Mida rohkem lapsi, seda parem ema?
“Ma olen neli last niimoodi üles kasvatanud, kõik on täitsa elus”. Milline noor ema poleks seda lauset või selle variatsioone kuulnud. Vot minu meelest on see lamba jutt. Rumalad inimesed paljunevad ka jumala okeilt ja kas tõesti puhtalt töökorras emakas teeb kellestki arvamusliidri?
Üks ema võib vabalt oma neljale lapsele viis aastat järjest ainult makarone ketšupiga anda ja need lapsed tõenäoliselt ei sure maha. Ta võib neile desserdiks iga päev vitsa ka laksida – nad ikka ei sure maha. See kõik ei tähenda, et sellel emal oleks mingit asja rind kummis kuskil vestluses püsti hüpata ja rääkida, et nii nagu tema teeb, nii ongi õige! Saamata aru, et see, et ta oma lapsed mingil väga vildakal moel ääri-veeri üles on suutnud kasvatada, on lihtsalt sellepärast, et lapsed on üks sitke rahvas.
Kui üks inimene, üks ema, ei taha iga järgmise lapsega natuke targem ja teadlikum olla, siis see on tema täielik õigus. Aga ühtlasi pole iga “tead, enam nii ei tehta” jutu peale vaja oma “aga mu lapsed on kõik elus ja terved – järelikult töötab!” loosungit lauale visata. Äkki su lastele maitseks ka vahelduseks mõni päris toitaine ja äkki nad ei taha esimestel elukuudel oma vaevatud soolestiku pärast kõhtu valutada, sest NII NUNNU on kohupiima nosiv pooleaastane. Aga küll sina juba tead, sest sul on mitu last varem ka sellest kadalipust eluga välja tulnud. Ja nagu öeldud, vähe sellest, et sa ise “tead”, käid sa sedasamust kogemusel põhinevat tarkust teistele ka soovitamas ja nende lapsesõbralikumaid valikuid mingi vati-jutuga naeruvääristamas. Mind ajab selline kõvahäälne ja enesekindlusest pakatav lollus hästi närvi, ma ei saa sinna midagi teha.
Tänapäeval…
…ei ole okei lapsel end magama nutta lasta (mõtlen endast väljas hüsteerilist nuttu, mitte vaikselt enne uinumist jorisemist).
…viivitatakse lapsele soola ja (eriti!) suhkruga maitsestatud toidu andmisega nii kaua kui võimalik. Jah, 80.ndate lapsekasvatamise õpikud soovitavad igale poole soola-suhkrut lisada, aga aastakümned on möödunud ja teadmised on paranenud. Vanemate generatsioonide soovitustega sel teemal tasub olla kriitiline. Mitte ignorantne ja “kao oma kivi alla tagasi, fossiil” üleolev, aga siiski küllaltki kriitiline.
…ei ole see, kui laps võimalikult vara käima hakkab, uhkuse asi. Kui üldse, siis see on pigem koht natuke muretsemiseks.
…me teame, et rinnapiim ja lehmapiim pole inimbeebi seisukohalt võrreldavad. Ehk et kui su laps ei saa rinnapiima, siis (näiteks raha kokkuhoiu nimel) pole vähimalgi määral okei talle selle asemel lehmapiima anda.
Ühesõnaga. vanasti tehti igasuguseid jaburusi, aga ajad on muutunud ja teadmised on täienenud. Ma ei tea, miks mõned inimesed ei suuda hoomata, et kui meditsiin, tehnika jms areneb tohutu kiirusega, siis näiteks beebide ja lastega seonduva osas ei peaks ka enam äkki Spocki raamatust tõde otsima. Info aegub täpselt samamoodi nagu kõik muu.
Olgu öeldud, et ma ei mõista hukka neid kümneid ja sadu liitreid tummi, mida meie oma beebiajal sisse sõime ega neid minuteid ja tunde, mis meie, väikesed lähedust vajavad beebid, end kusagil pimedas toas magama röökisime. Vanasti oli saadaval selline info ja mitte ühtki teistsugust infot, seega nii tehti. Ma siiski ei käiks välja seda “näe, elus oleme, kärab küll nii teha nagu vanasti tehti, why worry” mõtet. Me ei saa kunagi teada, keda meist mil määral see mõjutanud on, mismoodi meie elu algas.
