Esimese hooga vaatasin (kummaliselt vähestelt) piltidelt ja laivist, et appi kui normaalselt tänavu kõik korraldatud on, asukoht eesotsas. Vaba Lava on üsna ideaalne kompromiss kohviku ja kontserdisaali vahel. Veel meeldis, et otse-eetris polnud nähtavat plähmimist ega mingit kes-kus-seisma-ja-mida-ütlema-peab vaibi. Aga siis hakkas ikka üht-teist muud ka silma ja kõrva… Esiteks, väga mitmed inimesed olid läinud kohale või – veel hullem – saatnud enda asemel kellegi teise “auhinda
Päriselt ei ole veel kusagile pärale jõudnud, et kool ongi täiesti läbi. Pigem on selline…semestri lõpu tunne? Kui arvestada, et viimati ei käinud ma koolis aastal 2013, siis üsna loogiline, et aju asjade käigule kohe hoobilt järele ei jõua. Viimased paar päeva olen tegelenud lõpuaktuseks kleidi leidmisega. Enne lõputöö kaitsmist ei hakanud ma selle otsinguga midagi “ära sõnuma”, nii igaks juhuks – pärast polegi vaja äkki. Katsmine
Enne kui Rene kaheks ja pooleks nädalaks metsa läks, olin ma kindel, et see saab igas mõttes väga keeruline aeg olema. Tegelikult möödusid nädalad imekiiresti, ainult et mingis täielikus deliiriumis. Ühel päeval selle elu keskel kirjutasin jooksvalt üles mingid kellaajad, mismoodi ööpäev välja nägi. See ei olnud 200% iga päev nii, aga üsna enamasti küll ja alles selle kõige keskel elades sain aru, KUI halvasti oli see
Täpselt aasta tagasi emadepäeval kirjutasin ühe postituse, mis mingil põhjusel mustanditesse seisma jäi. Kuna emadepäev on jälle käes ning ma ei taha veelkord õiget aega maha magada, siis avaldan selle nüüd kohe, väikeste täienduste ja suht kiiruga (õigustamaks võimalikke kirjavigu). Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega? Kui mõlemad lapsed kodus on, siis ma tavaliselt isegi ei ürita enam. Laste sünkroonmagamisest, millest siin kunagi oks laiali pajatasin,
Pealkiri on õrn liialdus, aga tõesti ainult õrn. Sest igas kategoorias on alles veel KEEGI, lihtsalt neid, kelle osalus üritusele tõsiseltvõetavust ja suurust annaks, tänavu praktiliselt enam pole. Tuntumatest blogijatest osalevad kiire ülevaate põhjal ainult Merje ja Eveliis. Siia kõrvale nimekiri neist suurtest blogijatest, kes EI osale: Mallukas, Henry, Meie Käopesa, Britt, In Love in Ljubljana, Costany, Miramii, Ebapärlikarp, Kuus Sidrunit, Nullkulu, Lipsuke, Shoppingq, Filtrita jne jne jne. Ma
Lõputöö teemat pole. Saad teema. Saad juhendaja. Saad küsitluse sihtgrupi kontaktid. Julged suisa rõõmustada ja veidi kergendatult hingata. Asud tööle. Arutad asja juhendajaga. Saad aru, et te saate asjadest väga erinevalt aru… *Kergelt hullunud naer* Käid ühe teise õppejõu jutul. Tema kiidab teema heaks, aga soovitab hoopis teistsugust uurimismeetodit ning lisab, et kõik on väga põnev jne, aga see meetod on SITAKS keeruline (täiesti asjassepuutumatu märkus, aga issand
Kas te teadsite, et kui teie kodus lakkab töötamast gaasiveesoojendi (minu jaoks ajab ka “gaasiboiler” siin asja ära, aga näiteks ühe firma klienditeenindaja keeldus enne isegi edasi rääkimast, kui ma selle läbinisti vale sõna kasutamise lõpetan), siis saate tõenäoliselt mõnda aega natuke üsna keskaegset elu harrastada. Uue gaasiVEESOOJENDI saime kätte juba tellimisele järgneval päeval, ent inimest, kes selle seina peale riputaks – pole olemas. Täna õhtul õnneks tullakse
