Juuli piltides
Korteris elamise üks suur miinus on see, et ilusate ilmade nautimiseks peab midagi alati ekstra Ette Võtma. Välja mõtlema, kuhu minna. Sellist asja, et lihtsalt astud koduuksest välja muru peale… Noh, saaks teha küll, aga kentsakas oleks paljajalu kortermaja ukse ees seista. Nii ongi täielik õnn, et meil on alati võimalus sõita kodust üldse mitte kaugel asuvasse Rene vanavanemate suvilasse ja seal head ilma nautida, kui pole parasjagu viitsimist mingeid sisukaid plaane teha, vaid tahaks lihtsalt päikese käes muru peal olla, grillida, marju süüa, palli mängida või kriitidega tänavakividele joonistada. See annab nii palju valikuvabadust juurde.
Või (nagu alles hiljuti juhtus) kui telkimisplaanid luhta lähevad, on meil alati olemas õnnis plaan B, et norgus ninadega koju tagasi ei peaks minema. Seda loodetavasti rohkem siiski ei juhtu.
Vanavanavanematel on kasutusel tõhus meetod marjade kaitsmiseks lindude eest. Väikeseid aplaid kodupõrsaid see võrk paraku eemale ei hoia:
Teine koht, mis teeb ilusa suve nautimisväärseks, on Hiiumaa. Pea-aegu võimatu on sõnadesse panna, kui väga meil sel aastal Rene puhkuse ajastusega vedas, nii et suve kõige kuumemaid temperatuure võtsime vastu Hiiumaal, mitte Tallinna kodus lauspäikese käes vireledes. Vähe sellest, et kodus olemine olnuks juba üle 25-kraadise soojaga talumatu, sest päike paistab sisse alates lõunast kuni loojumiseni ja korter ei jahtu isegi öö jooksul maha, oli Hiiumaal hoolimata kuumast konkreetselt mõnus! Linnas ei saaks lastel suvel kunagi nii tore olla kui oma kiikede ja liivakasti, pea-aegu igapäevase mereranna, paljajalu murul käimise ja kõige muuga. Minu meelest ei kuulu suvi ja linnaelu kõige vähemalgi määral kokku, eriti mis puudutab lapsi.
Lili on sündinud ja oma napid kaks aastat elanud linnas, aga soontes voolab tal selgelt maalapse veri, vähemasti kui tema potikutes ringi sumpamise armastust silmas pidada. Kolmekümnest üle küünitav temperatuur ei ole talle siinkohal kindlasti takistuseks. Lisaks peab tal igal ajahetkel kummaski käes vähemalt üks käbi olema, siis on õige elu.
Avatud Talude Päeva raames käisime ühes Hiiumaa piimatootmistalus. Kui need kõige virtsasemad laudad kõrvale jätta, siis erinevad lõhnad muutsid selle minu jaoks päris nostalgiliseks külastuseks. Väiksena Sõrul suvitades käisime sageli kohalikust suurest laudast kolmeliitrise purgiga piima ostmas. Mul ei lähe vist kunagi meelest selle ruumi lõhn, kus suurest tünnist kannuga piima võeti ja purki valati. Meie Saaremaa vanaemal olid samuti pikka aega lehmad, nii et lauda ja heina ja sooja piima lõhn – kuigi ma seda viimast isegi siis juua ei suudaks, kui tegu oleks elu ja surma küsimusega – on minu jaoks imelikult meeldivad. Veider, kuidas ainuüksi lõhna abil võib mingeid täiesti olematuks ununenud asju meenuda. Võib-olla on see veits nigel lugu, kui pool lapsepõlve tuleb silme ette lehmasitavines seistes, aga võib-olla hoopis vastupidi.
Kaur, tõelise linnainimesena, oli igas laudas haisu kätte enam-vähem hinge heitmas ja minu unelevad heietused selle kohta, kui tore oli kunagi karjamaalt lehmi ära tuua ja kastemärjal varahommikul vanaemaga koos lauta minna, ei muutnud olukorda tema jaoks grammigi imelisemaks. Naljakas, kuidas üks ja sama lõhn võib kahel inimesel täiesti vastupidiseid emotsioone esile kutsuda. Lilil oli haisust kama. Tema põrnitses lihtsalt lehmasid ja mõnedele neist ütles “lammas”.
