Kaks päeva peale sünnitusmajast koju saamist, hilisõhtul, valmistusime magamaminekuks, kui järsku enam-vähem maailma suurima ehmatuse osaks saime ning beebile hoopis kiirabi pidime kutsuma.
Juhtus see, et istusime koos Renega diivanil, laps oli mu jalgade peal, vaatas rahulikult ringi ja siis ühel hetkel eikusagilt oksendas end üleni verd täis. Kaks sekundit ei jõudnud meile mitte midagi kohale ja siis saabus reaalselt maailmalõpu tunne, hirm, paanika. Ma päriselt arvasin, et ta surebki ära.
Sõitsime kiirabiga keset ööd lastehaiglasse. Minul oli käes mõni päev vana beebi, kelle pärast ma kabuhirmu tundsin ja samal ajal jutustas kiirabitöötaja (muretult kaugusse vaadates) sellest, kuidas lapsed peab kohe peale sündi lasteaia järjekorda panema, sest muidu lihtsalt ei pääse löögile. Mul oli nii ebareaalne tunne seda juttu kuulata antud kontekstis, et ma isegi mitte ei üritanud viisakusest midagi vastata, vaid olin täiesti vait ja lasin tal omaette rääkida. Ma tean, et nad peavad seda tegema, et patsiendi (või antud juhul tema ema) mõtteid juhtunult mujale juhtida, aga see kõlas tõesti nagu… Mu laps oksendas VERD ja ta räägib mulle lasteaia järjekorrast?? Kas sa saaksid natuke rohkem rõhutada, kui üksi ma seal oma murega olen??
Olgu öeldud, et laps ise kõige toimuva käigus oma olekult kuidagi ei muutunud – ei kaotanud teadvust, ei muutunud loiuks, ei midagi. Lihtsalt oksendas hunniku verd ja edasi käitus nagu oleks kõik tavaline.
Jõudsime haiglasse. Registratuuri mutt (kahjuks ta tõesti ei teeninud mitte kuidagi ühtki sõbralikumat tiitlit ära) ütles, et kuna me alles samal päeval lapse sünni registreerisime, siis tal pole veel haigekassat. Mul oli selline tunne, et ma roogin endal seal samas leti taga neerud ja muu väärtusliku välja ning annan pandiks. Või et kui Haigekassa ei maksa, siis mis saab? Peaksin lapse kaenlasse võtma ja koju tagasi minema või? Ei ju!
Meid juhatati ühte ruumi ja öeldi, et arst tuleb kohe. Kuna Lili oli oma mao sisu koos verega välja oksendanud, siis tema nälg hakkas üha valjemaks muutuma. Kui peale kümmet minutit endiselt kedagi polnud meie juurde tulnud, võtsin lihtsalt istet ja andsin lapsele süüa. Korra käisid küll peas mingid mõtted, et äkki neil on vaja, et ta oleks tühja maoga vms, aga siis jõudsin järeldusele, et röökiv beebi mitte midagi lihtsamaks kindlasti ei tee. Ja kui rääkida rinnaga toitmisest kui privaatsest tegevusest, siis vot olen mina konservatiivne mis ma olen, aga kõikidest hetkedest tol momendil mind küll ei huvitanud, et see tegevus kellelegi teisele imelik võiks tunduda.
Arst vaatas beebi põgusalt üle, küsis mõned küsimused, nentis monotoonselt, et “täna on täielik beebide invasioon, muudkui tuleb”, toksis ohtralt klaviatuuri ning seejärel juhatas üks lumememme kostüümis unine neiu meid mööda pikki ja pimedaid koridore palatisse. Ma polnud jõudnud üldse mõelda sellele, et loomulikult kui vastsündinu kiirabiga keset ööd haiglasse tuuakse, siis ilmselgelt nad ei hakka kohe seal mingeid protseduure tegema, vaid meid jäetaksegi ööseks sisse. Ma polnud selleks absoluutselt valmistunud. Üks asi on see, et mul polnud vahetusriideid ega hambaharja, aga hoopis teine asi see, et mul polnud vähimatki aimu, kui kauaks me sinna jääme või mismoodi see kõik üldse välja näeb. Täielik teadmatus.
