Hirmuäratav detsember
Ma ei loe ega usu eriti horoskoope. Okei, tähtkujude iseloomustused vastavad laias laastus tõele, nii palju kui reaalseid inimesi ja neid horoskoope kõrvutanud olen, aga igapäevased nupukesed kusagil lehes ei ole minu jaoks isegi kiikamist väärt. Küll aga on üks horos…ei – taroskoop, millel juba mõnda aega silma peal hoian ning mida iga nädal tagantjärgi loen. Ja reaalselt iga kord tõden, et mingi väga keskne teema on hullult klappinud.
Las ma toon näite:
Mõni nädal tagasi tuli Rene töölt koju ja teatas, et tead, nüüd on nii, et sel ja sel kuupäeval annab ta tööl lahkumisavalduse. Sama nädala kohta taroskoobis:
“Skorpionil saab hing nii täis, et ta võib teha kardinaalseid muudatusi. Tulla ära töölt, jätta maha kaasa, lõpetada suhted sõpradega…ühesõnaga, ta teeb millelegi lõpu, sest tema tuju ütleb nii. Siis saabub hingerahu.”
Mina olen veel siin, oma sõpradega kohtub ta niigi harva, et oleks ebaloogiline needki vähesed suhted lõpetada, aga seda juttu, et ta viimaks oma asjale tahab keskenduda, olen ma nüüdseks juba paar aastat kindlasti kuulnud. Ja alati kahtlusteta teadnud, et üks hetk see juhtub.
Sellest kohe järgmiseks nädalaks, mil Rene oli planeerinud tööl lahkumisavalduse anda, lubas taroskoop talle järgmist:
“Samuti on avatud kõik uued algused ja võimalused. Mida lõbusamalt ja lihtsamalt te asju võtate, seda paremini need õnnestuvad.”
Ja let me tell you – on küll natuke ebakindlust tekitav, et meie väga põhjalikult täidetud rahaplaneerimise tabelisse pole jaanuari sissetulekute koha peale kirjutada mitte midagi muud kindlat kui lasteraha üsna kuivetu number. Ma loodan, et “Toetustest elamise 101” ei saa siin blogis kunagi mingi postitus olema, aga õrnalt kõhe on küll. Meil on kohustused, meil on lapsed, meil pole tegelikult üldse ruumi mingite selliste asjadega pulli teha nagu (niigi ainsa) püsiva sissetuleku aknast välja viskamine. Kui sellele kõigele hästi ratsionaalselt mõelda.
Aga ometi valitseb sel teemal ka mingi arusaamatu kergus. Te peate mõistma, et kui isegi minus – elupõlises pabistajas, kelle aju on umbes mustade stsenaariumite genereerimise keskjaam – puudub igasugune ärevus, siis ilmselgelt usun ma sellesse väga. Päriselt ja siiralt tunnen, et kui üldse keegi, siis on Rene see, kes teab, mida ta teeb ja tema juba ei astuks praegu sellist sammu, kui ta ise ka sellesse ei usuks.
Me kõik oleme elu jooksul kohanud inimesi, kes uitmõtete ja mingi suvalise uisa-päisa ajel igasugu arulagedusi teevad. Näiteks pere ainsa rahateenijana järsku töölt ära tulevad. Aga see pole üldse see. Et see just praegu juhtub, on kõiki riske arvesse võttes mitte ehk kõige ideaalsem ajastus, aga tegelikult on ta selleks juba pikalt hoogu kogunud, nii et kui see asi üldse õnnestub, siis miks mitte nüüd. Igal juhul ei valmista see – meie edasist elu nii tohutult palju mõjutav hiigelsuur otsus – mulle mitte mingit ärevust. Null. See kõik võib muidugi igatepidi minna, sest elu onju, aga endale väga ebaomaselt tunnen praegu, et ette muretsemine ei anna mulle mitte midagi. Nagunii tuleb see, mis tuleb. Tegeleme kõigega siis, kui see koht päriselt käes on.
Loen sama aja taroskoopi enda tähemärgile ja seal on kirjas nii:
“Neitsi võib saada preemiat, hea pakkumise, tunnustust või muul moel au ja kiitust.
Neitsi kipub end ja oma elu sel nädalal põhjalikult analüüsima. Need kes tunnevad, et suhe on end ammendanud ja leiavad, et ta oleks justkui ainsana sinna suhtesse panustanud, teine pool ainult võtab, siis sellega tuleb nüüd lõpp-arve. Neitsi lõpetab sellise suhte. Ise tunneb ta end petetu ja reedetuna, temaga on käitutud ebaausalt. Tema headust on kuritarvitatud. Kuidas neitsi ka prooviks, ta ei suuda sellist käitumist ega inimest enam mõista.”
