Hakkame magama riidekapis
Meie kõrvalkorteris elas pikka aega üks vagur vanatädi, kelle olemasolust mul õigupoolest aimugi polnud. Mingi aeg see tädi kuidagi kadus sealt ära ning tema asemele ilmus üks perekond (kaeblesin nende üle juba siin). Neil on üks laps, null kodulooma ning meiega üks ühine sein, tänu millele on neil õnnestunud meie elu täiesti pea peale keerata.
Kõik algas sellest, et nad peale kolimist veidi remonti tegid. Vedasime Kauri voodit ühest toast teise, et tal naabrite ehitustöö tõttu oma uned magamata ei jääks. Olgu.
Eks ma turtsusin ikka sel teemal ja nii mõnelgi õhtul, kui veel kell üksteist ka klopsimine ja puurimine käis, vaidlesime Renega, kas ehk peaks minema ja naabrimehele ütlema, et tõmmaku otsad kokku…või mitte minema. Mina vihase emalõvina oleksin kohemaid neile ukse taha traavinud ja teavitanud, et minu meelest selline asi just ülivõrdes okei pole. Rene on aga korralikult kasvatatud inimene, kelle empaatiavõime kaasinimeste suhtes ületab tema enesekesksuse, mistõttu leidis tema, et kui naabrimees alles kell seitse õhtul koju jõuab ja tal on VAJA ehitada, no las vaene inimene siis teeb oma kodu korda. Selles asjas me päris üksmeelele ei jõudnudki.
Ühel päeval sai see igikestev remont siiski tehtud ja meie elu läks edasi. Ent kuna ühine sein naabritega asub Kauri magamistoa ja nende köögi vahel, võite aimata, et igasugu kolistamist ning traalivaalimist kestab neil oluliselt kauem kui kella seitsmeni õhtul, mil Kaur voodi läheb. Nii ongi saanud harjumuseks, et Kaur jääb magama ventilaatori sahina taustal, sest kui ventikas ei tööta, seda vaheseina naabrite ja meie korteri vahel justkui ei eksisteerikski.
Mingi aeg hakkas Kaur igal hommikul kella viie ja poole kuue vahel ärkama. Lihtsalt eikusagilt see asi ilmus, niisiis mõtlesin, et ju on tegu mingi järjekordse faasiga. Kuni ühel ööl, kui Kaur veidi rahutu oli, tema toa põrandale magama läksin ning kell viis ise ka mingi kolina peale ärkasin. Seina taga käis vilgas toimetamine. Millalgi poole kuue paiku käis kõva kõmakas (naabrid mitte mingil muul moel kui täiest jõust ja hiiglasliku pauguga oma välisust ei sulge) ning mulle jõudis pärale, et Kaur ärkab mitte unetsükli lõpu, vaid naabrimehe/naabrinaise varajase töögraafiku tõttu.
Ma olen nii vihane! Annaksin ära ei-tea-mida, et me ei peaks elama kellegi teise elurütmis. Et Kaur saaks magada nii kaua kui ta ise tahab ja et mina ei peaks igal hommikul kell viis piima jaoks vett keetma loivama, et last uuesti magama saada. Mida hommiku poole, seda erksam ta uni ju on ning lihtsalt pikali panemisest jms varahommikul enam ei piisa. Ühesõnaga soojendan vee, teen piima valmis ja silmad kinni voodi ääres seistes toidan teda. Peale seda komberdan tagasi voodisse ning hea õnne korral saan pool kuni poolteist tundi veel magada. Poolteist ikka VÄGA hea õnne korral.
Nüüd olengi jõudnud ainsa reaalse väljapääsuni, ehk et vahetame Kauriga toad ära. Veame oma suure voodi Kauri kuue ruutmeetri suurusesse tuppa ning tema pisikese võreka enda poole suuremasse tuppa. See näeb päris naeruväärne välja, see muudab meie igapäevase elu päris palju ebamugavamaks, sest peame ka palju muud mööblit kuidagi senisest muudmoodi paigutatud saama, ent kui tulemuseks on see, et igasugune magamise triangel vähegi taandub, siis davai, ma olen nõus kolima nii tillukesse tuppa, et peale voodi ja pisikese kummuti sinna ei mahugi. Ma pole isegi sellesse jõudnud süveneda, et kas toas uks ka kinni läheb või jääb voodi nurk ette.