Üks konihaisust läbi imbunud mulletiga baaba tuli ja kutsus mind kaasa, et näidata, kus on söökla, kus saab oma toitu külmikus hoida (päriselt – KUI kauaks ma pean siia jääma??) ning kus asub puhketuba. Vot see viimane oli tol ööl kindlasti kõige absurdsem sõna, mida ma kuulsin. Puhketuba. Mis kuradi puhketuba? Mu laps oksendas verd, ma ei tulnud siia teetassi taga jalga kõlgutama ja gümna ajal Tammsaarega kaotatud aega tasa tegema. Kõik oli nii vastik ja hirmus ja ma mõtlesin, et me ei peaks seal olema, me peaksime kodus oma voodis magama…
Mingi aeg tuli palatisse too sama valvearst, kes tahtis, et ma rinnast piima välja pumpaksin, et näha, ega rinnapiimas verd pole. Ühtlasi pakkus ta välja, et kui piim on puhas, saan lapsele pudelist seda sama välja pumbatud piima pakkuda. Kuna mul Kauriga kogu selle piimandusega esimesel nädalal väga raske oli, just nimelt põhjusel, et sünnitusmajas talle kunstpiima andsin jne, siis ütlesin arstile, et kui välja pumbatud piim on puhas, annan lapsele ikkagi rinda, ei mingeid pudeleid. Samal ajal imestasin, et LASTEhaiglas, vastsündinute osakonnas, rinnaga toitmisse kuidagi nii möödaminnes suhtutakse, et ah, poteito potaato. Imikuga ei lähe ju üldse väga palju kordi pudelist / süstlast söömist vaja, et ta rinnast söömise vastu protesteerima hakkaks. Aga see selleks. Arst läks ära, pakkisin meid nii lahti kui oli võimalik ja mõtlesin, et peab vähemalt üritama magada, kuigi teadmatus selle osas, kui kauaks me peame sinna jääma, mõjus tõesti väga rusuvalt.
Veidi aja pärast tuli mingi inimene ja ütles, et ta võtab lapse kaasa – “arsti korraldus” – ja vot siis läks uuesti jubedaks. Nad ei viinud teda kaugele, ainult mõned ruumid eemale ja edasi kuulsin ma umbes tund aega järjest, kuidas ta röökis, kuni tal lõpuks hääl täiesti kähe oli. Nad tõid mulle tagasi lapse, kes oli igast jäsemest nõeltega torgitud, kanüül käe küljes, üleni end täis oksendanud. Ma tean, et nad pidid kõike seda tegema ja nad pidid verd võtma ja nad polekski pisardavat ema sinna kõrvale saanud lubada, aga see kõik ei tundu sellepärast mitte kuidagi vähem õudne. See oli esimene kord üldse, kui ta minust eemal oli ja terve see aeg tehti talle haiget
Kui ma ta lõpuks tagasi sain, siis arvasin küll, et istun terve öö üleval, hoian teda süles ja lohutan sellega meid mõlemaid. Õnneks või kahjuks mitu tundi tihkelt täis raskeid emotsioone mõjus hoopis nii, et ma uinusin sekund peale pikali heitmist. Küll aga magasin terve öö kitsukeses voodis end sentimeetritki liigutamata, et Lilit enda lähedal saaksin hoida. Talle pandi tilguti ka külge, nii et ma ei saanud talle isegi puhtaid riideid panna. See kõik oli nii hale ja vastik.
Olime haiglas kaks päeva ja rohkem last minu juurest õnneks ära ei viidud. Ultrahelis käisin temaga koos, kõik vereproovid olid korras ja arstid jõudsid tasapisi järeldusele, et ilmselt tõmbas beebi süües mu rinnas mingi kapillaari katki ja sealt see veri. Järele mõeldes oli juba Kauri ajal imetamisega alustamine kohutavalt valus ja paaril korral nägin siis ka verd, nii et mida rohkem selle peale mõelda, seda loogilisem see kõik on. Muidugi tilguti küljes lebavat beebit vaadates olid süümekad seda suuremad, et kõik need protseduurid ja asjad, mida ta taluma pidi… OEH. Teisest küljest poleks ma ilmaski südamerahu saanud, kui nad poleks teda läbi uurinud, vaid oleksid mulle õlale patsutanud ning öelnud, et ausalt – asi pole temas, asi on sinus, küll meie juba teame, sest see siin pole üldse nii haruldane kaebus.
Muidugi võrreldes kasvõi meiega samas palatis viibinud ema ja tema enneaegse beebiga oli meie olukord kokkuvõttes kukepea, rääkimata sellest, mis protseduure tehakse samas majas korrus madalamal (intensiivis) viibivatele lastele ning mida tunnevad sealsed emad-isad. Meie ehmatus ja hirm olid sellest hoolimata reaalsed ning ma väga väga väga loodan, et kummagi lapsega sinna enam asja pole. Hea oleks kui mitte kunagi.
Kui nüüd Kaur ka terveks saaks oma nädal aega kestnud nohust ja palavikust, oleks kõik hästi.
