Ma ei ole selline inimene nagu blogist tunduda võib
Minu jaoks on kirjutamine ei midagi muud kui väljund. Kuna mul väga palju (khm, tegelikult eriti üldse) hobisid pole, siis tunnen rõõmu, et vähemalt see üks asi kuidagi pidama on jäänud ja et vähemalt selleks ükskõik mille kõrvalt ikka aega leian. Miks? Sest see on ka ilmselt pingete maandamise ja välja elamise koht. Mõni käib tai chi-d vehkimas, mina kirjutan. Aga see ei tähenda, et see siin 100% mina olen.
Tavaelulises olukorras ei räägi ma võõrastele inimestele oma elust. Ma ei oska tegelikult üldse võõrastega suvaliselt jutule saada. Ma lihtsalt ei ole seda sorti inimene, kes kõigiga lambist suhelda oskab. Ma arvan, et ma olen pigem introvertne inimene, minu meelest on seda päris palju blogijad. Minust võib küll jääda mulje, et olen avatud ja avameelne ja räme suhtleja, kuigi tegelikult kirjutan ma seda blogi enamasti üksi hämaras toas, kõrvaklapid peas. Mulle kuidagi sobib õhtuti kirjutamine ja mul peab kindlasti meeleoluga sobiv muusika mängima, muidu tuleb siit klaviatuuri vahelt enne tuviparv välja kui postitus.
Kui ma silmasin Perekoolis mingit teemat, a la et kes blogijatest on päriselt selline nagu ta blogist tundub või millist muljet läbi blogi endast jätab, siis ei, mina selline pole. Nagu öeldud, siis võõrastele ma lambist oma elust pajatama ei kuku, täpselt samuti ei harrasta ma pereliikmetele üksikasjalikult oma pidutsemistest ja pohmellidest raporteerimist jne. Mul on tegelikult mugavam kirjutada, kui ma üldse ei tea, kes need inimesed selle statistika taga on siin lehel. Mis sest, et nagu uudishimulik inimene ikka, ma ühtlasi tahan seda ikkagi teada sisimas 😀
Ma arvan, et selline inimene, nagu siit blogist paista võib – alustuseks kasvõi jutukas – olen ma ainult nende inimestega, kelle seltsis ma end tõeliselt vabalt tunnen. Päris paljudele võib see siin niisiis veidi võlts tunduda, kuna “päriselt ma ju pole selline lobamokk” vms. Aga võlts ma enda meelest küll pole. Pigem vist nii, et kui inimene naudib oma tegevust, siis ta tunnebki end vabalt ja hästi ning ilmselt mul siis jutt jookseb…umbes nagu hea sõbra seltsis.
Praegu hakkas natuke huvitama, et kuhu mul see maagiline luulekogu küll jäi, millega omal ajal seda pulbitsevat introvertsust ( 😀 ) maandasin ning ühtlasi maakondlikul luulevõistlusel laineid lõin. See blogi siin on ikka mega meeldiv väljund võrreldes nende purunenud armastuse ja maailmalõpu seostest pajatavate luuletuste kõrval, ma luban! Nii et ei tasu pubekale traagilist armastust ette sööta, hakkab veel “kunsti” tootma 😀 Aga kui kunagi üles leian need, siis võib-olla jagan mõnd kirkamat pala, juhul kui ma muidugi enne silmanägemist/teadvust ei kaota punastamise tõttu.