Jätkuks küsitlusele…

/ 28. mai 2015/ 0 kommentaari

…ütlen nii palju, et oma blogi ei reklaami ma isegi oma isiklikul Facebooki lehel just nimelt sellepärast, ma ei taha end kellelegi peale suruda või et keegi ei saaks mulle öelda, et olen teda kuidagi survestanud seda siin lugema ja ta tegelt üldse ei taha, aga kurat kogu aeg on timeline mu jama täis ja no kui paremat teha ka pole, siis loebki. Täiesti vastu tahtmist ja hambaid krigistades ja siis jälle avastades, kuidas ta oma väärtuslikust elust paar hinnalist minutit justkui peldikust alla lasi, nii et kurat ei suuda seda trotsi välja elamata jätta siinsamas või kuskil Perekoolis.

Okei.

Las ma selgitan natuke lähemalt, mis ma sellest jamast arvan.

Kuigi ma olen bloginud pea-aegu kaheksa aastat, siis isegi näiteks mu pereliikmed ei teadnud kuni…üsna hiljutise ajani, et selline asi nagu see blogi siin üldse eksisteerib. Niisiis, kõik teie, kes ta arvate, et te PEATE siin mingil endalegi arusaamatul põhjusel käima (või lihtsalt mulle ütlemas, et teil on jube ülekohtuselt sitt siin olla), sest ma justkui tahan kedagi vastumeelselt siin käima, siis saladuskatte all: vastus on EI.

Inimene, kes on kuus aastat kirjutanud oma asju parooli all, suudab väga väga vabalt funktsioneerida ka ilma armee-suuruse lugejaskonnata. Niisiis ei tunne ma üldse, et ma oleksin mingisuguse passiivse ja üleoleva “ah, kannatan ära” publiku siin aadressil kuidagi ära teeninud. Sest mina ise olen siia kutsunud käputäie inimesi, kelle suhtes ma olen arvanud, et neid äkki huvitab. Kõik ülejäänud, tuttavad ja võõrad, olen täiesti avasüli vastu võtnud just nimelt seetõttu, et nad on osanud käituda lugupidavalt nii minu kui endi suhtes – isegi kui ei meeldi, siis lahkuvad viisakalt ja lähevad oma teed. Seda enam hämmastab mind, et nii skandaali-vaeses ja pisikeses blogis käib koos mingi seltskond, kes siin tegelikult olla ei taha. Minu pea ei võta seda. Mida te ootate siit??

Pole vaja piinata end kellegi jutuga, kes pole sümpaatne või kes kirjutab nii sitasti ja igavalt, et põnevam oleks männikoorikul sambla kasvamist jälgida. Ning ammugi pole vaja piinata MIND sellega, et ma pean elama teadmises, et mingisugused pohhui-puugid mu (päris isiklikku laadi) blogis elutsevad. Nii et olge head ja minge ära, te pole teretulnud. Isegi kui teil minu vastu piisavalt lugupidamist pole, et siia enam mitte naasta, siis iseenda aega võiks küll iga terve mõistusega (!) inimene sedavõrd palju austada, et ta oskab end ebavajaliku ja sealjuures täiesti vabalt välditava jamaga mitte koormata. Ja kel pole mõistus korras, siis korjake oma aruraasud arvuti tagant kokku ning minge ravile, aga peale seda ärge ikkagi siia tagasi tulge.

Igal muul juhul oleksite ehk normaalsed inimesed täiesti õigustatud (antud juhul siis negatiivse) arvamusega, aga et te ronite siia muudkui tagasi ning lisaks ei pea veel paljuks väljendada, kui mõttetu see blogi on, siis vot see teeb teist jobukakud (et ise ka oma diagnoosi teaksite). Nii et mis iganes sorti ebatervet uudishimu te siin ka rahuldamas olete käinud – mind jätavad teie hälbed külmaks. Võib lausa öelda, et minul on teist ka ükskõik, nii et selles osas on tunded vastastikkused, küll aga ei pressi ma end teie kodudesse, et teile öelda, kuivõrd mõttetud ja igavad te minu meelest olete. Seda sellepärast, et minu mõistus on korras ning ma suudan aktsepteerida ka asjaolu, et mul ei pea igaühe kohta arvamust olema ning neist, kelle kohta mul on neutraalsest allpool asetsev arvamus, hoian (nagu ajudega inimestel kombeks) lihtsalt eemale.

Küll aga seoses veel küsitlusega ütlen suure AITÄH kõigile teile, kes te, vastukaaluks paarile jobukakule, võtsite lisaks küsitluse täitmisele vaevaks veel ka mõne hea sõna poetada. Kuigi eilse postituse eesmärk polnud kiitust kerjata, siis selliseid asju on ikkagi armas lugeda (: