Jõulukingiprobleemid
Jõuludega seonduv ostuhullus on nibin-nabin käes. Jõulumuusika kõlab poodides tegelikult juba mõnda aega (vist? ma ei tea liiga täpselt, käin poes klapid peas) ja kõikvõimaliku jõulunänni mahutamiseks on iga endast lugupidav supermarket vähemalt ühe vahekäigu muust kraamist vabaks teinud. Inimeste pilkudesse on lisandunud hooajaline hulluvirvendus, mis pole see eestlase tavaline ärritus, et kell kuus kõigi kaaskodanike seltsis oma õhtust piima ja saia peab ostma. See on SEE ärevus. Sest jäänud on kuu aega, et valida, millist küünalt osta ämmale, millist dušigeeli äiale ja kui palju elektroonikat lastele, et Naabrist Parem karikas koju jääks.
Kingituste tegemine on kõik väga vahva. Head kinki teha on väga tore, ise head kinki saada on sama tore. Minu meelest on kingituste tegemise juures ainult kaks suurt probleemi. Esiteks, inimesed ei suhtle omavahel. Selle asemel oletatakse ja rehmatakse kusagil toidupoe kodutarvete vahekäigus ajuga, et “ju seda vaasi/küünalt/kaussi ikka läheb vaja”. Pealekauba veel üldistatakse – “naistele ikka meeldivad küünlad.”
Minu meelest on eriti suur kurja juur see, kui kinkide tegemiseks lepitakse kokku hinnapiir, mille juures polegi reaalselt võimalik mitte midagi päriselt rõõmustavat kinkida. 20€ eest on asjaliku kingi tegemine veel teostatav, aga 10-eurosed loosipakid ei ennusta küll mitte midagi head. Siis vahidki poes mingite tassi- või küünlakomplektiga tõtt ja eks jõuluõhtul näha ole, kumb teist kahest oma suursugustes põhimõtetes, et mingit suvasodi kindlalt ei kingi, järeleandmisi tegi.
Teine suur probleem kingituste tegemise juures on eelmisega väga tihedas seoses. Ehk et inimestel puudub piisav rahaline võimekus, aga midagi ikkagi peab tegema, sest nii on kombeks ja jõulud on ometi all about kingitused.
Vale puha.
Tõde on see, et ei niisuguse kingi tegija ega ka selle saaja tunne sellest suuremat rõõmu. Täiskasvanud, seda enam kui ühe pere inimesed, peaksid suutma omavahel kokku leppida, et mitte kedagi rõõmustavad kingitused võibki jumala okeilt tegemata jätta. Palju parem mõte väga piiratud eelarve puhul on see, kui igaüks toob sisutu kingipunnituse asemel pudeli head veini või midagi maitsvat jõululauale. Eeldusel, et te koos olemisest rõõmu tunnete, annab selline lähenemine õhtule palju rohkem juurde kui kordamööda küünlaid ja tasse paberist lahti pakkida. Asjale saab niisiis läheneda palju loovamalt ja kokkuvõttes meeldivamalt kui seda on viimastest säästudest 10-euroseid kinke välja pigistades.
“Sain helkuri, äratuskella ja lotopiletid. Esimese kingitusega olen väga rahul, teised aga…
Äratuskella mul vaja ei olnud ja lotoga midagi ei võitnud.”
Ärge saage valesti aru – ma olen ise totaalselt lambiseid kinke teinud, sest midagi on vaja teha ja savi, parem see ebamäärane miski, mis kingisaajaga tegelikult kuidagi ei haaku, kui et mitte midagi. Küsige Rene (jumala täiskasvanud) vennalt, kui palju ta elus kuradi lauamänge peaks mängima mu arusaama kohaselt. Või kas me ei ole Rene isale kinkinud midagi, mille kohta ta mitte kaua aega hiljem: “Oo, misasi ja kelle oma see veel on?” küsis. Ilmselgelt pole sellisel kingil saajaga suurt midagi pistmist.
Selles mõttes on kõik need jõulusoodustused ka täielikult kurjast – mitte keegi ei saa suure meeleheite käes enam lõpuks aru, miks ta midagi ostab. Kas see on päriselt mõttega kink või on selle enam-vähem asja hind kõige rohkem proportsioonis sellega, kui vähe sa jaksad päev enne jõululaupäeva enam kinkidega tegeleda. Aga MIDAGI peab ostma ja parem saan sellega ühele poole. Ma olen selliseid “meh” kinke oma elus terve tonni saanud ja teinud, ilmselt igaüks on.
“Sain villased sokid. No ei salli neid silmaotsaski. Muudkui koguneb ja koguneb. Meil on kodu soe, ei oska neid kuskil rakendada.”
Teine huvitav lähenemine on see, et jumala suvalised kodu- ja söögitarbed ümardatakse mõttes kingituseks, seotakse kena lehv ümber ja linnuke kirjas. Umbes peale jaanipäeva hakatakse juba vaatama, mille ostmist saab detsembrisse lükata, et see siis jõulukingituse nime all kuuse alla lohistada.
