Korteris elamise üks suur miinus on see, et ilusate ilmade nautimiseks peab midagi alati ekstra Ette Võtma. Välja mõtlema, kuhu minna. Sellist asja, et lihtsalt astud koduuksest välja muru peale… Noh, saaks teha küll, aga kentsakas oleks paljajalu kortermaja ukse ees seista. Nii ongi täielik õnn, et meil on alati
Laupäeval otsustasime randa telkima minna. Peale viimati Nõval telkimist teadsin ma kohe, et teist korda ei saa selle asjaga sama ideaalselt enam jopata. No et satub uuesti ideaalselt inimtühi rand, ideaalne ilm, null sääske, null tuult, null raskust laste magamapanekuga jne jne jne. Kui oma esimeselt perekondlikult telkimiselt kodu poole
Ilma pikema jututa. Kauri lasteaed tundub Lilile suht maapealne paradiis. Loodetavasti mõtleb ta samamoodi ka siis, kui aasta pärast ise samuti lasteaias käima hakkab:Toidupoe shenanigans, sest miks osta piima ja leiba nagu su dressides ja krunniga ema, kui saad seda teha kasvõi natuke väljapeetumalt:Kauriga on poes lihtne – kui lepime kokku, et
Esimese hooga vaatasin (kummaliselt vähestelt) piltidelt ja laivist, et appi kui normaalselt tänavu kõik korraldatud on, asukoht eesotsas. Vaba Lava on üsna ideaalne kompromiss kohviku ja kontserdisaali vahel. Veel meeldis, et otse-eetris polnud nähtavat plähmimist ega mingit kes-kus-seisma-ja-mida-ütlema-peab vaibi. Aga siis hakkas ikka üht-teist muud ka silma ja kõrva… Esiteks,
Päriselt ei ole veel kusagile pärale jõudnud, et kool ongi täiesti läbi. Pigem on selline…semestri lõpu tunne? Kui arvestada, et viimati ei käinud ma koolis aastal 2013, siis üsna loogiline, et aju asjade käigule kohe hoobilt järele ei jõua. Viimased paar päeva olen tegelenud lõpuaktuseks kleidi leidmisega. Enne lõputöö kaitsmist
Enne kui Rene kaheks ja pooleks nädalaks metsa läks, olin ma kindel, et see saab igas mõttes väga keeruline aeg olema. Tegelikult möödusid nädalad imekiiresti, ainult et mingis täielikus deliiriumis. Ühel päeval selle elu keskel kirjutasin jooksvalt üles mingid kellaajad, mismoodi ööpäev välja nägi. See ei olnud 200% iga päev
Täpselt aasta tagasi emadepäeval kirjutasin ühe postituse, mis mingil põhjusel mustanditesse seisma jäi. Kuna emadepäev on jälle käes ning ma ei taha veelkord õiget aega maha magada, siis avaldan selle nüüd kohe, väikeste täienduste ja suht kiiruga (õigustamaks võimalikke kirjavigu). Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega? Kui mõlemad lapsed
Pealkiri on õrn liialdus, aga tõesti ainult õrn. Sest igas kategoorias on alles veel KEEGI, lihtsalt neid, kelle osalus üritusele tõsiseltvõetavust ja suurust annaks, tänavu praktiliselt enam pole. Tuntumatest blogijatest osalevad kiire ülevaate põhjal ainult Merje ja Eveliis. Siia kõrvale nimekiri neist suurtest blogijatest, kes EI osale: Mallukas, Henry, Meie Käopesa, Britt,
Lõputöö teemat pole. Saad teema. Saad juhendaja. Saad küsitluse sihtgrupi kontaktid. Julged suisa rõõmustada ja veidi kergendatult hingata. Asud tööle. Arutad asja juhendajaga. Saad aru, et te saate asjadest väga erinevalt aru… *Kergelt hullunud naer* Käid ühe teise õppejõu jutul. Tema kiidab teema heaks, aga soovitab hoopis teistsugust uurimismeetodit ning lisab,
Kas te teadsite, et kui teie kodus lakkab töötamast gaasiveesoojendi (minu jaoks ajab ka “gaasiboiler” siin asja ära, aga näiteks ühe firma klienditeenindaja keeldus enne isegi edasi rääkimast, kui ma selle läbinisti vale sõna kasutamise lõpetan), siis saate tõenäoliselt mõnda aega natuke üsna keskaegset elu harrastada. Uue gaasiVEESOOJENDI saime kätte juba
Kui Kaur väiksem oli, siis tema arengust ja oskustest kirjutasin siia palju rohkem kui praegu Lilist olen kirjutanud. Kauri puhul panin lausa kronoloogiliselt kirja, millal ja milliseid sõnu ta ütlema hakkas. Üleüldse iga uus asi sai üles märgitud. Ma ei oska päris täpselt öelda, milleks see vajalik on või kas
Käod paugutavad jälle. Vaatame siis, kas annan blogija mõõdu välja… 1. Max keskharidus. Ma kusjuures ei teagi selle kohta midagi kosta, et mis blogijate keskmine haridustase võiks olla. Ju ta ikka kõrgharidus pigem on ma pakun? Ausalt öeldes ega ei teagi rohkem kui nende kohta, kes oma kooliskäimisest blogis pikemalt
Ma ei jaksa sellest tegelikult enam üldse rääkida ega mõeldagi. Aga kui ma selle peale hästi intensiivselt hästi kohe mõtlema ei hakka, siis varsti lihtsalt polegi enam midagi rääkida 😀 Põhimõtteliselt on lugu selline, et teema, mille suhtes ma lõputöö raames järeldusele jõudsin, et vot punkt just seda tahan uurida, nõuab
Nagu eelmise postituse all kommentaarides lubasin, siis katsun natuke selgitada, miks maitsetu lillelise tapeedi kasuks otsustasin 😀 Tegelikult ei ole irooniaks põhjust. Kui ma ehituspoes tapeetide hinnasilte ei oleks vaadanud, siis see tapeet, mille Kauri toa värskenduseks välja valisin, oleks saanud hoopis teistsugune. Ent nagu öeldud – tegu on üürikorteriga
Eelmise postituse jätk. Suhkruvabadus ei ole minu jaoks veel lõppenud, kuigi ma hoolimata nädal aega kestnud eeskujulikust toitumisest reede õhtul ikkagi libastusin. Hakkasime nimelt lõpuks Kauri tuppa tapeeti panema ja tundus hea idee kiire toit tellida, et niigi nappi tööaega köögis vehkimisele mitte raisata. Tellisin mingist kohast kebabid. Mõtlesin seda