega taas rahujalale saan, siis uus nädalavahetus seda kõike uuesti ära ei nulli, nii et ma esmaspäeva hommikul jälle piltlikult öeldes silmad peos hommikul koju ei tule ja mõtlema ei hakka, et kes see kuradi sadist need lasteaiad leiutas😀

Mulle tegelikult ei meeldi enda murede üle kuidagi nalja visata või neid siin läbi huumori pisendada, sest ilmselgelt iga vanem tahabki, et tema lapsel oleks alati võimalikult hea ja turvaline, nii kodus kui igal pool mujal. Aga täpselt nagu ma ei taha tunda, et mu mured on tühised või vajavad õigustamist, ei taha ma meid kumbagi Kauriga oma muretsemisega ahistada ja mulle tundub, et seda ma praegu natuke teen. Vähemasti iseendale küll…

Kuna mul on täna teadupärast e-ra-kord-selt tühi päevakava olnud, siis võtsin kätte ja pildistasin Paavli ja Magda saagi üles. Minu meelest on need kõik täiesti sobilikud riided nii poisile kui tüdrukule (pildile klikkides näeb suuremalt ka). Küll aga kohe, kui lapse sugu teada, siis on üsna kindel, et valgeid asju ma talle enam nii pea ei osta. Natuke nagu küllastumus või nii…

5body.1 5body.2 5body.3 5body.4

Homme on 36. nädala ultraheli ja minu meelest pole me Renega veel üksmeelele jõudnud, et kas küsime lapse soo kohta või mitte. Mina pigem ei tahaks seda teha, tema vist pigem tahaks. Eks homme selgub. Kuigi vaevalt et me kellelegi midagi reedame ikka, isegi kui mu uudishimu võitu saab või Rene mind pehmeks räägib…või me õhtul kulli ja kirja viskame ning ma kaotan.

Kaltsuka-hasart jätkub

Kauri esimesel lasteaiapäeval istusin ma täiesti teovõimetult kodus ja praktiliselt lugesin sekundeid, millal talle järgi saan minna. Teisel päeval ehk eile oli olemine juba rahulikum ja täna ei vaadanud ma lasteaia kodulehelt enam kordagi, et “mis nad praegusel hetkel huvitav teevad”. Hea küll, osalt ka seetõttu, et kahe esimese lasteaia-päevaga on mul see päevakava natuke nagu pähe jäänud. See selleks.

Kasutasin oma tänast vaba hommikupoolikut, et veelkord kaltsukas õnne proovida. Kõigepealt käisin Paavlis, kus eriti midagi polnud, aga paar asja ikkagi sain. Seejärel käisin teist korda elus Magdas ja tuleb tunnistada, et kuigi üleüldises mõttes on see natuke LIIGA kaltsukas mu jaoks, ehk et asjad on kastides hunnikus ja nende nägemiseks peab reaalselt tuhnima, siis beebiriiete kast oli hästi korras, riided olid ilusti kokku volditud ja ainus, kes neid seal segamini ajas, olin mina ise.

Hinnad olid Magdas veelgi (!) odavamad kui Paavlis. Enne tänast ma ei uskunud, et see üleüldse võimalik on. Sealt sain igatahes imetillukesi ja üli-üli-korralikke hõlmikbodisid. Nii pisikesi asju Paavlis üldse polnud ja sinna ühte kasti Magda poes ma viitsin raudselt millalgi veel uudistama minna. Kusjuures kaks kõige ilusamat bodi olid täiesti uskumatult säravvalged – see on reaalselt viimane värv maailmas, mida sellest poest (vähemalt ukselt avaneva esmamulje põhjal) leida loodaks.

Ülejäänud poe osas mul ilmselt piisavalt kannatlikkust ei jagu, et sealt mingeid sügavale kaltsumägede sisse peidetud potentsiaalseid pärle jahtimas käia (mida ma tõenäoliselt ära nagunii ei tunneks). Päris nüri oleks peale eriti intensiivset kaevandamist tühjade kätega lahkuda ja see on risk, mida ma ei ole valmis võtma😀 Aga beebiriiete saagiga olen küll enam kui rahul – 2.50€ eest sain 6 bodi. Kui ma vaid viitsiks pilte teha, oleks kindlasti tore, ent esimene Paavlist saadud saak on juba pestud, triigitud ja kapis, nii et ma pole päris kindel, kas hakkan neid sealt pildi tegemiseks uuesti välja võtma. Ainult poolte asjade näitamine oleks…mõttetult poolik. Aga äkki mingipäev tabab mind üks viitsimise laine, siis võtan kätte ja teen.

