Eesti mehe elu nagu keskastme juhil
Tegelikult ma ei hakka üldistama, et kõigil meestel nii on, aga Renel küll. Tööl rabab ja koju üritab ka oma tähelepanu jagada, aga varem või hiljem tõmbab end seal kahevahel nagunii rihmaks, sest kõiki osapooli (kodu vs töö) lõplikult rahuldavat toimimist ei paista olevat. Kogu aeg kahe tule vahel, mõlemalt poolt tuleb täiesti vastuolulisi nõudmisi.
Nii see meie elu praegu on, et kuna ta töö on seotud ehitusvaldkonnaga, siis paratamatult kõige kibekiirem hooaeg on tal just nüüd, suvel. Ja kuigi üldjuhul ma üritan seda mõistusega võtta ning aru saada, et töökoormus ei sõltu temast, siis vot neil päevil kui Kaur on hommikust õhtuni mu närvirakkude kallal räppinud, võite ainult arvata, kelle kaela ma oma kopp-ees-tunde välja valan? Eks ikka ülla leivateenija Rene peal – “sina ka oled päev läbi tööl ja üldse ei aita mind!” Sest ma ise käin kogu aeg tal töö juures abis, eks. Aga kuidagi nii on, et mõistus tammub üht ja see pagana ebaratsionaalne eideloogika hoopis mingit muud rada pidi.
Normaalsusest nõretavad soovitused, kas pole 😀
Ükskord üks netikommentaator ühe mu arvamuspostituse alla kirjutas umbes et “kaastunne elukaaslasele”. See oli tol korral muidugi teemast mööda kommentaar, kuidas teisiti eks 😀 aga omamoodi tõsi sellegipoolest, sest kes meist ei tunneks aeg-ajalt oma mehele kaasa. Mina Renele küll tunnen. Enamasti paraku alles tagantärgi, kui ta oma koosa juba kätte on saanud, aga asi seegi 😀
Muuseas võtsin käsile raamatu “Mida mehed tunnevad” ning tuleb tõdeda, et äratundmishetki on juba raamatu esimese kolmandiku peale rohkem kui ma ära seedida suudan. Vaimukas, aga ärritavalt tabav 😀
Kusjuures kui ma siin erimeelsuste teemat juba põgusalt puudutan, siis üks huvitav tähelepanek, mille ma hiljaaegu tegin – kui varem oli peale argumenti/tüli mingi kohustuslik eemale hoidmise aeg, eriti kui jutt ei jõudnud otsaga selleni, et kellel siis ikkagi õigus on, mil istusime mõlemad oma nurgas ja põrnitsesime nina püsti enda ette, sest mõlemal oli õigus, obviously 😀 Siis nüüd on mul/meil see suht minevik. Mõnikord ma tundun endale lausa bipolaarne veits ja ma kardan, et Rene võib seda ka täheldada millalgi, kui ta juba pole seda teinud 😀 Sest mul on kuidagi üle läinud see, et kellele viimane sõna jääb, see on võitnud 😀 Karjun oma karjumise ära ja vsjo, pole isegi vaja täpselt järeldusele jõuda, kellel õigus oli, vaid las lihtsalt olla möödas. Ja ma tean, et ükskõik kui hullult me ei ragistaks, siis kohe kui kumbki osapool rahu asub sõlmima, tuleb teine ilma puiklemata asjaga kaasa. Ja sellepärast on lihtne tülitseda ja leppida, et pole mingit jonnimist ja põhimõttelist pikka raiumist (kui mina just kaotusseisus pole, siis raiun kuis jaksan 😀 ) Nii et jube hea, aastatega on mõned nurgad justkui ikka maha lihvitud. Tagumine aeg ka juba 😀
Muust asjast nii palju, et pühapäeval sõidame Kauriga juba kolmandat korda sel suvel Hiiumaale, et seal üks mõnus nädal veeta. Ei tasu kogu eelnevast jutust järeldada, justkui ma kodust minema põgeneks – oh ei! Lihtsalt tahaks suvest nii palju võtta kui võimalik. Linnas pole sellest suurt midagi võtta, kui just odekat korisevaid parme ja tolmuseid linnatänavaid ei fänna.
