Kooliga räigelt põleb

/ 4. mai 2015/ 0 kommentaari

Aastal 2008, kui gümnaasiumi lõpusirgel olin, ei peljanud ma vist ühtki eksamit sama palju, kui kõiki neid küsimusi tuleviku ja plaanide ja edasise visiooni kohta. Mul polnud mingit plaani, ent kuna mind ümbritsevatel inimestel oli igasugu ootuseid, ei tahtnud ma nende lootusi juba eos põrmustada, niisiis podisesin alati mingi ähmase vastuse, mis jättis muuhulgas ka ruumi mõelda, et ehk tõesti ma midagi paljulubavat ette võtan. Tol sügisel ei võtnud, ka paaril järgneval mitte. Astusin küll ülikooli (and I quote – et mitte luuser olla), kuid sama kiiresti astusin sealt tagurpidi uuesti välja. Olin üks neist inimestest, kes gümnaasiumi lõppedes veel absoluutselt ei teadnud, mida edasi teha tahan. Eluga üldiselt.

image

Läks mõni aasta mööda ning ma hakkasin ise tundma, et ma TAHAN jälle õppida. Võib-olla olid need eelnevad kaksteist aastat koolipingis mingisuguse harjumuse tekitanud, nii et pikapeale koolist eemal olles tundus midagi puudu olevat. Ent võib-olla olin lihtsalt järjega seal maal, et hakkasin viimaks aimama (enam-vähemgi seda suunda), kus end tulevikus näen. Pigem vist see esimene tegelikult. Igal juhul polnud minu jaoks enam vähimalgi määral oluline see, et ma kellelegi teisele meelepärase eriala- või koolivaliku teeksin – uurisin täiesti eelarvamuseta kõikvõimalike koolide erinevaid õppekavasid. Tegin seda kellelegi aru andmata ja lausa nii, et mitte keegi tegelikult ei teadnudki mu plaanist kooliga uuele katsele minna.

Kõige ise kogetu ja teiste pealt nähtu põhjal tahaksin tänastele abiturientidele öelda, et puhtalt paberi pärast pole mõtet mitte ühtegi kooli kiirustada. Just nimelt KIIRUSTADA. Tean inimesi, kes kohe vastu vaidleksid, aga õnneks arvamusi tohibki erinevaid olla. Need ajad, kui õige paber taskus inimese eest kogu suurema töö ära tegi, on möödas. Erandeid on alati, kuid üldiselt on praegu kordades tähtsam inimene ise – ettevõtlik, algatusvõimeline, järjepidev, loominguline, motiveeritud inimene. Haridus on suur boonus, aga ainult juhul, kui inimeses juba enne ka midagi peitub. Paraku neid eduks vajalikke isikuomadusi, mis inimeses endas on või pole, üheski koolis ei õpetada ja mingist suvalisest baka-kärakast neid ka välja ei lüpsa.

See, kui inimesel on taskus ülikooli diplom, millega ta vähimatki peale ei suuda/oska hakka, on minu meelest kõnekam kui see, kui tal üleüldse kõrgharidust pole. Täiesti pointless on minna (üli)kooli kellelegi teisele midagi tõestama või tõesti nö lapsepõlve pikendama. Kokkuvõttes on mingi hulk aastaid ära kulutatud ja siis see asjapulk istub oma diplomi otsas, omandatud eriala vastu puudub huvi või tööturul nõudlus või mis tahes. Aga vähemalt sai kolm/neli/viis aastat uhkelt mingi ülikooli nime välja käies jätta kõigile teistele mulje, et ta teab ilgelt hästi, mida teeb ja tahab. Mõttetu. Mine parem ja korja paar aastat Austraalias banaane või käi Aafrikas vabatahtlikuks, mine vaata maailma või ükspuha, ole kasvõi oma kodulinnas ja tee lihtsalt tööd.

Kõik see joru ei kehti ilmselt nende kohta, kes algusest peale teavad (või arvavat end teadvat), mida nad õppida ning mis tööd edasises elus teha tahavad. Neil on ilmselt sobivad koolid ja erialad ammu selgeks tehtud ning siis polegi muud teha, kui kerget kadedust tunda ning soovida, et nad ei peaks pettuma.

Samuti ei ole käesolev suunatud neile, kes ühel või teisel põhjusel haridusse üleolevalt suhtuvad: “Mis mõttega ma sinna kooli lähen, pärast olen nagu X, oma tähtsa haridusega baaris kokteile šeikimas” vms. No seda saab ka rääkida ainult inimene, kes tõesti ei tea, millist tööd ja järjepidevust üks diplom tegelikult nõuab. Jumala lihtne on oma üheksanda klassi lõputunnistusest kaks nunnut silmaklapikest lõigata ja siis nende tagant kisada, et kool on mõttetu. Üldse ei ole.

Mitte ükski teadmine ei jookse mitte kellelgi iialgi külgi mööda maha ning silmaringi laiendab haridus igal juhul, kuid minu meelest üritavad hästi paljud inimesed teha oma valikuid selliselt, et need igal juhul sisaldaksid ülikooliharidust, kusjuures tingimata kohe peale gümnaasiumi lõppu ja mis peamine, et olgu see sisuliselt mis tahes – põhiline, et PAISTAKS midagi vinget. Minna kõige uhkemasse ülikooli õppima kõige pehmemat eriala on igatahes mõjuvam lüke kui natuke hoog maha võtta ja mõelda, mis on väärt oma aja kulutamist. Rimi kassas, magister tagataskus, piima piiksutada ja üle nädala Delfisse kurblikke haikusid vorpida, kui ebaõiglane on see neetud Eesti riik, on vähemalt poole prestiižsem, kui paar aastat järele mõelda. Nii paistab.