Siia passib järjekordne samateemaline noomitus Renele: mitte ükski seebidosaator, kui see just mingil põhjusel väga eriline omasugune pole, ei pane mu hinge rõõmust helisema, ja Jyski seebidosaator on sellest emotsioonist enam-vähem 180 kraadi teises suunas 😀 Ma ei mäleta isegi enam, kui väga ma võtsin vaevaks tol korral tänulikkust feikida, aga oletatavasti mitte palju. See oli lihtsalt piisavalt totataks asi, mida jõulukingi seest lahti pakkida, nii et ma vist suht puhkesin naerma.
“Sain komme, suitsuvorsti, pähkleid, kosmeetikat, sushipulgad, küünlaid, teki, kingad, kõrvarõngad, raamatu, veekannu, sokid, lauamängu pereliikmetele jne.
Oeh, kõik pole enam meeleski.”
“Kinkisin jõuludeks küünlad, termotassi, leed-taskulambi, suitsuvorsti, hõõgveini, saunaasju, autoklaasi puhastusvahendi, ilusa pudelihoidja, ise tehtud kalendri, prillitoosi, pildiraami, moosipurk, mesipurk, toidukorvi, maitseained, juustu, WC-paberit, alukad, condomid, purgi naljadega. Lapsed said uue padja, saunakitli, lauamängu, kinopiletid.”
Hoopis toredam lähenemine on see, kui kinkida midagi praktilist, aga kvaliteetsema või muul moel erilisema variandi kui too inimene ehk ise ostaks. Enda partnerit tundes on selliseid asju tegelikult väga kerge välja mõelda. Näiteks nii igapäevane asi nagu püksirihm – selle asemel, et osta 10-eurone kiirmoeketi kärakas vöö, mis kestab mõned kuud, osta kvaliteetsest nahast korralik asi. Tihti ei maksa selline upgrade üldse palju rohkem. Ent konks seisab ikkagi selles, et inimest ja tema eelistusi peab teadma, et kink kokkuvõttes ikkagi kasutult seisma ei jääks. Küsimine ei ole üldse nii keelatud kui inimestele paistab tunduvat. Üllatusmoment on muidugi vinge, aga kui see on pettumus-üllatus, siis mida sa oma salatsemisega võitnud oled?
Lastele kingituste tegemise osas mõtlen ma niimoodi, et õnnega koos on need vanemad, kelle laps pole juba mänguasjadega mõttetult üle külvatud. Muud probleemi sellega polegi kui et tõenäoliselt ei tunne sellised lapsed mitte ühestki järjekordsest asjast kuigi kaua rõõmu ja soovin jaksu sellise lapse üllatamisel! Tänane “oo, vau” on homme juba norm ega tekita mingit emotsiooni. Mänguasjade uputus mõjub nii, et laps ei süvene lõpuks millessegi ja tüdineb kõigest aina kiiremini. Kas need lapsed jõulude ja jõuluvana maagiat üldse hoomavad, ma ei oska öelda. Ilmselt on neil suht savi.
“Ma ei tea nagu ma küll mingeid sokke-salle-mütse või siis komme ja raamatuid ei taha. Suht kõige suurem pettumus oli siis, kui sain kingiks pitsaama ja mingid sussid ja kaks salli, aga õnneks see oli suht ammu juba nii et jah. Mu ideaalne jõulukink oleks näiteks:
1. luksuskäekell (ehk siis kallis ja ilus ja eriline)
2. uus mobla (ilusa disainiga, mitte mingi tavaline luts)
3. lõhnakomplekt (lõhn, dussigeel, kreem, mingi megahea lõhn mai teagi miuke)
4. mõne huvitava ajakirja tellimus (need nii kalliks läinud)
5. stockmanni kinkekaart (mingi 200€ näiteks)
6. kodusolaarium (irw okei nii rikast jõuluvana vist ei ole)”
Kõik siin postituses tsiteeritud mõtted jõulukinkide teemal on muide võetud erinevatest foorumitest, kus inimesed on arutanud, mida nad ise jõuludeks on kinkinud ja kingiks saanud ning mida tahaksid saada. Ülaltoodud mõttekäigu peale kostaksin ainult seda, et äkki üks mõttetu raamat tuleks ikkagi kasuks…
#dussigeel #pitsaama
“Täites lapse iga (tihti jabura) soovi, tapate unistamise! Tänapäeva lapsed ei oskagi igatseda ja unistada, sest saavad kõik, mida soovivad.”
Vestlesin ükspäev Kauriga jõulukinkide teemal. Ütlesin, et üsna pea on meil taas vaja jõuluvanale kiri kirjutada, et too ikka rahumeeli neid soove täita jõuaks. Palusin Kauril järele mõelda, mida ta saada tahaks ja mingi aeg siis saadame selle kirjakese ära. Tal oli juba üks mõte tekkinud, mitte midagi kolossaalset ega ulmekallist. Üldse ei taha teda ahnitsema utsitada, aga mainisin ikkagi, et kuna jõulud on ühe korra aastas, siis tegelikult ta võib lausa pikemalt järele mõelda ja midagi veel soovida. Ütles, et väga hea vist ei oleks liiga mitut asju tahta, sest Jõuluvanal läheb jube raskeks muidu, ikkagi teiste laste kingid ka ju vaja kohale tassida ja…
Igas postituses on mingi enda vanemlike õnnestumiste joppamiste üle kiremine, siirad vabandused sellepärast. Aga lihtsalt nii tore, et mu laps oskab asju ka mitte ainult enda vaatenurgast näha. Mitte isekalt jaurata, kuidas ta iga telekas reklaamitud autot ja legokomplekti tahab, nõuda ja jonnida, kui seda kõike ei saa, vaid asju natuke teistmoodi ka näha. Selle eest tahaks talle kohe eriti palju kinke teha, et ta nii mõistlik on. Hoian end siiski tagasi ja teadvustan, et lühike kingisoovide nimekiri on väga okei. Tal ei ole mitte millestki puudust ja kuna me ilma põhjuseta kuigi sageli mänguasju juurde ei osta, siis lastes tal paar korda aastas omal valikul paar suuremat asja ühekorraga soovida, on kõik tasakaalus.