Õnneks tänapäeval on saadaval põhjendatud ja selgitatud informatsiooni, miks ühtmoodi on parem ja õigem teha kui mingit teistmoodi. Versus veel mõnekümne aasta tagune aeg, kui ainult konstateeriti: laps peab magama iga x tunni tagant. Laps ei tohi süüa kauem kui x minutit. Last ei tohi lähedusega hellitada. Lapsel pole individuaalseid vajadusi, nad on kõik ühesugused jne. Keegi ei küsinud küsimusi, keegi ei lähtunud oma lapsest. No ja minu jaoks ongi imelik, et veel praegusel ajal eksisteerib emasid, kes ei küsi endalt, miks nad midagi just nii teevad nagu ta teevad, vaid juhinduvad pimesi mingist “ma sõin sünnist saati kartuliputru ja olen elus” jamast…
Amen, gurl. Kirjutad alati nii ägedalt, ma ei või.
Ma mõtlen ka, et vanasti tehti paljusid asju nii nagu tehti just seetõttu, et ei teatud paremini. Ma usun, et kui viia tänapäevased teadmised minevikku, siis nii mõnigi ema toimiks teisiti. Muidugi võimalusel, eks.
Aga jah, seda “no ma ei tea, ma juba kolm last suureks kasvatanud” juttu olen ise ka näinud ja nii irooniline kui ka poleks, siis siiani pole ma kordagi selliseid loosungeid näinud tulevat naisterahvastelt, kes tõesti head nõu jagaks. Ikka loobivad seda sõnakõlksu need, kes tegelikult võiksid natukene mõelda selle üle, et mis ja kuidas. Muidugi ma usun, et enamik tahab oma lastele head. Lihtsalt ollakse kuidagi väga kinni mingites enda vanades veendumustes ja kõike uut peetakse automaatselt totruseks.
Minu jaoks isiklikult ongi kõige jubedam just see, et need samad emad (ja teised Hästi Targad Inimesed), kes ise ei vaevu mingit taustauuringut tegema ega millessegi süvenema ning usaldavad umbes “vanaema naabrinaine tegi nii” sorti allikaid, kipuvad kõige kõvema häälega kõikide teiste püüdlusi (asju võimalikult hästi teha) naeruvääristama jne. Enda käitumisele laulavad taustaks mingit kogu-aeg-on-nii-tehtud regilaulu ja kui keegi seda kahtluse alla julgeb seada, siis lendab lauale igavene trump – iga ema teab ise, mis on ta lapsele parim! Ja vot kui selle lause kallale lähed, siis olgu sul muud argumendid mis tahes, sa oled astunud üle igasuguse piiri. Kuigi see statement on reaalselt kogu emaduse teemal kõige rängem lollus. Mu silmad on näinud liiga palju, et ma seda lauset enam kunagi tõsiselt saaksin võtta… 😀
“Sitke lapserahvas” – võtan kasutusse 😀 Tõsijutt!
Hahhaa! 😀
Nõus! Ja kui mingid tädid tulevad külla ja toovad lapsele kommi (sest “midagi peab ju ikka lapsele andma”), siis ma plahvatan sisemiselt. PS! Mu laps pole veel 2-aastanegi.
Appi! See on tegelikult hea näide, sest KUI palju on tänapäeval näiteks arendavaid lauamänge jne jne jne. Et kui sa nii tingimata pead midagi tooma, siis too midagi sellist, mis lapsele PÄRISELT hea on 🙂 Lihtsalt enda enesetunde upitamiseks kommi tuua on hästi isekas ja tobe. Aga kommil ja kommil on muidugi vahe ja oma kolme-poolesele ma natuke magusat ikka luban vahetevahel. Alla kahese puhul ei oleks minu reaktsioon sellises vestluses kindlasti mitte sissepoole plahvatamine, eriti kui keegi hakkaks oma kommi-joru peale suruma, kui ma olen selgelt oma vastumeelsust selle osas väljendanud. Not sure kas totaalne kanaema või lihtsalt kehv enesevalitsus… 😀
Ma saaks ka enam-vähem aru, kui laps on natuke vanem juba, aga nii väikesele polegi vaja midagi kogu aeg tuua. Ei tea, mis värk sellega on. Eks ma olen muidugi oma pahameelt väljendanud ka, viimasel ajal on natuke õppust võetud õnneks 🙂
Pusle pusleks – on sul, kurat, raske lapsele tuua üks puuvili!? Meie E ei söönud kolmeseks saamiseni ainsamatki kommi. Mu lemmik selleteemaline kommentaar: lapsel võiks ikka natuke rõõmu ka olla!