Ei saa olla suve ilma maailma kõige lihtsamini valmiva ja maitsvama rullbiskviidita:
Ma ei mäleta, kas üldse või millal viimati oli merevesi nii soe, et polnud vaja õhku sisse piiksudes suurte varvaste peal millimeeterhaaval vette tippida ja ujumiskõlblikku sügavusse jõudes end poolvägisi sisse kasta. Lihtsalt et kaks hetke hiljem sinakaks tõmbunud jäsemete vahelt eemal lainetes sinetavale kaaslasele “kuule jumala okei ju” lõdiseda. Alati on olnud vaja end alguses rohkem või vähem (tavaliselt rohkem) sundida. Aga mitte tänavu juulis. Üleüldse ei mäleta, millal ma viimati ühe suve jooksul nii palju kordi ujumas käisin – see oli raudselt millalgi ammu enne lapsi. Meie tänavune viimane rannaskäik nägi välja täpselt selline, et panime rätikud ja riided kaldale maha, silkasime üle tulist sütt meenutavate rannakivide vette, veetsime seal järjest (!) kaks tundi (!) ning välja tulime lõpuks sellepärast, et noh, kaua sa inimhing ikka ühe päeva jooksul vees hulbid.
Rannas käimise osas on mul kahju ainult sellest, et päevitada mina sel suvel praktiliselt ei saanud, sest herilased. Issand kuidas ma ei suuda neid ignoreerida või mitte karta. Rõvedad asjad. Enne kusagile minemist kaalun alati, kui tõenäoliselt selles kohas herilasi on, ning pigem jätan minemata kui olen lõpuks see totakas vehklev ja ringi kiljuv inimene, kellele iga kahe minuti tagant “ära liiguta, siis nad ei tee midagi” öeldakse. Ahah. Oleks vaid seda teadnud, et nad siis midagi ei tee (teevad küll muide).
See on minu jaoks täpselt sama, et kui keegi kardab kõrgust, siis ma ei pane talle pahaks, kui ta kõrgeid kohti väldib ja sinna ikkagi sattudes ärevil on ning lahkuda tahab. Seda enam, et minu herilasehirmul on vähemasti mu enda silmis täiesti ratsionaalne põhjus – tugev allergia. Väga paljudel hirmudel ja foobiatel maailmas ei ole vähimatki alust, aga neid ei panda inimestele pahaks ega öelda nt kõrguse kartjale, et “kõrgele sattudes kindlasti põrnitse sealt seni alla, kuni enam hirmus pole” (ehk teisisõnu seisa paigal, kuni see väike värd herilane su peal ringi jalutab ja otsustab, kas sa suudad piisavalt kaua liikumatult hingata, et talle mitte närvidele käia).
Varasemalt rohkem alateadlikult, aga tänavu juba täiesti teadlikult olen üritanud vältida sattumist kohtadesse, kus ma pean end sel teemal liiga palju selgitama hakkama või kus arvatavasti palju herilasi on. Ühtlasi ootan väga sügist, et viimaks muretult õues käia. Rannas päevitada siis küll enam ei saa, aga tühja sellega. Õnneks on mul selline nahk, et ka vähene päike annab mingisuguse jume, nii et suve jooksul püüdsin vähemalt needki kaks päikesekiirt kinni, mis herilaste eest silgates mu teele jäid – joodikupäevitus for the win.
Mis lapsevanem ma oleksin, kui lapsele a) beebieas sidrunit maitsta ei annaks, ise kõrval pihku kihistades ja b) tema soenguga midagi kentsakat ei teeks. Oma osa soengust on mõlemad lapsed mu käest tegelikult saanud (Kauril läks sellega eriti halvasti), aga see ei takistanud mind ühel ilusal suvehommikul Lili juukseotsi sirgendamast. Ta nägi väga veider välja:
Ei tegelikult ka väga harjumatu, rohkem ei tee. Tema väike lokiline kahupea on iga kell ilusam ja armsam.
“Kell on paljuu! Kauuur! Tee silmad lahhhtiii!” ehk meie väga sõnakas äratuskell.
Siinseid pildipostitusi ja mu Instagrami feed-i vaadates võib jääda mulje, justkui mul oleks üks (või üks lemmikum) laps. Kaur on siin-seal esindatud, aga laias laastus on kõik üsna Lili-keskne. Sellele on väga lihtne selgitus: Kaur ei püsi piisavalt paigal, et teda väga palju jäädvustada. Näiteks nüüd Hiiumaal sõitis ta pool aega rattaga ringi või hängis naabrite aias/aia taga/nende juures toas või mängis mõnda oma mängu, mis ei sisaldanud sabas tolgendavat ema või nihverdas kusagil maasikapeenarde vahel. Või ajas mingeid muid asju kusagil mujal. Linnas on ta lihtsalt väga palju lasteaias. Ilmselt umbes aasta pärast pole mul mitte kusagil enam ühtki pilti kummastki lapsest, kuna ka Lili muutub järjest püsimatumaks ja lõpuks ootab ka teda lasteaiatee, aga seni võtan siis vähemalt temastki mis veel võtta annab.