“See kõik on päris nukker. Kui mõelda välja jõulude aega ilus muinasjutt, siis peavad lapsed sellega kaasa tulema. Kuidas saada lapsi sellega kaasa tulema, kui telekas näidatakse Furby-t, aga tema saab kootud sokid. Tal on juba illusioon sellest mänguasjast, kuidas sellega mängib jne. Kuidas see illusioon ja ootus lapse peast välja pühkida ja sinna panna sokkide ootus?”
Muidugi tunneb laps rohkem rõõmu mänguasjast kui sokipaarist, aga sellest viimasest vähem ilmselt ainult seetõttu, et sokid on täiesti igapäevane tarbeese. Täpselt nagu sa ise tunned rohkem rõõmu näiteks millestki su hobiga seonduvast kui suvalisest tassist. Aga kui need sokid on mõne tema lemmiktegelase piltidega, siis mine tea, sa võid üllatuda kui väga ta rõõmustab. Ma ei mäleta, mis puhul Kaur endale Lego Ninja sokid sai, aga need on siiamaani totaalne hitt, isegi Lili annab endast parima, et Kauri äraolekul mõnikord üks paar jalga nihverdada ja toas ringi paarutada, nii palju kui enne venna naasmist vähegi jõuab.
Ilmselgelt on laste suhtumine asjade saamisesse ning selle iseenesestmõistetavusse kõik puha vanemate teha. Ei tasu siis kusagile kurtma minna, kui su laps ulmelisi nõudmisi esitab ega hooli karvavõrdki, kui miski ebamõistlik või absurdselt kallis on. Ma ei tea, kas teie olete pealt näinud olukordi, kus vanem ütleb, et “mul ei ole selleks raha” ja saab pealtnäha mõistusega inimese mõõtu lapselt vastuseks arulagedat röökimist. Mina olen ja see on jube (piinlik) vaatepilt. Aga samas ei pane sellele vanemale kaasa tundma. Ükski laps nimelt ei kujune heast peast asjadehulluks. Tema sünnib maailma ainult sooviga oma ema ja isa lähedal olla ning nende tähelepanu saada. Kõik edasine, asjadega oma kohalolematuse korvamine, iga lelu asendamine üha uuema ja vägevamaga, lapse tähelepanu asjadega hajutamine jms, see on rohkem või vähem vanemate endi kätetöö. Kui lastakse asjadel mõistus üle võtta.
Lapsed ei ole loomupäraselt ahned, aga kui neid treenida asju armastama ja muudkui juurde tahtma, mõistmata kust miski tuleb jne, siis ei tasu ka üllatuda, kui oma viimase raha lapse kingituse alla hakkama paned ja ta selle sulle jõululaupäeval solvunult näkku viskab ning turtsudes minema trambib. Palun vabandust, aga sina ise oled temast selle tänamatu mölaka vorminud ja võid endale tunnustavalt õlale patsutada, sest hea töö – ilmselt ei oska ta elus ka palju muud hinnata, eriti kõike seda, mis materiaalset vormi ja mingit teatud rahalist väärtust ei oma.
“Minu laps on 3-aastane. Tõenäoliselt kingin talle 10-eurose legokomplekti. Ta on selle üle sama õnnelik kui oleks 100-eurose asja üle.”
Aga samal ajal on inimesi, keda kinkidest rääkimine täiesti endast välja ajab:
“Sõbrannale kinki? Jõulukinki?
Kindlasti mitte!!!
Isver, milline imelik mõte!”
Ja kusagil meestefoorumis arutavad härrad, mida oleks paslik oma perele kinkida. Kõik väga loogilised lahendused, nii nagu meestele omane:
“Naisele katlamaja uus tulekindel uks ning lapsele põrandaliistud ja dušisegisti.”
Kes ei rõõmustaks. Ühtlasi jumala klaar värk ja kellelgi ei teki küsimusi, et “mida ta sellega nüüd öelda tahtis – kas ma olen paks?” vms.
“Sõnajalgade CD olekshea kingitus. Siis ta kuuleks ka samasugust ulgumist nagu mina pean iga päev taluma.”
Ok, turteltuvid 😀
Kui meestefoorumites on teemad peale pühi naasnud tavapäraste õngede ja autovelgede juurde, käib naiste seas alles vilgas arupidamine selle ümber, millega kellegi mees heas pühadeusus hakkama on saanud ja mida selle portsuga nüüd peale hakata:
“Mees kinkis lubaduse.
Tüüpiline.”