Ühtlasi väike mureke seoses sellega, et see tänane ost võis mu süsteemis igaveseks mingi rikke põhjustada. Sest kui mingite kuramuse santiimide eest saab terve laadungi ilusaid riideid, siis ma ei tea, mis bipolaarsus mind peaks tabama, et ma rahuloleval sammul kuskile beebipoodi peaksin astuma ja sealt täishinnaga midagi ostma? Ilmselgelt peab neid oste ka mingi hetk rohkem või vähem tegema, aga mälupilt sellest kotitäiest riietest, mille ma kahe kaltsuka-külastuse käigus 10€ eest saanud olen, liiga naljalt ei unune ma arvan.

COjwpQ-UsAANxA-

Sünnituse tähtajani on muide jäänud täpselt viis nädalat.

Beebiriided teiselt ringilt ja esimene lasteaiapäev

Nüüd, kui meil lapse “lisavarustuse” jaoks kõik suuremad ostud tehtud on ning käes aeg erinevaid pisemaid asju hankida, olen ma võrreldes Kauri ootuse ajaga oma mõttekäigus mingit muutust täheldanud. No näiteks turvahälli ostsime eelmine kord kasutatuna, samas kui ühtki riideeset polnud ma nõus teiselt ringilt soetama:

“Mina ei taha, et minu esimese lapse esimesed asjad oleksid kellegi teise vanad asjad. Isegi kui need võib-olla ei näe vanad välja. Ja seda kasvõi juba sellepärast, et olenemata lapse tulekust valitseb meie elus hetkel niigi üsna mitme koha peal suur ebakindlus. Alustades kasvõi sellest, et me elame endiselt üürikorteris, mis pole ilmselgelt just ideaalne variant. Nii et las siis vähemalt kõik, mis otseselt meie uut ilmakodanikku ümbritseb, tema riided ja asjad, olla ilusad ja uued.”

Muutus seisneb selles, et praegu on just nimelt need nn suured asjad need, mille puhul ma tahan, et kõik oleks korralik. Aga kõik beebiriided (v.a sokid, mütsid ja üks bodi) on hetkel pärit Paavlist ja Buduaari turult. Erinevalt eelmisest korrast see mõte, et mu uhiuus beebi hakkab kandma kasutatud asju, ei kohuta mind enam.

Ma ei tea, kui kummaliselt see eelnev lõik kõlab nende jaoks, kes kogu aeg sekkarites käivad. Mina ei käi praktiliselt mitte kunagi ja põhjuseid (nagu siin varemgi välja toonud olen) on kaks – esiteks täielik kaltsuka-pimedus, ehk siis ma lihtsalt ei näe väärt asju, isegi kui ma need käte vahelt läbi lappan. Ja teiseks on selline natuke ehku peale otsima minek rämedalt tüütu mu jaoks. Et niigi napilt pool korda sajandis mul joppab mingi ägeda leiuga ja siis veeda veel aega seal juureldes, et kas on ikka tegelt ka ilus asi või on regular kalts, mida mu meeleheitele aetud aju läbi roosade prillide näeb, et piinarikkast olukorrast viimaks pääseda. Ühesõnaga, mul lihtsalt pole kaltsuka-silma. Seda enam olen ma kade nende peale, kes kogu seda asja oskavad ja kellel see loomulikult tuleb. Kuna aga titeriiete peale mingit “õiget” silma (mida mul pole eks) väga palju ei kulu, siis sellega saan isegi mina hakkama.