fhkjahswakjheajwgje3hybvaswkusahkdshakjshjakhskjadhkjqhsajdkhawkjhrqab bsahb xskqhwiu3alkmsd
Lauamäng, nagu sa näed, digimuutus mu peas pusleks – E sai eile ilgelt laheda pusle 😀
Ära unusta “vaene laps, midagi ei tohi, ainult keelud…” Või näiteks kui aastane laseb silmadega üle sünnipäevalaua, siis on raudselt üks hulk inimesi, kes ahhetama kukuvad, et “näed, kuidas ta tahab ju… No mis see väike torditükk teeb, pidupäev ikkagi.” Ainult et täpselt sama armastava pilguga vaataks see lapsuke õllepudelit ka või viinapitsi või veinipokaali, kui need seal laual oleksid. Annan lonksu neid ka, sest “ta ju tahab”? Võib-olla natuke üle võlli näide, aga minu hästi konkreetne arvamus on see, et mida hiljem üks laps suhkrust jms asjadest haisu ninna / hamba verele saab, seda parem. Ja tema ei tea, mis asi on pidupäev ning et sel puhul tingimata magusat sisse peab maukima. Aga vähemalt ühe lapsega pean selle kadalipu nüüd üle elama veel. Paha ema olemise kadalipu.
Kusjuures ma just mitte väga ammu kuulsin sellist kommentaari: “Ma olen tema *****, ju ma ikka tohin talle natuke kommi tuua!” No muidugi, ma sünnitasin oma lapsed sulle, too aga!
Mhmh! Meil on see õnneks kuidagi lihtsalt läinud, kirjutan selle kõik oma väga mõjuva bitch face‘i arvele, mida olen viis aastat täiuseni lihvinud. Juba kommikoti krabinat kuuldes olen platsis ja lasen stinkeye valla, kohe taganetakse ettevaatlikult hirmus, mida hull korda saata võib, kui kommi haarav käsi välja sirutatakse 😀 aga meil on kahjuks (siinses kontekstis õnneks) ääärmiselt vähe sugulasi ka, kellega võidelda ja ainsad, kes on, on ses osas üsna mõistlikud 🙂
Ma arvan, et ma olen ka piisavalt tülikas vaidluspartner ja piisavalt kangekaelne, et need üksikud, kes lapsele tingimata igal kohtumisel magusat pistaks, on nüüdseks vist enam-vähem loobunud. Eks aeg-ajalt mingeid altkulmu pilke tuleb ikka, kui peale mõnda koogitükki vms ütlen, et Kaurile magusast nüüd aitab. Paraku minu jaoks lihtsalt on loogiline, et isegi kui talle magusat luban, siis sellel on ikkagi piir. Enamus inimesi meie ümber saab sellest õnneks algusest peale aru või isegi kui ei saa, siis aktsepteeritakse ilma kommenteerimata. Ma olengi vist kõige tänulikum neile inimestele, kelle enda isiklik arvamus hästi teistsugune on kui näiteks minul, aga nad panevad kogu oma hinge sellesse, et mitte targutada ja õpetada. See on ikka kuldaväärt oskus. Nii palju noori emasid, kel oma peaga absoluutselt mõelda ei lasta, kogu aeg ümberringi mingisugune targutamine ja õpetamine käib. See selleks. Lähen väga teemast välja juba… Igal juhul õnn, et minul on olnud ruumi omaenda põhimõtteid välja selgitada nö töö käigus.
See kommiandmisjutt meenutas mulle kohe üht olukorda, mil ma veidi väsinud ja joriseva (mitte röökiva) lapsega koju sõitsin. Olgu siinkohal ka täpsustatud mu lapse toonane vanus: 1,3 aastat. No igatahes, buss oli rahvast täis ja lapsel ilmselgelt ebamugav ning selle peale leidis üks lähedalasuv mutt, et on õige hetk lapsele LUTSUKOMMI pakkuda. “No siis rahuneb maha ju”. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja vastasin, et kui see komm talle kurku läheb, rahuneb ta kohe väga pikaks ajaks maha.