Mul on suht samad mõtted, eriti selle üldistamise osas. See on päris hull, kuidas enne jõule täituvad kõik poed nn “turvaliste jõulukinkidega” nagu tassid, küünlad, seebikomplektid ja muu tarbetu jama, mis “kõikidele meeldima” peaks. Mõtlen ise ka, et peresiseselt võiksid inimesed ju suhelda ja küsida üksteiselt, mida kinkida ja mingitele suvakatele pole mõtet üldse kinki teha. Vähemalt mitte tasse ja küünlaid.
“Turvalised jõulukingid” on väga hea väljend selle kohta. Mitte et need päriselt turvalised ja kindla peale minek oleks, aga kui muud mõtted on otsas, siis me kõik jõuame järjega nende väga neutraalse ja isikupäratute asjade riiuli ette 😀
Mina vist olen imelik – mulle üldiselt ei meeldi kinke teha (sest ei tea kunagi, mida kinkida, seega oht eksimiseks on suur) ja ega mulle ei meeldi üldiselt neid kinke ka saada, sest vt eelmise punkti lisa sulgudes. Ehk: mina ei tea mida anda ja teised ei tea ka – lõppkokkuvõttes on nii saaja kui andja pärast õnnetud, et hästi välja ei tulnud. Selles mõttes on mulle meeldima hakanud see n-ö ameeriklaste (või kelle iganes) komme teha jõuludeks söödavaid kingitusi – kusagil pidi olema komme teha näiteks erilist jõulukeeksi kingituseks + pudel saajale meeldivat jooki juurde, ning ongi kingitus. Vähemalt süüakse ära ja ei jää toppama, kuigi tõsi, ka söödava kingitusega saab alt minna.
Üks as, mis on minu jaoks isiklikult muutunud, on see, et kingituste skaala on aastatega muutunud. Praeguseks on mu kingisoovid kas väga praktilised või väga kallid, st asjad, mida ise niisama ropsult ei ostaks. See aga tähendab tihti seda, et ma saangi kingituseks näiteks… villaseid sokke 🙂 Või konkreetselt mõne raamatu, mida tahan, või mõne muu konkreetse asja. Üha rohkem olen hakanud ka paluma, et kingitust üldse ei tehtaks, sest tihti pole mulle lihtsalt mitte midagi vaja – inimesest endast täitsa piisab. Igasugune pudi-padi jätab mind juba aastaid külmaks ning kuigi vanasõna ütleb, et kingitud hobusele suhu ei vaadata, siis ma pole enam kindel, kas suudaksin mingi külmkapimagneti peale naeratuse suule manada… Ka ei saa ma aru neist peredest, kus tehaksegi üksteisele terve mägi kingitusi – ikka nii, et pärast on loetelu oma kolm rida pikk. Peres, kust mina tulen, on kombeks 1 inimene = 1 kingitus, ehk heal juhul võib saada kokku 2-3 kinki (vanemad ja vanavanemad), seepärast tundubki selline komme, kus igaüks saab 10+ kingitust…võõras.
Lapsena, loomulikult, vihkasin kõiki neid praktilisi kingitusi. Mis sokid ja hommikumantlid? (Muuseas, see tunne on mul siiamaani, et vähemalt lapse jaoks peaks jõul olema enamat kui hommikumantli saamine… See tundub kuidagi nii igapäevane, et ma ise seda lapsele ei kingiks – just seetõttu, et mäletan oma tundeid seoses praktiliste kingitustega) Isiklikult leian, et parim piir on just see, et laps saab mingi ihaldatud kingituse, aga samas ei tohiks kingikuhi välja näha nagu oleks rüüstatud mänguasjapoodi.
Poodides jms mind jõulunänn ei häiri. Pigem vastupidi – kuna oma kodu ei näe arvatavasti kunagi välja nagu jõulukataloog, siis naudin seda, et nii mõnigi pood end meelega lille lööb ning jõulude ajaks 110% väljapanekule keskendub.
Aga mulle ei meeldi teha neid kinke, mille puhul ma juba eos tean, et ma ei oska sellele inimesele head kinki teha. Mõnel inimesel lihtsalt on kõik olemas, mis teda huvitab, ja nuputa siis.
Olen absoluutselt samas paadis selle mõttega, et praktilised kingid ruulivad! Iga kell tunnen seitsesada korda rohkem rõõmu ühest mulle vajalikust ja korralikust asjast kui mitmest pakitäiest ebamäärasest tilu-lilust. Nii see peakski olema ja nii meie jõulukingid üldiselt ongi olnud. Igaüks saab 2-3 kinki ja sedasi tundub väga okei. Aga inimesed on erinevad. Mõnede jaoks ei saa olla jõule ilma kuuse alt välja pungitava kingilaadungita.
Oi ei mind ka poodides valitsev jõulumeeleolu ei häiri. See aeg on tegelikult nii lühike ja mul ei jõua üldse üle visata ega midagi. Seda enam, et kodu kaunistan pigem tagasihoidlikult, ei ole mingeid neurootiliselt plinkivaid tulesid ega muud sellist pöörast.