Ma saan aru küll, et see kõlab nagu mingi hästi üldine mull kusagilt Kroonika tagakaanelt, aga päriselt just nii läks tol nädalal. Kõigepealt üks päris kole kokkupõrge kellegagi, kes minu meelest totaalselt üle piiri läks ning kes iseenda käitumist juba mõnda aega väga adekvaatselt ei taju. Meie arvamused jäävadki ilmselt lahku, sest me näeme asju lihtsalt liiga erinevalt ja see, kui mina enda või õigluse eest seisan, valab ainult õli tulle juurde. Nii et siin polegi suurt muud teha kui õppetund kaasa võtta ja rahulikuma südamega edasi liikuda.
Teiseks, just nagu Timmer prognoosis, siis positiivsema poole pealt sain tol nädalal tõesti peale hakata ühe tööga, mis jõudis minuni just siis, kui selle otsimise lõpetanud olin.
Nii nagu paljud kodused emad, tahtsin minagi vähemalt natuke perekonna rahakotti panustada. Lootsin, et seni kuni veel kodus olen, õnnestub mul ehk leida mingigi arvutis tehtav töö. Ideaalis midagi erialast, aga põhimõtteliselt hoidsin silmad lahti igasuguste asjade osas, mida laste uneajal nokitseda.
Ma tean väga paljusid emasid, kes oma 1,5-aastast last mitte kunagi lasteaeda ei paneks, kui neil oleks mingi muu variant. Asja ajaks väga paljude jaoks ajutiselt ära kasvõi suvaline andmesisestustöö. Paraku ei paista meiesuguste õnnetuseks mistahes lapse kõrvalt tehtavaid tööotsi kuigi palju olevat. Nii ei olnud mu lootused kuigi kõrgel, aga vaatasin aeg-ajalt siiski ringi, sest mõtlesin, et kuni ma ükskord täiskohaga tööle lähen, oleks hea midagi ikkagi teha. Nii umbes aju sirutamise ja paar kopika teenimise jagu. Kuigi seda otsust langetades, et Lili kolmeselt lasteaeda läheb, arvestasime rahalises mõttes ikkagi ainult Rene palgaga, nii et ses osas poleks midagi muutunud ka siis, kui ma poleks tööd leidnud.
Just siis, kui olin oma konto tööportaalis privaatseks teinud, kirjutas mulle järsku üks ettevõtte, et ma nende tööpakkumisele kandideeriksin. Tegin seda ja saingi töö endale. Kui tore! Asjade selline käik tundub täielik universumi poolehoid, just et see täiesti ideaalse ajastusega niimoodi iseenesest sülle kukkus.
Ainus, mis hetkel natuke veel läbi mõtlemist vajab, on aja jaotamine Lili ja töö vahel. Päevad läbi arvutit põrnitseva emaga kodus olemine ei toetaks minu jaoks piisavalt seda põhimõtet, miks ta üleüldse kodus on. Õnneks saan paljusid tööasju teha enda valitud ajal, nii et kõike annab päris hästi sättida.
Ma ei usu, et tänapäeval kellelgi oma perekonnast nii vähe pilte on kui meil. Me kumbki ei Renega ei armasta kaamera ees olemist, kuna oleme oma lõputus ebafotogeenilisuses veendunud. Tema selle-teemalist kaeblemist ma ausalt öeldes ei mõista 😀 Igal juhul, juba mõnda aega olen ma mõelnud, et me PEAME end natuke tagant utsitama. Kasvõi natuke. Sest kuigi enamasti ei ole ma vahetult peale pildistamist ühegi tulemusega rahul, siis tagantjärgi enesekriitika nii palju lahtub, et iga foto on tegelikult tore mälestus. Ja meil on neid kahetsusväärselt vähe.
Niisiis alustasime väikestest aga kõhedatest beebisammudest – tibatilluke jõulufotosessioon.
Kui ma seda paketti nägin, tundsin kohe, et meile nii sobiv lahendus. Ei pea väga pikalt oma kandilist poseerimist punnitama, samas ÄKKI läbi mingi jõuluime tuleb sealt vähemalt üks selline pilt, kust me kumbki Renega end välja lõigata ei tahaks. See oleks siiras rõõm ja kindlasti ka väike seeme uue pildistamissoovi jaoks külvatud, mõtlesin. Saladuskatte all olgu öeldud, et ma kaalusin ikka kääride varianti ka, kui postkaardid kätte sain, aga siis tegin hoopis südame kõvaks ja pistsin need kiiresti ümbrikutesse ning kleepisin kinni. Tundus turvalisem, kuni margid ostetud ja nad ohutusse kohta (st oranži postkasti) saan toimetatud.