Y_U_No_Give_Me_Job

Lisaks veel järele mõelda, et kas mina olen üldse see inimene, kellel on tegelikult kõrgharidust vaja. Mõned erialad (näiteks lasteaiakasvataja, wtf) on ju puhtalt kutsekooli teema??

Hea näide olen kasvõi mina ise. Minnes Majanduskooli tegin teadliku valiku. See polnud mingi infosulg, et poole õppeaasta pealt juhuslikult kusagilt kuulsin, et ups, tegu on hoopis kutseharidusega. Tegu polnud ka sellega, et ma ülikooli ei pääsenud. Ometi vaadatakse minu valikule siin-seal nagu mingile ebardlikule päästerõnga-variandile, millest olin justkui sunnitud kinni haarama, sest muud varianti polnud.
Ilmselt tuleneb kutsehariduse suht-koht peksupoisi staatus sellest, et peale põhikooli lõppu lähevadki klassi kehvikud (kui üldse kuskile, siis just) ametikooli. Ükski nelja-viieline ju isegi mitte ei kaalu kutsekooli varianti – see on saamatute pärusmaa. Aga minulegi üllatuseks – gümnaasiumi järel on erialade valik kordades suurem kui a) kokk ja b) abikokk ning ma olen väga rõõmus, et selle julgustüki tegin ning kutsekooli astusin. Ma ei oska sellest kahjuks rohkem kuidagi nii rääkida, et see enda valiku ja kutsehariduse õigustamisena ei tunduks, nii et las jääb praegu sinnapaika. Aga ma olen oma valikuga väga rahul ja kui liigun siit edasi kõrghariduse suunas, siis nüüd on sellel vähemalt natuke sügavam taustalugu, kui et “emme-issi ootavad minult seda”.

Ma ei ütle mitte kellelegi, et istuge ja oodake käsipõsakil, kuni üks ideaalne plaan pähe turgatab, sest nii ei pruugi ka tegelikult mitte midagi juhtuda. Samuti ei ütle ma, et vanemad ei peaks utsitama oma lapsi nende täit potentsiaali rakendama. Aga ütlen, et lõpetage oma keskkool ära ja kui vaja, võtke veidi aega, et astuda järgmine samm selles suunas, kuhu astuksite näiteks ka siis, kui see kellegi ootustele ei vasta. Mina tunnen küll, et just nüüd, kui mitte kellelgi pole enam õigust minult midagi oodata, naudin ma seda, mille kasuks otsustanud olen. Ise ja teadlikult, mitte mingis ootuste täitmise hirmus.

Kui Kaur gümnaasiumit lõpetama hakkab ühel päeval, siis kavatsen olla see inimene, kes soovitab tal ka muid variante kaaluda peale oma värskelt tärganud piimahabemega kuskile tippjuhiks õppima ronimise. Rääkimata sellest, et Eesti haridus-süsteemis võiks ka selles suhtes mingi kerge muudatus toimuda, et iga lambi-Vello ei saaks enam sama lõdva randmega kõrgharidust nagu poest latti Lastevorsti. Vähemasti humanitaarsetel, nö pehmetel, erialadel on juba mõnda aega siuke suht tugev “meh” maik küljes, et nagu on ja pole ka…

Minust targemate (ja haritumate?) inimeste silmadest jookseb ilmselt praeguseks juba verd, nii et panen kohe arvuti ära. Aga ma tõesti tunnen, et mina ei viitsi rabeleda asjade pärast, mis mind ei huvita ja ma ei näe sel vähimatki mõtet. Muidugi jään põnevusega ootama, mis tundeid see postitus minus näiteks viie/kümne jne aasta pärast tekitab. Kui Kaur ikkagi gümnaasiumi lõpulävel teatab, et ta veits guugeldas ringi, jõudis kogemata siia mu tarkuseteri lugema ning tegi ainuõige järelduse, et igaks juhuks krutib nüüd aasta aega pilsipudeleid lahti teleka ees ja “mõtleb oma saatuse üle järele”, siis peksan ilmselt küll peaga vastu seda kappi, kus taga ta meil elutseb. Aga loodan, et me päris nii lohhi inimest temast ei kasvata 😀 Ptui ptui ptui.

0 kommentaari

  1. Mina läksin peale põhikooli kutsekasse. Õppisin, sain oma eriala kätte ja hakkasin mõtlema, et mis nüüd edasi. Tegelikult ei olegi see eriala see, millega ma endale palka tahaksin teenima hakata. Samas juba teisel kursusel mõlkus mul peas mõte, kes ma tegelikult olla tahaksin. Kui kutsekool lõpetatud ja haridus käes, võtsin endalegi ühe aasta niisama mõtlemiseks ja kaalumiseks ning nüüd olen endas juba täiesti kindel, et tahan ülikooli minna õppima seda, mis mulle kõige rohkem sobiks. Olen sinuga nõus, et ei ole vaja kohe kuhugi kellegi survel kiirustada. Eelkõige tuleb iseenda jaoks kõik selgeks mõelda 🙂

Jäta kommentaar