Ma sulle teen neurootilisi jõulutulesid 😂😂
Kas ma haistan siin kellelgi üht väga vilkuvat kodu 😀
No nii palju kui lubatakse, aga oi kui oleks vabad käed…
Oh, kui hea teema. Seitsmene preili kirjutas sel aastal jälle ise oma kirja jõuluvanale ja mul tegi südame alt nii soojaks see, kui esimese asjana oli nimekirjas “Lumi”. Jah, mänguasjad tulid riburadapidi järgi. Samas pean tõdema, et kui ma kuulen, kui palju klassikaaslastel ja sõpradel on igasugu mänguasju, siis meie oleme tõepoolest jätnud selle lapse vaesusesse virelema ja pigem saabki paar korda aastas (sünnipäev ja jõulud) mõne suurema mänguasju. Ok, võib-olla rohkem, sest me oleme ka vanavanematele ja onudele teinud selgeks, et kui kingitus, siis me ei kingi mingit plastmassjura, vaid kamba peale üks suurem legokomplekt on väga okei. Ja seni on see nii toiminud. Samas tuli see sama seitsmene kooliaasta alguses ühe klassikaaslase juurest külast ja ütles: “Tead, tal on nii palju mänguasju. Ja tal on neid nii palju, sest vanemad on ta ära hellitanud”. Edasi arutledes tuli välja, et see sama väike tüdruk ise oli seda meie lapsele öelnud. Ehk siis tajuvad neist osad ikka biiti hirmus hästi.
Samas nt sünnipäevadeks saadud raha on ta ilusti kogunud ja septembris ostis meie seitsmene endale ISE tahvelarvuti – üle 1,5 aasta kogus, kuhu jäi sisse 2 sünnipäeva. Nüüd alustas kogumist tasakaaluliikurile, sest #aastavanemad seda talle ei osta.
Pigem on minu sees hirm ja ärevus – kuidas ja millal ma lapsele ütlen, et jõuluvana ei ole olemas. Mäletan ise nii selgelt, kuidas meil tuli koolis sellest juttu 2. klassis ja kuidas ma kodus nutta löristasin, et jõuluvana ja päkapikke pole olemas. Meil on ju nii ilus traditsioon igal aastal novembris kiri kirjutada ja seejärel päkapikk viib selle minema ning kirjutab vastuse novembri lõpus ja selle päkapiku nimi on olnud juba mitu aastat Pikapäkk.
Tundub, et me oleme suht sarnased lapsevanemad. Kellelgi külas käies paistab mulle selgelt silma, kui palju vähem asju mu lastel on. Vahel nagu natuke tekib mingi kahtluseuss, et äkki see kõik ikka pole nii, et asjade vähesus talle parem on kui nende üleküllus. Aga tegelikult ei ole tal midagi puudu ja täpselt samamoodi nagu teil. on Kauril samuti võimalik kaks korda aastas oma mänguasjakasti vabalt valitud täiendusi saada. Midagi ülearu kallist ei ole ta veel soovinud, aga kunagi kui tekivad sellised suuremad soovid, siis kindlasti kasutame sama meetodit, et kui midaig väga tahab, siis kogugu ise raha. Esiteks näeb ta siis, et asjad ei ilmu selgest taevast tema nipsu peale, teiseks hoiab ta äkki seda asja paremini ja kolmandaks jõuab raha kogumise vältel põhjalikult järele mõelda, kas see konkreetne asi on kindla peale miski, mida ta tõesti tahab, ka pool aastat vms hiljem. Kui järjekindlust jagub, siis minugi poolest ostku endale ise see kallim asi. Teada tõde muide ju, et need lapsed, kellele on juba varakult regulaarset taskuraha andma hakatud ja kes sellega toimetamisel ise neid valikuid peavad tegema – kohe kiiresti midagi head osta või veidi kannatlikkust ja siis midagi vägevamat – on suureks saades rahaasjades palju mõistlikumad. Versus need lapsed, kes oma esimese taskuraha saavad teismeealisena ja siis iga kord padavai otse poodi kappavad.
Jõuluvana-jutu osas ma ei kujuta ette. Pole sellele mõelnud väga põhjalikult. Natuke kahju on mõelda küll, et varsti saab see muinasjutt läbi, alles see oli kui me esimest korda Kauri sussi aknale panime. Kui nüüd vähemalt selle talve niimoodi mööda saaks, et keegi teadjam oma tarkust Kaurile jagama ei tuleks, siis oleks juba isegi hästi. Aga kui see juhtub, siis ma näitan talle mingit juutuubi videot vms, kus on päkapikud “vahele jäänud” 😀 Mina ise, mäletan, pikendasin lapsepõlves päkapikkudesse uskumist poole lahjemate “tõestusmaterjalide” najal. Linnujäljed õues aknalaual = ahah, päkapikud karkudega vms 😀 Enam ei mäletagi, kuidas tõde lõplikult minuni jõudis ja mida ma siis asjast arvasin.