Olukord on enam-vähem absurdne, aga nii palju ma mõistan, et ma ei saa naabrite ukse taha lennata ega öelda, et olge mehed, ärge peale seitset kööki minge ja hommikul enne tööd kohv võiks ka olemata olla. Pole ju päris nende süü, et see kuradi maja nii haprast materjalist ehitatud on. Kuigi välisuksega närvitsemisega võiksid nad küll koomale tõmmata, täiesti põhjendamatu laamendamine. Ja ma siiralt loodan, et kui me need toad nüüd ära vahetame (täna on prooviöö), siis sellest on ka reaalselt kasu. Sest kui see ei aita, siis MIDA ma teen!? Mis variante üldse on veel??
Lisaks loodan kogu südamest, et meie teine “nähtamatu” naabritädike peab veel pikki aastaid vastu, kuigi ega ta just üleliia kõbus ei paista… Ma ei taha mõeldagi, mis saab kui elutoa ja suure magamistoa seina taga ka aktiivne elu hakkab toimuma. Üleüldse tahaks kuskile metsa kolida, nii et peale metsa kohina ja käbide kukkumise mitte mingeid helisid poleks. Kadestan teid kõiki, kes te nii suurt luksust nagu seda on VAIKUS saate nautida.
No ja et see postitus üleni ood kurbusele poleks, siis lõpetuseks üks sügisene pilt sunniviisiliselt lehehunnikusse torgatud Kaurist, kes vabatahtlikult oma jalga igasuguse lehemudru keskele eriti ei tõsta, korralik pedandihakatis nagu ta paistab olevat 😀
Ma vihkan ka neid paberist paneelmaju 🙁 PS! Kutt on armas!
Meie maja lähedal avati ööklubi, kujuta seda viha ette 😀 Õnneks ainult kord kuus toimuvad seal peod. Need kaks korda olen küll vihastanud ka ja oma peas linnavalitsusele kirju kirjutanud 😛 Last õnneks ei huvita veel. Samuti olen paar korda pidutsevatele naabritele politsei kutsunud öösel.
Aga sinu olukorras jah, vist kõige targem oleks oma peas asjaga rahu teha ja ise teine lahendus leida, kuna ilmselgelt need inimesed elavad oma kõige tavalisemat tavaelu, pole midagi valesti teinud, ja viga on, kui üldse milleski/kelleski, siis seinas, aga naabrite poole küll halbu sõnu või mõtteid pole vaja saata. Remonti tohib ka teha kuni kella 11-ni ja kui nad pärast seda tegid, oleks ma vist ütlema läinud, aga kui enne seda, siis nad ju ei tee midagi valesti.
Mulle meenub, kui üks vihane ema saatis meile ajalehte lugejakirja, et see on ebanormaalne, kui valju häälega kiirabiautod kimavad ja tema laps ärkab iga kord üles, kui üks selline mööda läheb. See on ekstreemseim näide sellest, kui paigast ära lapse und hindava ema prioriteedid ikka minna võivad 😛 Tegelikult on ju köögis sahmimine, ka uksest sisse välja käimine, ka aegajalt sõpruskonna küllakutsumine jms täiesti normaalsed ja eluks vajalikud nähtused nagu ka kiirabi sireen. Kes on asunud elava hruštšovkasse peab leppima sealsete seintega, kes on otsustanud lapse saada peab leppima sellega, et mõni laps ärkab ka kõige väiksemate häälte nagu uksepaugu peale, ja mõni laps ärkab veel üheaastaselt kolm!!!! korda ööjooksul tissimiseks (jep, mul on selline tuttav…), kes on asunud elama kesklinna või vanalinna, peab leppima ööklubi ja muu sellisega, sest muidu oleks ju võinud teha otsuse metsa kolida, seal poleks kindlasti klubi avatud 😛
Tuleb tõdeda, et tillukeses magamistoas on üllatavalt hubane ja vot minu unele naabrite argielu taustahelid mingit mõju ei avalda. Mina magan seal toas hästi. Tundub, et kõik polegi veel kadunud, ptui ptui ptui 🙂