Edaspidi teame veel, et paneme idülliliselt toon-toonis riided ka selga, aga seekord ausalt ei tulnud pähegi. Algajad täiesti, mis teha. Aga sõbrad, kelle postkasti see kaardike jõuab, siis – kuigi ma ei eelda, et keegi seda surmatunnini kapiserval hoiab – palun arvestage mentaalse higi ja pisaratega, mille hinnaga see teieni jõudnud on. Ehk et päris esimesel jõulupühal palun seda tulehakatuseks mitte teha. Teisel on juba rohkem ok.
Teine kõhe asi (tegelikult esimene, sest see toimus enne toda pildistamist) – sain kutse. Umbes et “tere, oled oodatud külla, savi et me kunagi kohtunud pole, aga sul on kindlasti fun koos terve kamba mu sõpradega hängida.”
Eeeeeee…
See oli see koht, kus ma pea-aegu füüsiliselt end sundima pidin, sest see tundus mu peas niiiiiiiii ebaloomulik. Kodu on see koht, kuhu sa kutsud kedagi, kelle suhtes sa raudpolt kindel oled, et sa teda sinna tahad. Mitte kedagi, keda sa kunagi isegi näinud pole. Minu loogika. Aga lülitasin eelmisel õhtul peas “ükskõik, lähen vaatan mis saab” sisse ja täiesti üllatuslikult – mitte midagi ei saanud. Tähendab, sai viis piisavalt lõbusat tundi, et üks breketite traat kogu selle naermise pärast mu põse seestpoolt täiesti narmasteks hakseldas. Pluss omandasin lademetes uusi anatoomilisi teadmisi, mis elus ikka ära kuluvad?
Olen endaga üsna rahul, et ma ei pildistamise ega küllakutse eest põgenemiseks midagi ette ei võtnud. Kusagilt mingit diarröad ei hankinud, lihtsalt et ei “peaks” minema. Sest tagantjärgi saan tõdeda, et kumbki ei murdnud mind maha. Kes oleks osanud arvata. Nii väikesed eneseületused tegelikult, aga hea tunne, et jagu sain 😀 Täitsa nagu täiskasvanud inimene peakski olema vist?
Pole sellest teemast siin üldse rääkinudki, aga breketid ise ei tee mulle mingit valu, isegi pingutamise järel on null tunnet. Millalgi paar kuud tagasi pidin valuvaigistit võtma üks õhtu, aga muidu väga suvaline. Mul pole need meeleski enne kui hambaid pesema lähen ja meenub, et see jama mingi seitse tundi aega võtab. Aga naermise ajal hõõrdub üks traadiots küll praegu päris hullusti, nii et valu vältimiseks oleks mul vist kasulik paar aastat lõbusas meeleolus mitte olla 🙂
Mõnusat jõuluaega teie perele! Ma olen sel hooajal ka Sinu eelmise aasta retsepti järgi piparkooke teinud ja need on lihtsalt imelised!
Piltide suhtes on mul sama tunne. Ikka tahaks ju mukitult ja sätitult pildi peale jääda ja tihtipeale ei ole ma tulemusega ikkagi rahul. Alles hiljem, nt albumi jaoks pilte sirvides, tunduvad okeid. Reaalsus on ju see, et laps, mees ja sõbrad näevad mind igapäevaselt ikkagi enamasti meikimata ja selliseid pilte on ka tarvis jäädvustada, sest selline malakas ma ju tegelikult olengi, mis siin salata 😀
Kui minul breketid olid, siis mul kippusid ka põsed seestpoolt katki minema. Siis kandsin koguaeg teeküünalt ja tikke kaasas ning kui valus hakkas, sulatasin natuke küünlarasva, tegin sellest pallikese ja surusin vastu haiget tegevat breketit. Äkki aitab Sinulgi?
Ma sain tegelikult ortodondilt karbitäie vaseliini sellisteks puhkudeks, aga see pole mul enamasti käepärast. Ja sinna suu kõige tagumisse nurka poleks seda vist väga mugav panna nagunii. Igatahes eile peale traadi pingutamist lihvis arst teravad otsad ära, nii et peaks all good olema praegu 🙂
Mul on hea meel kuulda, et see retsept kasutust on leidnud. Ma ise ka endiselt väga fännan seda, poetainast ei taha enam midagi teada 🙂 Kõige ilusamaid jõule sullegi! Ja ilusat-edukat-õnnelikku uut aastat!