Kaurist rääkides ei saa jätta mainimata seda, kui õnnelik oli ta selle üle, et endale Hiiuma naabripoisi näol sõbra leidis. Ja kujutate siis ette seda õnne, kui ta naabripoisile (kes on temast 3-4 aastat vanem) väikseks jäänud ratta endale sai. Ma ei oska päris täpselt öelda, kas Kaur surus selle sõpruse läbi oma pikaaegse naabrite aia taga creepy-misega, nii et naabripoiss lõpuks murdus ja alla andis või kui kahepoolne see sõprus täpselt on 😀 Igatahes kasutas Kaur iga võimalust, mis talle vähegi anti, et üle aia hüpata ja hoopis naabrite juures hängida. Sattus ka neid juhuseid, kui naabreid endid kodus polnudki ja ühtäkki nende hoovis mööda seinaäärt hiiliva Kauri tabasin 😀 Neil kordadel, kui ütlesin talle, et ninapidi aia vahel seismine ja naabrite tüütamine on ebaviisakas, leidsin ta hiljem aiast pooleteise meetri kaugusel rätsepaistes, pilk naabrite hoovi naelutatud. Vähemasti järjekindluse puuduse käes see laps ei kannata.
Nii nagu Kaur naabrite aia taga, veetis Lili väga ebadiskreetselt luurates aega onu Robi rõduukse taga. Midagi on meie kasvatustöös võib-olla veidi viltu läinud küll, et kõik lapsed jumala süüdimatud piilurid on 😀
Viimasel Hiiumaa-päeval toimus minu elu esimene baby shower. Kummagi mu enda raseduse jooksul ei tulnud mul isegi sekundiks pähe mõte sellisest üritusest. Kui õigesti mäletan, siis Kauri ootamise ajal polnudki see Eestis veel üldse teema. Alles viimase paari aasta jooksul on sellest mingi Asi saanud, mida kõik non-stop korraldavad.
Peab tunnistama, et Instagramis #babyshower sildiga pilte nähes tundus see mulle alati natuke totter. Lihtsalt üks järjekordne USA komme, umbes nagu Halloween, millega meil tegelikult pistmist pole. Aga siis mõtlesin tagasi oma esimese raseduse perioodile (traditsiooniliselt peetakse baby shower-it pere esimese lapse ootuses) ja tol ajal olid ootusärevus ning elevus hoopis midagi muud kui näiteks teise raseduse ajal. Ehk et kokkuvõttes arvan ma, et miks mitte. Kui kunagi kolmandat korda rase peaksin olema, siis ei näeks ma sellisel üritusel eriti sügavat pointi, kuid esmaraseda vaatenurgast on see kindlasti tore ettevõtmine. See on see aeg, kui rasedus on ilma liialdamata elu keskpunkt. Esimese raseduse ajal teadsin alati päeva täpsusega, kusmaal rasedus on, milline organ beebil parasjagu areneb, mitu grammi maksa ma päevas süüa tohin jne. Teise raseduse ajal oskasin enam-vähem öelda, kas pool rasedust on möödas või mitte.
See ei näita, et üks rasedus või üks laps teisest olulisem oleks, aga vähemalt mina võtsin teist rasedust küll palju rahulikumalt ja väiksema…kädinaga? Sama olen täheldanud teiste mitmekordsete rasedate puhul. Ju siis on niimoodi normaalne. Igal juhul ei tundunud enda kauaaegse sõbranna esimese lapse peatse sünni tähistamises midagi tobedat. Puhusime toa õhupalle täis, valmistasime ette paar beebi-teemalist mängu, katsime laua ja minu meelest oli kõigil tore (välja arvatud ehk neil, kes mõni tund varem alles Rannakas näppu viskasid 😀 hehee). Enda esimese lapse ootuse keskel olin igatahes ise sama elevil ja poleks sõbrannadega selle puhul helesinise kreemi sisse peidetud tiramisu söömisest kindlasti ära öelnud, oleks baby shower-ite korraldamine tol ajal aktuaalne olnud…
Teemast küll mööda, aga kas sa ei käinud Intsikurmu Festivalil mingis sellises hallikas kleidis? Täiega Sinu moodi inimene oli. Või vähemalt meenutas sind, ma olen küll üpris vähe pilte näinud sinust muidugi 😀
Olin sel ajal hoopis viimaseid päevi Hiiumaal 🙂 nii et nägid kedagi teist.