See kirjake jõuluvanale oli täpselt sama isetu nagu Kauri valjuhäälne mõtisklus jõuluvana kingikoti raskuse üle. Kinnitab veelgi mu arvamust, et need lapsed, kelle elu keskpunkt pole asjad, märkavad ja hindavad ka muud. Äkki ma olen jumala sinisilmne, aga nii tõesti tundub. Nii et high five – meie lapsed on normaalsed inimesed! 🙂 Kõigest mingi 10 aastat pingutusi veel, mul natuke rohkem 😀
Tollel “pitsaamal” on tegelikult mõneti õigus ehk et raamat ei ole (alati) parim kingitus. Ei, ärge mind risti lööge, ma kohe selgitan! Raamat on suurepärane kingitus, kui sa tead kingisaaja maitset väga hästi ja oled kindel, et ta seda raamatut juba lugenud pole. Mina kingin oma mehele pidevalt raamatuid (ja tema mulle), aga ma olen suutnud kahel korral kinkida midagi, mida ta juba lugenud on (loo moraal, kingi vaid uuemaid raamatuid, mitte nt vanu filosoofe). Mitte et ta selle üle kurvastanud oleks, aga endale oli pettumus, sest arvasin, et leidsin midagi talle nii sobivat ja no tegelikult leidsingi – ta oli seda juba lugenud, seega ilmselgelt oli sobiv raamat 🙂
Minu pere on teinud kokkuleppe, et täiskasvanutele kinke ei tee. Õigemini nüüd natuke tehakse, sest muidu hakkab vanem õelaps kahtlustama, et miks jõuluvana täiskasvanutele midagi ei too. Eelnevalt lepitakse kokku, kes kellele teeb, mitte ei tehta loosipakke, sest mina nt küll ei teaks, mida oma õe ämmale kinkida… Enda ämmalegi ei oskaks midagi kinkida.
See on jumala tõsi, et raamatuid täiesti huupi ja enda maitse järgi kinkida ei ole vähimatki mõtet. Tõsine raamatusõber eelistab sel puhul iga kell raamatupoe kinkekaarti, mis kõlab küll nagu maailma vaimuvaeseim kingiidee, aga tegelikult läheb väga suure tõenäosusega käiku. Täpselt samamoodi on inimestel tegelikult niiiiiii paljude asjade suhtes hästi spetsiifiline maitse. Näiteks parfüümi kinkimine on vähemalt sama ehku peale minek kui raamatu kinkimine, parem juba vastava poe kinkekaart. Selles valguses ma ei saa päriselt aru, mis viha on inimestel kinkekaartide vastu. Minul pole küll mitte kunagi ükski kinkekaart kasutamata jäänud. Samas ma ei ole neid teab mis palju saanud ka, äkki sellepärast ei ole häirinud.
Mulle kusjuures see paar kingitust ka täiskasvanutele süsteem meeldib. Lastele teeks enivei kinke, aga endal on ka tore natuke seda lahti pakkimise elevust tunda 🙂 Ma soovin lihtsalt, et oskaksin ka ise alati häid kinke teha. See tundub nagu mingi supervõime, mida mul väga nagu pole või nii 😀
Parfüümiga seoses meenub mulle, kuidas mu isa üheksakümnendate lõpus Pariisis käis ja emale parfüümi kaasa tõi. Ilus pakend, Eden nimeks, lõhnab nii vängelt, et kui piisa kuhugi kukutad (sest ikkagi parfüüm, mitte tualettvesi), siis on lõhna ka kuu aega hiljem tunda. See pudelike on jätkuvalt alles, ilmselt saab seda nt kunagi oma lastelastele näidata kui vaarema iidset lõhnapudelit.
Olgu öeldud, et pärast (ega vist ka enne) seda fopaad pole isa emale parfüüme kinkinud ning kõik tema lõhnad ostab ema, sest tal on lihtsalt parem maitse (või siis lõhnataju).
Mul on tulnud ette hetki, kus võin pea pakule panna, et mingil suvalisel tänaval mööduval mammil on täpipealt sama lõhnavesi/parfüüm/misiganes nagu mu lapsepõlve-naabritädil. Tahaks kohe teada, mis imeaineid vanasti lõhnadesse pandi, et need terve eluea kestavad. Tänapäeva tarbimismaailmas elusees enam nii kestvaid asju ei tehta, muidu keegi ei osta juurde ju 🙂
Nii hästi kirja pandud!
Mu suur pere on põhimõtteliselt kõik need variandid: ämm kingib omale koju kokku kraabitud nodi (enamasti nõusid) meile edasi, ta tahaks seda rohkem teha, aga ma keelasin ära. Kuna pere on väga suur (hetkel koos mehe perega 14 inimest + 3 inimest mu isa perest), siis ma olin see tüüpiline “ah, kinki on vaja, aga raha pole, ostan selle tassi, küünla, pesugeeli ära”. Mul nooremad õed-vennad sellised, kes tunnevad rõõmu ainult uuesti iPhone-st. Ema kingib kasulikke ja kvaliteetseid asju ning õde meisterdab ise 😀 See aasta võtan lähenemise, et oma 1a 7k lapsele kingin mõne raamatu ja ülejäänud pereliikmed võivad ka raamatuid või riideid kinkida, muud mitte midagi. Ja ülejäänutega leppisime kokku, et üks kink pere peale. Tahaks seda mõnusat jõulutunnet tagasi saada, kus toas on piparkoogilõhn ja jõulumultikad 🙂
Oh kui lahe, et teil selline segasummaperekond, kõigil täiesti erinevad lähenemised 😀 Muide, igasugused nõud on minu jaoks ka pigem halb kink, sest mu köök on lihtsalt nii tibatilluke, et need kolm tassi ja neli taldrikut, mis sinna mahuvad, tahan enda maitse järgi valida. Aga seni saadud kingid selles vallas on õnnelikul kombel piisavalt neutraalsed kõik, et ei ole mingit ahastust tekitanud, kuigi ma ise täpselt selliseid asju võib-olla ei ostaks.