Kui Kaur väiksem oli, siis tema arengust ja oskustest kirjutasin siia palju rohkem kui praegu Lilist olen kirjutanud. Kauri puhul panin lausa kronoloogiliselt kirja, millal ja milliseid sõnu ta ütlema hakkas. Üleüldse iga uus asi sai üles märgitud. Ma ei oska päris täpselt öelda, milleks see vajalik on või kas keegi selle info vastu kunagi huvi tunneb, sest mida niisugune teadmine päriselt annab, mitmekuuselt keegi esimest korda
Käod paugutavad jälle. Vaatame siis, kas annan blogija mõõdu välja… 1. Max keskharidus. Ma kusjuures ei teagi selle kohta midagi kosta, et mis blogijate keskmine haridustase võiks olla. Ju ta ikka kõrgharidus pigem on ma pakun? Ausalt öeldes ega ei teagi rohkem kui nende kohta, kes oma kooliskäimisest blogis pikemalt juttu on teinud ja selle põhjal ma ütleksin küll, et põhjust muretsemiseks ei ole. Justkui tegu oleks
Ma ei jaksa sellest tegelikult enam üldse rääkida ega mõeldagi. Aga kui ma selle peale hästi intensiivselt hästi kohe mõtlema ei hakka, siis varsti lihtsalt polegi enam midagi rääkida 😀 Põhimõtteliselt on lugu selline, et teema, mille suhtes ma lõputöö raames järeldusele jõudsin, et vot punkt just seda tahan uurida, nõuab info eest maksmist. Kuigi tegu ei ole kuidagimoodi salajase teabega, siis niimoodi suures mahus kokku koondatult nagu
Nagu eelmise postituse all kommentaarides lubasin, siis katsun natuke selgitada, miks maitsetu lillelise tapeedi kasuks otsustasin 😀 Tegelikult ei ole irooniaks põhjust. Kui ma ehituspoes tapeetide hinnasilte ei oleks vaadanud, siis see tapeet, mille Kauri toa värskenduseks välja valisin, oleks saanud hoopis teistsugune. Ent nagu öeldud – tegu on üürikorteriga ja teiseks, selle toa nelja-aastase püsielaniku jaoks on kiusatus seina peal pliiatseid, templeid ja muud taolist katsetada
Eelmise postituse jätk. Suhkruvabadus ei ole minu jaoks veel lõppenud, kuigi ma hoolimata nädal aega kestnud eeskujulikust toitumisest reede õhtul ikkagi libastusin. Hakkasime nimelt lõpuks Kauri tuppa tapeeti panema ja tundus hea idee kiire toit tellida, et niigi nappi tööaega köögis vehkimisele mitte raisata. Tellisin mingist kohast kebabid. Mõtlesin seda tehes, et salat, liha ja kartulid on kindlasti suhkuruvabad ning et kastet lihtsalt ignoreerin, lebo. Kurb lugu
Kui “Teeme koos 2018” grupis välja hõigati, et üks seekordne väljakutse on nädal aega ilma lisatud suhkruta elus püsida, siis võtsin ka lõpuks jalad kõhu alt välja ning astusin ligi. Seni olen seal ainult passiivne pealtvaataja olnud. Esimene suhkruvaba päev oli tõesti natuke kõhe, kuna tundus, et igale poole on suhkrut topitud. Kui isegi ühepajatoidule hapukoort peale ei tohi panna, sest poole liigutuse pealt hüppad oma hapukoorepakiga
Kuna ma olen viimase pooleteise aasta jooksul kümme midagi kilo juurde võtnud ja minu lühikese kasvu juures turritab iga lisakilo demonstratiivselt välja, siis olen ma jumala õige inimene teile rääkima, kuidas teiste minusugustega suhelda. Nendega, kes on valdava osa oma elust veetnud saledana ja siis mingil eluperioodil järsku paisuma hakanud. See roll on mulle uus ja sellepärast ma siiani veel teinekord üllatun selle üle, kuidas inimesed oma
Ma otsustasin Rened täna veidi tüssata. Valmistasin nimelt ette taimse õhtusöögi ja mõttes oli väga rahulolevalt muheleda, kui ta mind maitsva toidu eest kiidab, sest mul oli plaanis see teha nii hea ja “tõetruu”, et tal pole mahti märgatagi, et see sisaldab täpselt null liha. See on see mees, kelle meelest köögiviljad ja salatilised ja muu taoline võib taldrikul olla, aga liha peab raudpolt olema. Muidu pole õige