Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Nüüd, kodus tagasi olles, tundub, et kümme päeva Hiiumaal möödusid nagu üksainus silmapilk. Kooliga seondunud stress, pinged ja rutiin ununesid juba enne, kui Hiiumaale minekuks (lootusetult hilja ja eelviimaste unetundide arvelt) asju pakkima hakkasin. Kuigi ka Hiiumaal tekkis omamoodi rutiin – väikeste lastega natuke nagu paratamatu ja vajalik ka -, siis see oli ikkagi hästi suur vaheldus, sest viimane poolaasta selles ühes ja samas mullis siin ühes
Laias laastus võib öelda, et paljud (reeglina vanemad) inimesed tahavad beebilt iga hinna eest mingit emotsiooni kätte saada – rõõmsat ja laginal naervat emotsiooni. Minu jaoks on see hästi imelik ja kui ma üritan või üritasin Kauri beebiajal kellelegi öelda, et lapsele tasub läheneda rahulikult, mitte juba eemalt ruuporiga tuti-pluti karjudes, siis võite aimata, et sellele jutule on need inimesed kurdid. Käisime veidi aega tagasi ühel sünnipäeval. Seal
Kuidas nüüd mitte üleolev näida… Ses mõttes, et ma olin ju nende häältega arvestanud, mida ma blogiauhindade tulemuste tabelis näen. Täpsemalt, ma olin arvestanud kõigi nende SEITSME häälega, mis selle tulemuse lõpus on. Ülejäänud 150 on puhas müstika, sest, käsi südamel, ma julgesin loota maksimaalselt kahekohalist tulemust. No heitke korra pilk ülalolevale tabelile ja mõistatage kaasa, kuidas üks täielik no name blogi saab kõige konkurentsitihedamas (st 55 osalejaga) kategoorias
Alustuseks olgu öeldud, et terve eilse päeva veetsin ma konkreetselt kriipiva dilemma käes – minna või mitte. Umbes tund või paar enne blogiauhindade ürituse algust jõudis mulle pärale trotslik teadmine, et just nüüd, kui ma selleks enam absoluutselt valmistuda ei jõua, ma tegelikult vist ikkagi tahaksin sinna minna, mis on maksimaalselt tüüpiline minu puhul 😀 Hästi kohutav on nii pikaldane olla. Samal ajal sõitsime linnast välja, mis
Rene hakkab just nüüd kohe oma magistritööd kaitsma ja ma vabse ei kujuta ette, miks minul selle mõtte peale süda ärevusest pahaks läheb? 😀 Teiseks, astun sisse Facebooki ja näen järgmist: Homme? Ei ole reaalne. Alles oli hääletuse lõpuni kuu aega… Kas mina sinna homme lähen? Suurima tõenäosusega ei. Miks? Esiteks sellepärast, et hoolimata pea kümneaastasest blogimisest olen ma hetkel selgelt alles selles faasis, et mul on natuke veider
Semestri lõpp on üks imeline aeg. Eriti kui see langeb kokku beebi hammaste piinarikka tulekuga. Ma puutun esimest korda kokku sellega, et miski peale gaaside beebile nii valus võib olla, et ta näiteks kaks tundi järjest läbi poolune nutab, ilma pausi tegemata ja minu püüdlustele teda lohutada reageerimata. Või nii kõvasti ilastab, et reaalselt pool ta voodit on kaltsmärg. Või juba nii mitu päeva ühegi teise kohaga
Kaks aastat tagasi märtsis hoidsin ma kõik toidupoe tšekid alles, et saada ülevaade sellest, kui palju raha meil toidule kulub ning mida me täpselt sööme. See postitus asub SIIN. Nüüd, kaks aastat hiljem, kui me teoreetiliselt oleme vanemad ja targemad, tegin (lootuses, et kõik maiustuste ja muu jama read on väga hõredad) sama asja uuesti. Aga kas tõesti tuleb välja, et asjad on laias laastus hoopis halvemaks läinud?
Ma üldiselt ei viitsi kellegi teise blogis mingit pidevat kaeblemist ja negatiivset juttu lugeda. Paraku praegu tunnen end ise täpselt nii, et pole jaksu isegi nalja taha peita oma kopp-ees meeleolu. Terve üks räme nädal veel, grdfjslöflsjgd! Ma saan täiega aru, et pole mõtet siin jorutada, kuidas uni on ja üldse ei jaksa jne, aga vot see postitus on pühendusega mu lastele tulevikus, kui nad arvavad, et