Täitsa lõpp :S Kusjuures ma ei kuule üldse esimest korda, et ühistranspordis mingid mutid isegi mitte ei küsi, et kas tohib lapsele seda või teist anda, vaid lihtsalt pistavad võõrale lapsele midagi suhu. Ma ei hakka isegi mitte oleks-poleks tasandil prognoosima, kui vihaseks ma sellise asja peale saaksin *võdistab õudusest õlgu*
Ma nüüd jagaks seda linki oma suures beebigrupis pea-aegu iga teema all, kus ma järjekordselt närvi lähen sellest “kanaema” jutust, raamatus näpuga järge ajamise jutust ja vati sees kasvatamise jutust 😀
Ma arvan, et kui kuskilt beebigrupist mingi kamp emasid siia suunata, on mul esimene hulk heitereid ilma pikema jututa soolas 😀
Hitleremmed vol 2 noh 😀 Mallu ongi jube rõõsaks läinud 😀
Maailm ei vaja Hitleremmede järge 😀
Ja ma mõtlesin juba, et olen ainus, kes arvab, et see pole absoluutselt okei, kui lapsed päevad ja ööd läbi komme, jäätist ja muud pahna näost sisse ajavad. Sugulaste lapsi vaadates olen päris mures, et kuidas ma enda oma kasvatamisega hakkama saan tulevikus ilma perega tülli minemata. Vanavanemad on oma suhte lapselastega ehitanud süsivesikutele ja rasvale. Seda on nii inetu ja kurb kõrvalt vaadata. Laps on nõus vanaema juurde minema vaid juhul kui teab, et sealt saab rämpsu või mingeid hulle komme, muidu protestib ja räuskab, kuni lõpuks ikka mingi rämps välja võlutakse. Olgugi, et ema on keelanud, vanavanemad ei võta ema mitte mingi autoriteedina. Kusagilt kuulsin, et juba aastasele oldi seal kommi vanaema poolt topitud – mu aju pidi kõrvadest välja plahvatama. Lisaks kõigele on perekonnas kahelt poolt sees suhkruhaigus, aga ka see ei too inimestele mõistust pähe, et ehk püüaks lapselapsi sellest säästa. Mõistuse häält ega loogilisi fakte ei kuula seal keegi. “Vanasti oli nii” ja “vanasti oli naa”, “natukene ju võib…” Ja kui natukene lubatakse, siis hakkab mingi salaja(!!!) kommide/maiuste poetamine pihta. Korra on üks noorem laps mulle isegi vahele jäänud valetamisega selle kohta, mida vanaema juures söödi. Okei, need pole veel minu lapsed ja tõesti, igaüks kasvatab nagu oskab. Ma lihtsalt õudusega mõtlen, mis sõda mul pidama tuleb hakata, sest oma lapsega ma nii ei lase teha. Kuidas säilitada külma närvi nende õpetajate ja targutajate juures? Õahh…
Mainin oma hullu jutu otsa, et sul on väga hästi kirjutatud blogi, paistad olevat väga mõistlik ja meeldiv inimene 🙂 Olen blogi vast pool aastakest jälginud, aga juba esimesel päeval sain kõik postitused loetud nagu korralik stalker 😀
Eks mingitel teemadel on igal emal erinevad arusaamad ja nägemused kui lapse mõnel vanaemal või vanavanaemal ja see on paratamatu. Aga minu jaoks oleks täiesti välistatud selline asi, et keegi minu nõusolekuta või veelgi enam – mulle vastumeelselt, mu lastele midagi magusat annab. Tõenäoliselt rohkem kui ühe korra sellest “teemat” ei tuleks, vaid edaspidi ma oma lapsi selliste inimestega, isegi kui nad on pereliikmed, üksi ei jätaks ja punkt. See on ikka väga äärmuslik käitumine ja hoiak minu jaoks, et mismõttes mina ütlen “ei” ja siis keegi salaja sokutab midagi? Ainus, mida sellise asjaga minu puhul saavutada võib, on suhete rikkumine, usaldus kaob ju täiega.
Aga üldiselt ongi vist nii, et vanemad inimesed peavad seda magusat mingiks pühaks asjaks. Nende lapsepõlves seda polnud ja oma lapsele said ka ilmselt vähem pakkuda kui oleks tahtnud, nii et siis kompenseerivad äkki. Sugugi mitte kõik, aga päris paljud. Isegi tädikesed ühistranspordis ei pea paljuks võõrale lapsele kommi suhu pista. Aga kui ma üldiselt arvan, et vanemate inimestega pole mõtet vaielda, sest nende veendumused on väga kivisse raiutud ja nad haavuvad, kui noored vastu hakkavad, siis on teemasid mille puhul ma päris kindlasti ei pelgaks oma arvamust välja öelda. Isegi kui selle tulemuseks on mõni solvunud vanatädi.
Kui keegi oleks minult kunagi küsinud, et mitme päevaga on võimalik mu blogi läbi lugeda, siis ühte poleks ma kindlasti pakkunud, aga näe täitsa hõre värk siin ja nähtavasti ülehindan oma mölapidamatust 😀 Aa ja selle mõistlikuga olen väga nõus 😀 Samas kui meeldivuse osa on väga subjektiivne, kuigi enda meelest olen ofkooors räigelt meeldiv 😀 Aitäh siiski heade sõnade eest, hoolimata sellest, et ma komplimente vastu ei oska võtta ja kõik normaalsed asjad naljaks keeran 😀 🙂