Muide, Paavlist ostsin kümme bodi 7.50 € eest ja täpselt sama raha eest sain suvalisest beebipoest ÜHE hõlmikbodi. Ma teadsin Kauri oodates – teadmatuses asi ausõna polnud -, aga nüüd tean ma veel paremini, KUI kiiresti imikud kasvavad. Ehk et kui mul on valida see alla eurone ülikorralik bodi kaltsukast vs 7-eurone bodi uuena ostetuna, siis minu jaoks ainuke vahe on tegelikult see 6 € (korda kümme) seal vahel, mille ma võiksin hoopis millelegi muule kulutada. See pole nüüd mingi kategooriline põhimõte, et kõik riided tingimata kaltsukast kavatsen osta, vaid lihtsalt mulle endalegi üllatuseks tulnud piiride nihkumine mu peas. See, mis varem tundus täiesti vastuvõetamatu, tundub nüüd kergelt teisejärguline.

Kauri ootusaja postitustest loen muuhulgas välja, et tollal piinlesin juba juunikuust saadik seljavalude käes – kõlab ulmeliselt. Praegu on olnud vaid väga üksikud õhtud, kui end selg ees aknast alla mingi raudkangi otsa tahaks heita, et see jube seljavalu lõppeks. Aga tõesti mega üksikud õhtud ja neil kordadel ma olen päeval ise selgelt liiga palju ringi tõmmelnud. Niisiis võttes arvesse asjaolu, et käes on august, võib vist öelda küll, et seekord on rasedus kergemini läinud. Ilmselt tuleb selle eest vähemalt osaliselt tänada Kauri, kes pole lasknud mul diivanil lapiti vegeteerida ning liigsest vedelemisest tulenevatele hädadele kerge ja hädine saak olla.

Täna alustasime Kauri lasteaiaga harjutamist. Ta ise on juba eelmisest kolmapäevast saadik mind enne iga uneaega veenda üritanud, et just see sama üks ära magamine lahutabki teda lasteaeda minekust. Eile õhtul siis lõpuks sain talle öelda, et nüüd nii ongi, et üks viimane uni ja siis on suur päev käes.

Alustuseks olgu öeldud, et minu jaoks möödusid need kolm-neli tundi, mille tema lasteaias ja mina üksi kodus veetsin, suhteliselt vaevaliselt. Harjumatu ja võõras oli. Talle lõuna ajaks lasteaeda järgi minnes sain kohe natuke kurjaks ka, et kasvataja polnud kapist Kauri mütsi üles leidnud kolme asja seast, nii et Kaurile oli jope kapuuts pähe pandud ja ta pea oli kaltsmärg seal all. Loodan, et sellist hoolimatut hoiakut rohkem ei esine. Samas selle tänase asja valguses pole küll midagi imekspandavat, et lapsed lasteaia esimesel aastal palju haiged on. Ei taha mõelda, kui neid põnne seal talvel poole rohkem on ja kasvatajatel siis ka pole aega igaühe riietusse korralikult süveneda, prr:/

Hoolimata sellest, et päev algas tavapärasest oluliselt varem, nii et koju lõunaunele jõudmise ajaks oli Kaur leebelt öeldes omadega läbi ja et ta päeval õues palavuse käes vireles ja et üks laps talle tema jutu järgi kõhu ning põse peale haiget tegi…tahab ta õnneks homme tagasi minna. Kõik need kolm eelmainitud asja on sellised, mille suhtes ma ei saa mitte vähimatki teha, kui ma temast eemal olen ja see on hullult vastik tunne. Aga talle meeldivad teised lapsed ja talle meeldib lasteaed ja kogu oma piinleva kanaemasüdamega ma loodan, et erinevalt tänasest ei juhtu temaga seal rohkem selliseid halbu asju, mis kokkuvõttes panevad teda tundma, et ta vist ikkagi rohkem ei taha sinna minna või mis panevad mind tundma, et ma ei taha oma kõige kallimat väikest varandust sinna viia. Ja ma pean endale reaalselt tegevust mõtlema, et see aeg siin üksi kodus rutem või kuidagi produktiivselt mööduks.

Kuuldavasti on see “nagu oleks oma lapse lastekodusse viinud” tunne mööduv. Parem oleks. Ei tundu eriti ahvatlev kuni teise lapse sünnini oma päevi kellaseiereid põrnitsedes ja peas mingeid murelikke stsenaariume konstrueerides veeta…

large