Mul pole veel täpset plaani ega aimu ega midagi, mis me Hiiumaal tegema hakkame, sest Rene vanemad on reisil ja maja seega pea-aegu inimtühi, nii et ilmselt saame Kauriga palju kahekesi olla. Aga tegelikult ilma plaanita ongi ideaalselt hea, ei teki kohustuse tunnet. Pealegi vaevalt et meil igav jõuab hakata – mulle meenub näiteks juba praegu päris mitu inimest, keda ammu näinud pole 🙂 …ja veel mõned mõtted:
- Teen Pavlovat. Täna on üks plaaditäis juba prügikasti lennanud ning teine hetkel ahjus, saame näha kas mu ahjukärakas veab välja selle nalja või mitte;
- teen värskete kukeseentega värsket pastat;
- kühveldan Kaurile nii palju värsket kraami sisse, kui ta vähegi vastu võtab;
- veedan võimalikult palju aega õues;
- kui ilm vähegi lubab, siis käin meres ujumas – juba ammu unistan sellest – ja kui ilm eriti palju lubab, siis lohistan Kauri ka endaga merre kaasa, ei jõua ta arvamust sellest asjast ära oodata 😀
- loen läbi raamatu “Mida mehed tunnevad” ja vähemalt ÜRITAN sealt midagi kõrva taha panna 😀
- vaatan nii palju PLL osi ära kui Kauri ja mu enda uneaja vahele vähegi mahub, sest lolli peaga otsustasin kolmanda hooaja algusest asja uuesti käsile võtta (millalgi kunagi jäi pooleli). Ühtlasi olen ma vist ainus, keda absoluutselt ei huvita, kes “A” on, kuna see kas tuleb lõpuks välja või mitte, ma ei viitsi iga sisupöörde peale äksi täis minna;
Ja lõpetuseks pilt, kust on hästi näha, KUI väga mul neid Pavlovaid ja pastasid oma päästerõngale lisaks vaja on 😀
…kuid siiski-siiski, see seelik on mulle suureks on jäänud viimase kuu-kahe jooksul. Pole isegi kindel kas reaktsioon on JESS! või NUUKS…
Kuidagi tuttav tuli ette: “Ja kuigi üldjuhul ma üritan seda mõistusega võtta ning aru saada, et töökoormus ei sõltu temast, siis vot neil päevil kui Kaur on hommikust õhtuni mu närvirakkude kallal räppinud, võite ainult arvata, kelle kaela ma oma kopp-ees-tunde välja valan? Eks ikka ülla leivateenija Rene peal – “sina ka oled päev läbi tööl ja üldse ei aita mind!”” 😀
Nojah… aga midagi pole teha, kui õhtuks on närvid ribadeks, “sauna” saab ikka see, kes esimesena uksest sisse astub 😀
Hahha, selline väljend on olemas või? 😀
Ma ei usu, aga minu puhul peab see paika, kuna lasteaed on veel puhkusel, siis mu närvid on 24/7 puruks näritud. Kui viimane piir käes, siis saab seda tunda kas a) tütar kes koju tuleb (selle eest, et on igavene lohe) või b) mees, kes helistab küsides mesimagusa häälega: “No kuidas teie päev on möödunud? Mida toredat tegite?” 😀
Oi see rõõmsal toonil “Mis tegite siis täna?” on ka meil palju lahinguid alustanud 😀 😀
See on nagu süütenööri läitmine, eks 😀
Täpselt 😀
Elus ongi vist selliseid etappe… Arvan,et Hiiumaa on hea vaheldus, alati, no matter what. Nautige värskeid marju ja õhku!
🙂
Oh, I feel you sister! Minu kallis meha töötab autorendi valdkonnas ja suvi on tal kõrghooaja tõttu töö mõttes nii täis bookitud, et pean õnnelik olema, kui ta minuga õhtuti diivanilgi kaisutada jõuab või kuus tervelt kaks täiesti vaba nädalavahetust lubada saab. Ja kui ka minu pingul närvikeeltel on terve päeva reilenderit mängitud ning juhtumisi ka ilm juhtub eriti jama olema (õues lapsega veits iisim, aga halb ilm õue ju ei luba), siis möirgan ka mina õhtuks emalõvile sarnaselt ja salvan ussile omaselt, kes vähegi mulle ette jääb. Samas, kallis kaasa siis jälle selgitab, et tänu suvehooajale saame majas jälle selle-ja-selle tehtud, reisile mindud, ettevõtet arendatud jamiskõikveel ja siis on mul mök-mök, poen kaissu ja olen rahul. Varsti on õnneks sügis 🙂
Ja tülid üleüldsiselt lahenevad meil teile sarnaselt – kestavad seni, kuni esimene rääkima hakkab ja teine sulab kaasa.
Väga lohutav on kuulda, et ma ainus omataoline pole 😀
Mul on ka kahju oma mehest ja usun, et paljudel teistel ka. Mu vanematel küll on 😀
Miks su vanematel su mehest kahju on? 😀
Nad teavad kõige paremini, milline frukt ma olen ja kui raske võib olla minuga koos elada 😛 Kui isa mul külas käib, siis ta minnes aeg-ajalt ikka noomib: “Käitu Lauriga hästi!” Ja kui ma olen halvas tujus, siis ema ütleb: “Vaata, et sa Laurile ei nähva!” 😀
Hahhaa, väga hea 😀