Kusjuures ma just ükspäev sõitsin Ludjalt läbi ja meenutasin samuti seda piima toomist 3-liitriste purkidega. Meil läks seda ikka mitu purki (vanaema likvideeris juba üksinda öö jooksul 3 liitrit 😀 )- eriti veel, kui vanaema pannkooki tegi. Hiljem võtsin pidulikult selle tegemise üle, kuna rasvas leotatud pannakad polnud mingi hetk enam väga minu tassike teed. Ja nüüd enam ei suuda seda õiget maapiima juua 🙁 Nii rammus ja noh… Kõht ja tagumik ja… Rohkem ei pea vist selgitama.
Sain oma siraka herilase käest kätte, just niisama…olles. Hea asi on õnneks selle juures see, et mul vist õnneks ikka allergiat ei ole (elasin kaua selle teadmisega) 😀 Koht oli paistes ja kivikõva ja sügeles peale sutsakat veel head mitu päeva. See aga ei tähenda, et ma nüüd herilase pessa kangesti tahaks istuda ja naudiksin enda nõelamist. Ja võib-olla oli koht ka määravaks. Mine võta kinni.
Ma ei mäleta, millal ma viimati seda õiget rammusat piima jõin. Aga mingi hägune mälestus on, et täitsa viimast korda seda proovides, nii kümme aastat tagasi, oli see minu jaoks liiga rammus. Polnud harjunud enam. Lapsena ei saanud vabse aru, et poepiimal ja maapiimal mingi suur vahe oleks. Novot. Nüüd pigem ei tahaks jah juba sellepärast, et tundub umbes sama kui vahukoort juua – veits liiga tummine. Aga veits teisel teemal – Luidjalt läbi sõites on mul ka palju mälestusi. Veider, et seal enam toidupoodi pole, kus lapsena alatasa hängisime, vaid hoopis mingi…kohvik või asi.
Minul on lapsest peale herilasemürgi suhtes väga tugev reaktsioon olnud. Näiteks kui sõrmeotsa suraka sain, siis paistetas terve käsi täiesti üles ja püsis niimoodi (nagu täispuhutud kummikinnas, liialdamata) kaks nädalat. Issand kui kohutav. Mäletan, et kui sõrmi painutada üritasin, oli selline tunne, et need lihtsalt lõhkevad. Ning kui paistetus viimaks alanema hakkas, siis sügeles terve käsi nii hullusti, et eluisu tahtis lõppeda.
Ükskord täitsa väikese lapsena pidin Kõpu jaanitulele vanaisa Valdu plätuga minema, sest olin jalga nõelata saanud ja mitte ükski muu jalanõu jalga ei mahtunud. No ja viimane kord hakkas nõelatasaamine juba hingamisele. Võid siis ette kujutada, miks ma neist raipetest iga hinna eest eemale tahan hoida. Aga ikka soovitatakse paigal seismist ja heale õnnele lootmist.
Haha! 😀
Sellel, kes Rannakas näppu viskas oli ka mega tore! Söök ja asjad… 🙄
No siis võib ürituse täielikult õnnestunuks lugeda, kui keegi nurgas korisema ei pidanud! 😀 Eriti seda kartulisalatit võtaks praegu küll.
Huh, minul on ka täiesti paaniline herilaste hirm ja täpselt nagu sinagi, unistan juba ammu sügisest ja talvest, mil saaks rahumeeli mööda metsi ja rabasid seigelda, ilma et ärevus kogu aeg hinges oleks. Sellesuvise telkimisreisi rikkusid need triibulised lendavad rõõmurikkujad igatahes täielikult ära, sest Peipsi telkimisala lausa kubises neist – täitsa liialdamata maiustas iga mahakukkunud banaani või arbuusitükiga vähemalt 20 herilast, nii et igasugune “vedelen võrkkiiges ja loen raamatut” stsenaarium oli minu jaoks ainult teoorias võimalik. Praktikas suutsin rahuneda vaid telgis ja vees olles, ülejäänud aeg tundus nagu ellujäämiskursus 😀 Kusjuures siiamaani pole mul tugevat allergilist reaktsiooni kunagi tekkinud, aga pärast seda, kui esmaabikoolitusel räägiti, et tugev anafülaktiline šokk võib tekkida täiesti suvalisel hetkel, olenemata sellest, kas ja kui tugevalt herilase mürk varasemalt mõjunud on, olen kogu aeg natuke hirmul. Ühesõnaga, tahtsin selle pika jutuga lihtsalt öelda, et sa pole sugugi üksi oma hirmuga ja igasugused “püsi paigal ja ära vehi” soovitajad ajavad mindki närvi, sest noh…kui foobiatega nii lihtne oleks hakkama saada, siis foobiaid polekski.
Tundub, et sügis on vist jala ukse vahelt sisse pistnud, nii et juhhei – juba õige varsti saame päris palju kergemalt hingata 🙂 Ma kavatsen kõik suvel jalutamata jäänud jalutamised ka nii umbes oktoobris ette võtta 😀