Ma saan muidu täpselt aru su emotsioonidest, nii mitu korda on olnud see olukord meil vanas korteris, et ma kuulutan kuidas ülemisele naabrile lähen uksetaha sõimama kohe ja Lauri rahustab, et kuule, inimesel on õigus oma kodus telkut vaadata, ka veitsa kehva kuulmisega vanamehel 😀 Ja siis ma pean endale seda sama monoloogi ikka uuesti ja uuesti, et TEGELIKULT ta ju ei tee midagi halba või huligaanset vaid mina ise ronisin siia kesklinna panelkusse ja ise olen nõrga närviga 😛 Näiteks Lauri närvid on okeika ja teda ei häiri magamisel üldse miski 😀
Minul täpselt samad sisevõitlused 😀 Ühest küljest kellegi peale tahaks ju karjuda, kui selline sitt olukord tekib, aga tõepoolest, näilised süüdlased ongi ainult näiliselt süüdi. Sest need meie kõnealused kõrvalnaabrid on tegelikult totaalsed vagurakesed võrreldes ülemise ja alumise rahvaga. Lihtsalt sattusime universumi kõige kehvemat seina jagama.
Oh juudas. Ma totaalselt mõistan sind. Meie kortermaja on tehtud ka paberist. Kohutav. Vastas paraadna on meie korteri peegelpilt. Ehk siis magamistoa seinad on üks ja köögi oma on üks. Meie kõrval olev korter oli mingi aeg tühi, kuni mu töökaaslane tõsteti majast välja ja kiiresti oli ajutist pinda vaja (2 aastat) No dsiisus! Tal on 7-aastane, kes ei mõista normaalse inimese moodi kõndida (ema eeskujuks ilmselgelt), rääkimisest rääkimata 😀 Sellel lapsel on üli varajane eelpuberteet. Õhtuti magama minnes oli selline tunne, et magame ühes voodis. Mina oma lapsele ei pidanud unejuttu lugema, sest naabrimuti juba luges 😀 Ostsid nad nüüd samasse majja korteri, minu trepikotta esimesele korrusele. Korter on neil olnud nüüd üle aasta ja siiani pole remont valmis. Oh rõõmu, kui mees pool õhtul koju tuli ja kopsima hakkas. Mina hambad ristis kannatan, aga abikaasa on paar korda ütlemas käinud, kui poisi magamapanekuks kulub a’la 2 tundi, sest keegi koputab ja loomulikult on tarvis siis mu poisil ka koputama hakata. Veel paugub välisuks. See nagu vist lastakse meelega kinni ja vahest antakse hoogu ka juurde, et korralikult ikka lõmmuks. Olen isegi öösel selle laksu peale üles ärganud. Hea, et naabripoisid on hetkel koolis. Muidu oli meil ka bass igapäevane. Ja miskipärast just siis nemad ärkasid, kui mina Karli lõunaunne sättisin. Siis poisi voodi sõna otseses mõttes värises seinast seina.
Ma palvetan pea iga päev, et saaks kiiresti oma maja valmis ja minema siit hell hole’ist. Kohutav. Vabandust pika kommentaari pärast, aga ma pidin selle endast välja saama 😀
Pikad kommentaarid on jumala head, no worries 😉 Ja ma jagan suht sama saatust teiega, põhiliseks erinevuseks ongi see, et meil ei terenda silmapiiril ühtki oma maja 😀
PS! Unustasin mainida, et kutt on tõesti ÜLIarmas!
Laske see õnnetu vahesein helikindlaks teha. Väike kulu võrreldes lapse rahuliku unega. Lisaks endal rahulik olla ja ei teki pidevalt tahtmist naabritele tooliga high five näkku teha.
Mõte on jumala ilus, aga no kohe kuidagi ei raatsi üürikorterisse nii palju investeerida. Ilmselt kui tubade vahetus töötama ei peaks, vot siis tuleb vist küll mingi suurem ja tülikam lahendus käiku lasta…