Laias laastus võib öelda, et paljud (reeglina vanemad) inimesed tahavad beebilt iga hinna eest mingit emotsiooni kätte saada – rõõmsat ja laginal naervat emotsiooni. Minu jaoks on see hästi imelik ja kui ma üritan või üritasin Kauri beebiajal kellelegi öelda, et lapsele tasub läheneda rahulikult, mitte juba eemalt ruuporiga tuti-pluti karjudes, siis võite aimata, et sellele jutule on need inimesed kurdid. Käisime veidi aega tagasi ühel sünnipäeval. Seal
Kuidas nüüd mitte üleolev näida… Ses mõttes, et ma olin ju nende häältega arvestanud, mida ma blogiauhindade tulemuste tabelis näen. Täpsemalt, ma olin arvestanud kõigi nende SEITSME häälega, mis selle tulemuse lõpus on. Ülejäänud 150 on puhas müstika, sest, käsi südamel, ma julgesin loota maksimaalselt kahekohalist tulemust. No heitke korra pilk ülalolevale tabelile ja mõistatage kaasa, kuidas üks täielik no name blogi saab kõige konkurentsitihedamas (st 55 osalejaga) kategoorias
Alustuseks olgu öeldud, et terve eilse päeva veetsin ma konkreetselt kriipiva dilemma käes – minna või mitte. Umbes tund või paar enne blogiauhindade ürituse algust jõudis mulle pärale trotslik teadmine, et just nüüd, kui ma selleks enam absoluutselt valmistuda ei jõua, ma tegelikult vist ikkagi tahaksin sinna minna, mis on maksimaalselt tüüpiline minu puhul 😀 Hästi kohutav on nii pikaldane olla. Samal ajal sõitsime linnast välja, mis
Rene hakkab just nüüd kohe oma magistritööd kaitsma ja ma vabse ei kujuta ette, miks minul selle mõtte peale süda ärevusest pahaks läheb? 😀 Teiseks, astun sisse Facebooki ja näen järgmist: Homme? Ei ole reaalne. Alles oli hääletuse lõpuni kuu aega… Kas mina sinna homme lähen? Suurima tõenäosusega ei. Miks? Esiteks sellepärast, et hoolimata pea kümneaastasest blogimisest olen ma hetkel selgelt alles selles faasis, et mul on natuke veider
Semestri lõpp on üks imeline aeg. Eriti kui see langeb kokku beebi hammaste piinarikka tulekuga. Ma puutun esimest korda kokku sellega, et miski peale gaaside beebile nii valus võib olla, et ta näiteks kaks tundi järjest läbi poolune nutab, ilma pausi tegemata ja minu püüdlustele teda lohutada reageerimata. Või nii kõvasti ilastab, et reaalselt pool ta voodit on kaltsmärg. Või juba nii mitu päeva ühegi teise kohaga
Kaks aastat tagasi märtsis hoidsin ma kõik toidupoe tšekid alles, et saada ülevaade sellest, kui palju raha meil toidule kulub ning mida me täpselt sööme. See postitus asub SIIN. Nüüd, kaks aastat hiljem, kui me teoreetiliselt oleme vanemad ja targemad, tegin (lootuses, et kõik maiustuste ja muu jama read on väga hõredad) sama asja uuesti. Aga kas tõesti tuleb välja, et asjad on laias laastus hoopis halvemaks läinud?
Ma üldiselt ei viitsi kellegi teise blogis mingit pidevat kaeblemist ja negatiivset juttu lugeda. Paraku praegu tunnen end ise täpselt nii, et pole jaksu isegi nalja taha peita oma kopp-ees meeleolu. Terve üks räme nädal veel, grdfjslöflsjgd! Ma saan täiega aru, et pole mõtet siin jorutada, kuidas uni on ja üldse ei jaksa jne, aga vot see postitus on pühendusega mu lastele tulevikus, kui nad arvavad, et
Seda on oi-kui-palju räägitud, et pole mõtet oma last võrrelda teiste, näiteks beebigrupist pärit, lastega. Et kõigi areng ongi erinev ning siis need, kelle beebid aeglasemalt arenevad, tunnevad end alalõpmata sandisti. Tõsi – Lili beebigrupis on beebisid, kes juba käimiskatseid teevad ja see võiks mind muretsema panna küll, sest tema on kõndimisest minu meelest veel väga kaugel. Aga et seal grupis on ka lapsi, kes on täitsa
Kui on miski, mis igal naissoost inimesel tuju tõstab, siis on see üks korralik ostuskoor. Kui õnnestub soetada ese, mille puhul tead, et see on veits (või eriti hea kui räiiigelt) rohkem raha väärt kui küsitakse, nii et natuke tekivad isegi süümekad müüja ees. Sisimas oled muidugi õnnejunnis, aga ei julge seda enne väljagi näidata, kui asja eest makstud ja see kodu kaitsvate seinte vahele ära toodud 😀
Iroonilisel kombel on just nimelt peale reklaami-teemalist postitust (SIIN) mulle järjest mõned päris lahedad pakkumised tulnud, millest ma eelmainitud postituse tuules keeldunud olen. Ma pole veel absoluutselt välja mõelnud, mismoodi või millal võiks siin blogis kunagi reklaam ilmuma hakata. Aprilli eelviimasel päeval sain veel ühe toreda kirja ja teate – ma lihtsalt ei ole raatsinud sellele veel ära öelda, kuigi ma pole endiselt midagi selgeks mõelnud ja ses