Ikka mõtled mõnikord, et nüüd küll enam hullemaks ei saa minna…

/ 16. oktoober 2016/ 8 kommentaari

…ja siis läheb natuke hullemaks 😀

See on kummaline, et isegi kui enamasti on elu kahe lapsega täiesti normaalselt teostatav, nii et kohati hakkad end juba täitsa okei lapsevanemana tundma (enesekindlalt ja nii), siis kusagile vahele sokutavad end ikka mingid täiesti ebanormaalsed hetked. Sellised, mis tuletavad meelde, et nii nagu palju muuga siin ilmas, tuleb ka lapsevanemduse puhul nõmedalt suures osas loota joppamisele. Aga seni kuni ei joppa, kostitab universum siin-seal mingite “ära kaota valvsust, ära arva, et see on sul käpas” asjadega nagu seda oli eilne öö…

Ühesõnaga. Reede õhtul avastasime, et Kauril on 39,3 palavik ning asusime sellega tegelema. Otsustasime, et on parem, kui ta ei maga üksi, vaid et Rene läheb ööseks tema tuppa. Esialgu tundus, et palavikuline Kaur saabki järgneva öö keskpunktiks olema, kuid oh ei! Sest millal siis veel oleks ideaalsem aeg selleks, et beebi nutab hommikul kella kaheksani gaasivaludes reiv vol 2!? Novot, see juhtuski. Õnneks järgnes suurele nutule suur ja sügav uni ning poisid lasid meil päeval une täis magada, nii et keegi päris otsi ei andnud. Kuigi mingil hetkel oli mul öösel küll selline tunne, et ma vist olen võimeline röökiva beebi kõrval ka uinuma. Midagi teha ei saa, miski teda ei lohuta – see on hämmastavalt kurnav.

Mitmed inimesed on mu käest küsinud, et kuidas uus pereliige meil magada laseb. Siiani olen saanud ilma ilustamata öelda, et väga hästi laseb, sest oma kahe ärkamisega öö jooksul, enamasti kell 1 ja kell 4, ta erilist unetust mulle ei põhjusta. Liiati kui Kaur käib lasteaias, nii et saan koos Liliga kasvõi poole lõunani magada, juhul kui peaks tekkima tunne, et öösel jäi unest väheks. Nüüd hakkan siin tasapisi mõtlema, et peaksin oma vastust veidi korrigeerima, kuna täitsa nii pidu ja pillerkaar see ikkagi pole. Enamasti jah, aga AGA.

No ja kui natuke oleks-poleksitega mängida, siis näiteks üksinda ma ei tea, mis ma peale seda nutumaratoni teinud oleksin täna? Nagu öeldud, siis Lili jäi magama hommikul kella 8 paiku ja umbes samal ajal tõusis Kaur ning alustas oma päevaga. Mina olin selgelt liiga küpsis, et oleksin jaksanud temaga tegeleda… No kõhe mõelda noh.

Miks ma seda mõtisklen ei ole sellepärast, et Rene kuskile minema hakkaks, vaid et isegi kui mulle tundub, et vahel on rämeraske, siis see pole tegelikult midagi päriselt traagilist. Paljud emad peavad selliste (ja kordades hullemate) asjadega täiesti üksi toime tulema ning palju sagedamini kui korra nädalas. Mitte et oma muresid kuidagi pisendada, vaid et vingu ohjeldada, juba eos. Need paar nutust ööd lihtsalt ei ole suures plaanis päris probleemid. Kuigi tüütud ja väsitavad – OO JAA -, siis kokkuvõttes kasvavad lapsed igasugu gaasivaludest jms ebamugavustest välja. Samas kui on selliseid lapsi selliste muredega, mida ei kasvamine ega miski muu ei aita. Aga noh, olen minagi kõigest inimene, nii et öösel kui Lili mulle ei-tea-mitmendat-tundi kõrva pasundas ja talle siiras kurnatuses mingeid unesegaseid “MIDA sa tahad et ma teeksin? MIKS sa ei maga? KES sind saatis?” arupärimisi esitasin, siis ma tõesti ei tundnud, et kellelgi kusagil raskem võiks olla…

Tulu oli sellest kõigest nii palju, et Kauri palaviku ehmatas Lili öine röökimine pea-aegu minema – üle 37,8 see tal täna ei tõusnud enam. Kaur ise oli kusjuures öösel põrandale Rene kaissu pugenud ja et kahekesi kitsal asemel liialt mugav ei hakkaks, siis ühe suure sooja pissiloigu nende mõlema külje alla poetanud. Nad kumbki enne hommikut seda õnneks/kahjuks ei märganud.

Põhimõtteliselt jäigi täielikust idüllist eile öösel puudu ainult see, et Lili mind oma tavapärase kakaplahvatusega kostitanud oleks. Need on tal sellised, et juukseid peab ka pesema. Tavaliselt küll tema omi, aga oleks ta selle taimeri eilse öö peale seadistanud, siis pole välistatud et ka minu omi.

Ja mis Kauri palavikku puutub, siis ilmselt hakkan edaspidi ta lasteaia-nädalaid kuskilt otsast natuke kärpima. Kuna tal peale palaviku ühtki haiguse sümptomit pole, isegi jauromeeter töötab laitmatult, siis ma arvan, et põhjus ongi liiga kurnavalt pikas “töönädalas”. Ideaalne oleks kolmapäev koduseks päevaks jätta, ent siis on neil lasteaias lauluring ja sellest küll loobuda ei raatsi. Aga kindlasti tuleb midagi muuta, et ta nädala lõpuks nii ära ei väsiks, et organism sellest lausa palavikuga märku annab.