Ma olen väga rõõmus, et Kauri ja Lili ümber on piisavalt väike hulk “jõuluvanasid”, et ma kellelegi mingeid sõnu peale ei pea lugema, et hulluks ei mindaks. Kauril on esiteks juba üsna selged soovid ja eelistused, nii et tema osas ise midagi väga mõelda pole vaja ning Lili saab täpselt sama hulga enda eale sobivaid asju. Ei tundu üldse liiga palju seda kõike, nii hea muretu 🙂 Aga vot täiskasvanutele kingi tegemine on hoopis mingis teises dimensioonis peamurdmine 😀
Meil on lihtsalt aastatega juba hunnik nõusid kogunenud, aga plaan on kõik ümber vahetada ühtse komplekti vastu ja üldse on mu köögikapid liiga palju igasugu tavaari täis, sellest ka keeld ning kuna ämmal on üldse hoardimisega probleeme, ei taha talle hoogu juurde anda 😀 Õnneks on ämm ja äi ning mu vanem õde ainukesed, keda pean korrale kutsuma, lapse vanavanaema võib kinkida mida soovib, sest mu poiss ta ainuke lapselapselaps veel 😀
Täiskasvanutele on keeruline jah, õega leppisime kokku just täna, et kingime emale ja perele mingi kinkekaardi kahepeale, kui muud ideed ei välgata, ämm ja äi on täiesti mehe teema, ma isegi ei hakka pead vaevama selle teemaga, kui siis ainult aeg-ajalt tuletan meelde mehele, et ta kingi peale mõtleks 😀
Oh, ma unistan ainult sellest päevast, mil tikutopsi-suurused kapid köögitäie suuremate vastu saan vahetada, ja siis võivad kõikide jõuluvanade kausi-kinkimise-tšakrad minu poolest kasvõi ühekorraga avaneda 😀
Minu meelest on kinkekaart täiesti tänamatult mingi teisejärgulise kingi tiitli pälvinud. Mõnikord kinkija lihtsalt ei tea teise inimese soove nii täpselt, et julgeks panused mingile konkreetsele asjale panna. Ma arvan, et selle kinkekaardini jõudmine toimub täpselt sama pika mõttetöö tulemusena kui ükskõik millise kingi väljavalimine. Kuuse alt lapikut kingitust saada ei ole võib-olla KÕIGE põnevam, aga see ei ole sellepärast veel halb kink. Arvan mina.
Mehed ja kingid. Ma olen Rene käest saanud oma elu kõige kentsakamad aga ka vaieldamatult kõigi aegade kõige lemmikumad kingitused. Alati täielik loterii temaga, põnevus ei sure 😀
Väga huvitav postitus, vaatamata sellele, et lugemise käigus korduvalt end puudutatuna tundsin, kuna ise jään täiesti sinna spektri teise otsa 😀 Küünlad on minu jaoks ideaalne kingitus ning neid saan nii novembris sünnipäeval kui ka jõulude ajal alati lademetes ja kõik on mõne kuuga otsas 😀 Teeküünlaid ostan sajastes pakkides ise pidevalt veel juurdegi. Ka meeldivad muud tihti maha tehtud igavad kingitused nagu näiteks (villased) sokid, köögirätikud, kohvi- ja teepakid, ägedad tassid, lauamängud, raamatud ja muu kraam. Kõik läheb käiku ja kõik teeb pakki avades rõõmsaks. Joone tõmban aga täitsa tilu-lilu ees, näiteks mingid järjekordset inglikujukesed, mis kapile tolmu koguma jäävad, neid päris ei ootaks 😀
Tegelikult tahtsin lihtsalt selle poole ka välja tuua, et eks igale inimesele meeldivad erinevad asjad ning see, mis ühe jaoks isikupäratu ja igav, võib teisele palju rõõmu tuua. Minule on vanaema sisse juurutanud ka põhimõtte, et jõulukingid ei tohiks kunagi kallid olla, eks see tema lapsepõlvest-noorusajast omakorda juurdunud. Praeguseks olen ka ise jõudnud sinnamaale, et kõige enam meeldivad just väiksed ja praktilised kingid. Ise teen enamasti just eelpool nimetatutest koosnevad jõulupakid, õnneks tean, et minu perekonnas on küünlad ja villased sokid väga hinnas, nii et keegi ilmselt pärast paki avamist mossitama ei jää 😀
Kui sinule sellised kingid meeldivad, siis esiteks ongi see jumala fain – maailmas ei pea kõigile inimestele sugugi just samasugused asjad meeldima. Teiseks on su pereliikmed ilmselt kogu jõulustressist täiesti priid, kuna kõike seda, mis sulle rõõmu valmistab, on absoluutselt igas poes kõige rohkem saada, valik missugune 🙂
Mis kinkide kallidusse puutub, siis minu meelest pole hullu, kui tehakse mingeid kvaliteetseid (st natuke kallimaid) kinke, küll aga on mulle jõulude puhul vastukarva mõte kinkide absurdsest üleküllusest. Natuke sellist üllatusmomenti ja kingi avamise elevust on jõuluõhtusse tore, aga kui sellest saabki puhtalt asjadele ja saamisele keskendunud koosviibimine, on minu jaoks midagi valesti.