Saksas, kus mina breketeid kandsin, andis arst väikese karbikese vaha. Seda sai kuulikeseks teha ja valusa traadi otsa pista. Kui päris õigesse kohta sai, siis ei olnud enam nii valus. Aga ma lasin neil ka pidevalt traadi otsi lõigata, vahest aitas seegi. Vot see on valu mida mäletan siiani – põsed olid seest ikka täitsa ribadeks. Kuigi tegelt opid olid veel valusamad. Oh ma sain ikka täis paketi… 🙂 Sulle jõudu! Luban, et esimesel päeval kui traadid maas, on juba kõik see valu ja vaeva end ära tasunud 🙂
Jaa, mul ka see vahakarbike täitsa olemas, aga üldse mitte kogu aeg endaga kaasas, nii et kui seest lõhkise suuga koju jõuan, pole enam suurt midagi päästa 😀 Öö jooksul on alati korda saanud, isegi kui õhtuks päris valusaks läheb, nii et seda vaha olen tegelikult umbes kaks korda kasutanud. Ja eile lihvis ortodont traadiotsad ära, nii et hetkel mul väga muretu 🙂
Milliseid operatsioone sa veel tegema pidid lisaks breketite kandmisele? Mul ka muidu üks selline tore asi ees, nii et kuulan kõike huviga, äkki on mingi sarnane teema 😀
Minul olid nii üla- kui alalõua opid. Ülevalt laiendati, et kõik hambad ära mahuks (enne breketeid) ja alalõuga pikendati, sest alles siis tuli perfektne hambumus (breketite ajal). Kui sul küsimusi on, siis kirjuta mulle e-mailile. Sa vist näed seda? Ma räägin rõõmuga oma kogemustest, sest ma olen niiiiiiiii rahul, et need asjad ära tegin.
Mul on natuke teistsugune operatsioon – lõualuud murtakse lahti ja pannakse uuesti kokku. Natuke kardan sellele mõelda, sest taastumine pidavat umbes pool aastat kestma ja kõik see muu toredus. Aga kui ma selle üle elan, siis olen kindlasti 200% rahul, et käega ei rehmanud, vaid asja käsile võtsin…
Praegu on operatsioonini rohkem kui aasta aega, nii et veel ei hakka süvenema. Süvitsi uurides jõuaksin nagunii lõpuks mingite hirmsate erijuhtumiteni, mis mind kõiges kahtlema ja kogu selle asja suhtes hirmu tundma paneksid. Sest see olen mina 😀 Aga KUI peaks tekkima koht, kus kellegi sarnasest kogemust lähemalt kuulda on vaja, siis panen sinu poole kirja teele 🙂
Just see oligi! Lõualuud murti lahti ja pandi pikendus vahele (mingi metall). Taastumine oli pigem 2-3 kuud. A selle eest “lõbusad” 🙂 Pool aastat minu kogemuse järgi on väga ülepingutatud aeg. Samas, ei ole ma nii suur tohter, et teaksin, kas meie opid on tehniliselt ühtekad. Hoian sulle pöialt ja soovin sulle julgust! Jällegi, tulemus on lihtsalt nii äge 🙂
No selliseid kommentaare lugedes tuleb mul muidugi julgust juurde, et eesseisvale mõelda 😀 🙂 Loodan, et olen paari aasta pärast sama rahulolev kogu selle asja üle nagu sina. Head uut aastat ka! 🙂
Ma olen viimasel ajal mitu korda üle kuulanud seda TEDtalki. See esineja ütleb, et me ei saa kunagi enne teada, mis tunne meil mingi valiku suhtes on, kui see tehtud saab. Ja kui on vale valik, siis saab sellest sisetunde järgi aru. Nii et järelikult, kui teil on hea ja kerge olla, siis oligi õige otsus 😊
Ja need Timmeri horoskoobid – mis ma oskan öelda. Ma ka ju neitsi ja… Suht täppi lähevad 😁 Samas see on see confirmation bias efekt ka, et kui läheb täppi siis on oo wow ja noogutad kaasa, aga kui ei lähe, siis noh ega ma horoskoope usugi. Eksole.
Ja veel – tunnen samuti tihti, et sõbralik Universum on olemas. Kui tahad, siis saad. Ja kui halba manad, saad selle ka 😁 Aga ilusat pühadeaega ja ägedaid uusi kogemusi!
Eks sellest, kui oli vale valik, saame ühel või teisel moel teada, varem või hiljem 😀 Aga endale tundub küll õige, et kui üks inimene nii selgelt teab, et ta oma karjääris midagi muuta tahab, ning lisaks teab ta ka seda, mida ja kuidas teha, siis niimoodi selle Enda Asja järgi ootamine tundub suht piinarikas. Eriti kui see ootamine kestab aastaid. Nii et ilmselt see on ka see, miks ma väga tahan, et see oleks praegu õige samm. Loodetavasti ei hakka varsti postitusi kuuse alt ilmuma 😀 Pöidlad peos.
Mõnusat jõuluaega sullegi ja hästi head uut aastat, kui see kätte jõuab! 🙂