Meie oleme ka üritanud jõudumööda seda kingituste hunnikut vähendada ja teeme loosipakke selliselt, et igale täiskasvanule tuleb kaks inimest ja mina sain näiteks ema ja õe. Mõlemale otsustasin kingid siit valida. Järgmised aastad on vast teistmoodi, sest ma ise lõpurase ja õel on just paarikuine piiga. Kui nüüd lapsed suureks kasvavad, eks siis peab jälle uue pilguga vaatama, aga mingite metsikute pakihunnikute juurde küll ei tahaks naasta.
Nii mõistlik suhtumine, täitsa raudselt on kõigil asjaosalistel kergem olla, kui kingindus üle pea ei kasva 🙂
Olen liiga väsinud, et pikemalt tagasisidet jätta, aga tahan siiski öelda, et väga kümnesse postitus! 🙂
Aitäh, et selle vaeva võtsid, nii tore kuulda! 🙂
Väga vahva lugemine, aga tundsin end ka puudutatuna 😣
Nimelt pole just alati vanemate süü, kui lapse kingisoovide nimekiri on lõputu ja ulmeliste kingisoovidega. Ka minu tütar soovib endale ehk pisut kalleid asju – uhkeid meigipalette, 100-euroseid tosse jms. Hommikumantli peale on oht nutma hakata. Aga ma ei tahaks üldse kohe nõustuda, et tema soovid minu kasvatustöö tulemus on. Arutame tihti nendel teemadel ja vahel mulle tundub, et püüab lihtsalt piire kombata, et äkki õnnestub ja saabki megakingi mida soovib. Lihtsalt vanus on selline, kus Instagram on suurim sõber ja “kõik” ju saavad selliseid kinke! Alati vanemaid süüdistada pole okei, vaid ka ühiskond võib oma töö teha. Ma lihtsalt loodan, et kasvab sellest välja ja püsivaks jäävad väärtused ja põhimõtted, mida siiani ise oleme au sees pidanud.
Sul on jumala õigus – ma isegi juba hakkasin sellesse postitusse lisama lõiku selle kohta, kuidas ma ise ka juba praegu tajun, et näiteks lasteaed mõjutab Kauri mängasja-eelistusi tohutult ja ilmselt on see alles jäämäe tipp. Sotsiaalmeedia mõjutused ootavad meid veel ees ja suurtel lastel teadagi suured mured. Siis ei piirdu need soovid enam paarieuroste vidinatega. Ma olen ise olnud see laps, kellel mitte kunagi ühtegi eakaaslaste seas parasjagu aktuaalset mänguasja polnud. Ja oligi nõme tunne. Tänapäeval on need asjad teised, aga väline surve on raudselt sama, kui mitte hullem. Vabandust, kui end puudutatuna tundsid – jäid lihtsalt natuke mu üldistava teerulli alla. Loomulikult on musta ja valge vahepeal veel midagi.
Pingback: See hetk, kui sa saad aru, et su lapsed on ärahellitatud jõmpsikad | Lipsuke
Lugesin ja lugesin, kuni jõudsin sinna: “telefon (normaalne, mitte mingi luts, kodusolaarium” kohani. Tead, mis pähe kargas? Mine tööle raisk ja osta omale! 😀
Mul ka lapsed teavad, et kallimad asjad tuleb endale ise osta. Väiksem kogub taskuraha ja sünnipäevaraha, suurem teeb töösutsakaid, et osta uus telefon vms.
Igasugu sodi ma kinkida ega saada ei taha, seejuures ei soovi ka solaariumi ja normaalset lõhna 😁 Ma tegelikult ei tahagi kingitusi. Parim kink on ühine aeg, nt tuleme kokku ja istume koos jõululauda.
Mõtlen kõiges täiesti samamoodi 🙂
Kartuses, et eelmise aasta postitust kommenteerides jääb see märkamata, kirjutan parem siia. Kas jagaksid seda imehead piparkoogi retsepti? 🙂
Vanade postituste uute kommentaaride kohta tuleb täpselt samamoodi teavitus nagu uute postituste uute kommentaaride kohta, nii et all good igatepidi 🙂 Ja retsepti ikka jagan:
Vaja läheb:
1,5 dl mett
2 dl fariinisuhkrut
2 tl kaneeli
2 tl kardemoni
2 tl nelki
(Kaneeli, kardemoni ja nelgi võib asendada 15 g Santa Maria piparkoogimaitseainega)
0,5 tl soola
250 g võid
2 muna
2 tl soodat
1 dl jahvatatud mandleid
7 dl jahu
Toimi nii:
Kuumuta mesi, fariinsuhkur ja maitseained keemiseni. Tõsta tulelt ja lisa ettevaatlikult kuubikuteks lõigatud või. Lase segul veidi jahtuda ja klopi ükshaaval hulka munad.
Sega omavahel sool, sooda, jahvatatud mandlid ja jahu. Lisa ülejäänud massi hulka ja sega ühtlaseks.
Keera taigen küpsetuspaberisse või kilesse ja hoia vähemalt üleöö külmkapis. Rulli õhukeseks, vormi piparkoogid ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 8 minutit.
Mõnusat küpsetamist! 🙂
Kõik küünlad mulle annetada 😀 ja asi lahendatud.
Mulle tegelikult küünlad väga meeldivad. Head küünlad. Aga kui Rene see aasta “üllatab” ja mingi Airwick WC-küünla toob, siis meil on diil 😀